Uinak kiirteel ehk vasikavaimustuse piinad!

Üle-üleeile öösel, see oli siis esmaspäeval vastu teisipäeva, parkisime oma auto südamerahus Varssavi-Berliini tasulise kiirtee teise sõiduritta ja kõik autosolijad, kaasaarvatud autojuht, panid südamerahus 1 tund ja 50 minutit sliipi, ei seganud meid isegi see Poola tee-ehitajate kavalus ehitada sihukesi teid, mis sõitvas autos magada ei lase, sest auto seisis kiirtee teises reas. Seisis, sest kogu maantee seisis, sest need ida-eurooplased (välja arvatud eestlased) ei oska autoga sõita, kui lund sajab!

Kuradi poolakad, ostke endale Snowareg, kui lumes sõita ei oska!!!

Aga see selleks, ka mitmes kohas Saksamaal ja ka Prantsusmaal oli kiirtee pidevalt umbes. Saksamaal Reini jõe ääres lõigati keset päist päeva kolmerealise kiirtee ääres võsa ja ummik oli kümnete kilomeetrite pikkune. Prantsusmaal, kus ma maksin selle eest, et kiirteel kiiresti sõita, seisime taas kümneid minuteid ummikus. See ei ole ju normaalne!

Kiirteed my ass!!!

Aga vaatamata vaneulike imperialistlike riikide poolt meie teele veeretatud raskustele jõudsime siiski veidi alla 48 tunniga Võrust Deniasse, ühe sõbraliku Lõuna-Euroopa riigi eestlaste pealinna. Usun, et märtsi lõpus ja aprilli alguses on Denia ümbruses pesitsemas rohkem eestlasi, kui mis tahes muul aastaajal Madridis või Barcelonas kokku. Seepärast võibki seda 30-tuhandelist linnakest kutsuda Hispaania eestlaste pealinnaks.

TP2 - La Hacienda...

Üleeilne, kohalejõudmise, päev läks sisseseadmise ja väsimuse mahapesemise tähe all mööda ning trenni ei jõudnud. Ega ma oma enne Suusahunti hangitud ja seal täispurjed peale saanud viirusega polekski veel valmis olnud maanteed lõikama minema. Kurk on senini ikka valus ja köha algab sealt altpoolt kohast, mille nime ei julge suu sissegi võtta. Aga loodetavasti teeb meretuul ja soe kliima head tööd, sest eile asusin viiendana nö kruisijate sappa rattaringile mööda apelsinisalusid ja inimtühje liivarandasid. No vähemasti plaan oli selline, sõita hääääästi rahulikult ja tervistavalt, aga välja kukkus see just täpselt nii, nagu tavaliselt.

Cullera mäe otsas, taamal kogu rannik 50km ulatuses.

Peale 20-ndat kilomeetrit keeras vend Ivo koos oma elukaaslasega otsa ringi, sõber Kalvi aga, kes tuli laagrisse koos oma elukaaslasega sõna otseses mõttes puhkama, pakkus välja, et võiks Culleras ära käia. Vaatasin esialgu talle üsna mõistmatult otsa, sest Cullerasse on meie laagripaigast vaatamata siledale maale ikkagi ju 50km, mis tähendaks kokku ca 100km pikkust sõitu. Kalvi käis ikka peale ja nii me siis sõitsime - Cullera sildi alla pilti tegema, siis edasi mäe otsa (mitte lossi juurde, vaid ikka kõrgemale) ja pärast veel ka koju tagasi. Ma ikka veidi põdesin enda tervise pärast, aga viisaks oleks olnud põdeda Kalvi elukaaslase pärast, kes sõitis täna slikkidega mtb-rattaga kokku 113 kilomeetrit. Sõitis ja ei teinud teist nägugi.

Kohustuslik pildi tegemise koht - Monte Cullera!

Ja nüüd on laagris jama majas, sest senini kehtis sihuke kord, et iga mees, kes trennis üle 100km tegi, võis ise külmkapist õlut võtta, alla 100km tegija pidi teistelt luba küsima. Kui aga juba Merle sõidab esimesel laagripäeval naeratusega 113km, siis peaks ka selle külmkapi limiidi miinimum 113km peale tõstma. Laupäeval paneme selle küsimuse hääletusele, siis on peaaegu kõik minu korraldatud laagri 20 asukat kohal.

Kui Miguel on otsas, siis käib Cruzcampo kah!

Seniks Teile päikest sinna pakaselisse Eestisse, lohutuseks võib niipalju öelda, et ka meil läheb õhtupoole jahedaks, peab pusa selga panema....