Tonnisõidust ja mitte ainult!

Tonnisõitu ehk just seda suusasõitu, mille käigus saab täis hooaja jooksul suusatatud 1000km, ei saa mitte igal hooajal teha. Mõnel talvel (nt 2011/2012) ongi see tegemata jäänud. Aga seda, et see sõit veel enne Tartu maratoni ära toimub, on varem ette tulnud vaid korra - kaks hooaega tagasi.

Eile oli mul vaja tuhande täissaamiseks sõita veidi üle 10km, aga nii vähesega polnud alguses plaaniski leppida. Kuna väljas oli pluss ja tuli värsket lund, siis otsustasin ka laupäevasele Alutagusele mõeldes veidi suuski testida. Nimelt tegin oma klassikasuusast nn zero-suusa, ehk siis karestasin liivapaberiga pidamisala ja läksin peale ilma pidamismäärdeta. Olen varemalt vaid karestatud suusaga sõitnud Suusahundil peaaegu 60km ja asi toimis, proovinud seda varianti ka Haanja Suusa100-l, aga seal see ei toiminud. Eelmise aasta Haanja maratonil valmistasime oma määrdeklientidele vaid karestatud pidamisalaga suusaga ja kui üle poolte klientidest said sellega Haanjas hakkama, siis mõned ei saanud kuidagi. Sest palju sõltub suusa jäikusest või siis rahvakeeli paindest.

Kuna mul endal on selline keskmise paindega suusk, siis vähemasti eile sain suusa ilma määrdeta pidama. Ka libisemisel ei olnud esialgu probleeme, aga peale Kadaka viadukti alt läbisõitu lisandus suusa alla mingit keemiat (teedele pritsitav soolalahus?) ja karestatud pidamisalale hakkas tekkima jää. Paar korda sai seda kepiotsaga sealt ära kakutud, aga ta tuli tagasi. Ja see jää pärssis libisemist, sarnaselt kliisterdatud suusaga, mis hakkab nö kakkuma. Lumesaju tugevnedes läks ka libisemine halvemaks ja nii piirdusingi eile vaid 12,5km pikkuse sõiduga. Ehk siis andsin ilmale alla! Aga vähemasti 1000km sai täis!

Jää karestatud pidamisalal...

Aga see eilne allaandmine (plaan oli sõita 2h, sõitsin vaid napilt üle tunni) pani mind ka veidi suuremas plaanis mõtlema. Mõtlema sellele, et miskuradiasjaga ma hetkel tegelen? Teen lõike ja valmistun milleks? Tartu maratoniks? Aga paar aastat tagasi sai ju enda jaoks vastu võetud otsus, et igasugu nö võistlusspordiga on lõpp! Mis muidugi ei tähenda minu jaoks erinevate võistluste osalemiskeeldu. Osaleda võib ja osalema peabki, aga võistlus kui selline peaks minu jaoks kestma üle 4h. Miks just täpselt 4 tundi, mitte 3,5h või 5h? Ei tea, aga tunnen hetkel, et kui ma tahaks näiteks maratoni joosta alla 4h, siis ma peaks rabelema. Aga mulle meeldib tiksuda ja nii kulub maratoni läbimiseks üle 4 tunni. Sama 4h piir on ka näiteks TriStari puhul.

Ehe rõõm läbitud maratonist!

Seletust sellele, miks näiteks 2:20 kestnud 42km pikkune Viru suusamaraton oli minu jaoks kordades raskem kui 4:16 kestnud 42,2km pikkune Rakvere-Vinni jooksumaraton, tuleb otsida emeriitprofessor Karu poolt paar aastat tagasi mulle pandud diagnoosist. Olin just lõpetanud Vomax'is koormustestid ja sain kuulda tõde: minu organism on nagu vana diiselauto, suuri pöördeid ei armasta, aga tuksub madalatel pööretel korralikult ja mis kõige tähtsam, ta tuksub hirmus kaua! Sellest diagnoosist tulebki hakata otsima põhjust, miks ma peale tunni pikkust punases uhamist Viru maratonil järsku jala sirgu lasin, miks mul Tamsalu maratonil oli lausa hea meel, et kepi rihm katki läks! Sest leidsin vabanduse hoogu alla lasta. Sest selline uhamine ei ole minu jaoks!!!

Tõsise suusamaratoonari suusad!

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, minu liistud on jooksumaratonid, IronMan, Suusahunt, Haanja Suusa100, Saku100 jne. Sest nendel sündmustel ei pea mitte panema või kedagi võitma, vaid seal tuleb lõpuni jõuda! Ainsa erandina jääb kavasse TriStar, kuna seal on hää konkurendiga juba traditsiooniliselt kast Tšehhi või Slovaki černe't või tmave't vahele pandud ning hää õlle nimel olen ma valmis korra aastas ka pingutama!

Life is like a box of beer, you never know what you're gonna get!

Ja veel! Olen blogi lugejaid pidevalt ja vahest ka juba tüütavalt kursis hoidnud oma kaaluprobleemidega. Kui sügisesel pikkade ja aeglaste treeningute perioodil juba tundus, et saangi lõplikult alla 90 ära, siis jaanuaris, lühikeste lõigutrennide ja rohkete puhkepäevadega kuus, hakkab asi taas ülesmäge minema. Või siis pigem allamäge....  Söön küll nagu peab, aga kui koormust taga ei ole, ega siis tulemust tule ka!

Tavaline lõuna. Head isu!

Nii minoorselt peangi lõpetama! Vabandan kõigi kaasaelajate ees, kes võib-olla ootasid minult Tartu maratonilt mingit imetulemust. Ei taha, ei viitsi, ei saa!!!

Kõige parem on metsas, ilma numbri ja ajavõtuta....

Tegelikult vabanes üks koht selle aasta Vasaloppetile! Ärasõit 27. veebruaril, tagasi 5. märts. Hind ca 500€ koos osalustasuga (ei sisalda ümberegamistasu)! Huvilisel kontakteeruda!!!

Tamsalu! Hää, et niigi veel läits!

Kui nüüd takkajärgi vaagida eelnenud nelja päeva, siis kõik, mis neil päevil erinevatel põhjustel toimus ja juhtus, ei olnud mitte ühelgi viisil tarvilikud või kasulikud selleks, et saada tänasel Tamsalu maratonil võimalikult parem koht. Reedel oli plaanis teha mõned lühikesed lõigud ja laupäeval puhata. Läks aga nii, et reede ainsaks tõsisemaks trenniks sai 250km autoroolis Tallinnast Võrru, muud ei mänginud haige lapse kõrvalt välja. Laupäeval lootsin kasvõi lühikese jooksuotsa teha, aga ka seda ei mänginud välja, sest peale öösel kella 3 paiku õemehe juubelilt (vähemasti sai talle sportlik kingitus - TriStari osalus - kingitud) naasmist oli vaja juba üsna vara hommikul Viljandis käia ja kindlaks kellaajaks Tallinna jõuda. Õhtul Tallinnas oli veel vaja pead murda suusamäärimise teemadel ja nii see päev läks. Kell 22 olin valmis valmistumiseks, aga oli vist juba hilja.

Lennutunne? 

Siinkohal tahaks küsida eakaaslaste käest, et kas teil on ka nii, et peale ühte poolmagatud ööd on järgmisel ööl und loota üks üsna lootusetu tegevus. Senimaani arvasin, et see nö peojärgse öö unetus on tingitud alkoholist, aga seekord vaevas see mind järgmisel ööl ka ilma eelmisel ööl alkoholi tarvitamata. Kas see on minu isiklik probleem või siis teatud vanuses üldine jama? Ise sain selle imeliku probleemi tõttu tänasel maratonieelsel ööl magada vist 2h34min, sest viimati vaatasin kella 3:56 ja äratus oli seatud 6:30 peale.

Mütsi eest kümme punkti!!!

Hommikul korjasin linna pealt 8 maratonimeest peale ja sõitsime Tamsallu. Alguses oli aega küll, aga peale ca 15min peldikusabas seismist ja peldikusse sisenemisel paberi puudumise avastamist hakkas kiire. Sest kusagile oli ju vaja see tundelt suur, sisult väike, ekskrement poetada. Lõpuks sai spordihoones veel ühes sabas seistud ja asi maha pandud. Aga enne starti läks ikka totaalseks rabelemiseks, jõudsin ikka väga vahetult enne minekut kohale ja oma 100-200 koridori mahtusin napilt sisse.

Paaris ja paaritult....

Stardist mindi rahulikult, esimesed paar kilti ikka paaristõukega, sest ruumi polnud. Teatud seltskond, nende hulgas ka Indrek Pak ja Sulev Lokk, panidki ees pikalt paremas servas olevas klassikajäljes, mis tegelikult oli üks paras jäärenn. Ühel heal hetkel suruti ka mind kogemata sinna ja enam ma sealt väja tulla ei tahtnud. Liikumiskiirus oli kõrval uisutajatega sama, aga pulss sa 10 lööki madalam. Esimesed 14km sai antud ikka korralikult piirajas - jaksasin punnida ja vahepeal kärisevaid vahesid kinni sõita. Kusagil viiendal kilomeetril astus mulle keegi nii tõhusalt ja korralikult kepi kulbi peale, et see liigutus tahtis õlga jakust välja tõmmata. Kepp jäi õnneks kätte ja unustasin korraks selle juhtumi. Kui aga ca 15-ndal kilomeetril tõugates käsi poolde keppi vajus (rihm katki), sain aru, et see oli siis selle kepile astumise tagajärg. Järgmised 5km lasin tempo alla, sest tekkis selle katkise kepi najal teatud vabandus, mis vabastas edasisest pungestamisest. Endomondost on näha, et tempo langes ca 30sek kilomeetri kohta. Lasin pikalt enda taga olnud grupi jooksikud endast mööda ja lootsin kuidagi oma ilma rihmata kepiga lõpuni kulgeda. Tempo oli all ja tuju oli hea.

Tuvastamata paaristõuke lükkaja......

Minu lõpuni lebotamise plaani rikkus ära taja 18-ndal kilomeetril Lasila-Saksi teeületuse juures raja ääres olnud sõber Mark Laine, kes pakkus mulle tänase teise koha mehe Raido Ränkeli keppi. Selle kepi toomise peale selle teeületuse kõige kaugemast autost kulus ca paar minutit minutit ja selle ajaga läks minust mööda umbes 100 sõitjat. Aga see nö korras, kuigi 5cm vajalikust pikem, käetugi andis uut motti ja tahtmist edasi punnida. Kuigi olin selleks ajaks langenud sinna kusagile veerandsajandast kohast tahapoole, siis üritasin ikka edasi. Mõned kustujad tulid selge ees vastu, aga ka seal kahe-ja-poolesajanda koha kandis jõutakse sõita.

Äkki oleks mururehad abiks
TP-de ajutisel puhastamisel?

Lõpuks sain sellest Estoloppetist niipalju sotti, et üsna palju kohti sõidetakse ikka paika stardikoha baasil. Ühe pundiga minnakse ja ühe pundiga tullakse. Need, kes pundist pudenevad või sinna juurde tulevad, on pigem erandid, kes kinnitavad reeglit. Kas on neile sattunud hea suusk või elu parim vorm (juurdetulijad) või siis on nad totaalses alavormis või kannatavad mingi tehnilise probleemi (kehv suusk, katkine kepp) käes (pudenejad).

Lõpuaja sain täna siis neli sekundit alla kahe ja poole tunni. Kuigi sõitsin täna kokkuvõttes vaid 3 sekundit kilomeetri kohta aeglasemalt kui Viru maratonil, siis lõpuprotokollis hävisin tervelt 87 kohta. Kui korrutada 44,3 tänast kilomeetrit kolmega, saame summaks 132 sekundit, ehk siis 2min ja 12sek. Tegelikult aga lõpetas minu Viru maratoni koht (165.) täna ajaga 2:22:28, nii et pool tänasest ajakaost saab lükata eelmiste päevade jamade kaela ja teise poole saan kanda puruks sõidetud kepirihma arvele!  Need, kellega esimesed 20km sai koos sõidetud, lõpetasidki seal kusagil 2:17 ja 2:22 vahel.

Hundid söönud, hambad terved! Alutagusel näeme! Minu Alutaguse bussitäis on vist välja müüdud, homme selgub, kas on üks koht veel või ei ole!

PS! Ma pole küll veel selle aasta Tartu Maratoni määrdeteenust välja reklaaminud, aga veel on saadaval veidi alla 20 suusapaari koha. Teised 30 kohta on müüdud ilma reklaamita!!! Kel huvi, siis info@haanjamatkad.ee kaudu saab ühendust!!!

Fotod: Riho Lüüs, tema galerii on saadaval SIIN!

Napp pääsemine!

Möödunud nädal möödus töö tähe all, üle mitme-setme kuu. Väiksemaid kodutöid ja muidu toimetamisi on ikka ette tulnud, aga esimest korda üle kolme kuu sai tehtud nö palgalist-tasulist tööd. Aga minu õnneks on minu töö selline, mida saab südamerahuga treeningpäevikusse kanda. Olin nimelt kaks päeva Haanjas matkajuht, eesmärgiga viia minu hoolde usaldatud matkagrupp kahe talvepäeva jooksul kõigi Eesti kõrgeima 20 mäe (loe: künka) otsa. Teadjamad tegijad tunnevad seda matka ka "Lumeilvese" matka nime all.

Sättisime matka marsruudi nii, et esimese päevaga saaks ca 2/3 matkast tehtud. Et siis teisel päeval, juba veidi valutavate lihastega, veidi lihtsamalt pääseda. Peamiselt Põhja-Eestist pärit matkalisi üllatas Haanja oma keskmiselt 50cm paksuse, kohati aga lausa puusadeni matkalisi endasse imenud lumavaibaga. Seetõttu kujuneski linnulennult ca 25km pikkune matk meil kokku 34km pikkuseks. Kergem oli otsida kõvemat jalgealust ja minna seetõttu järgmise mäe juurde ringiga, kui sumada otse läbi paksu lume. Mitmes kohas oli abiks Ekstreempargi jõulumatka kaduv jälg, abiks oli ka mõne üksiku lumesaani jäetud vagu. Teisel päeval aitas meid palju üks räätsadega ca 15-liikmeline matkagrupp, kelle jäetud jälg oli nagu raudtee. Kahju ainult, et nad ei olnud suutelised mitme mäe tegelikku kõrgeimat kohta üles leidma, kuigi nende jälgi oli tipu ümbrus täis.

Laupäeval kulus 12 mäe võtmiseks 7:32, millest tubli 1,5 tundi kulus grupi saba järele ootamisele. Teisel päeval oli grupp võrdsem (loe: aeglasemad loobusid) ja järelejäänud 8 mäge sai võetud 3:48-ga. Kokku siis 2 päevaga 11:20 matkamist, ca 34 kilomeetrit. Keskmine pulss saja matsu ringis, max küündis kohati 155-ni.

Eile Vällamäe tagumisel nn köietõusul...

Kuigi mõnede matkaliste riietus ei kannatanud mingit kriitikat, siis selle puudujäägi korvas nende tublidus. Ise olin riides nagu peab - kihiliselt, bahillad kaitsmas saapaid lume sissetungi eest jne. Vaatamata pidevatele grupi saba järeleootamisest tingitud seisupausidele ja väljas valitsevale ca 13-kraadisele talveilmale külm ei hakanud.

Aga pauk tuli sealt, kus seda kõige vähem oodata. Õhtul koju sõites lõi autol jahutusvedeliku tule põlema, sest üks lõdvik otsustas koostööst loobuda. Õnneks elas maanteest ca 3km kaugusel üks minu kaasreisija tuttav, kes asendas katkise lõdviku osa metalltoru ja paari toruklambriga. Aga see kiirremont toimus õues, -15 kraadi juures, seljas tänavariietus, jalas kingad, käed jahutusvedelikust märjad jne. Lõpuks koju Nõmmele jõudes tundsin kurgus kibedust. Oli vaja kiiresti tegutseda - pool küüslauku, ingveritee meega ja paar pitsi kangemat sisse ning teki alla sooja. Praegu hommikul on kõik korras. Napp pääsemine???

Mulgi uisumaraton - tagasi poodiumil!

Jess!

Kolm aastat tagasi toimunud esimesel Mulgi uisumaratonil läks mul hästi, tulin kolmandaks ja pääsesin esimest korda üle aastate poodiumile. Eelmisel ja üle-eelmisel talvel ma nii kõva tegija ei olnud või oli siis konkurents tihedam, aga vähemasti leppida tuli mul siis poodiumiväliste kohtadega. Eile Viljandi järvel aga olin taas tegija, jõudu-jaksu oli piisavalt ja ka konkurendid polnud peale sõitu kiitusega kitsid.

Pelotoni veab Maidu Vahtra.

Kui varasematel aastatel oli uisusündmuse kavas eraldi maraton (70km 2010, 50km 2011, 40km 2012) ja 30km distants, siis sel aastal olid mõlemad distantsid kokku lükatud üheks 32,4km pikkuseks mõõduvõtuks. Ühest küljest oli asi huvitavam, sest kõik startisid koos ja sõitsid sama sõitu (üleeelmisel aastal sõitsin koos 30km liidritega ja peale nende lõpetamist üksinda veel 20km), teisest küljest oli aga see distants liiga lühike selleks, et terasid sõkaldest eraldada. Tund aega jõuab iga mats punases pongestada ja tuules püsida. Kellele õnneks, kellele kahjuks oli aga Viljandi uisuraja ettevalmistusse sekkunud veel üks ootamatu tegur - pikipraod. Need olid väidetavalt tekkinud jääaluse lainetuse ja resonantsi koosmõjul ja protsessi päästis valla järvele rajatud autode jäärada.

