pühapäev, 12. mai 2013

Hooaja esimene MTB100, ikka Sakus!

Sel samal maikuu nädalavahetusel, kui kogu Eesti progressiivne harrastussportlaskond (kaasa arvatud üks Tartu invaliid) osaleb ühel maratonil, mis tegelikult maratoni mõõtu välja ei anna, on tavapäraselt toimunud veel üks sportlik ettevõtmine, nimelt Saku metsades ja rabades sõidetav 100km pikkune maastikurattasõit koondnimetusega Saku100. Ja see on Maraton suure algustähega.

Sama nõudlike Eestis peetavate mtb-sõitude üleslugemiseks jääb ühe käe sõrmedest üks üle. Ja kuna teatavasti ei saa ma kahel sõidul neist neljast osaleda, siis olen nii Jõelähtmel kui Sakus võimalusel ikka osalenud. Ja seepärast võibki mind ilmselt pidada selle sõidu suurimaks fänniks, olen sellel sõidul osalenud kõikidel kordadel peale esimese sõidu 2004. aastal ning juurikaprofessori, ehk Saku100 ajaloo jooksul enim kilomeetreid läbinud osalejate arvestuses olen korralikul kolmandal kohal. 
Juurikaproffessorite erikujundusega number.

Ja nüüd võite kolm korda arvata, kui külm see dušš oli või mis minu südames toimus, kui kaks kuud tagasi tuli uudis, et sel aastal kümnendat korda toimuma pidanud Saku100 JÄÄB ÄRA! Juba siis, märtsi alguses, sai vastu võetud otsus, et toimub see 100 seekord või ei toimu, mina sõidan sel õigel päeval Saku metsas oma 100km ikka ära! Ja eile oligi siis see päev käes, kui tuli oma lubadus välja lunastada ja rajale minna.
Oh ajad, oh kombed! Esimesel Saku100-l anno 2005.
Lootsin küll salamisi, et äkki leidub mõni hull veel ning ei pea üksipäini metsas ringe ketrama, aga lõpuks ta ikka nii läks, et esimesel kahel ringil olid kohalikud Porterracingu teejuhid mulle abiks, aga alates sõidu 30-ndast kilomeetrist kuni lõpuni sõitsin üksi. Mingis mõttes oli tegelikult nii paremgi, sest sain teha oma sõitu enda jaoks paraja pulsi ja tempoga. Esimesel ringil saigi teiste sõitjate tempos liiga kõrge pulsiga hagu antud ning see andis kolmanda 20-kilomeetrise ringi lõpuosas üsna valusalt tunda.
Eile Seljandiku singlil, see singel on hää kõva põhjaga!
Aga mida see Saku mets endas ikka peidab, et see 100km tavaliselt nii raskelt kätte tuleb. Tõuse seal metsas ei ole, valdavalt on tegu sellise vahelduvalt rabase männimetsaga. Raskeks teevad selle sõidu juurikad ja pinnase pehmus, ehk siis mida madalamast-rabasemast kohast singel läbi viib, seda aeglasem on minek. Ja mida pehmem on pind, seda rohkem on sealt mulda minema ja juurikaid välja sõidetud. Eriti karmid lõigud on näiteks Tünni singli ca 1200 meetrit (läbimise aeg ca 10min), Koolme-, Oja-, Veneetsia-, Pokumaa- ja Laane singlid tervenisti või osaliselt. Aga ka muud ja peamiselt kõva põhjaga singlid on piisavalt tehnilised, pidevalt tuli sõita nina maas ja jälgida, mida sealt oodata on. Omaette ooperiks Saku100 rajal on sillad - kokku on neid selle 20km ringi peale ligi paarkümmend ja nende eripära on see, et nad lähevad iga sõidetud ringiga kitsamaks. Ja ega nad esimesel ringil ka rohkem kui 30cm laiad pole.
Veel üks fotomeenutus aastast 2010.
Nagu eelnevalt sai juba märgitud, läks kolmanda ringi lõpus raskeks, aga peale võileiva manustamist ja lisaks Isostari spordijoogile ka soolase Vytatutase jooma hakkamist läks kergemaks. Neljas ring läks puhta sõiduaja järgi (ilma boksipeatuseta) isegi kiiremini kui kaks esimest. Viienda ringi alguses toppisin teise võileiva kurku, aga siis hakkas juhtuma. Kohe esimeselt oosilt mahapöördel Laane singlile läks üks puu ilma hoiatamata üle raja ja sõitsin õlaga puusse. Ratas koos jalgadega aga jätkas liikumist ja nii ma täies pikkuses maha prantsatasin. Veidi oigamist ja edasi, aga 300m hiljem olin taas pikali. Füüsis oli veel tugev, aga ilmselt pidevast singli vahtimisest tekkinud vaimne väsimus oli see, mis kukkumisi põhjustas. Vahepealsed kõvemad singlid möödusid valutult, aga Tünni singlil panin taas kaks korda puusse. Peale sildade kitsenemise on Saku100 rajaäärsetel puudel ka oma eripära - nad nimelt liiguvad iga ringiga rohkem singli poole.
Võidukarikas ja võidusokid!
Kuna see eilne läbitud ring oli tegelikult mingi 19,5-19,8km (sõltus rajal eksimistest) pikkune, siis pidin viimasel ringil kusagilt 2km lisaks sõitma. Tegin selle edasi-tagasi otsa ära raja kõige lihtsamal osal, kõva põhjaga rabateel Mürsu ja Tünni singli vahel. Finišis ootas mind Saku100 peakorraldaja Priit koos auhinnakotiga, mille väärtuslikeim osa tema jaoks oli ilmselt Porterracingu õllepokaal, minu jaoks aga jääkülm õlu. Nimelt sai pool tundi enne sõidu lõppu jook otsa ja lõpetamise hetkeks oli janu muutunud juba parajaks saharaks.
Kokkuvõte...
Aega läks, aga tehtud ta sai. Sõidu põhiandmed on ülemisel pildil toodud, lisan juurde veel pulsinumbrid 143/166 ja kulutatud energia 6089 ühikut!

PS! Eilsete fotode autor on Priit Grünberg, vintage fotode autor(id) jäi(d) tuvastamata.


4 kommentaari:

  1. seda et - kus saku kandis see rada asub?

    VastaKustuta
  2. Rada (see minu laupäevane ring) algab sealt suusaradade algusest ja mingil hetkel on seal Saustinõmme kandis, Tünni singel on näiteks ringtee ja raudtee ristumiskoha kõrval jne. Aga eks teadjamad seletaksid paremini...

    VastaKustuta
  3. Hommiku Mart16. mai 2013 15:40

    Taa asi tan tuletas väega miilde Kambergi Piitre juttu tollest, kuis tä juussõ ütsindä Helsinki maratoni ümbre Harku järve, selle et pass oll aegunu ja Suumõ es lasta, aga maraton oll vaja õks är tetä. Üte kandi mehe, mis tan õks imestada. Läbi saina mineki suhtumist om tan kõvastõ, kuiki vahel jääs mõni asi ka tegemädä...

    VastaKustuta
  4. Sa tiiät, Hommigu Mart, et me ollime Kambergi Piitrega ütstõist aastat tan Reimani koolin klassivenna, nii et ta ullus olõi aind ütõ kandi asi, mi iks olõ ütstõist aastat üten olnu ja kuiski me ei ole viimatsõ paarkõnd aastat suhelnu, ta mõtlemine om iks üts....

    VastaKustuta