Viru maratonilt kahetiste tunnetega!

Tegelikult ma ka läksin täna Viru maratonile kahetiste tunnetega, mitte ainult ei tulnud sealt nendega tagasi. Nimelt ca 4-5 aastat tagasi sai endale lubatud, et uisutehnika ei ole minusuguse konservatiivi jaoks - no kui ikka ei sobi, siis ei ole midagi teha. Üritasin seda minu jaoks ikka uut tehnikat umbes seal 2006-nda kandis enda jaoks harjumuspäraseks teha, aga hakkas teine ikka vastu. No ikka kohe nii, et klassikamaratonidel olin seal sajanda koha ringis, uisus aga ikka 150 ja kaugemal. Ja lõin käega! Uisku sõitsin ainult hooaja alguses (kui klassikat ei saanud) ja hooaja lõpus (ettevalmistusena rattahooajaks). Aastal 2010 läbisin kolm Estoloppeti vabatehnika maratoni klassikas ja seda ainult selleks, et Estoloppeti Master enda jaoks ära vormistada. Kuigi PP väitis oma tänases postituses, et ma tegin seda vigastuse tõttu, siis tekkis meil nö "Moskva telefoni" sündroom, rääkija rääkis, kuulaja kuulas, aga välja kukkus nii nagu kuulaja kuulis! Tegelikult ma rääkisin talle oma Haanja Maratoni anno 2012 järgsest vigastusest.

Aga see selleks. Neli aastat tagasi hakkas Eestis uuesti pead tõstma uisutamine - kiiruisutamine! Ja kuigi esimene kokkupuude selle alaga kujunes legendaarselt negatiivseks (sellest peaks lausa vintage postituse tegema), siis hilisemad uisutamise etteasted olid üsna edukad, olin pidevalt seal esikolmiku piiril (Eesti mastaabis) pusimas ja asi oli põnev. Soetasin endale ka poolkõvad (üks step alla profitaseme) uisusuusasaapad eesmärgiga kasutada neid matkauiskude peal. Ja kui eelmisel aastal sai enne Mulgi uisumaratoni (kuna jää peal treenimise võimalust tavaliselt ei olnud) trenni mõttes ka suuskadega veidi uisku sõidetud, siis hakkas see uus tehnika ka veidi rohkem meeldima. Aga hingelt olen ikka klassik ja see peaks ka tänast või siis mõnda tulevast uisusuusamaratoni kõige paremini iseloomustama.

Tänase Viru stardi -22 on juba paljud kommijad tagajalgadele ajanud, neile tundub, et -22 kraadise õhu sissehingamine või siis sellise temperatuuriga suusatamine on üle mõistuse tegevus. Kuidagi palju on siin (pool)heaoluühiskonnas tekkinud selliseid tegelinskeid, kelle jaoks üle -1 ei saa suusatada (sest on sula) ja alla -10 ei tohi, sest on polaarpäev. Kas siin ei ole mitte seost selle tendentsiga, et igal aastal satub Eesti Kaitseväkke üha vähem mehi, kellel sinna tegelikult asja on. Väljajääjad on virtuaalühiskonna ohvrid, kelle jaoks mõni arvutis nähtud film või mäng, kus -10 kraadi kuulutab maailma lõppu, ongi see real life!

Mina olen see nn vanakooli mees, kes ütleb, et ei ole sitta ilma, vaid on valed riided. Veel eile soetasin endale Craft'i nn lobsterid ja nendega oli täna kuum! Niipalju labakätest. Üldiselt panin võrreldes ca viie miinuskraadise tavatrenniga igale poole ühe kihi juurde ja KOK (kõik oli korras)! Aga aitab sissejuhatusest, veidi tänasest sõidust kah.

Tegelt ma ikka ei oskagi uisku sõita...

Stardikoridoris sattusin jutuhoogu Lembit Pallasega, keda võib nimetada Eesti triatloni Grand Old Man'iks. Ja järsku kuulsin Riho Järvelaise kaudu kõlarist numbrit 5. Arvasin, et stardini on jäänud 5 minutit, koukisin telefoni taskust välja, et Endomondo käima panna. Aga siis tuli 4, 3, 2 jne. Stardipaugu kõlades oli mul telefon käes ja kepid jalge vahel. Kuidagi sain telefoni taskusse ja kepid kätte ning pandi minema. Startisin numbri alt 333, ehk siis umbes 250-nda osaleja joonelt ja umbes sinna vahemikku ma ka peale starti jäin. Ca 10km sõidetud arvasin end olevat ca 200-nda koha peal, aga see ei omanud täna mingit tähtsust, palju tähtsam oli täna aeg - nii kilomeetrite läbimise aeg kui ka lõpuaeg. Koht Estoloppetil sõltub kindlasti 10 korda rohkematest teguritest kui aeg, seetõttu on aeg (ja ka kaotus võitjale) olulisem näitaja kui lõpukoht. 10km möödus normaalselt, sai veidi punnitatud keskmise pulsiga ca 170, et läbida kilte umbes 3 minutiga. Hakkasin veidi nälga jääma! Teises TP-s õnnestus mul kogu maratoni esimese lonksuna konsumeerida ca 4cl köömneteed?!? Siis hakkasid ka mingid grupid tekkima, mina hoidsin ennast teadlikult sinna pundi keskele. Vahepeal tuli mõne varase kustuja tõttu paar kiiremat liigutust teha, et kummipaela kinni tõmmata, aga need olid nö normi piires tõmbamised. Tegelikult kadus mul mott ära, sest ma pole ju viimasel kolmel aastal (va jääuisumaratonid) nö aja peale sõitnud. Olen osalenud vaid võistlustel, kus on oluline lõpetamine ja neid võistlusi tehakse madala pulsiga. Siin aga oli vaja nö pildil püsimiseks pidevalt 170-se pulsiga laksata ja see hakkas kere koormama. Vale mõtlemise tõttu unustasin aga kere laadida ja nii hakkaski 3-nda TP sildi nägemisel (sõidetud ca 25km, saadud 4cl köömneteed) kõht nii kõvasti korisema, et võtsin punktis tüki (1/4) jääbanaani ja 2 topsi kuuma jooki. See aitas, sõidutunne tuli tagasi.

Kusagil tühjadel väljadel üksinda....

Umbes 28-nda kilomeetri paiku möödus minust hirmsa lauluga lapsepõlve trennikaaslane, hetkel Eesti Mereväe uhkus, Villu Klesmann. Ja miskipärast sünnitas Villu möödumine uuesti mingi võitlusiha ja otsustasin tema persest kümne küünega kinni hoida. Alguses küll vahe rebenes ca 100 meetri peale, kuid lausikutel (eriti just Wassbergi lastes, seda Villu ei sõitnud) hakkas vahe vähenema. 10km enne lõppu olin juba tal väga lähedal ja 4km enne lõppu läksin mööda. Eks ta oli ennast tagant (nr mingi 672?) startides ära kustutanud ja 5km enne lõppu oli kuvalda raja ääres käepärast. Viimastel tõusukilomeetritel oli minek hea, esines ainult 2 probleemi, üheks osutus vasak triitseps, mis hakkas krambimärke näitama ja teiseks probleemiks olid paar ennast täis suusameest, kellele ei mahtunud hinge, et mõni mees suudab lõputõuse täiega panna, mitte ei vegeteeri seal. Aga ette nad mulle seisid ja mööda ma ei saanud. Sinna läks ka see 13 sekki, mis nö ettepandud 2:20-st mind lahutama jäi. Aitäh "sõbralikele" suusameestele, kes lõpetasid minu ees! Tarmo Siimsaare oli pikalt ees, temaga on OK!
Eelmisel Viru maratonil andis minu tänane aeg küll ca 125-nda koha, aga tase tõuseb ja see on hea. Nagu ma täna aru sain, on minu jalad härjad, aga käed ja kõht on lambad, ehk siis viimase kuu trenn tuleb suunata sinna, kus on puudujäägid. Tagatipuks sain täna loosiauhinnaks Sparta 10x jõusaalikaardi. Let's Pump!!!

Finiš blokkijate taga....

Aga miks ikka kahetiste tunnetega? No eks seepärast, et teatud pulsisagedusest üle minna ei oska, aga samas selle sageduse juures kesta võiksin tunde ja tunde veel. TM-i mõistes on lugu paha, aga Kopi IM-i mõistes on lugu hää ja isegi väga häääää!

Ahjaa, koht oli 165. ja aeg 2:20:13.....

