Kaotust ei vabanda miski!

Ma usun, et vähemasti pooled blogi lugejad teavad, mis eesmärgiga ma täna Otepää ja Elva vahelisele trassile suuskadega läksin. Teine pool lugejaid vahest ei tea, aga saavad kohe teada. Juba sügisest saati on ühe konkureeriva (hetkel veel minu omast edukama) spordiblogi kommentaariumis üles köetud suurt Tartu maratoni vastasseisu - Holden vs Pullerits. Kes seda kütnud on või kas neid mahitajaid on rohkem kui üks, seda me ei tea, sest seda tehti anonüümselt. Aga minu õnneks või siis kahjuks võtsin ma neist mahitustest tuld ja hakkasin juba varasügisest üsna sihipäraselt treenima, mida olen ka siin blogis üsna agaralt kajastanud.

Täna kell 6 Tehvandil!

Täna kell 9 hommikul koitis Otepääl tõehetk. Ja kui enne starti on kõik valesti - jõudu ei ole, 3 korda peldikus, imelikud valuhood põlvedes jne, siis see saab tähendada ainult üht - kõik on valmis. Kell 8:30 sai veidi trügitud, eesmärgiga saada oma suusad 701-1000 stardigrupi esimesse rivvi ja võita juba stardiga 300 kohta - TEHTUD! Kell 9 mindi teele ja kohe hakkas juhtuma. Minu vend oli mulle ja veel 48 kliendile määrinud sihukese suusa, et mul ei jäänudki muud üle, kui hakata eessõitjatest mööduma. Poslavitsa laskumisel pidin mitu korda rada vahetama, sest suusk lihtsalt libises ja libises (teised juba tõukasid) ja libises. Ma ei jõua hetkel vaheaegade analüüsi teha, aga umbes 10-ndaks kilomeetriks olin jõudnud umbes 400-nda koha piirimaile. Hetkel protokolli sirvides näen, et Main Target liikus Matu vaheajapunktis minust ainult 57 sekundit eespool! Hea, et ma seda tollel hetkel ei teadnud, sest muidu oleks mind peale Matut tabanud kuvaldast kergelt kujunenud terve sepikoda, sest see hull tagaajamine oli organismi kõvasti kustutanud ning kere nõudis taastumist.

Enne Harimäge sain heasse punti, kus liikusid ka multisportlane Alari Kannel ja kollases liidrisärgis Eveli Saue. Tõusul Harimäele said vähemalt need kaks kerget tegelast minu ees ca 100 meetrise edu, aga peale Harimäe laskumise lõppu olin neist juba möödas. Mass teeb oma tööd! Kuigi ma olin väga lootusrikas, et pikk laskumine Harimäelt taastab veidigi organismi, siis all uuesti tööle asudes pidin pettuma, kuvalda oli ikka taskus. Alles kusagil sellel hetkel, kui sõita jäi vähem, kui juba sõidetud sai (minu jaoks alati psühholoogiliselt tähtis punkt) tuli olemine tagasi ja jõudsin taas. Sain uuesti kätte Eveli Saue ja veel paar tegelast, kes olid ka enne Harimäge meie pundis. Ja siis tuli see saatuslik hetk. Raja ääres oli klubikaaslane Aare, kellelt sai päritud, et kaugel Pullerits on? Tema vastus, 45 sekundit, tekitas minus hetkelise motivatsioonilaksu, mille tulemuseks oli juba paari kilomeetri pärast uus kuvalda - suurem kui eelmine!  Pidin ma seda üldse küsima!!!

Ja ega sellest paugust ei saanudki enne välja, kui seal kusagil Elva jõe esimesel ületusel ca 10km enne finišit. Siis tekkis korraks uus hingamine, sõitsin paar punti kinni ja juba hakkas tekkima lootus. Peale kohvipunkti aga lajatas haamer kolmandat korda ja see oli lõplik pauk. Ma olin surmkindel, et korraldajad on unustanud need kaks rohelist märki kirjadega 2km lihstalt raja äärde panna, sest ma olin 3km märgist alates lükanud paaristõuget juba umbes pool tundi, aga 2km märki ei tulnud. See oli vist minu suusakarjääri pikim kilomeeter...

Aga läbi vaevade sain lõpuni ajaga 3:25:47, koht 415., kaotust siis 1.20, pulss 162/178!

Leidsin reedel keldrist ühe San Migueli (Mallorcalt toodud)!

Võib ju hakata, et tegin kolm päeva suuski, sõrmed villis ja päevad läbi jala peal - ei ole vabandus!
Võiks ju mõelda, et sain ainult 3 tundi magada ja olin juba kell 6 Otepääl - ei ole vabandus!
Kindlasti võiks öelda, et seljas oli liiga suur number - ei ole vabandus!

Kui sõidad, siis sõida! Kui vabandad, siis istu kodus ja vabanda!

Aga see 15-nes TM oli vist viimane selline, kui sai kihutatud. Edaspidi võtame mõnuga, eesmärgiga kohale jõuda, koht ja aeg ei ole olulised. Nagu näiteks juba järgmisel laupäeval Haanja Suusa100-l!

Tänan kõiki kaasaelajaid, parastajaid ja ässitajaid! Tänan kõiki, kes olid täna rajal mõistvad ja kultuursed suusatajad ja annan andeks sellele käputäiele, kes seda ei olnud! Peace!