Kliimasoojenemisest ehk 164-päevane suusahooaeg!

Jah, just 164 päeva kestis minu senise elu pikim suusahooaeg, sest läinud aasta 30. oktoobril sain Saku metsas esimest korda ja eile panin Harku metsas viimast korda suusad alla. Kuigi, kui suur see number 164 ka ei tundu, ei ole see ju veel lõplik tõde - esimest korda nägin eelmisel sügisel suusatajaid Haanja Jala100 ajal meid, segaseid lumes jooksjaid, vaatamas (takkajärgi võib öelda, et toona oli tegu just sellise jooksuvõistlusega, mille pealtvaatajate enamuse moodustasid suusatajad) ja see oli 27. oktoobril, ehk kolm päeva varem, kui ma ise suusad alla sain. Ja peale tänast päeva saab ilmselt veel vähemasti nädalajagu (Haanjas ehk kauemgi) suusatada, nii et väikeste mööndustega võib selletalvise suusahooaja võimalikuks pikkuseks märkida tähenduslikud 180 päeva. See on ju tervelt pool aastat!!! Kuradi kliimasoojenemise eestkõnelejad, kus kurat te nüüd olete, kui Maarjamaa talv kestab kolme kuu asemel pool aastat???

Eile, 11. aprillil, oli Harkus rajamasin uue jälje sisse tõmmanud....

No okei, egas ma siis tervet seda pikka talve ju ainult ei suusatanud ja ega mingi 3 nädalat novembris poleks see ka võimalik olnud. Sellesama 164 päeva sisse mahub peale läbitud 1422 suusakilomeetri veel palju muud - kaks rattalaagrit kokku 1663 rattakilomeetriga, 4 joostud maratoni (kogu jooksukilometraazh 520km), mitmed matkad nii lumistel küngastel kui ilma lumeta mägedes koguajaga 20 tundi, rullsuuska-uisku ja ujumist (viimati veel paar päeva tagasi Vahemeres). 

Kokku sai siis selle niinimetatud suusahooaja 164 päeva jooksul läbitud 3771 kilomeetrit ning aega kulus selleks 255 tundi!

8. jaanuaril Rakveres maratoni jooksmas, foto Riho Lüüs.

Eelmises lõigus toodud numbrid peaksid ju olema Pühajärvel ja Kopenhaagenis toimuvate minu selle hooaja peasündmuste kontekstis piisavad, aga miskipärast on hakanud minu hinge siginema mingine kahtlus. Tegelikult see polegi mitte kahtlus, vaid ikka üsna kindel värk, et ma polegi veel TM-ile järgnenud pingelangusest ja sellele järgnenud motivatsioonikriisist üle saanud. Pingelangus tõi kaasa rezhiimi lagunemise, see omakorda põhjustas kaose kogu süsteemis ja hooaega ettevalmistavas, 19-päevases, rattalaagris soojal maal saabus juba üsna laagri alguses karm tõde - ei viitsi, ei taha, ei saa!!!

Denia kodumäe ehk Serra Montgo otsa siiski viitsisin minna, sest
teejuhile oli lausa purk San Migueli töö eest välja pandud....

Selle tahtmatuse üheks, aga kaudseks, põhjustajaks oli kodumaalt kaasatoodud hingamisteede viirus, mis ei lasknud kohe laagri alguses treenimisega tegelema hakata. Tegelikult läks mul see krdi viirus üle alles nädal enne laagri lõppu, peale meres ujumist. Aga selleks ajaks olin juba suutnud oma mõtlemise ümber orienteerida puhkamisele (loe: akude laadimisele). Ja see seisnes väga väheses kehalises aktiivsuses, aga see-eest aktiivses seltsielus. Ei hakka siin täpsemalt kirjeldama, aga nii ta läks. Vaid 816 läbitud rattakilomeetrit tavapärase 1,5K asemel, tervelt 8 puhkepäeva 19-päevase laagri jooksul? Ei ühtki jooksusammu..............

Käisime poes!!! Sorry, sõber, et su pildi üles panin....sina pole
süüdi, tegelikult need Kiir ja Lible tegid!

Peale eile lõppenud ja kokku ligi 54 tundi kestnud pidevat autos viibimist (Denia-Valencia lennujaam-Denia-Prantsusmaa-Saksamaa-Poola-Leedu-Läti-Võru-Tallinn, kokku ca 4300km) olin surmkindel, et magan või siis viibin poolunes mitu päeva. Aga täna hommikul ärgates kibeles kohe suusatama, sest elu pikim suusahooaeg tahtis kinnitamist saada. Ja kuna suusatada oli ikka tõeliselt paha (pehme rada, suuskadele kinnituv lörtsikiht jne), siis tegin 8km pikkusele suusatatud Harku ringile kohe peale ka jooksuotsa. 51 päeva jooksupausi ei tundunudki nii valus, veidi alla 5km sai joostud keskmisega alla 6min/km ning hetkel kusagilt ei valuta. Homme tahaks veel joosta! Uus ärkamine???

Bussi tagaistmetele ja pagasile ehitatud magamiskohas,
ehk "internetis" eile veidi enne Eestisse jõudmist.

Äkki see Hispaanias süvenenud motikriis oli märk võimalikust ületreeningust ja nüüdse hetke tahtmine trenni teha märk sellest, et ülepaneku jäljed on läinud? Mine sa võta kinni! Igatahes liigutada on vaja, sest lõunamaa hea elu ei jätnud mõju avaldamata ka kehakaalule. Ja juba kolme nädala pärast tuleb Vändras maratoni joosta - saab vist raske olema.