PS! Pildid tänaselt maratonilt erinevate pildistajate poolt laekuvad lähiajal, eks ma siis lisan neid jooksvalt juurde!

Pildid: Meelis Viese, TÄNUD!

Läheb lahti!

Laupäeval kell 11 antakse Mõedakul start selle hooaja Estoloppeti esimesele maratonile, milleks traditsiooniliselt on Viru maraton ja stardihetkeks lubavad erinevad ilmaportaalid Viru maratonile juba traditsioonilist alla 15 kraadist pakast. Olen kaks viimast talve sellest karusellist suusatajana eemal olnud, küll aga olen Estoloppeti osalejatele pakkunud nii transpordi, majutus- kui ka suusamäärimisteenust. Sellel hooajal pakun oma teenust edasi, aga mõnel maratonil tahaks ikka ise ka sõita. Arvata on, et tahtmine osaleda tuli tagasi seetõttu, et olen kogu sügise ja veel pool talve takkapihta enda sisse purakat kogunud, mis tahab nüüd hirmsasti väljalaskmist. Maratone joostes seda purakat välja ei saa, sest seal tuleb pulssi madalal hoida, muidu ei kesta 42,2km-t ära. Aga suusamaratoni saab panna täiega, sest laskumistel ja vahepeal ka tuules saab veidi tirri lasta ning taastuda.

Ja pühapäeval lähen Mulki uisumaratonile....

Eelmisel nädalal sai siis vaikselt hakatud lõike tegema, peaeesmärgiks ikka Tartu Maraton, aga loodan, et need tehtud treeningud avaldavad väikest mõju juba ka laupäevasel sõidul. Peale pühapäevast Rakvere maratoni lubasin endale kaks päeva puhkust, sest hetke füüsilise seisu juures on targem kuulata keha häält, kui ajada taga mingit koostatud plaani. Täna tegin hommikul kerge ujumise, tegelikult sai ka seal ca 500m tavalisest veidi kiiremini vajutatud ja 1000m alla 16 minuti ujutud. Peale lõunat aga ootas mind Harku mets ja 3x10min lõigud 5min taastumisega. Lõigutrennile lisaks lootsin veidigi aimu saada oma liikumiskiirusest täispöörete juures ja selle abil prognoosida võimalikku aega või kohta Virus.

10-minutilised kiirendused sai sõidetud keskmise tempoga 3:10min/km ehk siis ca 19km/h. Kiirenduste pulss oli 169/174. Peale lõigu lõppemist lasin pulsi ca 145 peale ja siis taas 10min laustuld! Koos üle poole tunnise soojendusega ja hilisema mahasõiduga tuli kokku 28,5km, aega kulus 1:42. Kogu treeningu keskmine tempo tuli 3:33min/km. Samasuguse tempo juures kuluks Viru maratoni 42km pikkuse raja läbimiseks ca 2,5h, mis eelmisel aastal andis umbes täpselt 200-nda koha. Kui nüüd laupäeval Virumaal kõik see 42km paugutada, siis oleks mulle jõukohane selline 3:20min/km tempo, mis eelmisel aastal andis umbes 125-nda koha. See juba sobiks, aga nagu ei ole olemas kahte ühesugust suusailma või grammi pealt sama head libisemist, pole ka aastad vennad. Eelmisel aastal tuli lumi hilja, alles jaanuari alguses ning suuremal massil suusatajatel jäi ettevalmistus lühikeseks. Sel hooajal aga lubas terve detsember lumel harjutada. Tahan oma jutuga jõuda sinna, et eelmise aasta protokoll sel aastal ei kehti ja ajaga alla 2h20min võib Viru maratoni ära paugutada lausa 200 suusahunti. Nii et parem ma ei ennusta, läheb nii kuis läheb!

Suusamaratoonari unistuste stardikoridor...

Õnneks on mul üks salarelv varuks - üle-eelmisel talvel soetatud külmapulber, mis töötab eriti hästi temperatuuril alla -15 kraadi. Enne 2011 Tartu maratoni sai seda määret Trummi radadel proovitud ja libisesin toona tunneli laskumiselt lausa spordikeskuse aeda sisse!?! Nüüd jääb üle ainult loota, et ilmaprognoosid on öösel vastu laupäeva Venemaalt Eestisse tulvavat külmalainet alahinnanud!

13-1-13-13-42,2!!!

Kes pealkirjast aru ei saa, siis kood on siin: 13. jaanuaril 2013 jooksin mina oma 13-nda maratoni!

Ma loodan kogu südamest, et vähemasti aastal 2015 on nii, et iga kuradima nädalavahetusel saab Eestis maratoni joosta. Miks??? No kasvõi sellepärast, et täna minu poolt nö poolvägisi Rakverre veetud endisaegne kõva rattamees Ivo Põld ütles tänase päeva kohta, et: "Parem hea võistlus, kui sitt trenn!". Ehk siis, kui võtta maratoni mitte kui ülimat väljakutset, vaid head võimalust joosta turvatud ja joogipunktidega rajal 42,2km ( ja üsnagi mitteolulise faktina saada Eesti Maratonide edetabelisse kirja üks läbitud maraton) ning võttagi seda hea treeninguna, siis miks mitte? Igatahes tänane Rakvere talvejooksude sarjas 10km jooksu lisana peetud maraton tõi vist starti pea sama palju osalejaid kui sellel 10km pikkusel nö põhijooksul.

Kui nüüd nö juurte juurde minna, siis Rakvere talvejooksude korraldaja Andrus Lein lisas sel aastal kohalike maratonihullude pealekäimisel oma jooksusarja 10km jooksule lisaks ka maratoni. Ja kuni tänase hommikuni oli mees põdenud, et kas ikka mõni segane maratoni jooksma tuleb. Aga neid, vaatamata umbes 10-päevasele etteteatamise ajale, tuli kokku lausa 15! Suutsin ka ise kaks seni vaid DnB Nord maratone jooksnud rattameest Rakverre kaasa vedada, kes lõppkokkuvõttes hõlvasid poodiumi II ja III koha!?! Aga kõikide maratonijooksjate taust oli kirev, võitja Erkki Etverki 3:14-st kuni Rein Pärna (Eesti Maratoni Grand Old Man oma pealt 200 joostud maratoniga) ajani alla 6 tunni!!! Aga kes täna rongist maha jäi, siis sellele teadmiseks, et 24.02 ja 3.03 on samalaadne üritus toimumas. Mina küll kahjuks ei saa nendel jooksudel osaleda Haanja Suusa100 ja Vasaloppeti tõttu, aga teie andke minna!!!

Esikolmik koos naiste teisega: vasakult II koht Peeter Kand,
võitja Erkki Etverk, naiste teine Marika Roopärg
ja meeste kolmas Ivo Põld!

Oma jooksust niipalju, et alustasin rahulikult umbes 6:00 tempos ja plaan oli kuni lõpuni sama tempot hoida. Kui vaadata minu tänast endomondo graafikut, siis see õnnestus, välja arvatud ca 20km paiku tekkinud seisak, kui ootasin dzentelmenina minuga kaasa jooksnud daami, kes läks tanklasse ennast kergendama. Muidu jooksime koos ja üritasime selle 6min/km sees püsida ja see tuli meil välja. Esimesed 23km sai läbitud keskmise pulsiga 141 (väga rahulik jooks) ja viimased 20km keskmise pulsiga 147. Endomondo GPS näitas maratoni pikkuseks 43,18km ja aega kulus selleks 4:16:18. Polegi varem selle 4:10-4:20 vahelise kümne sisse jooksnud!!!

Umbes kilt joostud, 41 veel minna.... Foto: Riho Lüüs

Aga kõige parem meel on hetkel sellest, et kusagil kehas pole jälgegi sellest, et oleks maratoni jooksnud. Muidugi on mõned lihased ja liigesed veidi valusad, aga nad on valusad ka peale 10-15km jooksutrenni... Nüüd paar päeva taastumiseks (ujumine), siis mõned kiirendused ja hakkabki peale Estoloppet!! Ja seal tuleb panna, et TM-iks endale koht välja võidelda!!!

Karp on valmis, nüüd viimistlema!

Peale viimast postitust, kus avaldasin oma eelmise aasta treeningmahud, olen siit ja sealt saanud erinevaid soovitusi-hurjutusi teemal, et tundide arv iseenesest on ju suur ja tore asi, aga see ei vii mitte kuhugi. Tegelikkuses olen ise ka seda meelt, et aitab sellest põhja ladumisest küll, aeg on hakata tegema spetsiifilisemaid liigutusi. Ehk siis nagu pealkirjas toodud ehitusmeeste keeles väljendudes sain aasta viimase nelja kuuga majakarbi püsti ning nüüd on aeg asuda siseviimistluse kallale.

12 tundi enne aastavahetust anti start - Viimase Öö Unistus.

Kui nüüd üdini aus olla, siis ma ei ole, vähemasti viimase 8 aasta jooksul, teadlikult enne võistlushooaega või konkreetselt enne mõnda tähtsamat võistlust kiirustreeningut ehk nö "lõike" teinud. Naljaga pooleks võib ju öelda, et olen ikka küll igasugu "lõike" teinud, aga need on need õhtused õllekõrvased juustu- või vorstilõigud! Aga lõigutrenn, mis see on? Kunagi noorpõlves sai basseinis treeneri käsu peale ujutud nii intervalle kui ka mingit muud moodi kiirendusi tehtud. Aga see oli basseinis ja ikka juba üle 30 aasta tagasi. Kõva maa peal ei ole ma varem lõike teinud, seega ma isegi ei tea, millest pihta hakata või kuidas neid teha?

Starti ei tohiks hilineda...

Aga milleks need lõigud, miks otsustas 45-aastane mees, et nüüd on see aeg tulnud? Igal asjal on oma põhjus ja praegu on selleks Tartu maraton. Nimelt olen sellel juba 40 päeva pärast toimuval mõõduvõtul pandud kuuendasse(?!?) stardigruppi, mis tähendab stardinumbrit 1000+, ehk siis kui ma peaksin mingil põhjusel stardikoridori hilinema, siis stardiks minu ees ca 1500 suusatajat. Läbi selle soodoma ja komorra suudaks alla 3:30, mis on minu selle aasta eesmärgiks, sõita vaid väga kõva tegija. Mina kahjuks nii kõva ei ole.

Väljavõte TM juhendist: Maratoni stardigruppide moodustamisel lähevad arvesse mõlema distantsi varasemad tulemused ..... Arvestatakse 2012. a. maratonil (koef 1) või selle puudumisel 2011. a. maratonil (koef 1,2) saavutatud kohti. 

Eelmisel aastal oli minu kohaks 972, üle-eelmisel aastal 680. Mis loogika järgi ma pean üle tuhandenda koha pealt startima, ei tea? Äkki on neil Tambovi konstant kah abiks? Aga see selleks, las nad panevad mind sinna, kuhu neile sobib, minu asi on neile tõestada, et olen parem, kui nad arvavad. 

Nüüd on lugeja kord küsida, et mida see tõestamine annab ja mis need lõigud siia puutuvad? Mina usun, et kusagil on olemas mingisugunegi õiglus ja kui näiteks paugutada Tamsalus või Alutagusel ennast Estoloppeti esisaja sisse, siis peavad nad mulle Tartu maratonil parema stardikoha võimaldama. TM-i juhend seda küll otseselt ei luba (lubab 2012 ja 2011 Estoloppeti tulemuste põhjal), aga juhendi järgi ei tohiks nad mind TM-il ka kuuendasse gruppi paigutada. Nii et vorst vorsti vastu!

Jah, saja sisse. Viimati sõitsin ennast Estoloppetil saja sisse 2005. aasta Haanja maratonil ja kahjuks on see jäänudki ainsaks kahekohalise kohaga lõpetamiseks. Olen küll paar korda olnud lähedal - ca 110-nda koha kandis, aga see oli ammu. Nüüd on vaja seda uuesti teha ja selleks vajan ma lõike!

Palun lükake mu teooria ümber!

Tegin endale iseenese tarkusest (veidi ka netis tuhnides) mingise treeningplaani viimasteks maratonieelseteks nädalateks, palun seda mitte pimesi järgida.  
Kui aga seda juhtub üle vaatama mõni lugeja, kes vähegi asjast teab, siis ootaks tagasisidet - kas ma ikka olen õigel teel?

HUA ehk joon alla läinud aastale!

Kui õues näitab Eestimaa talv oma erinevaid ja äärmuslikke palesid (sula, jäine suusarada, jäised tänavad ja kergliiklusteed), sundides paljud harrastajad seinte vahele, siis mul on ses suhtes kuidagi vedanud. Kohe uues aasta alguses, kui pealinna suusarajad muutusid jääväljadeks, sattusin mina olema Võrumaal ning vaatamata nullilähedasele õhutemperatuurile olid Haanja suusarajad lausa suurepärases korras. Sain seal kahe päevaga 55km suuskade alla jätta ja veidi juba ka "lõike teha", sest erinevalt Harku pannkook-siledast ringist käib rada Haanjas ikka üles ja alla, joonistades Polari abil treeningu pulsi profiiliks korraliku kahemehesae pildi!

Haanjas oli taevas hall, aga maa see-eest valge!

Reede hommikul, juba Tallinnas olles, hakkasin tegelema võidurelvastumisega. Kui ikka talv teeb teed libedaks ja ka näiteks "endomondo" kaudu on kõlamas erinevate jooksmas käinud tuttavate appihüüded libeduse teemadel, aga samas on joosta vaja (üllatus-üllatus, saan oma 13-nda maratoni ära joosta juba 13. jaanuaril 2013), siis ei jäänudki mul muud üle, kui võtta kasutusele raskerelvastus.

15 naela....

See spetsiaalne naast-toss on Icebug-ATTLA-BUGrip, veidi küll kobakas ja raske, aga talla totaalne pidamine, ka klaassiledal jääl, andestab kõik. Täna, joostes NRP (Nõmme Rattapood) juurest üles suusasillale mööda puhast jääd, nägin samast mäest laskuvat mammit, kes vaatamata käsipuu ja hospadi boh'i abile kuidagi sealt alla ei saanud....

Aga jäin siin lobisema, vaja ju eelmine aasta ka kokku võtta:

Aasta rõõmurullid:
- uue hingamise leidmine augusti lõpus (sept-dets kokku 210h trenni)
- seitse maratoni 4,5 kuuga (12. aug kuni 31.dets)
- kogu aasta maht 549h (keskmiselt 1,5h iga päev!!!)
- teine ironman (eriti ujumise ja ratta osa)
- aastaga kadunud 12 kilo meheilu

Aasta tusatunnid:
- 2011 novembri alguse põlvevigastusest tingitud hiline ettevalmistushooaja algus
- loll põlvevigastus veebruari lõpus
- hädine ironman'i maraton

Nagu näha, põhjustasid lihtsad ja rumalad vigastused asju, mis tekitasid tusatuju. Kui liikumisaparaadi augustis tööle sain, hakkasid ka rõõmurullid tulema. Simpel!!!

Statistikutele toon välja järgmised read:

Treeningud ja võistlused kokku: 549h 3min (edaspidi 549:03)
Läbitud kilomeetrid: 9000,5km

MNT: 4948,2km - 191:34
Suusk: 1499,1km - 122:50 (klassika 1043,2km ja uisk 455,9km)
MTB: 1302,2km - 94:21
Jooks: 751,8km - 79:41 (sellest 665,5km sept-dets)
Kanuu: 116,7km - 16:43
Rullsuusk (klassika): 112,2km - 7:10
Rulluisk: 68,2km - 3:51
Uisutamine jääl: 58km - 2:33
Kõnd, kepikõnd, matk, rännak: 54km - 8:01
Ujumine: 51,5km - 15:15
Suusaimitatsioon: 37km - 5:04

Kilometraazhi kasvud 2011=>2012: MNT 2755=>4948km, jooks 462=>751km, suusk 968=>1500, muud asjad kasvasid ka, aga vähem. MNT kilomeetrite kasvule aitas kindlasti kaasa sügislaager Mallorcal (750km), jooksu kasvu vedasid joostud maratonid ning suusa tõusu tõi 2012 okt-dets sõidetud 645 suusakilomeetrit.

Kuna aasta lõpp vedas näo naerule, siis võib öelda, et oli hea aasta. Samas loodan läinud aasta lõpu baasilt uut kvalitatiivset hüpet 2013 hooajal, lisaks eelmises postituses avaldatud eesmärkidele on mul veel mõned tahtmised, aga eks need selguvad juba aasta sees ja nii-öelda töö käigus.

HÄÄD UUT SPORDIAASTAT KÕIGILE!!!!

Kaksteist ehk HVAL!!!

Kuidagi sümboolselt sai issanda kahe tuhande ja kaheteistkümnenda aasta kaheks üsna tõsiseks märksõnaks minu jaoks number 12!!! Kuna tähtis hetk on lähenemas, siis teen nö operatiivpostituse, üritades just need kaks märksõna ehk siis möödunud aasta olulisema veel enne lõppu välja tuua!!!