Märt Kuus vedamas, minu taga Ants Kuusik.

Kuna stardis oli ka ilmselt hetke Eesti kiireim mees uiskudel - Mart Markus, siis vähemasti mina läksin starti teadmisega, et üle II koha täna välja ei sõida. Lisaks oli veidike jalgades tunda ka eelmise päeva Viru maratoni. Peale stardipauku pandi nagu tavaliselt täiega minema, oskasin toidupunkti kurvis prakku sõita, koperdasin ja olin juba pelotonist maha jäämas. Õnneks lasti esimesel sirgel veidi jalga sirgu ja jõudsin saba peale. Esimese ringi keskpaigaks loksus paika umbes 14-ne peagrupp ja ca 25-ne teine grupp. Ja siis järsku nägin, kuidas Mart Markus sõidab kõhuli jääl nagu hüljes. Ta oli tulnud rajale nö ovaaliuiskudega, mis looduslikul jääl on lausa ohtlikud. Aga nii kõva mees nagu tema oli veidi aega hiljem grupis tagasi. Teisel ringil sukeldus ta samas kohas uuesti.... ja siis kolmanda ringi alguses tungis ta raketina grupist läbi ja läks oma teed. Keegi isegi ei üritanud kaasa minna, kõik vaatasid suud ammuli ilusat minekut!

Korraks "omade" seas - tehnikavabalt ja matkauiskudega.

Sõideti veel paar ringi, tööd tegid ees peamiselt Maidu Vahtra, Märt Kuus, Sandra Alusalu....ja ega neid vedajaid eriti rohkem polnudki. Olin ise pidevalt seal kolmanda-neljanda possa peal, aga vedama minna ei suutnud. Ja probleem polnud mitte füüsilises suutlikkuses, vaid minu uisutamisvarustuses ja uisutamise oskuses. Kui nüüd neid pilte vaadata, siis kõige püstisema asendiga sõidan mina, ainsana nö pildil olijatest ei ole mul kiiruiske, vaid suusasaapa külge kinnitatavad matkauisud. Sirgete peal püsin ma nendega puhta jõu pealt pundis (loe: tuules), aga kurvis ei saa nendega korralikku ülejalatehnikat sõita ning jäin peale iga vasakkurvi eelmisest sõitjast paar-kolm meetrit maha. See vahe tahtis kohest kinninõelumist ja ekstra pingutust ning taas gruppi jõudes polnud minust vedajana asja. Tuules olles sai veidi taastutud, et siis taas kurvis maha jääda....

Viimastel ringidel olin ka ise töömeheks.

Grupp aga muutus pidevalt väiksemaks, aga sealt ei pudenetud mitte väsimuse, vaid pragude tõttu. Esimesena läks alguses korralikult tööd teinud Maidu Vahtra, siis M60 mees Ants Kuusik. Eelviimasel ringil tuli Tõnis Tammetalu vedama ja sõitis prakku. Sama juhtus Toivo Tomingasega. Peale sõitu selguski tõsiasi, et finišis olid ees need, kel õnnestus püsti jääda. Kui ikka kukud, siis üksinda enam gruppi tagasi ei tule (kui sa just Mart Markus ei ole)! Viimase ringi alguses olin grupi jäänuseid vedamas, kui jalad äkki märku andsid, et nad rohkem ei viitsi. Õnneks kamandas Märt tagant, et mine eest ära. Arvasin, et ta tahab 3km enne lõppu asjad paika panna ja ära minna. Tegelikult andis ta mõista, et minu vedamise tempo hakkas liiga aeglaseks jääma. Viimasest kurvist ca 700m enne lõppu väljusin viiese liidergrupi viimasena, aga tundsin ennast kindlalt. Nägin, et kahest peale Märdi ja Sandra gruppi veel allesjäänud tegelasest ei õhku erilist jõudu ja tahtmist. Lisaks olime suutnud neist ühe selli, selle noorema mehe, veidi enne lõppu veel vedama sundida ja seal ta ennast ära kustutas. Mehed küll tulistasid ca 300m enne lõppu, aga ilmselt paukpadrunitega. Kui väga hea tehnikaga Märt ja Sandra veidi vajutasid, siis M50 mees Arved Mägi jäi kohe. Noorem mees Kermo Randmäe veel üritas, ega 100m enne lõppu sõitis prakku ja kukkus istuli. Sandra jäi tema taha kinni, mina pääsesin minema. Sõidu kolmas koht oli vaba - aga mul olid teised plaanid. Väga inetu oleks olnud "jõmmina" lõpetada ja jätta minust rajal 3-4 korda rohkem maad meie gruppi vedanud Sandra oma selja taha. Pidurdasin veidi enne lõpujoont ja lasin tüdruku mööda....videos on see hetk veidi enne lõppu.

Kokkuvõttes siis neljas koht, aga M40 klassis olin üle platsi mees! Polegi ikka väga kaua sellel poodiumi kõrgeimal astmel seisnud! Hea tunne oli. Peale autasustamist vaksali poole teele asudes (käisin Viljandis rongiga), Hubert Pärnakivi ausamba juurest mööda treppe üles linna minnes oleks aga peaaegu haamri saanud. Peale kahte korralikku pungestust (Viru ja Mulgi) ca 10-kilose seljakotiga pikast trepist ülesminek ei ole kõige parem kompott.  On paremaid taastumise viise....

Peagrupi finiš pildis: Märt, Sandra ja 4. koha mees

Ah jaa, 32,4km läbimine ajaga 1h10min tähendab sellist 27,7km/ keskmist kiirust!

Uudis kah! 

Ja veel üks meediakajastus, siin ka veidi parem finišipilt olemas!

Tulemused!

Piltide eest suured tänud: Herki Helves (poodium) ja Alar Viitmaa (rada).

Viru maratonilt kahetiste tunnetega!

Tegelikult ma ka läksin täna Viru maratonile kahetiste tunnetega, mitte ainult ei tulnud sealt nendega tagasi. Nimelt ca 4-5 aastat tagasi sai endale lubatud, et uisutehnika ei ole minusuguse konservatiivi jaoks - no kui ikka ei sobi, siis ei ole midagi teha. Üritasin seda minu jaoks ikka uut tehnikat umbes seal 2006-nda kandis enda jaoks harjumuspäraseks teha, aga hakkas teine ikka vastu. No ikka kohe nii, et klassikamaratonidel olin seal sajanda koha ringis, uisus aga ikka 150 ja kaugemal. Ja lõin käega! Uisku sõitsin ainult hooaja alguses (kui klassikat ei saanud) ja hooaja lõpus (ettevalmistusena rattahooajaks). Aastal 2010 läbisin kolm Estoloppeti vabatehnika maratoni klassikas ja seda ainult selleks, et Estoloppeti Master enda jaoks ära vormistada. Kuigi PP väitis oma tänases postituses, et ma tegin seda vigastuse tõttu, siis tekkis meil nö "Moskva telefoni" sündroom, rääkija rääkis, kuulaja kuulas, aga välja kukkus nii nagu kuulaja kuulis! Tegelikult ma rääkisin talle oma Haanja Maratoni anno 2012 järgsest vigastusest.

Aga see selleks. Neli aastat tagasi hakkas Eestis uuesti pead tõstma uisutamine - kiiruisutamine! Ja kuigi esimene kokkupuude selle alaga kujunes legendaarselt negatiivseks (sellest peaks lausa vintage postituse tegema), siis hilisemad uisutamise etteasted olid üsna edukad, olin pidevalt seal esikolmiku piiril (Eesti mastaabis) pusimas ja asi oli põnev. Soetasin endale ka poolkõvad (üks step alla profitaseme) uisusuusasaapad eesmärgiga kasutada neid matkauiskude peal. Ja kui eelmisel aastal sai enne Mulgi uisumaratoni (kuna jää peal treenimise võimalust tavaliselt ei olnud) trenni mõttes ka suuskadega veidi uisku sõidetud, siis hakkas see uus tehnika ka veidi rohkem meeldima. Aga hingelt olen ikka klassik ja see peaks ka tänast või siis mõnda tulevast uisusuusamaratoni kõige paremini iseloomustama.

Tänase Viru stardi -22 on juba paljud kommijad tagajalgadele ajanud, neile tundub, et -22 kraadise õhu sissehingamine või siis sellise temperatuuriga suusatamine on üle mõistuse tegevus. Kuidagi palju on siin (pool)heaoluühiskonnas tekkinud selliseid tegelinskeid, kelle jaoks üle -1 ei saa suusatada (sest on sula) ja alla -10 ei tohi, sest on polaarpäev. Kas siin ei ole mitte seost selle tendentsiga, et igal aastal satub Eesti Kaitseväkke üha vähem mehi, kellel sinna tegelikult asja on. Väljajääjad on virtuaalühiskonna ohvrid, kelle jaoks mõni arvutis nähtud film või mäng, kus -10 kraadi kuulutab maailma lõppu, ongi see real life!

