Kuigi eelmine postitus kandis tänase üllitise suhtes risti vastupidist nime, siis nii see elu juba on. Minu neljateistkümnes maraton kujunes erinevate asjaolude tõttu just sihukeseks, et pean nüüd mõneks ajaks loobuma negatiivse splitiga maratoni jooksmise propageerija staatusest ja kuni järgmise poliitkorrektselt õigesti joostud maratonini pean Kert Ämmapetsi kombel "käima mööda linna ja häbinägu on ees" ning olukorraga leppima. Läks kuis läks, aga üritaks tuleviku eesmärgil vähekenegi seda laupäevast jooksu lahata. Äkki mõni huviline õpib minu vigadest ja saab oma järgmised maratonid valutumalt joostud.
Küll raskelt, aga kohal. Kõik fotod tegi Janek Oblikas, marathon100.com |
Aeg: 4:28:23, esimene pool maad 2:10:59, pulss 147/167. Ja kohe takka hulgaliselt vabandusi, millest üks on tõesti omal kohal, ülejäänud aga puhta oma viga.....
1. Vähene jooksutreening - peale eelmist, Rakvere-Vinni (13. jaanuar 2013) maratoni, olin enne Vändrat 110 päeva pikkuse perioodi ajal joostes läbinud kokku vaid 98km. Peale TM-i hüperkompensatsiooni-jooksu 19. veebruaril tuli jooksutrennidesse lausa 51-päevane!!! paus! Võrdluseks niipalju, et eelmisel suuremal jooksuajal 28-ndast augustist 13. jaanuarini sai 139 päeva jooksul jooksujalu läbitud aga tervelt 765 kilomeetrit. Siis tundus iga paari nädala tagant ühe maratoni läbimine juba sellise pühapäevase jalutuskäiguna, nüüd aga oli hea ja mõnus joosta umbes 15km, edasi algas piin.
2. Vale tossuvalik - kuna eelmine maraton sai joostud peaaegu 4 kuud tagasi ja naeltossuga, siis ei mäletanud täpselt, mis oli minu kolme erineva suvise tossupaari eripärad. Sai veel enne starti tehtud vahetus ja jalga pandud need kõige uuemad ja kõige hullemad, need samad, mis mulle Kopenhaagenis pooleliitrised villid talla alla tegid. Maratoni teise poole pidin seetõttu veidi ettevaatlikumalt samme seadma, et saaks hiljem veidigi kõndida. Hetkel nagu jalalihased ei valutagi, aga jalatallad löövad ikka veel tuld välja.
3. Kuigi hakkasin aprilli keskpaigast alates Vändrale mõeldes tõsiselt oma kaalu alandama, siis selle spordiala tippvorm saabus miskipärast nädal enne maratoni. Maratoninädalal läks elu kuidagi väga kiireks ja seier hakkas taas kiiresti paremale vajuma....
4. Laupäeval maratoni tagasipöörde, ehk siis 21,1km märgi, poole joostes tundus samm niiiii kerge, peale pööret sain aru, miks see nii oli. Tagasiteel oli tuul vastu, mitte küll selline, nagu neljapäeval või pühapäeval, aga piisavalt tugev, et tõsta 10-sekundilise tempo aeglustumise puhul pulssi lausa 10 löögi võrra. Ja see hakkas kohe jalgu laastama. Kolmekümne teise kilomeetrini sai kuidagi ära kannatatud, aga siis läks käiku vana ja ära proovitud kompromiss - viis minutit jooksu kingib ühe kõnniminuti. See aitas lõpuni...
5. Eelmiste päevade pinge ja suur sõitmine. Neljapäeval peale ümber Tamula järve jooksu (olin seal tööl kommentaatorina) lõppemist sain kell 20 Võrust minema ja sõitsin Tallinna. Reede õhtul kell 17 Tallinnast Võrru. Laupäeva hommikul 185km Võrust Vändrasse, no palju võib......
Juubelimaratoni võitja Jüri Siht (vasakult teine)! |
Peakorraldaja ise oma 60-ndat maratoni lõpetamas. |
Ivar - äkki Rõuge maratoni kohta mõni infokild? Maantee või maastik või segu? Karmid tõusud või lihtsalt tõusud? 1 ring?
VastaKustutahttp://marathon100.com/est/uudised.n/rouge-maraton
VastaKustutaHetkel niipalju!