1. jaanuar 2012

31.detsember 2012

Esimese asjana palun lugejal leida ülaltoodud piltidelt 12 erinevust!!!

Teiseks sain tänase Estonian Ultrarunners Klubi korraldatud "Viimase öö unistuse" nimelise ultrajooksu raames tehtud oma 12-nda ametliku maratoni, sel aastal siis seitsmenda. Ja koos üleeilse TriSmile "Pekist priiks" ürituse 45 kilomeetriga (sh ca 25 jooksukilomeetrit), mis ei läinud ametliku maratonina kirja, sai rehabiliteeritud ka suvise Kopenhaageni Ironman'i kõndimise fiasko.

Kuhu edasi, kas järgmisel, 2013 aastal, näiteks 13 maratoni???
Või Kopenhaageni Ironman alla 10,5h???
Või TriStaril ajaga 3:50 M45 klassis poodiumile???

Ooops, lobisesin oma eesmärgid välja!!! Aga kui eesmärki ei ole, pole ka kusagile püüelda!

Lõbusat lõppu ja spordirohket uut aastat kõikidele lugejatele, viimane aasta on ka selle blogi lugejanumbreid korralikult kasvatanud, ca 6000 külastust kuus (200 päevas) on viimastel kuudel tavaline. Igatahes minule tundub, et ka kellelegi peale minu enda on seda blogi vaja. Ja igatahes, luban jätkata!!!

Ah jaa, 549 tundi sai täis ja koos sellega ka 9000 (treeningu)kilomeetrit! Aga täpsem kokkuvõte juba uuel aastal.......

45=45 ehk Kloogalt Laagrisse ja pekist priiks!

Pealkiri sai küll veidi luuleline, aga võtab ilusti kokku eilse päeva, mis algas ca 70 piisavalt segase inimese kogunemisega Laagri taga Saunapunktis. Selle rahvakogunemise eesmärgiks ei olnud küll minu pooljuubeli pidamine, aga päev ja eesootav distants sobisid ideaalselt tähistamaks elu järjekordset verstaposti!

"Sünnipäevalised" Kloogarannas enne starti!

Klubi TriSmile korraldatav "Pekist priiks" nimeline matk sai alguse kolm aastat tagasi, kui Margus Püvi ja Allan Oras võtsid ette jõulusöömaorgia järgse matka Otepäält Tartusse. Ja kuna sel aastal osales Tartu üritusel juba 168 inimest, siis oli päramine aeg midagi sellist ka pealinna läheduses korraldada. Marsruudiks valiti Kloogaranna-Laagri, teekonna pikkuseks eeldatavalt 45km. Matka süsteem oli lihtne - etteantud maa läbitakse vaheldumisi joostes ja kõndides, intervalliks 5 minutit. Peagrupi jooksutempo pidi olema 6min/km, teisel grupil 6:30. Kell 8:23 väljus Saunapunkti kõrvalt Padulast rong, mille neljas vagun oli reserveeritud ainult matkalistele. Vaguni rendi hind oli 70 euri. Veidi enne kella üheksat jõudsime Kloogaranda, viimased õpetussõnad, ühispilt ja mindigi teele.

Karge hommik Kloogarannas.

Kui hommikul näitas Nõmmel akna taga vaid kolme külmakraadi, siis Laagri taga näitas autotermomeeter juba -11 kraadi. Rongis oli näha, et osalejad lisavad ootamatult külma hommiku tõttu oma riietusele lisakihte. Endal oli valitud täpselt paras riietus, vaid mereäärsetes raja osades hakkas veidi kuum. Iseenesest mõistetavalt läksin stardis peagruppi, aga juba mõned kilomeetrid hiljem hakkasin oma otsuses kahtlema. Peagrupi pea vedas jooksulõike ca 5:40-se tempoga, mis päädis sellega, et iga jooksuotsa lõpus hakkasin grupiga vaikselt vahet sisse laskma. Õnneks lubas matka 5min+5min formaat üsna kergelt iga kõnniosa alguses grupile järele jõuda.

Kummipaelana pundi sabas...

Kuigi pidasin suusakeppide kasutamist kõnnilõikudel täitsa loogiliseks, siis miskipärast olin mina ainukene kogu 70-se kamba peale, kes nii mõtles. Aga kuidagi tuleb ju massist erineda ja ega need kepid ju jooksmist sega. Tänu neile aga sain ka kõndides hoida pulssi just selles tsoonis, kus pekk kõige paremini säriseb. Kusagil poole maa peal Keila-Joa või Vääna kandis hakkasin juba grupis püsima, kas siis hoiti eespool veidi tagasi või läks oma jalg lahti, ei saanudki aru. Ja mida edasi finiši poole, seda paremaks läks. Tegelikult oli tempo ikka lubatust palju kiirem, sest planeeritud jooksukiirus 6min/kma + arvestuslik kõndimise kiirus ca 9min/km ei tohiks kuidagi kokku anda tegelikku keskmist tempot 7:03min/km! Aga just selliseks eilne keskmine kujuneski.

Peloton kusagil pikal sirgel...

Veidi enne lõppu, ilmselt ainult eesootavatele saunamõnudele mõeldes, pani grupi pea õigest teeotsast mööda ja nii jõutigi finišisse, kui oli läbitud vaid 42,8km. Kuna see ei sobinud minu eesmärgiga ikka oma aastad ära tähistada, siis suundusin veel ca 13 minuti pikkusele jooksuotsale. Õnneks tuli üks osaleja minu lisateekonnale kaasa ja kui ma nüüd väga puusse ei pane, siis see oli Roman Fosti! Aitähh talle! Kokku siis 45km ajaga 5:17:34, keskmine pulss 130, põlenud pekki ca 2kg jagu (eilse ja tänase hommikuse kaalumise vahe)!!!

Täna hommikul on jalgades väike puisus sees, aga see ei ole takistuseks homsele järjekordsele hullusele - vaatame, kas 2012 aasta lõpuks saan 12 ametlikku maratoni purki????

Fotode eest suur tänu Kristi Jahilole! 
Vaata ka: https://www.facebook.com/KirstiJahiloFoto

3 päeva veel ja 10h vajaka!

Jah, eelmises postituses avaldatud Projekt549 on jõudnud lõpusirgele - käesolevat aastat on meil jäänud astuda veel vaid kolm närust päeva. Tavalise eestimaalase (jah, just selle, kes ametliku statistika alusel tarbib mingi 13 liitrit puhast piiritust aastas) jaoks algas täna pidu, mis kulmineerub 1. jaanuaril sügava pohmelusega ja tavalise probleemiga, kuidas teiseks jaanuariks, ehk siis uue aasta esimeseks tööpäevaks kaineks saada.

Lugemis- ja hääldusharjutusi 1. jaanuari hommikuks....

Minu pohmelus tuleb ilmselt valusam, aga see ilmselt ei avaldu tavaliste nähtudena (peavalu jne), vaid see saab olema lihastes, eriti jalgade lihastes. Aga erinevalt sellest tavalisest pohmelusest on seda lihasvalu mõnus põdeda. Mõnus just seetõttu, et see valu on tulnud füüsilise tegevuse tagajärjel, mis arendab inimest, mitte ei kuluta teda!

Eile jäi trenn vahele - olin tööl!
Kus ja mis?

Sest lähema 3 päeva ja 10h plaan on siis selline:
29. detsember - TriSmile "Pekist priiks" Tallinn edition - 45km rännak (5min jooks + 5min kõnd) - just kilomeetrite poolest eriti sobiv tähistamaks elu järjekordset verstaposti!!!
30. detsember - ilmselt Harku metsas kerge taastav suusaots ca 2h.
31. detsember - mööduva aasta seitsmes ja elu 12-nes ametlik maraton Laulasmaal!

Tundub karm värk olevat, aga kolmapäevane ca 29km pikkune "Pekist priiks" Nõmme espessiaal näitas, et juba sama päeva õhtuks olid 3,5 tunni pikkuse üsna raske (vahepeal põlvini lumes) rännaku jääknähud kadunud, see andiski julgust ette võtta kaks maratoni päevase vahega!!! Esmaspäeval kell 17 peaks olema selge, kas kilbiga või kilbil, kas 549h või vähem. Kas 2012 aasta lõpuks saab 12 maratoni läbitud ja kas 2013 aastal tuleks joosta 13 maratoni või mitte?

Sihukesed probleemid siis minu pea sees ajal, kui Maarjamaa pidutseb ja uut aastat ootab.....................

Fotod: Kea Kanger ja Külli Leola

Projekt549 on ohus!

Selleks, et kusagile minna, tuleb teada sihtkohta. Selleks, et midagi saavutada, tuleb püstitada eesmärk. Eesmärgi enda tahaks veel veidikeseks ajaks kalevi alla jätta, aga eesmärgi saavutamise vahenditest võib juba rääkida.

Rossijal uued vapilinnud - varesed?

Olen vist mitmel korral juba maininud, et minu tõsisem tagasitee spordiradadele sai alguse 2004. aasta Haanja suusamaratoni fiaskost, kus eesmärgiks pandud 3-tunnine lõppaeg jäi tookord välja sõitmata, sest lõpuprotokolli kanti aeg 3 tundi ja 24,7 sekundit. Eesmärgi täitmata jätmine tekitas tookord võimsa motivatsioonipuhangu, mis päädis 2004 sügisel alanud regulaarsete treeningute tagajärjel 2005 aasta Haanja suusamaratonil väljasõidetud ajaga 2:24.43 ja seni ainsa kohaga Estoloppeti esisajas. Tollest ajast peale olen nö regulaarselt treeninud ja üheks aasta peaeesmärgiks on igal aastal jõuda treeningute koguajaga mööda aasta päevade arvust, ehk siis saada ühe kalendriaasta sees keskmiseks päeva treeningu mahuks 1 tund. Vaatame, kuidas see seni õnnestunud on:

2005 - 221:52, alguse asi...
2006 - 367:15, TEHTUD!
2007 - 181:58 perioodil 1.01-30.06, ehk siis poole aasta peal olin ilusasti graafikus, edasi algas ehitus!
2008 - 352:13, napikas.
2009 - 347:26, taas napilt lati all.
2010 - 392:21, TEHTUD!
2011 - 339:51, 31. okt seisuga oli 327h, aga novembri alguse väike vigastus ja sellele järgnenud laiskusepuhang ei lubanud kilbiga lõpetada.

Linna asutajal külas...

Ja nii jõuamegi aastasse 2012 ja üritame matemaatiliselt lahendada pealkirjas toodud arvu. Kuna järgmise hooaja eesmärgid on seatud väga kõrgele, siis peab ka ettevalmistus käima suuremalt kui varem. Ehk siis mingil ajahetkel (ilmselt peale intensiivset ja mahukat kevadist  laagriperioodi) tekkis mõte, et võiks sel aastal teha keskmiselt 1,5h päevas. 366 päeva korda poolteist tundi annabki kokku pealkirjas esitletud arvu 549.

История и гамбургеры - поле чудес!!!

Hetkel on mul sel aastal kirjas 517,5 tundi ja vajaka veel 31,5 tundi. Aasta lõpuni on koos tänasega veel 13 päeva, ehk siis 2,42 tundi (2h25min) päevas. Iseenesest ju midagi keerulist ei ole, kui see Siber poleks oma pakasepoisse siia saatnud. Sihukese pakasega on küll võimalik suusatada, aga ilmselt mitte 2 või 3 tundi korraga, nagu ma senini detsembris teinud olen. Loodan, et siinkohal aitab hädast välja ujula, sest tund ujumist ja tavalisest lühem suusaots peaks mind graafikus hoidma. Elame-näeme ja tibusid loeme vana aasta viimasel õhtul!!!

Пожалуйста три копейки....

Pildid tehtud hiljutisel tripil lähimasse suurlinna, lisa tulemas!

PS1! Tänane päev kujuneski täpselt graafiku järgi, hommikul sai basseinis ujutud tunni ajaga 3,53km, mis mitmekuulise ujumispausi järel on väga hea tulemus ja näitab üldist head baasi. Õhtupimedas tegin Trummis ülemisel ringil 10 tiiru, sest ei tahtnud -16 kraadises külmas autost eriti kaugele minna. Aga 23,2km sai klassikas läbitud alla 1:40 - nii et annab külmas sõita küll!!!

Üheteistkümnes maraton!

Frank Shorter Münchenis.

"Maratonis sureb igaüks" - see tsitaat kuulub Müncheni OM-maratoni võitjale Frank Shorterile. Väikese poisina olid minu lemmiklektüüriks olümpiamängude raamatud ja nende seas kujunes miskipärast eriliseks lemmikuks just Müncheni mängude raamat ning see sai vennaga kahe peale ikka korralikult kapsaks loetud. Aga legendaarse Lasse Vireni lugude kõrval jäi tollest ajast mind kummitama just selle ameeriklase tsitaat ja väikese poisi mõtetes sai seda öeldut ilmselt ka veidi heroiseeritud. Võib-olla just seetõttu, kartes lubatud surma, jõudsin mina oma esimese maratoni finišisse alles 41-aastasena, ehk siis veidi enam kui kolm ja pool aastat tagasi. Kuna peale esimest jäin ellu, siis muutusin julgemaks ja üleeile sai siis üheteistkümnes 42,2km purki!

Vändra metsas Pärnumaal......

Kui nüüd satuks kogemata juttu ajama mõne vana Eesti jooksupeeruga, kes tegi tegusid 70-ndatel või 80-ndatel ja temale nii moka otsast poetada, et sain Vändra maratonil kuuenda koha, siis saaks mulle ilmselt osaks hääkskiitev mühatus! Jah, kunagi oli Vändra ju Eesti maratoni Meka ja nüüd üritab kohalik aktiiv endist hiilgust kasvõi osaliseltki taastada. Ning esimese sammuna sellel teel korraldas Vändra jooksuklubi Mispo detsembrikuu reedesel (sic!) päeval maratoni, kuhu vaatamata üsna kesisele reklaamile ja ca nädalasele etteteatamise ajale tuli kokku 13 jooksjat. Ja eneselegi üllatuseks panin üleeile oma jala joonele ka mina, kuigi minu selle aasta eesmärk saada joostud maratonide arv kahekohaliseks sai ju Valencias täidetud!

Valencia - Palau de les Arts and L'hemisferic.

Aga vanasõna ütleb, et süües kasvavat isu! Ja kuna Valencias jäi teatud põhjustel (maratonile eelnenud nädalal sai tehtud mitu üsna mägist ja rasket rattasõitu ning maratoni eelõhtul veel nö kauba peale 15km pikkune jalgsimatk sadamast hotelli) tulemus oodatust kesisemaks, siis kusagil oli ju vaja purakas välja lasta!!! Nii sündiski otsus sel aastal veel üks maraton teha praktiliselt mõni sekund peale Vändra maratoni toimumisest teada saamist. Peale Valenciat olin kokku jooksnud ligi 70km ja selline 6:00min/km ca 142-se keskmise pulsiga oli kindlalt jalas.

Läinud reedel kell 11 asusid 15 jooksjat Vändras joonele, neist 2 talitasid seekord õpetaja Lauri sõnade järgi. Kokku oli vaja joosta 9 ca 4,5km pikkust ringi, vaid esimesel ringil tuli teha veidi pikem paun Rakvere poole. Enne starti arutasid selle aasta Eesti enim maratone jooksnud Meelis Atonen ja Indrek Jürgenstein, et minnakse sellise alla 4h tempoga minema, eks hiljem näis, kuidas tempo kujuneb. No esimesel ringil kujunes kohe nii, et alustasin suures pundis, aga peale pilku kellale (pulss 156) tegin kohe sammu lühemaks ja madalamaks ning jäin kohe viimaseks. Isegi kaks maratonil osalenud naisterahvast libisesid eest ära. Kuna ma polnud endale mingit ajalist eesmärki ette seadnud, siis jäin endale kindlaks ja jooksin pulsi järgi, üritades vähemalt esimese poole maratonist hoida keskmist pulssi alla 145. Maratoni ring oli profiililt lihtne, aga ilmaolud tegid õige rajavaliku keeruliseks. Esimestel ringidel oli tee servas lume peal üsna hea joosta, aga siis vahepeal kihutas sahk uuesti teepenrast üle ja tekitas sinna sellise sentimeetri paksuse lögase kihi. Sellel lörtsisel lögal jooksmine oli võimalik, aga jõudu kulutav, sest korralikku pidamist ei olnud, lisaks kleepus iga sammuga klots tossu alla. Jooksuringi osal, mis kulges piki piki Pärnu-Sõmeru maanteed, tuli seetõttu kolida asfaldile, kus aga valitses uus oht - rekkad. Need tulid selja tagant ja panid sajaga mööda, nii et sokid tahtis jalast ära viia. Aga see selleks, mis ei tapa, teeb tugevaks! Täpset poolmaratoni aega ei suutnud ma fikseerida, aga lõpuks tundus, et tuli selline 50/50 jooks, ehk suutsin joosta ühtlase tempoga algusest lõpuni. Vaid viimasel ringil tõstsin tempot, sest üks selg hakkas ees paistma. Sain selle selja pool kilti enne lõppu kätte ja vist üllatasin Olav Metsa oma lõpukiirendusega nii, et mees laekus lõpujoonele minust lausa 50 sekundit hiljem. Lõpuajaks tuli mul 4:08:20, ehk siis 13 minuti ja 23 sekundiline rekordiparandus, vaatamata üsna hulludele oludele!!! Keskmine tempo siis 5:53min/km, pulss 148. Ilmselt senistest kergeim maraton.... 

Vabariiklikusse kaubandusvõrku on jõudnud tooted

Hispaaniast, olete oodatud ostma!

Nii kõva rekordiparandus nõudis ikka korralikku tähistamist, seega sai vaatamata krõbedale (3xkallim kui Hispaanias) hinnale konsumeeritud nii mõnigi San Miguel.

Ja veel, tänasega sai sel sügisel suuskadega 200km sõidetud. Kuna eile jäi koduse mööbeldamise tõttu suuskamas käimata, siis pidin juba teist pühapäeva järjest karistuseks pikemalt tegema. Täna sai kohe kaks joogikotti kaasa võetud ja eesmärgiks pandud 6 Harku ringi ehk 48km. Peale neljandat ringi võtsin autost uue joogikoti ja kütsin edasi. Viimase ringi tagasirgel (kui oli sõidetud 44km) tundsin, et käed on kutud, nii kutud, et enam ei jõua paaris lükata. Samas jalad, mis alles 48h tagasi olid jooksnud maratoni, ei näidanud üles vähimatki väsimusmärki. Augusti lõpust alates kõndides-joostes läbitud 625km on teinud oma töö. Nüüd on vaja käed samale tasemele viia....

Vändra Mispo maratoni tulemused!

Tormihoiatus!

Reede õhtul sain siis teist korda sel sügisel suusale. Esimene kord oli oktoobri lõpus Saku metsas, reedel jõudsin pärast üsna keerulist (tuisust ja libedat) trippi Võrust Tallinna alles kella neljaks ja seetõttu jäi hooaja teine suusaots lühikeseks. Ainult 18km ja selleks kulus aega lausa 1:40. Paljuvõitu, aga raja seisukord oli ka üsna pehme ja seetõttu sõita parajalt raske, olin nimelt neljas suusataja, kes peale saani rajale läks. Suuskadeks olid kah keldrinurgast võetud tolmused Visud, ehk totaalsed mullasuusad, mille põhjad pole vist aastaid ei määret, ei harju näinud.

Eesti suusamaratonide üks kurikuulsamaid
tõuse - Kivestmägi?!?

Kuna eile olin haige (põdesin ühte rumalat tõbe, mis ei levi viirusena, vaid mis tuleb külge inimese enda tegevuse tulemusena), siis jäi eile lumel käimata. Seetõttu otsustasin täna enne suuskama minekut, et olen nö karistuseks kohustatud täna pikemalt tegema, noh näiteks 3 tundi suusatamist. Ja salamisi lootsin, et äkki olen võimeline selle 3 tunniga 5 Harku 8 kilomeetri pikkust ringi ära tegema. See oleks teinud siis kilomeetri läbimise keskmiseks ajaks ca 4:30. Piisavalt korralik väljakutse, arvestades, et reedel olin suutnud kilomeetri läbimisega hakkama saada vahemikus 5:06-6:22!

Tamsalu maratoni stardis aastal 2007. Kes on esiplaanil?

Et ettepandud ülesande täitmine veidigi libedamalt läheks, võtsin reedeste laudade asemele suusakotist poolmullasuusad, ehk siis eelmisest sajandist pärit Fischerid, lisanimega RCS! Kaapisin suuskadele kevadel alla pandud ülipaksu kihi suveparakat maha ja panin uue, tänasele ilmale rohkem sobiva paraka alla. Ja siis rajale. Kohe esimestest sammudest peale oli tunda, et lipe on väga hea ja enda minek veelgi parem. Katsin kilomeetreid ca 3:35-ga. Esimene kaheksane ring alla poole tunni, kaks ringi alla 59 minuti. Keskmine pulss püsis umbes 140 juures, ehk siis ca 25-30 matsu alla võistluspulsi. Säärase pulsiga oleks selline minek normaalne kusagil veebruaris, kui siiski, aga selline ootamatu jõudemonstratsioon hooaja kolmandal suusasõidul pani mind alguses imestama, praegu seda juttu kirjutades aga hoopis muretsema....

Haanja maratonil aastal 2009, kohe saan PP kätte!

Mis toimub? Pole varasematel aastatel kunagi nii vähe erialast trenni (imikas, rullsuusk, rulluisk) teinud, kui sel hooajal. Jooksnud näiteks aga olen ainuüksi sel sügisel rohkem, kui varasemalt ühelgi aastal kokku. Palju on ka ratast sõidetud. Kas sügisene järjekindel jooksutrenn ja Mallorcal sõidetud ratas teevad sel talvel imet? Või olen juba praegu, ehk liiga vara, liiga heas maratonivormis ja jõuluks on vorm otsas?

Ah jaa, kokku sai siis täna suuska tehtud 5 ringi, ehk veidi üle 40km ja seda alla 2,5 tunni?!?

89,2!

Kui te nüüd pealkirja hakkate lahti murdma, siis see ei ole minu hetke kaal, vaid see on madalaim mõõdetud temperatuur maakeral. Ja just nii külm oli 21. juulil 1987 lõunamandril Vostoki jaamas.

Но a как туда добраться?

Külmast õhust ja ühtlasi ka ilmast kirjutan ma ikka seetõttu, et veel laupäeval kell 14 vaatasin Palma lennujaama juures ca 22-kraadises palavuses veel viimast korda sooja ja säravat päikest. Siis tuli asuda koduteele ja täna, vaid 4 päeva hiljem, on väljas miinuskraadid ning lumi maas. Aga tegelikult ma ei kurda, sest võin surmkindlalt öelda, et näiteks joosta on kodus ka näiteks tänase lumise maa ja miinuskraadidega parem kui oli nüüd Mallorcal või kevadel Denias. Miks nii? Ikka seetõttu, et esiteks saab siin ilma juua kaasa vedamata rahulikult 15-kilomeetrise ringi teha (seal oli peale paari kilti keel suulae küljes kinni) ja teiseks ei ole minu reie ümbermõõt 5cm põlvest kõrgemal mitte 44cm ja kehakaal mingi 70kg, vaid ikka tunduvalt enam ning sellisele kehale meeldib joosta pehmemal pinnasel, kui seda on Hispaania teedel valitsev asfalt-betoon-unikivi.

314 meetrit üle merepinna - peaaegu Munamäel! :))

Jah, seda pean möönma, et rattaga on seal soojal maal ikka parem sõita. Esiteks sellepärast, et selga-jalga on vaja panna ainult 5 asja ja teiseks seetõttu, et Mallorca on rattasõbra paradiis. Üliviisakad autojuhid, korralik teede märgistus, spetsiaalsed rattateed, võimalus iga päev uut ringi valida, soodne rattarent ja muidugi need mäed. Täpselt parajad tõusud, et granny abil õiges südamelöögisageduse (SLS) tsoonis üles kerida ja piisavalt nõudlikud laskumised, et ikka selle adrenaliinilaksu kätte saaks.

Banyalbufar - linn terrassidel.

