Teisipäev, 12. veebruar 2013

Maratoninädala tegemistest!

Eeloleval pühapäeval sõidetav Tartu maraton on minu jaoks veidi juubelihõnguline, sest juba 15-nes kord asun selle talvise laulupeo stardijoonele. Seda, et nüüd juba viieteistkümnes kord minna, sain just praegu teada, sest sirvisin eelmise aasta protokolli. Eelmisel aastal oleks nibin-nabin katkenud ka minu ilus seeria lõpetada alates aastast 1983 ikka kolmekohalise kohaga. Esimesel korral, 1982, suutsin 14-aastase tatikana sõita ennast viimasest reast sinna kusagile 1500 kanti. 1983 siis juba esituhandes ja sealt pole seni välja jäänud. Teismelise sportlaskarjääri parima koha sõitsin välja 1986, kui jõudsin pärale 141-ndana. Keskealise mehe teise tulemise (alates 2004) parim koht on seni olnud 217.
Tippaegadel võistlemas kohtade eest 141-250!
Eelnevad numbrid ja faktid on kuivad ning tegelikult polnudki täna plaanis neid välja tuua. Tahtsin selle postitusega hoopistükkis veidi vähem kogenud maratoonaritele veidi hääd nõu jagada, aga selle nõu tummisemaks tegemiseks (loe: tõsiseltvõetavuse suurendamiseks) on ju vaja ka veidi feimi lisada!
Meistersportlast fännamas, aastal 1969?
Tartu suusamaratonieelse nädala kondikava on minu jaoks paigas olnud juba aastast 1982 ja selle pani tookord paika minu suurim eeskuju - minu isa. Omal ajal laskesuusa teates Eesti meistriks tulnud ja individuaalselt eestikate pronksi saanud meistersportlase master-plan oli järgmine:
P - tühjendus 40-50km
E ja T - puhkus
K - 20km, ca 1,5h
N - 20km, ca 1,5h
R - puhkus
L - 30min, sekka mõned kiirendused (kopsud lahti)
P - maraton
Lisaks suusatamisele oli paigas ka toitumiskava, aga seda ma imestan senimaani, kuidas tolleaegse totaalse toiduainete defitsiidi tingimustes suutis minu ema seda täita, ehk siis vastavalt plaanile koduse toidulaua katta. Põhimõtteliselt tegime teiperit, E-K tekitati organismis süsivesikute defitsiit, süües võimalikult vähe leiba-saia, jahu ja muud sellist süsivesikuid sisaldavat toitu ning rohkem valku-rasva. Neljapäeva lõunast hakati andma süsivesikuid ja organism (üle)laadis ennast, eelnevat kriisi veel hästi mäletades, süsivesikuid korralikult ja üle normi täis. Ja siis pühapäeval maratoni sõites, oli kerel, mida kulutada.
Isaga Otepääl 30km liidukaid vaatamas, äkki 1981?
Võitis Beljajev, Rotšev oli vist teine!
Viimastel aastatel olen neid rohujuure tasandilt pärit teadmisi veidi mugandanud, aga mitte palju. Konkreetselt sellel aastal oli tühjendus juba laupäeval Alutagusel. Sellele järges 2 päeva puhkust ja täna olin juba suusatamas. Ilmselt teen kaks päeva veel sellise kerge sõidu, lihtsalt selleks, et lihaseid ja vaimu toonuses hoida. Ja tavalise laupäevase sõidu asemel teen ka sel aastal kiiremaid liigutusi suuski määrides, sest kohe-kohe saab meie 50 paari ära bronnitud. Toitumisega või siis pigem teiperiga ei ole ennast viimastel aastatel vaevanud, kuna minu üldise orientatsiooni muutumine pikemate võistluste kasuks on organismi harjumusi muutnud. Nö tavaharrastajal on sellest klassikalisest teiperist kasu võistlusel, mis kestab üle 2,5h, sest just siis on kerest need ülelaaditud süsivesikud võtta. Ise ma ise suudan mingi 3-4 tundi ära paugutada ka ilma rajal söömata, seega peaks Tartu maratonil ilma teiperita hakkama saama.
Müüa kleeps, hind 3 rubla! :)
Olen viimased 3 aastat osalenud erinevatel võistlustel, aga pole rajal tarbinud ühtegi kiiret süsivesikut ehk siis nn spordigeeli. Ma saan täiesti aru kaupmeeste huvist geele müüa ja neid promoda, aga no kui lugeda viimast "Maraton" nimelist üllitist (autor Priit Pullerits), siis seal on paika pandud Tartu maratoni energiastrateegia, mis nõuab harrastajalt 15 erineva asja allaneelamist, sh stardieelsed geelid, tabletid, rajageelid, taastumisgeelid jne. Tule taevas appi, milleks??? Hiljuti lõppes ühe Suurbritannia harrastaja elutee mingit spordikeemiat tarvitades, eelmisel aastal TriStar'il elustati ühte koomakolli, kes oli nii võistlusel kui ka võistluseelsel päeval toitunud vaid purgi-paki-geelidest-magneesiumist-millestiganes!!! Palun, olge selle kraamiga mõistlikud, 2-3 geeli rajal on OK, aga 15?!?
Aasta vist 1986, jalas tutikad Menokkaat
talvetossud jne. Keskkool sai kevadel läbi, enne
sõjaväge olin ärikas, taustal Võru miilitsaülema
Volga, millega maratonile tulime...... :))))

Ilmselt teen sel nädalal veel ühe postituse, kus räägin täpsemalt, kuidas rajal käituda, ehk siis kuidas alustada, kuidas kulgeda ja kuidas lõpetada! Seniks treenimiseni-toitumiseni!!!

Kõik fotod autori erakogust, pildistatud paberfotolt Canon 1100 EOS-iga!

16 kommentaari:

  1. Vana hunt võiks olla üldistustega tagasihoidlikum, kutsikad ei ole sama tugevad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Usun, et sa pead silmas seda geelitarbimist. Muus osas ma ei üldistanud, tavaharrastaja jaoks vajab üle 2,5h kestev võistlus spetsiaalset toitumist. Juhul, kui tulemus on tähtis!

      Kustuta
    2. Seda ka natuke, aga pigem äkki ei maksaks just tavaharrastajal endale geelilaadimist korraldada, nagu paljud lisandimüüjad soovitavad.

      Kustuta
  2. Kaks pooleteisetunnist päeva jutti võivad ka meitesuguseid kutsikaid reelt maha rebida :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Alati saab ju etteantud varianti oma tarbeks mugandada. Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool. Aga tee korralikult!

      Kustuta
  3. Vana on ikka jõhkralt Ivo moodi. Või siis vastupidi. Ivol ainult vunts puudu.
    Ülalt 3 -l pildil.

    B-to

    VastaKustuta
  4. Tere,

    Ma ei tahaks uskuda, et see geelikogus mingi eelise annaks. Isegi algaja jaoks. Pigem on sellel psühholoogiline mõju a'la tõmban geeli sisse aga ma siis vajutan...

    Teen sellel aastal kaasa esmakordselt kogu Estoloppetit, suusakilomeetreid sama palju kui Holdenil. Maratonide finishis on ikka need samad kaasa võetud geelipakid taskus. Vb. sõltub see treenitusest?

    Parimat,
    Indrek

    VastaKustuta
  5. Mingi efekt on sel geelil/batoonil tegelikult olemas. Lisaks psühholoogilisele. Algaja nagu ma olen, olen proovinud koos ja ilma. Üldiselt väldin võimalusel. Ja paar korda on see veidi kätte ka maksnud. (Spordi)joogi lõppemine on igal juhul suurem mure kui geelita sõit.

    Kindlasti ei ole normaalne iga 5km tagant uus purakas sisse imeda nagu sisuliselt seal "Maratonis" soovitati aga tagavaraks paar tükki taskus, isegi kui ei plaani kasutada, on minuarust mõistlik.

