Mulgi uisumaraton - tagasi poodiumil!

Jess!

Kolm aastat tagasi toimunud esimesel Mulgi uisumaratonil läks mul hästi, tulin kolmandaks ja pääsesin esimest korda üle aastate poodiumile. Eelmisel ja üle-eelmisel talvel ma nii kõva tegija ei olnud või oli siis konkurents tihedam, aga vähemasti leppida tuli mul siis poodiumiväliste kohtadega. Eile Viljandi järvel aga olin taas tegija, jõudu-jaksu oli piisavalt ja ka konkurendid polnud peale sõitu kiitusega kitsid.

Pelotoni veab Maidu Vahtra.

Kui varasematel aastatel oli uisusündmuse kavas eraldi maraton (70km 2010, 50km 2011, 40km 2012) ja 30km distants, siis sel aastal olid mõlemad distantsid kokku lükatud üheks 32,4km pikkuseks mõõduvõtuks. Ühest küljest oli asi huvitavam, sest kõik startisid koos ja sõitsid sama sõitu (üleeelmisel aastal sõitsin koos 30km liidritega ja peale nende lõpetamist üksinda veel 20km), teisest küljest oli aga see distants liiga lühike selleks, et terasid sõkaldest eraldada. Tund aega jõuab iga mats punases pongestada ja tuules püsida. Kellele õnneks, kellele kahjuks oli aga Viljandi uisuraja ettevalmistusse sekkunud veel üks ootamatu tegur - pikipraod. Need olid väidetavalt tekkinud jääaluse lainetuse ja resonantsi koosmõjul ja protsessi päästis valla järvele rajatud autode jäärada.

Märt Kuus vedamas, minu taga Ants Kuusik.

Kuna stardis oli ka ilmselt hetke Eesti kiireim mees uiskudel - Mart Markus, siis vähemasti mina läksin starti teadmisega, et üle II koha täna välja ei sõida. Lisaks oli veidike jalgades tunda ka eelmise päeva Viru maratoni. Peale stardipauku pandi nagu tavaliselt täiega minema, oskasin toidupunkti kurvis prakku sõita, koperdasin ja olin juba pelotonist maha jäämas. Õnneks lasti esimesel sirgel veidi jalga sirgu ja jõudsin saba peale. Esimese ringi keskpaigaks loksus paika umbes 14-ne peagrupp ja ca 25-ne teine grupp. Ja siis järsku nägin, kuidas Mart Markus sõidab kõhuli jääl nagu hüljes. Ta oli tulnud rajale nö ovaaliuiskudega, mis looduslikul jääl on lausa ohtlikud. Aga nii kõva mees nagu tema oli veidi aega hiljem grupis tagasi. Teisel ringil sukeldus ta samas kohas uuesti.... ja siis kolmanda ringi alguses tungis ta raketina grupist läbi ja läks oma teed. Keegi isegi ei üritanud kaasa minna, kõik vaatasid suud ammuli ilusat minekut!

Korraks "omade" seas - tehnikavabalt ja matkauiskudega.

Sõideti veel paar ringi, tööd tegid ees peamiselt Maidu Vahtra, Märt Kuus, Sandra Alusalu....ja ega neid vedajaid eriti rohkem polnudki. Olin ise pidevalt seal kolmanda-neljanda possa peal, aga vedama minna ei suutnud. Ja probleem polnud mitte füüsilises suutlikkuses, vaid minu uisutamisvarustuses ja uisutamise oskuses. Kui nüüd neid pilte vaadata, siis kõige püstisema asendiga sõidan mina, ainsana nö pildil olijatest ei ole mul kiiruiske, vaid suusasaapa külge kinnitatavad matkauisud. Sirgete peal püsin ma nendega puhta jõu pealt pundis (loe: tuules), aga kurvis ei saa nendega korralikku ülejalatehnikat sõita ning jäin peale iga vasakkurvi eelmisest sõitjast paar-kolm meetrit maha. See vahe tahtis kohest kinninõelumist ja ekstra pingutust ning taas gruppi jõudes polnud minust vedajana asja. Tuules olles sai veidi taastutud, et siis taas kurvis maha jääda....

Viimastel ringidel olin ka ise töömeheks.

Grupp aga muutus pidevalt väiksemaks, aga sealt ei pudenetud mitte väsimuse, vaid pragude tõttu. Esimesena läks alguses korralikult tööd teinud Maidu Vahtra, siis M60 mees Ants Kuusik. Eelviimasel ringil tuli Tõnis Tammetalu vedama ja sõitis prakku. Sama juhtus Toivo Tomingasega. Peale sõitu selguski tõsiasi, et finišis olid ees need, kel õnnestus püsti jääda. Kui ikka kukud, siis üksinda enam gruppi tagasi ei tule (kui sa just Mart Markus ei ole)! Viimase ringi alguses olin grupi jäänuseid vedamas, kui jalad äkki märku andsid, et nad rohkem ei viitsi. Õnneks kamandas Märt tagant, et mine eest ära. Arvasin, et ta tahab 3km enne lõppu asjad paika panna ja ära minna. Tegelikult andis ta mõista, et minu vedamise tempo hakkas liiga aeglaseks jääma. Viimasest kurvist ca 700m enne lõppu väljusin viiese liidergrupi viimasena, aga tundsin ennast kindlalt. Nägin, et kahest peale Märdi ja Sandra gruppi veel allesjäänud tegelasest ei õhku erilist jõudu ja tahtmist. Lisaks olime suutnud neist ühe selli, selle noorema mehe, veidi enne lõppu veel vedama sundida ja seal ta ennast ära kustutas. Mehed küll tulistasid ca 300m enne lõppu, aga ilmselt paukpadrunitega. Kui väga hea tehnikaga Märt ja Sandra veidi vajutasid, siis M50 mees Arved Mägi jäi kohe. Noorem mees Kermo Randmäe veel üritas, ega 100m enne lõppu sõitis prakku ja kukkus istuli. Sandra jäi tema taha kinni, mina pääsesin minema. Sõidu kolmas koht oli vaba - aga mul olid teised plaanid. Väga inetu oleks olnud "jõmmina" lõpetada ja jätta minust rajal 3-4 korda rohkem maad meie gruppi vedanud Sandra oma selja taha. Pidurdasin veidi enne lõpujoont ja lasin tüdruku mööda....videos on see hetk veidi enne lõppu.

Kokkuvõttes siis neljas koht, aga M40 klassis olin üle platsi mees! Polegi ikka väga kaua sellel poodiumi kõrgeimal astmel seisnud! Hea tunne oli. Peale autasustamist vaksali poole teele asudes (käisin Viljandis rongiga), Hubert Pärnakivi ausamba juurest mööda treppe üles linna minnes oleks aga peaaegu haamri saanud. Peale kahte korralikku pungestust (Viru ja Mulgi) ca 10-kilose seljakotiga pikast trepist ülesminek ei ole kõige parem kompott.  On paremaid taastumise viise....

Peagrupi finiš pildis: Märt, Sandra ja 4. koha mees

Ah jaa, 32,4km läbimine ajaga 1h10min tähendab sellist 27,7km/ keskmist kiirust!

Uudis kah! 

Ja veel üks meediakajastus, siin ka veidi parem finišipilt olemas!

Tulemused!

Piltide eest suured tänud: Herki Helves (poodium) ja Alar Viitmaa (rada).