Jah, seal kaugel oli hea, aga trenni saab teha ka siin. Pühapäeval sõitsin rattaga, esmaspäeval jooksin ja kõndisin. Hommikul oli vaja naise auto teenindusse viia ja sihuke võimalus tuleb ära kasutada - autot viies jooksuriided selga ja esinduse juurest Paldiski maanteelt pika ringiga koju! Eile oli plaanis suusarulle sõita, aga peale esimest edasi-tagasi otsa Hiiult Astangule viskas kopa nii ette, et viskasin rullid autosse ja suundusin Harku metsa suurimale künkale imikat tegema. Rullidega allamäge täiest jõust uhades ei saanud pulssi kuidagi üle 110, tagasi tõusu tulles sain nibin-nabin pulsi 120 joone juurde. Sellisel trennil ei ole pointi ja lisaks hakkas ka külm. Seevastu metsas oma imikarajal oli mõnusalt raske, lõpuks sain ikka jalad korralikult tümaks. Paraja portsu ensekindlust lisas veel ka see, et olen selle imikaringi enda jaoks teinud nö vormi testimise kohaks ja eilne testi tulemus oli minu aegade parim! Panen siia mõned paremad ringiajad eri perioodidest, aga neist aegadest arusaamiseks pean veidi selgitama - ringe tuleb läbida nii, et ringi keskmine SLS oleks alla aeroobse läve, mis minul on 137/138 lööki: 

8.12.2008, aeg 10:20, SLS 135
12.10.2009, aeg 10:02, SLS 135
20.10.2010, aeg 9:33, SLS 135

1.01.2012, aeg 11:41, SLS 139 (kaal 102 kilo!!!)

23.10.2012, aeg 8:37, SLS 136

27.11.2012, aeg 8:17, SLS 136

Cape Blanc'i poolt Palma poole sõites on just selline vaade
(taamal uduselt Palmanova, kus mina asusin).

Täna jooksin kodust Tähetorni kanti uurima, et kas õhtul vanu suuski jalutada saab, tagasiteel otsustasin veel paar haaki teha ja nii kujunes jooksuots taas peaaegu 15km pikkuseks. Ega nagu vähem ei oskagi ega tahagi enam joosta....sest täna laekus sihuke uudis, et järgmisel reedel joostakse Vändras maratoni!!! Kurat, konda siin mööda öist Valenciat, et oma kümnes maraton ära joosta ja siis tagasi jõudes teada saada, et ka siin on see võimalik. Kus te enne olite??? 

Aga jah, pealkirjas toodud number ei ole minu kaal, minu kaal on grammi võrra väiksem!!! :))

Coll de Soller ruudus!

Olen siia blogisse laadinud ainult pilte, kirjutanud probleemidest Valencia maratonile saamisega ja seal maratonil kannatamisega, aga ma pole veel ju tegelikult kirjutanud sellest, et mida kuradit ma keset kõige pinevamat laulupeo (loe: TM) ettevalmistusperioodi siin Vahemere saarel teen. Vastus on tegelikult lihtne - puhkan, laen akusid, sõidan rattaga, tutvun saarega jne.

Vaade Palmale, taamalolev Tramuntina mäestik on pilve sees...

Eile tegin peale maratoni kerge kerimise mööda rannapromenaadi, kokku tuli veidi üle 60km - selline hea haigele jooksulihasele rattaga pealekerimine, mis praegusel hetkel, peale tänast üsna karmi sõitu, tundub hea valikuna lõdvestuseks. Etteruttavalt võib öelda, et tänane sõit märksõnadega 116km, ascent 1450 ja aeg 5:15, möödus, arvestades pühapäeval joostud maratoni ja sellest taastumist, üsna valutult. Aga kõigest järjekorras!

Hää, et kohalikud antiloobid on senini ainult tõusudel jalus olnud...

Täna oli siis plaan minna tegema eelluuret Puig Majori vallutamiseks, ehk siis otsida välja kõige sirgem marsruut, vaadata üle baaslaagrite kohad jne. Kuna viimastel päevadel on mul järjest erinevad elektroonilised vidinad saba andnud või totaalselt mööda pannud (eilne rattasõit möödus endomondo andmetel 2,7km sügavusel Biskaia lahes), siis on see jama (äkki on selle põhjustajaks see NASA lubatud protuberants) ka mulle külge hakanud. Täna kusagil seal peale 20-ndat kilomeetrit suutsin ca 13km lihtsalt lambist lisaks sõita, suunataju oli täitsa kadunud. Kel huvi, võib hullu ekslemist endomondost vaadata!

Serpentiinide serpentiin...

Aga jah, tahtsin ära käia Solleri nimelises linnas, kust avaneb värav Puig Majorile. Ja tee sinna linna viib normaalsetel (autoga) inimestel läbi 3023m pikkuse Solleri tunneli, mis asub umbes 200m peal merepinnast, ebanormaalsetel inimestel nagu mina, aga tuleb rattaga ronida üle Coll de Solleri kuru, mis asub vaid 497 meetri kõrgusel. See eelnev pilt kirjeldab seda tõusu vist üsna ilmekalt, mingi 5km minekut keskmiselt 5,1%-se nurgaga. Tegelikult mõnus!

Ükskord jõuan ma ka üle 500 meetri, eelmisel nädalal sain tipuks 496m...

Ülessaanuna kiiresti pikk dress peale ja laskumisele. Sealpool kuru aga ei jõua päike oma madaluse tõttu enam nägu näidata ja asfalt oli veel kastemärg. Sellega kadus pool mõnu, sest üksinda siin descentides (loe: laskudes) tuleb olla mõistlik - ratas on renditud ja kallis, abi on kaugel ja umbkeelne jne. Aga sealt pea 500 meetri pealt kukub ikka üsna kiiresti alla Solleri linna, mis asub peaaegu merepinnal. Otsisin siis ülehomseks õige teeotsa üles - sõitma Puig Majorile peaks üle Fornalutx'i ja asusin tagasiteele. Teist korda sama kuru võttes oli aga asi karmim, ees ootas 7,5km keskmise nurgaga 5,7%.

Üleval, Coll de Solleri kurus....

Üles jõudes oli jalg üsna pehme, aga sest polnud lugu, sest siis algas mõnu - päikesepaistel (Solleri pool kuru varjus langes temperatuur vahepeal 14 peale) kõigepealt serpentiine mööda alla ja siis piki allamäge sirget teed Palma suunas. Näiteks täna tehtud 10km 16 minutiga peaks olema üsna hea keskmine kiirus? Palmasse jõudes, kui sõidetud sai ca 100km,  hakkas jalg töntsiks minema ja jook sai ka otsa. Kuidagi oli aga vaja veel kodu jõuda! Ühel tõusul paar kilti enne kodu möödusin täpselt samal koha peal juba teist päeva järjest ühest liiga ülekaalulisest (ilmselt töölt koju sõitvast) ratturist. Mõlemad olime üllatunult rõõmsad sellise kokkusattumise peale...... ja mingit kohalikus keeles jutuvada kuulsin tagant veel tõusu lõpuni!

Paaris võib, paralleelselt ei tohi!

Tagasi hotelli jõudes avastasin, et senorita on käinud ja pesu ära vahetanud ning toa ära koristanud. Mis nii viga? Aga jah, nii ma siin siis elan ja olen! Veel 3 päeva ratast, siis laupäevane jooks (kas põlv(ed) peavad) ja olen tagasi külmas ja vihmases kodus! Adios, amigos!!!

PS! Kui keegi teab midagi nn Nõelasilmast, siis jagage oma infot.............

Kannatuste rada Valencias!

Nüüd, täpselt 24 tundi peale Valencia Divina Pastora maratoni lõpetamist, ei peakski enam sellele postitusele sihukest pealkirja panema - valu on läinud ja igasugu segadused unustatud. Olen tagasi Mallorcal, Orbea rendist taas enda kätte võetud ja varsti sõitma minemas. Aga kuna juba eile sai maratoni viimastel kilomeetritel see pealkiri välja mõeldud, siis las ta olla.

Start! Foto: www.maratondivinapastoravalencia.com

Segadus hakkas tegelikult sellest hetkest, kui ma laupäeva õhtul hakkasin Palma-Valencia laevast maha tulema. Panin seks puhuks kaasas olnud autogepsu tööle, seadistasin jalakäija režiimi peale, sisestasin hotelli aadressi - ja siis kustus geps ära. Kuigi olin teda kaks eelmist ööd läpaka kaudu laadinud. Vajuta palju vajutad, pime ekraan. Mis seals ikka, olin veel jõudnud näha, et ca 6km ja 1 tund oli gepsu pakutud teekond. Kuna olime kevadel käinud Mestalla staadionil Alkmaar'i-Valencia vutti vaatamas, siis oli linna üldplaan minu mälus ähmaselt olemas. Vaatasin enne teele asumist linna tähtsamate maamärkide asukohad ära ja hakkasin astuma. Juba esimeses olulises kohas (tegelikult siis Valencia F1 linnaringi 14-ndas kurvis) sammusin otse minemise asemel vasakule (otsesuunaga kesklinna) ja sattusin Nazareti nimelisse linnaossa, mida läbiv (tunde järgi otse suunaga kesklinna viiv) ilus promenaad sumbus kusagile kiirteede rägastikku ja sealt ma linna ei saanud. Tulin siis tagasi sadamasse, veidi kõhe oli, sest see Nazaret meenutas sellist nö eel-Lasnamäge, kus asukateks muulased ehk siis neegrid. Sadama juures 14-ndas kurvis sain Policia Local'i käest juhatust. Edasi liikusin üsnagi sinka-vonka, vahepeal mõnest putkast linnakaarti küsides. Tavaline vastus oli lo siento, no plano!

