Negative split!

Täna sai tehtud enda jaoks ajalugu ja käidud Eestimaa pinnal maikuus suusatamas! Ja see ei toimunud mingil varjulises kohas oleval lumelaigul, vaid ikka kokku ca 2,5km pikkusel rajal, mida katkestasid mõned üksikud paarimeetrised lumevabad kohad. Ühes kohas oli see must maa ka umbes 30m pikkune, nagu järgnevalt videolt näha saab:

Tänase sõidu esimesed sammud olid veidi kobad, aga paari kilomeetri järel sai tunde kätte ja vaatamata üsna mustale lumele, kohatisele jääle või pehmele-lörtsisele lumele ma tõeliselt nautisin suusatamist. Miks küll, peale üle 1400km suuskadel läbimist talve jooksul? Usun, et ainsaks põhjuseks oli tänane ilm, sooja ligi 14 kraadi, päike paistis. Saaks nii terve talve suusatada....

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, kuigi esimesel mail suusatamine vääriks ju tegelikult eraldi postitust. Tänase jutu pealkiri on "Negative split" ja siin tahan anda vist juba kogenud maratoonarina (13 läbitud maratoni seljataga) veidi nõu jooksuhuvilistele, kellel seisab peagi ees üks jooks, mis miskipärast kannab maratoni nime. "Negative split" inglisekeelse terminina tähendab maratonijooksjate jaoks olukorda, kui jooksja suudab maratoni teise poole (21,1km) läbida kiiremini kui esimese poole. Ma ei ole ise kokku lugenud, mitmel korral 13-nest on see mul endal õnnestunud, aga vähemasti esimesel maratonil see kohe kindlasti nii ei läinud. Alustasin toona, kaugel 2009 aastal, Otepää-Tartu maratoni ikka enda jaoks sildu põletava tempoga ja läbisin esimese poole täpselt 2 tunniga. Kuna koguaeg oli siis midagi 4:24, võite ise arvestada, kui positiivseks see splitt läks. 

Oma esimese finišis Tartus kevadel 2009!

Oma teisel maratonil, 2010 aasta detsembris, jooksin kogu distantsi sama tempoga, aga tõusva pulsiga. Kuigi tol korral täpset rajamärgistust poolmaratoni läbimise kohta ei olnud, siis nö tunnetusele toetudes usun, et suutsin teha negatiivse spliti, sest viimasel kolmel kilomeetril oli üsna kerge sammu kõrgemaks tõsta ja kiirendama hakata. Ja just see ongi teise poole kiiremini jooksmise üks suurimaid boonuseid - sina liigud edasi, aga teised liiguvad sulle selg ees vastu. Parima emotsiooni neg-spliti tegemisest sain mullu sügisel Tartu Linnamaratonil, kui suutsin viimasel seitsmel kilomeetril viia seni joostud ca 6:10 tempo umbes 5:50 peale ja seljad hakkasid vastu tulema. Tagatipuks suutsin joostes üles saada isegi Toomemäest, mis "ebakindlate ajakirjanduslike allikate" info põhjal isegi esikümne mehi kõndima sundis.

Toomemäest joostes üles, foto Leho Rips.

Loodan, et saite nüüdseks pihta, mida see võõrkeelne termin tähendab. Aga kuidas seda teha, kuidas valida alustamiseks just see õige tempo. Siinkohal olen ise palju abi saanud ühest netikalkulaatorist, millesse saab sisestada oma baasandmed ning mis annab üsna täpse info nii pulsi kui tempo kohta eesmärgiks seatud aja väljajooksmiseks. Ja teiseks tuleb endale jooksu jaoks ette seatud joonest ka kinni pidada, kuigi see on stardist minema tormavate konkurentide-kaasjooksjate marulise algtempo tõttu üks üsna raske tegevus. Suurtel maratonidel (SEB Tallinn, Tartu Linna) on olemas tempomeistrid, kes üldjuhul viivad oma grupi finišisse negatiivse splitiga, ehk siis jooksevad ühtlaselt, samas ka selgitavad jooksu ajal, palju ja mida juua-süüa jne. Esimest korda maratoni jooksjale soovitan sajaprotsendiliselt mõnda sellisesse gruppi võtta, sest sealt saadav kogemus on üsna hinnaline, kuna see säästab teie jalgu ka tulevikus.

Aasta 2009, kihlveo tõttu 2 ringi ümber Viljandi
järve, aeg 1:56:25. Tehke järgi või ostke ära!

Kuigi selle 12. mail toimuva jooksu osalejad sellest kalkulaatorist küll otsest abi ei saa, sest sellise distantsiga maratone rohkem maailmas ei joosta, siis saate selle kalkulaatori toel ju endale nö skeemi ette joonistada. Uskuge mind, viimast kaheksat kilomeetrit ainult 10 sekki kilomeetri kohta kiiremini joostes kui esimesi kilte, nopite te hulgaliselt taaruvaid tegelasi, kes on Otepääl sillad põlema pannud ja enne Elvat surevad. Oma viimasel Otepää-Elva jooksul sain just enne Elva jõge (seal, kus 10km jooks pikemale rajale sisse tuleb) oma elu magusaima skalbi. Margus, mäletad? Kuna olen enda jaoks paika pannud põhimõtte, et ma ei osale ühelgi maratonil, mis on alla 42,2km pikk, siis kahjuks ma Otepäält Elvasse jooksma tulla ei saa. Ja Nelik jääb kah selle pärast tegemata. Kelk, auuuu!

On küll elamus, aga mitte see 23-kilomeetrine libamaraton....

Ise aga lähen laupäeval Vändrasse, mitte saelaudade järele ega karuga kohtuma, vaid omaaegse Nõukogude Liidu kõige populaarsema maratoni reinkarnatsioonile kaasa elama ja õiget, 42,2km pikkust, maratoni jooksma!

Vana musta-mulla suusk sai nagu aru, et hooaja viimane sõit...

Mõned näited negative splittidest tänasel Viljandi jooksul:
1. Heiki Pruul
2. Kermo Tsäro, vaheajapunktis aeg 25:00, koht 1228, finiš 59:23, koht 884, 344 skalpi!!!