Coll de Soller ruudus!

Olen siia blogisse laadinud ainult pilte, kirjutanud probleemidest Valencia maratonile saamisega ja seal maratonil kannatamisega, aga ma pole veel ju tegelikult kirjutanud sellest, et mida kuradit ma keset kõige pinevamat laulupeo (loe: TM) ettevalmistusperioodi siin Vahemere saarel teen. Vastus on tegelikult lihtne - puhkan, laen akusid, sõidan rattaga, tutvun saarega jne.

Vaade Palmale, taamalolev Tramuntina mäestik on pilve sees...

Eile tegin peale maratoni kerge kerimise mööda rannapromenaadi, kokku tuli veidi üle 60km - selline hea haigele jooksulihasele rattaga pealekerimine, mis praegusel hetkel, peale tänast üsna karmi sõitu, tundub hea valikuna lõdvestuseks. Etteruttavalt võib öelda, et tänane sõit märksõnadega 116km, ascent 1450 ja aeg 5:15, möödus, arvestades pühapäeval joostud maratoni ja sellest taastumist, üsna valutult. Aga kõigest järjekorras!

Hää, et kohalikud antiloobid on senini ainult tõusudel jalus olnud...

Täna oli siis plaan minna tegema eelluuret Puig Majori vallutamiseks, ehk siis otsida välja kõige sirgem marsruut, vaadata üle baaslaagrite kohad jne. Kuna viimastel päevadel on mul järjest erinevad elektroonilised vidinad saba andnud või totaalselt mööda pannud (eilne rattasõit möödus endomondo andmetel 2,7km sügavusel Biskaia lahes), siis on see jama (äkki on selle põhjustajaks see NASA lubatud protuberants) ka mulle külge hakanud. Täna kusagil seal peale 20-ndat kilomeetrit suutsin ca 13km lihtsalt lambist lisaks sõita, suunataju oli täitsa kadunud. Kel huvi, võib hullu ekslemist endomondost vaadata!

Serpentiinide serpentiin...

Aga jah, tahtsin ära käia Solleri nimelises linnas, kust avaneb värav Puig Majorile. Ja tee sinna linna viib normaalsetel (autoga) inimestel läbi 3023m pikkuse Solleri tunneli, mis asub umbes 200m peal merepinnast, ebanormaalsetel inimestel nagu mina, aga tuleb rattaga ronida üle Coll de Solleri kuru, mis asub vaid 497 meetri kõrgusel. See eelnev pilt kirjeldab seda tõusu vist üsna ilmekalt, mingi 5km minekut keskmiselt 5,1%-se nurgaga. Tegelikult mõnus!

Ükskord jõuan ma ka üle 500 meetri, eelmisel nädalal sain tipuks 496m...

Ülessaanuna kiiresti pikk dress peale ja laskumisele. Sealpool kuru aga ei jõua päike oma madaluse tõttu enam nägu näidata ja asfalt oli veel kastemärg. Sellega kadus pool mõnu, sest üksinda siin descentides (loe: laskudes) tuleb olla mõistlik - ratas on renditud ja kallis, abi on kaugel ja umbkeelne jne. Aga sealt pea 500 meetri pealt kukub ikka üsna kiiresti alla Solleri linna, mis asub peaaegu merepinnal. Otsisin siis ülehomseks õige teeotsa üles - sõitma Puig Majorile peaks üle Fornalutx'i ja asusin tagasiteele. Teist korda sama kuru võttes oli aga asi karmim, ees ootas 7,5km keskmise nurgaga 5,7%.

Üleval, Coll de Solleri kurus....

Üles jõudes oli jalg üsna pehme, aga sest polnud lugu, sest siis algas mõnu - päikesepaistel (Solleri pool kuru varjus langes temperatuur vahepeal 14 peale) kõigepealt serpentiine mööda alla ja siis piki allamäge sirget teed Palma suunas. Näiteks täna tehtud 10km 16 minutiga peaks olema üsna hea keskmine kiirus? Palmasse jõudes, kui sõidetud sai ca 100km,  hakkas jalg töntsiks minema ja jook sai ka otsa. Kuidagi oli aga vaja veel kodu jõuda! Ühel tõusul paar kilti enne kodu möödusin täpselt samal koha peal juba teist päeva järjest ühest liiga ülekaalulisest (ilmselt töölt koju sõitvast) ratturist. Mõlemad olime üllatunult rõõmsad sellise kokkusattumise peale...... ja mingit kohalikus keeles jutuvada kuulsin tagant veel tõusu lõpuni!

Paaris võib, paralleelselt ei tohi!

Tagasi hotelli jõudes avastasin, et senorita on käinud ja pesu ära vahetanud ning toa ära koristanud. Mis nii viga? Aga jah, nii ma siin siis elan ja olen! Veel 3 päeva ratast, siis laupäevane jooks (kas põlv(ed) peavad) ja olen tagasi külmas ja vihmases kodus! Adios, amigos!!!

PS! Kui keegi teab midagi nn Nõelasilmast, siis jagage oma infot.............