    VastaKustuta
  6. Ma asendaks plaanis tänase 1,5 tunnise rahuliku suusatamise tunnise jooksu või suusatamisega, mille sees 4-5x3-4min lõigud maratonitempost pisut kiiremalt. See treening asendab vähemalt ühte geeli maratonil :)

    VastaKustuta
  7. Postituse lõpus on lubatud uut postitust. Kas saaks seal mõne sõnaga rääkida ka sellest, kuidas tagumistest gruppidest esimestesse sõita? Nii, et kaasvõistlejate suusavarustust ja hingi ei lõhuks :)

    VastaKustuta
  8. Hea mees, kes vähemasti lubabki, on üks imelik ütelus. Tegelikkuses on nii, et ühes lapse taaskordse haigestumise ja juba eile lõunast alanud suusaralliga lihtsalt ei jõua seda postitust teha. Usun, et täna läheb südaööni ja homme ka.

    Aga tagant ettesõitmiseks on kaks varianti - alguses paugutamine ja pärast suremine või siis rahuliku alguse järel (varustus terve) hiljem vabamasse vette saades punn põhja. Esimesel juhul ei pruugi läbi pääseda, teisel juhul võib vaba vesi liiga hilja tulla.

    Olen ise kaks korda seda teinud, 1982 aastal 4700->1500 ja 2005 aastal 3000->300. Esimesest korrast ei mäleta midagi, aga sellel viimasel korral olin Matul täiesti küpse, siis taastusin pikalt ja kusagil Peebust alates sain heasse punti ning vajutasime lõpuni!

    Kahju, et 80-ndatel Tartu maratonil valitsenud reegel - kiirem hoiab vasakule ja aeglasem paremale, enam ei toimi. Iga mats sõidab seal, kus juhtub!

    VastaKustuta
  9. Vasaloppetil, kus on 3x rohkem rahvast, on õnneks need aeglasemad ja kiiremad rajad ka kenasti tähistatud. Samuti nägin kilpkonna ja jänese pilte Alutaguse lõpuosas.

    Peale stardinumbrite jama jms on TMil ikka veel palju õppida! Kahjuks pole aastatega midagi muutunud.. Kurb. Aga lootus sureb siiski viimasena.

    VastaKustuta
  10. See idee, et kiiremad vasakul ja aeglasemad paremal oleks päris hea, kui see toimiks. Paraku näiteks Tartus Pulleritsu nimelisel ovaalil on sildid üleval, aga suur hulk kas ei oska lugeda või on inimsete arusaam kiirest ja aeglasest väga erinev ja sisuliselt sõidavad ikka kõik seal, kus heaks arvavad.

    VastaKustuta
  11. Tegelikult on see probleem laiem. Ka näiteks üldkasutatavates ujulates on väljas sildid - suplus, harrastusujumine, treening vms, aga ikkagi satub sinna nö kiirele rajale mammisid või siis endas liiga heal arvamusel olevaid kulgejaid, kellest peab 100m läbimise jooksul 2 korda mööda ujuma.

    Suviti kergliiklusteedel toimuvast ei taha rääkima hakatagi. Selle asja üldine nimi on sportimiskultuuri puudumine. Seda kultuuri peaks kultiveeritama kodudes või siis kehalise kasvatuse tunnis, aga paraku seda ei tehta....

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On ikka neid vanakooli tegijaid veel, kel arusaam asjast õige, hea kuulda.
      Aga kuidas ja miks asi käest ära läinud on?

      Kustuta
  12. olen kolm korda varem maratonil osalenud, sõidan üle viie tunni kanti... pean tunnistama, et pole iial tulnud selle parem-vasak kokkuleppe peale, kuigi see tundub mulle eriti mõistlik nüüd, kui olen seda lugenud siit.

    väidan, et asi on teadvustamises: kui seda asja siin-seal mainitaks, rõhutataks, siis ka asi toimiks. miks mitte seda mainida tm juhendis. eriti on see teemaks alates poolest maast, kui sisse tulevad lühema distantsi startijad, kes minusugustest kütavad laviinina üle...

    kui nüüd mõtlema hakkan, siis kas tm leheküljel ripub üleval mingi nn "maratoni hea tava" vms. kus jutt oleks kõrgest kepist, tõukamisteenusest, parem-aeglane:vasak-kiire jne... kuluks äkki ära?

    EA

    VastaKustuta