Mina olen see nn vanakooli mees, kes ütleb, et ei ole sitta ilma, vaid on valed riided. Veel eile soetasin endale Craft'i nn lobsterid ja nendega oli täna kuum! Niipalju labakätest. Üldiselt panin võrreldes ca viie miinuskraadise tavatrenniga igale poole ühe kihi juurde ja KOK (kõik oli korras)! Aga aitab sissejuhatusest, veidi tänasest sõidust kah.

Tegelt ma ikka ei oskagi uisku sõita...

Stardikoridoris sattusin jutuhoogu Lembit Pallasega, keda võib nimetada Eesti triatloni Grand Old Man'iks. Ja järsku kuulsin Riho Järvelaise kaudu kõlarist numbrit 5. Arvasin, et stardini on jäänud 5 minutit, koukisin telefoni taskust välja, et Endomondo käima panna. Aga siis tuli 4, 3, 2 jne. Stardipaugu kõlades oli mul telefon käes ja kepid jalge vahel. Kuidagi sain telefoni taskusse ja kepid kätte ning pandi minema. Startisin numbri alt 333, ehk siis umbes 250-nda osaleja joonelt ja umbes sinna vahemikku ma ka peale starti jäin. Ca 10km sõidetud arvasin end olevat ca 200-nda koha peal, aga see ei omanud täna mingit tähtsust, palju tähtsam oli täna aeg - nii kilomeetrite läbimise aeg kui ka lõpuaeg. Koht Estoloppetil sõltub kindlasti 10 korda rohkematest teguritest kui aeg, seetõttu on aeg (ja ka kaotus võitjale) olulisem näitaja kui lõpukoht. 10km möödus normaalselt, sai veidi punnitatud keskmise pulsiga ca 170, et läbida kilte umbes 3 minutiga. Hakkasin veidi nälga jääma! Teises TP-s õnnestus mul kogu maratoni esimese lonksuna konsumeerida ca 4cl köömneteed?!? Siis hakkasid ka mingid grupid tekkima, mina hoidsin ennast teadlikult sinna pundi keskele. Vahepeal tuli mõne varase kustuja tõttu paar kiiremat liigutust teha, et kummipaela kinni tõmmata, aga need olid nö normi piires tõmbamised. Tegelikult kadus mul mott ära, sest ma pole ju viimasel kolmel aastal (va jääuisumaratonid) nö aja peale sõitnud. Olen osalenud vaid võistlustel, kus on oluline lõpetamine ja neid võistlusi tehakse madala pulsiga. Siin aga oli vaja nö pildil püsimiseks pidevalt 170-se pulsiga laksata ja see hakkas kere koormama. Vale mõtlemise tõttu unustasin aga kere laadida ja nii hakkaski 3-nda TP sildi nägemisel (sõidetud ca 25km, saadud 4cl köömneteed) kõht nii kõvasti korisema, et võtsin punktis tüki (1/4) jääbanaani ja 2 topsi kuuma jooki. See aitas, sõidutunne tuli tagasi.

Kusagil tühjadel väljadel üksinda....

Umbes 28-nda kilomeetri paiku möödus minust hirmsa lauluga lapsepõlve trennikaaslane, hetkel Eesti Mereväe uhkus, Villu Klesmann. Ja miskipärast sünnitas Villu möödumine uuesti mingi võitlusiha ja otsustasin tema persest kümne küünega kinni hoida. Alguses küll vahe rebenes ca 100 meetri peale, kuid lausikutel (eriti just Wassbergi lastes, seda Villu ei sõitnud) hakkas vahe vähenema. 10km enne lõppu olin juba tal väga lähedal ja 4km enne lõppu läksin mööda. Eks ta oli ennast tagant (nr mingi 672?) startides ära kustutanud ja 5km enne lõppu oli kuvalda raja ääres käepärast. Viimastel tõusukilomeetritel oli minek hea, esines ainult 2 probleemi, üheks osutus vasak triitseps, mis hakkas krambimärke näitama ja teiseks probleemiks olid paar ennast täis suusameest, kellele ei mahtunud hinge, et mõni mees suudab lõputõuse täiega panna, mitte ei vegeteeri seal. Aga ette nad mulle seisid ja mööda ma ei saanud. Sinna läks ka see 13 sekki, mis nö ettepandud 2:20-st mind lahutama jäi. Aitäh "sõbralikele" suusameestele, kes lõpetasid minu ees! Tarmo Siimsaare oli pikalt ees, temaga on OK!
Eelmisel Viru maratonil andis minu tänane aeg küll ca 125-nda koha, aga tase tõuseb ja see on hea. Nagu ma täna aru sain, on minu jalad härjad, aga käed ja kõht on lambad, ehk siis viimase kuu trenn tuleb suunata sinna, kus on puudujäägid. Tagatipuks sain täna loosiauhinnaks Sparta 10x jõusaalikaardi. Let's Pump!!!

Finiš blokkijate taga....

Aga miks ikka kahetiste tunnetega? No eks seepärast, et teatud pulsisagedusest üle minna ei oska, aga samas selle sageduse juures kesta võiksin tunde ja tunde veel. TM-i mõistes on lugu paha, aga Kopi IM-i mõistes on lugu hää ja isegi väga häääää!

Ahjaa, koht oli 165. ja aeg 2:20:13.....

PS! Pildid tänaselt maratonilt erinevate pildistajate poolt laekuvad lähiajal, eks ma siis lisan neid jooksvalt juurde!

Pildid: Meelis Viese, TÄNUD!

Läheb lahti!

Laupäeval kell 11 antakse Mõedakul start selle hooaja Estoloppeti esimesele maratonile, milleks traditsiooniliselt on Viru maraton ja stardihetkeks lubavad erinevad ilmaportaalid Viru maratonile juba traditsioonilist alla 15 kraadist pakast. Olen kaks viimast talve sellest karusellist suusatajana eemal olnud, küll aga olen Estoloppeti osalejatele pakkunud nii transpordi, majutus- kui ka suusamäärimisteenust. Sellel hooajal pakun oma teenust edasi, aga mõnel maratonil tahaks ikka ise ka sõita. Arvata on, et tahtmine osaleda tuli tagasi seetõttu, et olen kogu sügise ja veel pool talve takkapihta enda sisse purakat kogunud, mis tahab nüüd hirmsasti väljalaskmist. Maratone joostes seda purakat välja ei saa, sest seal tuleb pulssi madalal hoida, muidu ei kesta 42,2km-t ära. Aga suusamaratoni saab panna täiega, sest laskumistel ja vahepeal ka tuules saab veidi tirri lasta ning taastuda.

Ja pühapäeval lähen Mulki uisumaratonile....

Eelmisel nädalal sai siis vaikselt hakatud lõike tegema, peaeesmärgiks ikka Tartu Maraton, aga loodan, et need tehtud treeningud avaldavad väikest mõju juba ka laupäevasel sõidul. Peale pühapäevast Rakvere maratoni lubasin endale kaks päeva puhkust, sest hetke füüsilise seisu juures on targem kuulata keha häält, kui ajada taga mingit koostatud plaani. Täna tegin hommikul kerge ujumise, tegelikult sai ka seal ca 500m tavalisest veidi kiiremini vajutatud ja 1000m alla 16 minuti ujutud. Peale lõunat aga ootas mind Harku mets ja 3x10min lõigud 5min taastumisega. Lõigutrennile lisaks lootsin veidigi aimu saada oma liikumiskiirusest täispöörete juures ja selle abil prognoosida võimalikku aega või kohta Virus.

10-minutilised kiirendused sai sõidetud keskmise tempoga 3:10min/km ehk siis ca 19km/h. Kiirenduste pulss oli 169/174. Peale lõigu lõppemist lasin pulsi ca 145 peale ja siis taas 10min laustuld! Koos üle poole tunnise soojendusega ja hilisema mahasõiduga tuli kokku 28,5km, aega kulus 1:42. Kogu treeningu keskmine tempo tuli 3:33min/km. Samasuguse tempo juures kuluks Viru maratoni 42km pikkuse raja läbimiseks ca 2,5h, mis eelmisel aastal andis umbes täpselt 200-nda koha. Kui nüüd laupäeval Virumaal kõik see 42km paugutada, siis oleks mulle jõukohane selline 3:20min/km tempo, mis eelmisel aastal andis umbes 125-nda koha. See juba sobiks, aga nagu ei ole olemas kahte ühesugust suusailma või grammi pealt sama head libisemist, pole ka aastad vennad. Eelmisel aastal tuli lumi hilja, alles jaanuari alguses ning suuremal massil suusatajatel jäi ettevalmistus lühikeseks. Sel hooajal aga lubas terve detsember lumel harjutada. Tahan oma jutuga jõuda sinna, et eelmise aasta protokoll sel aastal ei kehti ja ajaga alla 2h20min võib Viru maratoni ära paugutada lausa 200 suusahunti. Nii et parem ma ei ennusta, läheb nii kuis läheb!

Suusamaratoonari unistuste stardikoridor...

