Reede, 5. aprill 2013

Üle mägede, vol2!!!

Barranc d'Almudiana y Planes ehk veehoidla tamm...
Täna siis 121km ja 5:50!!! Ja jällegi läks nii nagu alati, kui korralik plaan jääb tegemata, rääkimata siis plaani tegemisest, millel nimeks B! 
Kui korraliku plaani pole, võib sõit lõppeda
juba enne STOP-märki - this is Spain!!!
Ühesõnaga, eile sõitsid laagrikaaslased Tauno ja Allan uut marsruuti pidi ja sõber Mati (tuntud ka kui Margus Tinno) väitis nonde meeste sõidulugu kuuldes, et täna pidi meil nende eilset sõitu korrates tegu olema üsna lihtsa sõiduga, mille eeldatav pikkus 112km on küll veidi pikem tavalisest siin sõidetavast sajasest otsast, kuid tõusumeetrid pidavat olema kontrolli all, sest pärast Pego tagant algava 25km pikkuse tõusu, mille jooksul tõustakse 80 meetri pealt vaid 620 meetri kõrgusele merepinnast hakkavat üsna mõnus allamäge kodutee....
Arvasin täna tõsimeeli, et 45km peale laagripaigast ärasõitu, seal
ca 620 meetri kõrgusel algab chill ja grill, umbes nii nagu läinud laupäeval
peale selle pildi tegemist Benidormis, peale mida sõime promenaadirestos
kõhud punni ja sõitsime mägiraudteega (loe: tramm) kodu.....
Hää mees, kes lubabki! Algus oli ju ilus, sõitsime kodust 18km Pegosse, sealt algas see pikk 25km pikkune tõus. See tõus ei läinud mul eriti libedalt, sest Eestist paar päeva enne siiasõitu üleskorjatud viirus, mis nurjas ka minu Suusahundi sõidu, ei tahtnud vaatamata vahemerelisele kliimale, ohtrale manustatud vitamiinikogusele ja suvisest Eestimaast karmimale päikesele kuidagi taanduda. Pidasin alguses kaks trennivaba päeva, ravisin ennast igal võimalikul viisil, kuid kurk oli ikka kibe, köha algas kopsust ja tagatipuks läks veel hääl ka ära. Siis tegin veel kolm päeva vahet ja vist sain terveks. Aga haigusväsimus on sees ja see tõus ei tahtnud täna kuidagi edeneda. Lohutasin ennast ainult sellega, et ülesjõudes algab lafaa....
Veel üks pildike Benidormi promenaadilt, kui mulle toodi
miskipärast tühi klaas.....
Ja algaski, kõigepealt kukkusime 620 meetri pealt 350 peale, siis ilusad vaated postituse avapildil olevale veehoidla paisule, siis ainult natuke ronimist Beniarrese linna. Sealt edasi jälle mõnuga allamäge 240 meetri peale L'Orxasse. Peaaegu 70km sõidetud, elu oli lill.

L'Orxa, üleval Castillo de Perputxent!
Selles L'Orxas aga sai aga otsa meie generaalplaan, sest meie poolt valitud edasist teed ei olnud olemaski või me lihtsalt ei leidnud teda üles (hiljem saime teada, et meie laagri teine ekspeditsioonigrupp, varustatud 2 mtb ja 1 mnt rattaga siiski leidsid täna selle tee, kuid neile astusid mäe harjale jõudes ette kaks relvastatud sõdurit ja järgnes käsu korras tagasi allasõit, ehk jutul oli lõpp)!!! Meie plaan B seisnes telefonikõnes eilsetele novaatoritele, kuid nemad ei osanud muud tarka öelda, kui et tuleb minna üle kuru..... ja see asub umbes 700 meetri kõrgusel.
27.03 enne Tollost peale kõige kergema käigu panemist.... :(
Tehtud-mõeldud, tuli hakata allamäge minekuga juba leppinud kerele uuesti hagu alla viskama, aga see tuli oli valus, väga valus! Ligikaudu 7 kilomeetriga tuli tõusta ligi 480 meetrit ja kohati oli see valus, umbes 20% ja enam. Lisaks tõusunurgale oli ka asfalt lausa nii kehv (killustikupurune), et sadulast püsti tõustes hakkas kets ringi käima ja kahjude-kahjuks ei jäänud taas muud üle, kui võtta appi see kõige kergem käik!!! Äkki läks ca 600 meetri kõrgusel asfalt laiaks ja heaks, keegi oli (ilmselt eurorahade toel) rajanud mäeaheliku otsa täislaks eurotee (meie sealsõitmise ajal ei sõitnud seal kahjuks küll ühtegi autot). Ronisime veel 100 metra ülespoole ja siis läks lahti...
Eurotee ei kuhugi... (Carretera des Tres Valls).
Kõigepealt umbes 70-kilomeetrise tunnikiirusega 5km alla (siis sai euroraha otsa), edasi kusagil külavahel allamäge mööda konarlikku teed keskmiselt 50-ga. Siis klassikaline Mallorca-stiilis ülikehva asfaltkattega serpentiin, mis viis meid 450 pealt 100 peale. Peale seda karmi laskumist oli kere nii valus ja hell, et peatus linnas nimega Villalonga kulus mitte ainult marjaks, vaid palju rohkemaks ära.
San Miguel Villalongas, taamal see, kust tulime...
Edasi oli juba lihtne ja selge, 30km kodu allatuules. Takkajärgi on muidugi heameel, et taaskord sai ühe paraja hullusega hakkama saadud. Vaatamata sellele, et üks staarspordiblogija (kes viimasel ajal küll väga spordikaugetel teemadel on hakanud postitusi tegema) väitis mingil hetkel oma blogi kommentaariumis, et minu juba kolmas järjestikune viibimine ikka samas paigas Hispaania kevadlaagris on lolluse tipp, avastame me ikka veel siin uusi ja ülihuvitavaid kohti ning väljakutseid. See piirkond on lihtsalt nii suur ning seetõttu on mul suurel hulgal orge, mägesid, losse ja linnasid ikka veel nägemata. Las mõni segane tiirutab oma ovaalil, mina ja suurem osa meie selle-aastasest seltskonnast tuleme ka järgmisel kevadel siia tagasi. 
Vaade 400m pealt Gandia orule - see on veel puhta avastamata..

PS! Vabandan pika pausi blogipausi pärast, siin lõunas on miskipärast pidevalt selline manjana-tunne peal!

PS! Fotod: Kermo Tsäro, Margus Tinno ja mina ise!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar