Pühapäev, 28. aprill 2013

Jäelähtme rattamaraton - Põhja-Eesti PÄRL!!!

Ja ega vähema või kehvema tiitliga ei saagi seda juba seitsmendat korda toimunud tavaliselt varakevade Eesti esimest pikka maastikusõitu nimetada. Lisaõiguse Jõelähtme sõidu esiletõstmiseks andis eile Tahko 120km 4-kordne võitja Jari Heinikainen. Nimelt võtsin eile JRM-i (Jõelähtme rattamaraton) peakorraldaja Meelis Välgu (aka Flash) palvel sadamast peale kaks ratturit (kellest üks osutus selleks eelpoolnimetet legendaarseks meheks) ja viisin nad Jõelähtmele. Muidugi toimetasin nad peale sõitu ka sadamasse tagasi ja siis saime ka veidi pikemalt rattajuttu puhuda. Sellise mehe sõna, kes on neli korda võitnud Tahko120 nimelise võidusõidu ja sõitnud aastal 2011 ka Haanja100-t alla 5 tunni, peaks olema üsna kõva kaaluga. Nimelt ütles Jari peale sõitu, et tema hinnangul on H100, Tahko120 ja Jõelähtme80 üsna sarnase raskusastmega. Ja kui Haanjas ja Tahkos toidavad raskusastet tõusumeetrid, siis Jõelähtmel keerab vinti peale singlite rohkus.

Jari Heinikainen 2011. aasta Haanja100-l. Foto Sven Berg.
Kui selle jutu peale palus see teine soomlane, kelle nime mul kahjuks ei õnnestunudki teada saada, Jaril soomlaste rattafoorumis veidi ka sellest sõidust kirjutada ja sellega veelgi rohkem põhjanaabreid logistiliselt nii Helsingi lähedal toimuvale sõidule meelitada, vastas Jari talle üsna stoiliselt, et: "Ei ne suomalaiskuskit ikina usko, että Tallinnan lähella on mahdollista ajaa 80km maastopyöraa ajalla yli nelja tuntia!" Vabandan siinkohal oma võimalike vigade eest selles lauses, aga mingi viis aastat tagasi tuli välja, et iga soomlane teab, et Eesti on sile maa (tasainen maa) ilma ühegi mäeta. Sest nii on kirjas Soome koolide geograafia õpikus. Ja kui nüüd tuleks üks soomlane, mis sest et kõva tegija Soome rattamaailmas, teistele kuulutama, et Tallinna külje all saab sõita ühte 80km pikkust ringi maastikurattaga ajaga üle 4 tunni (Jari Tahko120 võiduaeg 2011 aastal oli 5:50) ning ronida kokku 650 tõusumeetrit, siis keegi seda niikuinii ei usu. Sest põhikoolis õpiti ju, et Viro on tasainen maa!!! Aga vaatamata sellele alustõele oli soomlasi eile tegelikult ju rohkemgi kohal, teiste seas ka eelmisel sügisel Haanja100 miilisõidu singel-speed-cyclokaga läbinud Jouni Kattilakoski.

Jouni Kattilakoski 2012. aasta Haanja100 miili sõidul. Foto Sven Berg.
Ise suutsin eile siis teist korda Jõelähtme sõidu lõpetada. Eriti tähtis oli see minu ego jaoks just seetõttu, et sel kevadel Saku100-t miskipärast ei korraldata ja kuna ma Haanja100-l ise osaleda ei saa, siis jäigi see eilne sõit sel hooajal nö ainsaks võimaluseks tõelist mtb-maratoni sõita! Ja ma nautisin seda täiega! Vaatamata sellele, et mind sõidu alguse maanteekilomeetritel eelviimaseks jäeti, suutsin ma juba esimestel tehnilistel lõikudel skalpe korjama hakata. Asfaldil sõidab iga tsainik oma käikudega rattaga minu sinku eest ära, aga singlite peal on tingimused võrdsed ja mängu tulevad nii laskumisoskused kui ka oskused õigesti tõusupõksudele peale minna. Kaks aastat singel-speed rattaga sõitu on muutnud tundmatuseni minu sõidustiili. Kui varasemalt sai ikka enne tõusu veel käike sätitud, siis nüüd peab selle koha peal olema täishoog sees, et ikka üle nuki saaks.
Minu sinku Trek Marlin SS 29er nö tehase konfis.
Eile seal tagapool otsas sõites sain näha, et meil ei osata (loe: ei julgeta) veel rattaga sõita. Igal veidi tehnilisemal laskumisel jalastuti ilma laskumist proovimata. Ise sõitsin eile kõik (ka selle kolme noolega) laskumised põhimõtte pärast sadulas alla, paar korda oli küll asi üsna piiripealne, aga alla ma sain. Mitmed teravad tõusunukid jäid küll käikude taha, aga samas sai mitmest korralikust nukist hiljutiste Hispaania mägede võtmise toel oma 32-20 ülekandega ka üles pressitud.
Kui see mägi oleks niipalju kõrgem, saaks 1,5km täis!
Tasahilju hakkasin enne lõppu sihtima aega alla 6h, aga kummi purunemine 6km enne lõppu kustutas selle lootuse. Üleni mudase esiratta sisekummi vahetus kujunes parajaks pähkliks, pidin ühe kaelas olnud buffi (Tahko180 lõpetajale antud) ohverdama kätepuhastuslapiks. Kuidagi sain selle esijooksu sisekummi vahetatud, aga ilmselt pean selle uuesti lahti võtma ja puhtaks tegema, sest sinna kahe kummi vahele läks kindlasti umbes miljon muda- ja liivatera. Kunagi seda ratast ostes lubasin endale, et peale esimest kummipurunemist ostan sisekummiga pöia asemele uued tubeless'id. Nüüd on see aeg käes, seda enam, et eile õhtul ratast bussist keldrisse tõstes avastasin, et ka tagumine rehv on tühi! Hää, et niigi veel läits!!!
Aga rajal oli eile chill ja grill! Nii peabki! Foto Meelis Luiks.
Eilne aeg läks küll üle 6 tunni, täpsemalt 6:17:37, aga koht oli see-eest igati soliidne, lausa 69-s!!! Eelmise laupäeva Võhandu maratoni 10h11min ja selle laupäeva Jõelähtme 6h17min kõrval tundub järgmine laupäev tulevat hoopis lühike, vaid 4h30min, aga see-eest kõige karmim - 42,2km jooksu ehk 40. Vändra maraton!!! Õnneks olen viimase nädalaga seda karmust veidigi leevendanud, sest kerest on kadunud 3,8 kilo ja see annab juba paar sekki kilomeetri peale edu....

3 kommentaari:

  1. Mõnus kirjatükk!

    Sellest single-speed 29erist võiksid pikemalt kirjutada. Vaatasin, et eelmine postitus sama märgendiga oli 2011ndast aastast. Kindlasti on vahepeal palju vahvaid kilomeetreid veeretud. Ise küll pole enam aastaid rattaga sporti teinud aga silmaringi laiendaks lugemise kaudu küll.

    VastaKustuta
  2. Kas sellega on korralikumatel maastikusõitudel palju kadentsivaeva?

    VastaKustuta
  3. Ilmselt tuleb siis seda tüüpi ratta ühe pioneerina Eestis single-speed'ile ka veidi rohkem promo teha. Äkki juba järgmise postitusena toon välja SS head ja vead.

    Aga kadentsivaeva näeb sellega ikka kehvematel maastikusõitudel. Rakke ja Rõuge, isegi Otepää Samsungi rajad, Jõelähtme, Saku100 ja Haanja100 on selle ratta jaoks sobivad. Mida aeglasem ja tehnilisem sõit, seda parem minek.

    VastaKustuta