Õnneks on mul üks salarelv varuks - üle-eelmisel talvel soetatud külmapulber, mis töötab eriti hästi temperatuuril alla -15 kraadi. Enne 2011 Tartu maratoni sai seda määret Trummi radadel proovitud ja libisesin toona tunneli laskumiselt lausa spordikeskuse aeda sisse!?! Nüüd jääb üle ainult loota, et ilmaprognoosid on öösel vastu laupäeva Venemaalt Eestisse tulvavat külmalainet alahinnanud!

13-1-13-13-42,2!!!

Kes pealkirjast aru ei saa, siis kood on siin: 13. jaanuaril 2013 jooksin mina oma 13-nda maratoni!

Ma loodan kogu südamest, et vähemasti aastal 2015 on nii, et iga kuradima nädalavahetusel saab Eestis maratoni joosta. Miks??? No kasvõi sellepärast, et täna minu poolt nö poolvägisi Rakverre veetud endisaegne kõva rattamees Ivo Põld ütles tänase päeva kohta, et: "Parem hea võistlus, kui sitt trenn!". Ehk siis, kui võtta maratoni mitte kui ülimat väljakutset, vaid head võimalust joosta turvatud ja joogipunktidega rajal 42,2km ( ja üsnagi mitteolulise faktina saada Eesti Maratonide edetabelisse kirja üks läbitud maraton) ning võttagi seda hea treeninguna, siis miks mitte? Igatahes tänane Rakvere talvejooksude sarjas 10km jooksu lisana peetud maraton tõi vist starti pea sama palju osalejaid kui sellel 10km pikkusel nö põhijooksul.

Kui nüüd nö juurte juurde minna, siis Rakvere talvejooksude korraldaja Andrus Lein lisas sel aastal kohalike maratonihullude pealekäimisel oma jooksusarja 10km jooksule lisaks ka maratoni. Ja kuni tänase hommikuni oli mees põdenud, et kas ikka mõni segane maratoni jooksma tuleb. Aga neid, vaatamata umbes 10-päevasele etteteatamise ajale, tuli kokku lausa 15! Suutsin ka ise kaks seni vaid DnB Nord maratone jooksnud rattameest Rakverre kaasa vedada, kes lõppkokkuvõttes hõlvasid poodiumi II ja III koha!?! Aga kõikide maratonijooksjate taust oli kirev, võitja Erkki Etverki 3:14-st kuni Rein Pärna (Eesti Maratoni Grand Old Man oma pealt 200 joostud maratoniga) ajani alla 6 tunni!!! Aga kes täna rongist maha jäi, siis sellele teadmiseks, et 24.02 ja 3.03 on samalaadne üritus toimumas. Mina küll kahjuks ei saa nendel jooksudel osaleda Haanja Suusa100 ja Vasaloppeti tõttu, aga teie andke minna!!!

Esikolmik koos naiste teisega: vasakult II koht Peeter Kand,
võitja Erkki Etverk, naiste teine Marika Roopärg
ja meeste kolmas Ivo Põld!

Oma jooksust niipalju, et alustasin rahulikult umbes 6:00 tempos ja plaan oli kuni lõpuni sama tempot hoida. Kui vaadata minu tänast endomondo graafikut, siis see õnnestus, välja arvatud ca 20km paiku tekkinud seisak, kui ootasin dzentelmenina minuga kaasa jooksnud daami, kes läks tanklasse ennast kergendama. Muidu jooksime koos ja üritasime selle 6min/km sees püsida ja see tuli meil välja. Esimesed 23km sai läbitud keskmise pulsiga 141 (väga rahulik jooks) ja viimased 20km keskmise pulsiga 147. Endomondo GPS näitas maratoni pikkuseks 43,18km ja aega kulus selleks 4:16:18. Polegi varem selle 4:10-4:20 vahelise kümne sisse jooksnud!!!

Umbes kilt joostud, 41 veel minna.... Foto: Riho Lüüs

Aga kõige parem meel on hetkel sellest, et kusagil kehas pole jälgegi sellest, et oleks maratoni jooksnud. Muidugi on mõned lihased ja liigesed veidi valusad, aga nad on valusad ka peale 10-15km jooksutrenni... Nüüd paar päeva taastumiseks (ujumine), siis mõned kiirendused ja hakkabki peale Estoloppet!! Ja seal tuleb panna, et TM-iks endale koht välja võidelda!!!

Karp on valmis, nüüd viimistlema!

Peale viimast postitust, kus avaldasin oma eelmise aasta treeningmahud, olen siit ja sealt saanud erinevaid soovitusi-hurjutusi teemal, et tundide arv iseenesest on ju suur ja tore asi, aga see ei vii mitte kuhugi. Tegelikkuses olen ise ka seda meelt, et aitab sellest põhja ladumisest küll, aeg on hakata tegema spetsiifilisemaid liigutusi. Ehk siis nagu pealkirjas toodud ehitusmeeste keeles väljendudes sain aasta viimase nelja kuuga majakarbi püsti ning nüüd on aeg asuda siseviimistluse kallale.

12 tundi enne aastavahetust anti start - Viimase Öö Unistus.

Kui nüüd üdini aus olla, siis ma ei ole, vähemasti viimase 8 aasta jooksul, teadlikult enne võistlushooaega või konkreetselt enne mõnda tähtsamat võistlust kiirustreeningut ehk nö "lõike" teinud. Naljaga pooleks võib ju öelda, et olen ikka küll igasugu "lõike" teinud, aga need on need õhtused õllekõrvased juustu- või vorstilõigud! Aga lõigutrenn, mis see on? Kunagi noorpõlves sai basseinis treeneri käsu peale ujutud nii intervalle kui ka mingit muud moodi kiirendusi tehtud. Aga see oli basseinis ja ikka juba üle 30 aasta tagasi. Kõva maa peal ei ole ma varem lõike teinud, seega ma isegi ei tea, millest pihta hakata või kuidas neid teha?

Starti ei tohiks hilineda...

Aga milleks need lõigud, miks otsustas 45-aastane mees, et nüüd on see aeg tulnud? Igal asjal on oma põhjus ja praegu on selleks Tartu maraton. Nimelt olen sellel juba 40 päeva pärast toimuval mõõduvõtul pandud kuuendasse(?!?) stardigruppi, mis tähendab stardinumbrit 1000+, ehk siis kui ma peaksin mingil põhjusel stardikoridori hilinema, siis stardiks minu ees ca 1500 suusatajat. Läbi selle soodoma ja komorra suudaks alla 3:30, mis on minu selle aasta eesmärgiks, sõita vaid väga kõva tegija. Mina kahjuks nii kõva ei ole.

Väljavõte TM juhendist: Maratoni stardigruppide moodustamisel lähevad arvesse mõlema distantsi varasemad tulemused ..... Arvestatakse 2012. a. maratonil (koef 1) või selle puudumisel 2011. a. maratonil (koef 1,2) saavutatud kohti. 

Eelmisel aastal oli minu kohaks 972, üle-eelmisel aastal 680. Mis loogika järgi ma pean üle tuhandenda koha pealt startima, ei tea? Äkki on neil Tambovi konstant kah abiks? Aga see selleks, las nad panevad mind sinna, kuhu neile sobib, minu asi on neile tõestada, et olen parem, kui nad arvavad. 

Nüüd on lugeja kord küsida, et mida see tõestamine annab ja mis need lõigud siia puutuvad? Mina usun, et kusagil on olemas mingisugunegi õiglus ja kui näiteks paugutada Tamsalus või Alutagusel ennast Estoloppeti esisaja sisse, siis peavad nad mulle Tartu maratonil parema stardikoha võimaldama. TM-i juhend seda küll otseselt ei luba (lubab 2012 ja 2011 Estoloppeti tulemuste põhjal), aga juhendi järgi ei tohiks nad mind TM-il ka kuuendasse gruppi paigutada. Nii et vorst vorsti vastu!

Jah, saja sisse. Viimati sõitsin ennast Estoloppetil saja sisse 2005. aasta Haanja maratonil ja kahjuks on see jäänudki ainsaks kahekohalise kohaga lõpetamiseks. Olen küll paar korda olnud lähedal - ca 110-nda koha kandis, aga see oli ammu. Nüüd on vaja seda uuesti teha ja selleks vajan ma lõike!

Palun lükake mu teooria ümber!

Tegin endale iseenese tarkusest (veidi ka netis tuhnides) mingise treeningplaani viimasteks maratonieelseteks nädalateks, palun seda mitte pimesi järgida.  
Kui aga seda juhtub üle vaatama mõni lugeja, kes vähegi asjast teab, siis ootaks tagasisidet - kas ma ikka olen õigel teel?

HUA ehk joon alla läinud aastale!