Ajutised tänavad F1-rajal....

Lõpuks juba vanalinna ehk hotelli lähedusse jõudes hakkas lisaks minu otsustusvõimet ja suunataju piirama ka ajalimiit, nimelt töötas hotelli recepcion kella 22-ni ning peale seda kellaaega hotelli leidmine oleks tähendanud üht - kodutut ööd. Veel paar asjatut politsei tülitust, sest need raisad ei tundnud linna ega kõnelnud keeli, kuni võtsin kõne hotelli. Ja siis see recepcioni-tüdruk juhatas mind lõpuks telefoni teel kohale. Kolgata tee numbrites - 14,8km ning 2:24. Kolgata tee endomondos!!!

Vähemasti tuba oli viisakas, Blue Moon Apartments - soovitan!!!

Hommikul sõin kaasasolnud vahenditest valmistet riisiputru moosiga, jõin kohvi koorega, siis pakkisin oma seitse asja ja läksin otseteed starti! :) Juba teel sinna hakkas hommikukohvi rõhuma, aga meie rahvaspordiüritustel nii tavapäraseid peldikuid ei kuskil. Osalejaid oli kokku mingi 15000, kellest 9000 maratoni jooksmas ja 6000 kümmet kilti, aga peldikuid ei olnud. Või olin mina pime?!? Stardikoridoriks oli keset tänavat risti tõmmatud kollane lint ja korraldaja pilk minu numbrile paigutas mind automaatselt lindi taha, ehk siis tšainikute sekka.

Eespool mind olid jooksjad ikka koridoris, meie juba nö tavatänaval...

Seda viimast pilti laadides avastasin ka peldikud - need on seal vasakul esimese tuhande jooksja juures. Oops! Aga siis käis pauk ja ... seisime edasi, seisime veel lausa 10 minutit. Siis sai paar sammu astuda, kui taas stopp! Üle stardijoone saamiseks kulus aega 11 minutit ja 50 sekundit. Panin oma maratoni aja jaoks stardijoonel kella käima, endomondo mõõtis taskus üldaega. Algus oli lõbus, kohalikud osalejad jooksid pidevalt risti-rästi üle tänava (nelja-realine) omastele-sugulastele-sõpradele kallistusi-musisi jagama. 12km peal jõudsime vanalinna ja mul läks vaatamata nädala jooksul sõidetud 300 rattakilomeetrile (3,5km vertikaali), mõnele jooksuotsale, paarile kehvalt magatud ööle, õhtusele ca 7-kilose seljakotiga linnamatkale ikkagi hästi. Jalg oli lahti ja joosta oli hea, tõstsin veidi tempot. Kuna tulenevalt eelpoolnimetet põhjustele ja veninud stardile ma enam neljast tunnist ega ka 4:12-st ei unistanud, siis vähemasti Tartus joostud isikliku oleks tahtnud ametlikult (mitte oma kella järgi) üle joosta. Ja see tundus tol hetkel lihtne - poolmaraton läks oma kella järgi 2:08-ga. Tõstsin veel tempot, et teha negatiivne split ja koos stardis kulunud tühja ajaga jõuda kusagil 4:20-ga finišisse. 

Herr Atonen, ootame SEB 2013 maratonil sarnast out-fitti! :)

22km peal jooksin mööda 4:30 tempomeistrist ja tegin temast ka pilti, sigar oli ka mehel näpus! Ja siis hakkasin ees umbes 500m peal nägema ka 4:15 tempomeistri silti! Ilm oli ilus, ca 20 kraadi, päike paistis, rahvas ergutas - amino, vamoz, venga, correos campeones!!! Kahjurõõmu tegi ka see, et alguse otsa paugutajad hakkasid peale poolmaratoni silti igasugu uusi jooksustiile välja mõtlema ning lausa koperdasid jalus.  Maraton nagu lill!

Samal ajal, kui ma poolega hakkama sai, tegi tema juba terve....

28km peal tuli esimene tunnel - ca kildi pikkune vahepealsete katuseluukidega (mille ääred olid täis käratsevat rahvast) ja kurdistava muusikaga. Teine tunnel seal kusagil 29km peal aga oli valus - üsna järsk allaminek, tunnelis seisev õhk, väga järsu tõusuga väljumine, kus pealegi asfalt korralikult viraažis ehk siis paremale kaldes. Poole tõusu peal hakkasin kõndima, sest paremasse põlve lõi ootamatu ja terav valu. Mis siis nüüd? Kas mind tabab Pulleritsu saatus? Kui rada jälle sirgeks läks, oli korras. Aga kahjuks mitte kauaks, peale 30nda kilomeetri toidupunkti torkas keegi taas noa põlve, no nii valu tegi kohe. Lonkasin veidi edasi, üks rattaga meedik lasi veidi külma peale, sain taas jooksma. Mingi 5 minutit lasi joosta see põlv, siis tahtis minuti kõndi saada. Selline abitu tunne, kõik on korras, lihased ei valuta, hingamine on korras, pulss kontrolli all, aga jalga maha panna ei saa, torkab. Üks rajaäärne pealtvaataja, nähes minu lonkamist, lasi mulle mingit kuuma põšši põlve peale ja see oli nii hea, et lasi kohe 3km joosta. Enne finišit tegin veel pikema kõnnika, et siis äkki laseb kaamerate ees ilusti üle sinise vaiba lõpujoont ületada, aga ta sindrinahk torkas mingi 50m enne lõpujoont uuesti. Ja siis olid kaamerad sähvimas - kuradi hagijad, sportlase traagika jne.....

Aga see lõpusirge oli vinge, basseini ehitatud sillal ja sinisel vaibal!

Aga läbi ta sai, tulemus seekord siis selline! Nagu hiljem selgus, olid neegripoisid vist valestardi teinud ning mingi 5 minutit korjati neid stardijoonele tagasi. Tegelik nihe minu bruto-neto aja vahel oli vaid 5:21! Nii et minu kümnes maraton sai joostud vaatamata viimase 12km liipamisele netoajaga 4:25:02, ametliku tulemusena läheb kirja 4:30:23. 

Peale jooksu lebotamas

Peale lõpetamist istusime veel tunnikese koos heategija (võttis laupäeval minu stardinumbri ja viis selle mulle hotelli) Indrek Jürgensteiniga muru peal ja rääkisime maratoni- ja maailma asjadest. Siis asutasin ennast sadama poole ja kui Avinguda de Port'i peale jõudsin, siis mõtlesin, et kuna on nii palju aega (kell oli 4 ja laev läks kell 10), siis käin läbi igast baarist, mis teele jääb ja võtan ühe taastusjoogi. Õnneks oli pühapäev ehk domingo ja  vähe baare oli lahti, viimases ehk kaheksandas sain tuttavaks kah maratoni jooksnud meestega, kellest kaks lausa Deniast pärit. Nendega sai mõndagi räägitud ja tuttavaid mäekurusid kiidetud. Üks hull oli veel IronMan'i fixie'ga ära teinud. Krdi napilt jõudsin laevale......

Seitsmendas tagusid hiinlased kaarte, isegi baaridaam sai harva
leti taha, sest mäng oli niiii huvitav! Kokku külastatud
kaheksast kõrtsist neljas olid leti taga hiinlased!

Aga nüüd lähen rattaga sõitma, sest väljas on +22 ja päike särab taevas. Palun ärge mind kadestage, tegelt tahaks juba koju sinna vihmasesse Eestisse......

EDIT: kell 18:37 kohaliku aja järgi! 60km pikkune mõnus rattasõit 2,5 tunniga ei andnud mingit märki, et põlvega midagi viga oleks. Naljakas on aga see, et tõusude peal hakkas samast kohast valu tegema vasak põlv - see, mis eile korras oli. Nigut rase naine.....

 EDIT2:  20.nov kell 18:50 - tahtsin sinna postitusse jäetud aukudesse mõned pildid panna, aga nad küsivad mingi 10 pildi eest tervelt 30 euri, ei taha maksta: aga link on siin ja alla mingi video kah minu tulekust!