Kui õues näitab Eestimaa talv oma erinevaid ja äärmuslikke palesid (sula, jäine suusarada, jäised tänavad ja kergliiklusteed), sundides paljud harrastajad seinte vahele, siis mul on ses suhtes kuidagi vedanud. Kohe uues aasta alguses, kui pealinna suusarajad muutusid jääväljadeks, sattusin mina olema Võrumaal ning vaatamata nullilähedasele õhutemperatuurile olid Haanja suusarajad lausa suurepärases korras. Sain seal kahe päevaga 55km suuskade alla jätta ja veidi juba ka "lõike teha", sest erinevalt Harku pannkook-siledast ringist käib rada Haanjas ikka üles ja alla, joonistades Polari abil treeningu pulsi profiiliks korraliku kahemehesae pildi!

Haanjas oli taevas hall, aga maa see-eest valge!

Reede hommikul, juba Tallinnas olles, hakkasin tegelema võidurelvastumisega. Kui ikka talv teeb teed libedaks ja ka näiteks "endomondo" kaudu on kõlamas erinevate jooksmas käinud tuttavate appihüüded libeduse teemadel, aga samas on joosta vaja (üllatus-üllatus, saan oma 13-nda maratoni ära joosta juba 13. jaanuaril 2013), siis ei jäänudki mul muud üle, kui võtta kasutusele raskerelvastus.

15 naela....

See spetsiaalne naast-toss on Icebug-ATTLA-BUGrip, veidi küll kobakas ja raske, aga talla totaalne pidamine, ka klaassiledal jääl, andestab kõik. Täna, joostes NRP (Nõmme Rattapood) juurest üles suusasillale mööda puhast jääd, nägin samast mäest laskuvat mammit, kes vaatamata käsipuu ja hospadi boh'i abile kuidagi sealt alla ei saanud....

Aga jäin siin lobisema, vaja ju eelmine aasta ka kokku võtta:

Aasta rõõmurullid:
- uue hingamise leidmine augusti lõpus (sept-dets kokku 210h trenni)
- seitse maratoni 4,5 kuuga (12. aug kuni 31.dets)
- kogu aasta maht 549h (keskmiselt 1,5h iga päev!!!)
- teine ironman (eriti ujumise ja ratta osa)
- aastaga kadunud 12 kilo meheilu

Aasta tusatunnid:
- 2011 novembri alguse põlvevigastusest tingitud hiline ettevalmistushooaja algus
- loll põlvevigastus veebruari lõpus
- hädine ironman'i maraton

Nagu näha, põhjustasid lihtsad ja rumalad vigastused asju, mis tekitasid tusatuju. Kui liikumisaparaadi augustis tööle sain, hakkasid ka rõõmurullid tulema. Simpel!!!

Statistikutele toon välja järgmised read:

Treeningud ja võistlused kokku: 549h 3min (edaspidi 549:03)
Läbitud kilomeetrid: 9000,5km

MNT: 4948,2km - 191:34
Suusk: 1499,1km - 122:50 (klassika 1043,2km ja uisk 455,9km)
MTB: 1302,2km - 94:21
Jooks: 751,8km - 79:41 (sellest 665,5km sept-dets)
Kanuu: 116,7km - 16:43
Rullsuusk (klassika): 112,2km - 7:10
Rulluisk: 68,2km - 3:51
Uisutamine jääl: 58km - 2:33
Kõnd, kepikõnd, matk, rännak: 54km - 8:01
Ujumine: 51,5km - 15:15
Suusaimitatsioon: 37km - 5:04

Kilometraazhi kasvud 2011=>2012: MNT 2755=>4948km, jooks 462=>751km, suusk 968=>1500, muud asjad kasvasid ka, aga vähem. MNT kilomeetrite kasvule aitas kindlasti kaasa sügislaager Mallorcal (750km), jooksu kasvu vedasid joostud maratonid ning suusa tõusu tõi 2012 okt-dets sõidetud 645 suusakilomeetrit.

Kuna aasta lõpp vedas näo naerule, siis võib öelda, et oli hea aasta. Samas loodan läinud aasta lõpu baasilt uut kvalitatiivset hüpet 2013 hooajal, lisaks eelmises postituses avaldatud eesmärkidele on mul veel mõned tahtmised, aga eks need selguvad juba aasta sees ja nii-öelda töö käigus.

HÄÄD UUT SPORDIAASTAT KÕIGILE!!!!

Kaksteist ehk HVAL!!!

Kuidagi sümboolselt sai issanda kahe tuhande ja kaheteistkümnenda aasta kaheks üsna tõsiseks märksõnaks minu jaoks number 12!!! Kuna tähtis hetk on lähenemas, siis teen nö operatiivpostituse, üritades just need kaks märksõna ehk siis möödunud aasta olulisema veel enne lõppu välja tuua!!!

1. jaanuar 2012

31.detsember 2012

Esimese asjana palun lugejal leida ülaltoodud piltidelt 12 erinevust!!!

Teiseks sain tänase Estonian Ultrarunners Klubi korraldatud "Viimase öö unistuse" nimelise ultrajooksu raames tehtud oma 12-nda ametliku maratoni, sel aastal siis seitsmenda. Ja koos üleeilse TriSmile "Pekist priiks" ürituse 45 kilomeetriga (sh ca 25 jooksukilomeetrit), mis ei läinud ametliku maratonina kirja, sai rehabiliteeritud ka suvise Kopenhaageni Ironman'i kõndimise fiasko.

Kuhu edasi, kas järgmisel, 2013 aastal, näiteks 13 maratoni???
Või Kopenhaageni Ironman alla 10,5h???
Või TriStaril ajaga 3:50 M45 klassis poodiumile???

Ooops, lobisesin oma eesmärgid välja!!! Aga kui eesmärki ei ole, pole ka kusagile püüelda!

Lõbusat lõppu ja spordirohket uut aastat kõikidele lugejatele, viimane aasta on ka selle blogi lugejanumbreid korralikult kasvatanud, ca 6000 külastust kuus (200 päevas) on viimastel kuudel tavaline. Igatahes minule tundub, et ka kellelegi peale minu enda on seda blogi vaja. Ja igatahes, luban jätkata!!!

Ah jaa, 549 tundi sai täis ja koos sellega ka 9000 (treeningu)kilomeetrit! Aga täpsem kokkuvõte juba uuel aastal.......

45=45 ehk Kloogalt Laagrisse ja pekist priiks!

Pealkiri sai küll veidi luuleline, aga võtab ilusti kokku eilse päeva, mis algas ca 70 piisavalt segase inimese kogunemisega Laagri taga Saunapunktis. Selle rahvakogunemise eesmärgiks ei olnud küll minu pooljuubeli pidamine, aga päev ja eesootav distants sobisid ideaalselt tähistamaks elu järjekordset verstaposti!

"Sünnipäevalised" Kloogarannas enne starti!

Klubi TriSmile korraldatav "Pekist priiks" nimeline matk sai alguse kolm aastat tagasi, kui Margus Püvi ja Allan Oras võtsid ette jõulusöömaorgia järgse matka Otepäält Tartusse. Ja kuna sel aastal osales Tartu üritusel juba 168 inimest, siis oli päramine aeg midagi sellist ka pealinna läheduses korraldada. Marsruudiks valiti Kloogaranna-Laagri, teekonna pikkuseks eeldatavalt 45km. Matka süsteem oli lihtne - etteantud maa läbitakse vaheldumisi joostes ja kõndides, intervalliks 5 minutit. Peagrupi jooksutempo pidi olema 6min/km, teisel grupil 6:30. Kell 8:23 väljus Saunapunkti kõrvalt Padulast rong, mille neljas vagun oli reserveeritud ainult matkalistele. Vaguni rendi hind oli 70 euri. Veidi enne kella üheksat jõudsime Kloogaranda, viimased õpetussõnad, ühispilt ja mindigi teele.

Karge hommik Kloogarannas.

Kui hommikul näitas Nõmmel akna taga vaid kolme külmakraadi, siis Laagri taga näitas autotermomeeter juba -11 kraadi. Rongis oli näha, et osalejad lisavad ootamatult külma hommiku tõttu oma riietusele lisakihte. Endal oli valitud täpselt paras riietus, vaid mereäärsetes raja osades hakkas veidi kuum. Iseenesest mõistetavalt läksin stardis peagruppi, aga juba mõned kilomeetrid hiljem hakkasin oma otsuses kahtlema. Peagrupi pea vedas jooksulõike ca 5:40-se tempoga, mis päädis sellega, et iga jooksuotsa lõpus hakkasin grupiga vaikselt vahet sisse laskma. Õnneks lubas matka 5min+5min formaat üsna kergelt iga kõnniosa alguses grupile järele jõuda.

Kummipaelana pundi sabas...

Kuigi pidasin suusakeppide kasutamist kõnnilõikudel täitsa loogiliseks, siis miskipärast olin mina ainukene kogu 70-se kamba peale, kes nii mõtles. Aga kuidagi tuleb ju massist erineda ja ega need kepid ju jooksmist sega. Tänu neile aga sain ka kõndides hoida pulssi just selles tsoonis, kus pekk kõige paremini säriseb. Kusagil poole maa peal Keila-Joa või Vääna kandis hakkasin juba grupis püsima, kas siis hoiti eespool veidi tagasi või läks oma jalg lahti, ei saanudki aru. Ja mida edasi finiši poole, seda paremaks läks. Tegelikult oli tempo ikka lubatust palju kiirem, sest planeeritud jooksukiirus 6min/kma + arvestuslik kõndimise kiirus ca 9min/km ei tohiks kuidagi kokku anda tegelikku keskmist tempot 7:03min/km! Aga just selliseks eilne keskmine kujuneski.

Peloton kusagil pikal sirgel...

Veidi enne lõppu, ilmselt ainult eesootavatele saunamõnudele mõeldes, pani grupi pea õigest teeotsast mööda ja nii jõutigi finišisse, kui oli läbitud vaid 42,8km. Kuna see ei sobinud minu eesmärgiga ikka oma aastad ära tähistada, siis suundusin veel ca 13 minuti pikkusele jooksuotsale. Õnneks tuli üks osaleja minu lisateekonnale kaasa ja kui ma nüüd väga puusse ei pane, siis see oli Roman Fosti! Aitähh talle! Kokku siis 45km ajaga 5:17:34, keskmine pulss 130, põlenud pekki ca 2kg jagu (eilse ja tänase hommikuse kaalumise vahe)!!!

Täna hommikul on jalgades väike puisus sees, aga see ei ole takistuseks homsele järjekordsele hullusele - vaatame, kas 2012 aasta lõpuks saan 12 ametlikku maratoni purki????

Fotode eest suur tänu Kristi Jahilole! 
Vaata ka: https://www.facebook.com/KirstiJahiloFoto

3 päeva veel ja 10h vajaka!

Jah, eelmises postituses avaldatud Projekt549 on jõudnud lõpusirgele - käesolevat aastat on meil jäänud astuda veel vaid kolm närust päeva. Tavalise eestimaalase (jah, just selle, kes ametliku statistika alusel tarbib mingi 13 liitrit puhast piiritust aastas) jaoks algas täna pidu, mis kulmineerub 1. jaanuaril sügava pohmelusega ja tavalise probleemiga, kuidas teiseks jaanuariks, ehk siis uue aasta esimeseks tööpäevaks kaineks saada.

Lugemis- ja hääldusharjutusi 1. jaanuari hommikuks....

Minu pohmelus tuleb ilmselt valusam, aga see ilmselt ei avaldu tavaliste nähtudena (peavalu jne), vaid see saab olema lihastes, eriti jalgade lihastes. Aga erinevalt sellest tavalisest pohmelusest on seda lihasvalu mõnus põdeda. Mõnus just seetõttu, et see valu on tulnud füüsilise tegevuse tagajärjel, mis arendab inimest, mitte ei kuluta teda!

Eile jäi trenn vahele - olin tööl!
Kus ja mis?

Sest lähema 3 päeva ja 10h plaan on siis selline:
29. detsember - TriSmile "Pekist priiks" Tallinn edition - 45km rännak (5min jooks + 5min kõnd) - just kilomeetrite poolest eriti sobiv tähistamaks elu järjekordset verstaposti!!!
30. detsember - ilmselt Harku metsas kerge taastav suusaots ca 2h.
31. detsember - mööduva aasta seitsmes ja elu 12-nes ametlik maraton Laulasmaal!

Tundub karm värk olevat, aga kolmapäevane ca 29km pikkune "Pekist priiks" Nõmme espessiaal näitas, et juba sama päeva õhtuks olid 3,5 tunni pikkuse üsna raske (vahepeal põlvini lumes) rännaku jääknähud kadunud, see andiski julgust ette võtta kaks maratoni päevase vahega!!! Esmaspäeval kell 17 peaks olema selge, kas kilbiga või kilbil, kas 549h või vähem. Kas 2012 aasta lõpuks saab 12 maratoni läbitud ja kas 2013 aastal tuleks joosta 13 maratoni või mitte?

Sihukesed probleemid siis minu pea sees ajal, kui Maarjamaa pidutseb ja uut aastat ootab.....................

Fotod: Kea Kanger ja Külli Leola

Projekt549 on ohus!

Selleks, et kusagile minna, tuleb teada sihtkohta. Selleks, et midagi saavutada, tuleb püstitada eesmärk. Eesmärgi enda tahaks veel veidikeseks ajaks kalevi alla jätta, aga eesmärgi saavutamise vahenditest võib juba rääkida.

Rossijal uued vapilinnud - varesed?

Olen vist mitmel korral juba maininud, et minu tõsisem tagasitee spordiradadele sai alguse 2004. aasta Haanja suusamaratoni fiaskost, kus eesmärgiks pandud 3-tunnine lõppaeg jäi tookord välja sõitmata, sest lõpuprotokolli kanti aeg 3 tundi ja 24,7 sekundit. Eesmärgi täitmata jätmine tekitas tookord võimsa motivatsioonipuhangu, mis päädis 2004 sügisel alanud regulaarsete treeningute tagajärjel 2005 aasta Haanja suusamaratonil väljasõidetud ajaga 2:24.43 ja seni ainsa kohaga Estoloppeti esisajas. Tollest ajast peale olen nö regulaarselt treeninud ja üheks aasta peaeesmärgiks on igal aastal jõuda treeningute koguajaga mööda aasta päevade arvust, ehk siis saada ühe kalendriaasta sees keskmiseks päeva treeningu mahuks 1 tund. Vaatame, kuidas see seni õnnestunud on:

2005 - 221:52, alguse asi...
2006 - 367:15, TEHTUD!
2007 - 181:58 perioodil 1.01-30.06, ehk siis poole aasta peal olin ilusasti graafikus, edasi algas ehitus!
2008 - 352:13, napikas.
2009 - 347:26, taas napilt lati all.
2010 - 392:21, TEHTUD!
2011 - 339:51, 31. okt seisuga oli 327h, aga novembri alguse väike vigastus ja sellele järgnenud laiskusepuhang ei lubanud kilbiga lõpetada.

Linna asutajal külas...

Ja nii jõuamegi aastasse 2012 ja üritame matemaatiliselt lahendada pealkirjas toodud arvu. Kuna järgmise hooaja eesmärgid on seatud väga kõrgele, siis peab ka ettevalmistus käima suuremalt kui varem. Ehk siis mingil ajahetkel (ilmselt peale intensiivset ja mahukat kevadist  laagriperioodi) tekkis mõte, et võiks sel aastal teha keskmiselt 1,5h päevas. 366 päeva korda poolteist tundi annabki kokku pealkirjas esitletud arvu 549.

История и гамбургеры - поле чудес!!!

Hetkel on mul sel aastal kirjas 517,5 tundi ja vajaka veel 31,5 tundi. Aasta lõpuni on koos tänasega veel 13 päeva, ehk siis 2,42 tundi (2h25min) päevas. Iseenesest ju midagi keerulist ei ole, kui see Siber poleks oma pakasepoisse siia saatnud. Sihukese pakasega on küll võimalik suusatada, aga ilmselt mitte 2 või 3 tundi korraga, nagu ma senini detsembris teinud olen. Loodan, et siinkohal aitab hädast välja ujula, sest tund ujumist ja tavalisest lühem suusaots peaks mind graafikus hoidma. Elame-näeme ja tibusid loeme vana aasta viimasel õhtul!!!

Пожалуйста три копейки....

Pildid tehtud hiljutisel tripil lähimasse suurlinna, lisa tulemas!

PS1! Tänane päev kujuneski täpselt graafiku järgi, hommikul sai basseinis ujutud tunni ajaga 3,53km, mis mitmekuulise ujumispausi järel on väga hea tulemus ja näitab üldist head baasi. Õhtupimedas tegin Trummis ülemisel ringil 10 tiiru, sest ei tahtnud -16 kraadises külmas autost eriti kaugele minna. Aga 23,2km sai klassikas läbitud alla 1:40 - nii et annab külmas sõita küll!!!

Üheteistkümnes maraton!

Frank Shorter Münchenis.

"Maratonis sureb igaüks" - see tsitaat kuulub Müncheni OM-maratoni võitjale Frank Shorterile. Väikese poisina olid minu lemmiklektüüriks olümpiamängude raamatud ja nende seas kujunes miskipärast eriliseks lemmikuks just Müncheni mängude raamat ning see sai vennaga kahe peale ikka korralikult kapsaks loetud. Aga legendaarse Lasse Vireni lugude kõrval jäi tollest ajast mind kummitama just selle ameeriklase tsitaat ja väikese poisi mõtetes sai seda öeldut ilmselt ka veidi heroiseeritud. Võib-olla just seetõttu, kartes lubatud surma, jõudsin mina oma esimese maratoni finišisse alles 41-aastasena, ehk siis veidi enam kui kolm ja pool aastat tagasi. Kuna peale esimest jäin ellu, siis muutusin julgemaks ja üleeile sai siis üheteistkümnes 42,2km purki!

Vändra metsas Pärnumaal......

Kui nüüd satuks kogemata juttu ajama mõne vana Eesti jooksupeeruga, kes tegi tegusid 70-ndatel või 80-ndatel ja temale nii moka otsast poetada, et sain Vändra maratonil kuuenda koha, siis saaks mulle ilmselt osaks hääkskiitev mühatus! Jah, kunagi oli Vändra ju Eesti maratoni Meka ja nüüd üritab kohalik aktiiv endist hiilgust kasvõi osaliseltki taastada. Ning esimese sammuna sellel teel korraldas Vändra jooksuklubi Mispo detsembrikuu reedesel (sic!) päeval maratoni, kuhu vaatamata üsna kesisele reklaamile ja ca nädalasele etteteatamise ajale tuli kokku 13 jooksjat. Ja eneselegi üllatuseks panin üleeile oma jala joonele ka mina, kuigi minu selle aasta eesmärk saada joostud maratonide arv kahekohaliseks sai ju Valencias täidetud!

Valencia - Palau de les Arts and L'hemisferic.

Aga vanasõna ütleb, et süües kasvavat isu! Ja kuna Valencias jäi teatud põhjustel (maratonile eelnenud nädalal sai tehtud mitu üsna mägist ja rasket rattasõitu ning maratoni eelõhtul veel nö kauba peale 15km pikkune jalgsimatk sadamast hotelli) tulemus oodatust kesisemaks, siis kusagil oli ju vaja purakas välja lasta!!! Nii sündiski otsus sel aastal veel üks maraton teha praktiliselt mõni sekund peale Vändra maratoni toimumisest teada saamist. Peale Valenciat olin kokku jooksnud ligi 70km ja selline 6:00min/km ca 142-se keskmise pulsiga oli kindlalt jalas.

Läinud reedel kell 11 asusid 15 jooksjat Vändras joonele, neist 2 talitasid seekord õpetaja Lauri sõnade järgi. Kokku oli vaja joosta 9 ca 4,5km pikkust ringi, vaid esimesel ringil tuli teha veidi pikem paun Rakvere poole. Enne starti arutasid selle aasta Eesti enim maratone jooksnud Meelis Atonen ja Indrek Jürgenstein, et minnakse sellise alla 4h tempoga minema, eks hiljem näis, kuidas tempo kujuneb. No esimesel ringil kujunes kohe nii, et alustasin suures pundis, aga peale pilku kellale (pulss 156) tegin kohe sammu lühemaks ja madalamaks ning jäin kohe viimaseks. Isegi kaks maratonil osalenud naisterahvast libisesid eest ära. Kuna ma polnud endale mingit ajalist eesmärki ette seadnud, siis jäin endale kindlaks ja jooksin pulsi järgi, üritades vähemalt esimese poole maratonist hoida keskmist pulssi alla 145. Maratoni ring oli profiililt lihtne, aga ilmaolud tegid õige rajavaliku keeruliseks. Esimestel ringidel oli tee servas lume peal üsna hea joosta, aga siis vahepeal kihutas sahk uuesti teepenrast üle ja tekitas sinna sellise sentimeetri paksuse lögase kihi. Sellel lörtsisel lögal jooksmine oli võimalik, aga jõudu kulutav, sest korralikku pidamist ei olnud, lisaks kleepus iga sammuga klots tossu alla. Jooksuringi osal, mis kulges piki piki Pärnu-Sõmeru maanteed, tuli seetõttu kolida asfaldile, kus aga valitses uus oht - rekkad. Need tulid selja tagant ja panid sajaga mööda, nii et sokid tahtis jalast ära viia. Aga see selleks, mis ei tapa, teeb tugevaks! Täpset poolmaratoni aega ei suutnud ma fikseerida, aga lõpuks tundus, et tuli selline 50/50 jooks, ehk suutsin joosta ühtlase tempoga algusest lõpuni. Vaid viimasel ringil tõstsin tempot, sest üks selg hakkas ees paistma. Sain selle selja pool kilti enne lõppu kätte ja vist üllatasin Olav Metsa oma lõpukiirendusega nii, et mees laekus lõpujoonele minust lausa 50 sekundit hiljem. Lõpuajaks tuli mul 4:08:20, ehk siis 13 minuti ja 23 sekundiline rekordiparandus, vaatamata üsna hulludele oludele!!! Keskmine tempo siis 5:53min/km, pulss 148. Ilmselt senistest kergeim maraton.... 

Vabariiklikusse kaubandusvõrku on jõudnud tooted

Hispaaniast, olete oodatud ostma!

Nii kõva rekordiparandus nõudis ikka korralikku tähistamist, seega sai vaatamata krõbedale (3xkallim kui Hispaanias) hinnale konsumeeritud nii mõnigi San Miguel.

Ja veel, tänasega sai sel sügisel suuskadega 200km sõidetud. Kuna eile jäi koduse mööbeldamise tõttu suuskamas käimata, siis pidin juba teist pühapäeva järjest karistuseks pikemalt tegema. Täna sai kohe kaks joogikotti kaasa võetud ja eesmärgiks pandud 6 Harku ringi ehk 48km. Peale neljandat ringi võtsin autost uue joogikoti ja kütsin edasi. Viimase ringi tagasirgel (kui oli sõidetud 44km) tundsin, et käed on kutud, nii kutud, et enam ei jõua paaris lükata. Samas jalad, mis alles 48h tagasi olid jooksnud maratoni, ei näidanud üles vähimatki väsimusmärki. Augusti lõpust alates kõndides-joostes läbitud 625km on teinud oma töö. Nüüd on vaja käed samale tasemele viia....

Vändra Mispo maratoni tulemused!

Tormihoiatus!

Reede õhtul sain siis teist korda sel sügisel suusale. Esimene kord oli oktoobri lõpus Saku metsas, reedel jõudsin pärast üsna keerulist (tuisust ja libedat) trippi Võrust Tallinna alles kella neljaks ja seetõttu jäi hooaja teine suusaots lühikeseks. Ainult 18km ja selleks kulus aega lausa 1:40. Paljuvõitu, aga raja seisukord oli ka üsna pehme ja seetõttu sõita parajalt raske, olin nimelt neljas suusataja, kes peale saani rajale läks. Suuskadeks olid kah keldrinurgast võetud tolmused Visud, ehk totaalsed mullasuusad, mille põhjad pole vist aastaid ei määret, ei harju näinud.

Eesti suusamaratonide üks kurikuulsamaid
tõuse - Kivestmägi?!?

Kuna eile olin haige (põdesin ühte rumalat tõbe, mis ei levi viirusena, vaid mis tuleb külge inimese enda tegevuse tulemusena), siis jäi eile lumel käimata. Seetõttu otsustasin täna enne suuskama minekut, et olen nö karistuseks kohustatud täna pikemalt tegema, noh näiteks 3 tundi suusatamist. Ja salamisi lootsin, et äkki olen võimeline selle 3 tunniga 5 Harku 8 kilomeetri pikkust ringi ära tegema. See oleks teinud siis kilomeetri läbimise keskmiseks ajaks ca 4:30. Piisavalt korralik väljakutse, arvestades, et reedel olin suutnud kilomeetri läbimisega hakkama saada vahemikus 5:06-6:22!

Tamsalu maratoni stardis aastal 2007. Kes on esiplaanil?

Et ettepandud ülesande täitmine veidigi libedamalt läheks, võtsin reedeste laudade asemele suusakotist poolmullasuusad, ehk siis eelmisest sajandist pärit Fischerid, lisanimega RCS! Kaapisin suuskadele kevadel alla pandud ülipaksu kihi suveparakat maha ja panin uue, tänasele ilmale rohkem sobiva paraka alla. Ja siis rajale. Kohe esimestest sammudest peale oli tunda, et lipe on väga hea ja enda minek veelgi parem. Katsin kilomeetreid ca 3:35-ga. Esimene kaheksane ring alla poole tunni, kaks ringi alla 59 minuti. Keskmine pulss püsis umbes 140 juures, ehk siis ca 25-30 matsu alla võistluspulsi. Säärase pulsiga oleks selline minek normaalne kusagil veebruaris, kui siiski, aga selline ootamatu jõudemonstratsioon hooaja kolmandal suusasõidul pani mind alguses imestama, praegu seda juttu kirjutades aga hoopis muretsema....

Haanja maratonil aastal 2009, kohe saan PP kätte!

Mis toimub? Pole varasematel aastatel kunagi nii vähe erialast trenni (imikas, rullsuusk, rulluisk) teinud, kui sel hooajal. Jooksnud näiteks aga olen ainuüksi sel sügisel rohkem, kui varasemalt ühelgi aastal kokku. Palju on ka ratast sõidetud. Kas sügisene järjekindel jooksutrenn ja Mallorcal sõidetud ratas teevad sel talvel imet? Või olen juba praegu, ehk liiga vara, liiga heas maratonivormis ja jõuluks on vorm otsas?

Ah jaa, kokku sai siis täna suuska tehtud 5 ringi, ehk veidi üle 40km ja seda alla 2,5 tunni?!?