Laupäev, 9. veebruar 2013

Klassika, mu arm!

Võtsin tänast Alutaguse klassikamaratoni juba ette üsna lõdva randmega, ei teinud ma neid kuradi lõike ega ka toitunud nii, nagu vaja oleks olnud. Viimase nädala tulipunkt oli suunatud hoopis ühele teisele teemale ja Alutagusele selle nädala plaanides eriti ruumi ei olnud. Kui, siis ainult niipalju, et olin lubanud 8 meest Tallinnast Pannjärvele viia ja viiele mehele ka suusad määrida. Ja see oli kõik - oma sõit seal Kurtna järvede vahel ununes sootuks. Aga kuna sai ennast kirja pandud ja veel selle II vooru, ehk siis kallima, hinna eest, siis pidasin vajalikuks ka joonele asuda. Eile õhtul sai tavapärase maratonieelse pasta asemel kodus hoopis väikesed liigud tehtud koos kalamarja, prosecco kihiseva joogi ja nii mõnegi õllega. Miski ei viidanud sellele, et järgmisel hommikul tuleb juba 5:40 tõusta ja sättima asuda.
Aasta pärast on suusamailma pilgud neil radadel - Šotsis!
Kuna olin endale võtnud teatud kohustuse paari seltsimehe suusad Alutaguse maratoniks võistluskonditsiooni panna, siis pidin seoses sulailmade ja värske lume üledoosiga veidi ka suuska testima. Teisipäeval ja kolmapäeval sai veidi Harkus asja testitud, tegelikult olid seal üsna sarnased olud tänase maratoniga - lai sadav lumi, jäine laperdav klassikajälg jms. Peale kahte testipäeva (loe: mõnda tundi) sai selgeks, et kogu Alutaguse maratoni pidamise määrimise saladus on lihtne - pidamist ei tohi panna. Kui, siis ainult näpuotsaga puhast flooripulbrit pidamisalale ja kõik!!!
Suusastaadion?
Kui üritasin täna hommikul juba Alutagusel oma teooriat ka oma klientidele selgitada, siis esimesel hetkel nägin mind vaatavaid pikki nägusid. Aga peale testimist olid mehed nõus vaid liivapaberi ja pulbri abil pidama saadud suusaga rajale minema. Etteruttavalt võib öelda, et kõik olid ka tagasi tulles sõbrad - nii et seekord määrimisega taas peaaegu täkkesse. Ainsaks miinuseks või siis selleks vale aine tilgaks selles õiges potis oli ühe kliendi mure, et ca poole peal kadus tal libisemine. Kuna 3 paari sai tehtud täpselt ühtemoodi ja vaid ühel paaril kadus libisemine, siis lükkaks probleemi heameelega suusa peale, aga nii ei tohi. Mõtleme veel!
Olümpiaküla - on küll sedamoodi... :)
Aga sõidust! Läksin rahulikult nö viimasel hetkel starti ja võtsin sisse koha vastavalt oma numbrile 187 - teise sajase grupi lõpuosas. Plaan oli sõidust rõõmu tunda ja nagu viimase Haanja Jala100 võitja Hannes Veidega sai räägitud, ka veidi banaani süüa. Stardist pandi ikka parajalt rüseldes minema, üritasin sirgjooneliselt liikuda ja keppe hoida. Paaril korral jäi minu rida toppama, ilmselt mõne sõitja tõttu, kes avastas pidamise puudumise, vaatamata pidama MÄÄRITUD suusale,  alles raja esimestel kilomeetritel. Üsna pea sai vabamasse vette, aga siis selgus ilme tõde - liidrid olid sõitnud rada just nii, nagu vedaja otsustas, ehk siis ühel hetkel libises üks rada, siis jälle teine. Pidi olema paras hiromant, et õiget rada nö ära arvata ja kergemat libisemist saada.
Гостиница на берегу реки...
Kuigi esialgne plaan oli banaani süüa, siis rajal edenedes ja näiteks Tea Pärnikust (kes mulle kahel eelmisel sõidul pikalt kandu näitas) ja Terje Piirmannist möödudes tekkis tunne, et äkki laksaks täna täiega? Kusagil esimese TP kandis kaotasin silmist klubikaaslase Olavi Mõtsa, kes liikus uskumatult hästi just paaristõuke rakendamise aladel. Minul endal oli seal pidevalt raskusi teiste sabas püsimisega. Peale 40-minutilist sõitu loksusin kuidagi paika ühte gruppi, mida vedas kollase liidrinumbriga Eveli Saue. Hunnik härgasid olid Eveli taga, aga mööda ei saanud, sest kõrvalrajale astumine võrdus nö rattaga asfaldilt heinamaale sõitmisega, rabele palju tahad, aga möödutavast mööda ei saa. Ja kui läbi häda saabki keegi mööda, siis peab ta kohe sellest möödumisest taastuma, millega omakorda jääb teistele jalgu ja muutub möödutavaks. Tekkis selline nokk-kinni-saba-lahti olukord. Loksusin selle pundi sabas üsna kaua ja tegelikult rahunesin, pulss läks alla ja oli juba peaaegu hea olla. Peast käis läbi mõte, et tiksukski nii lõpuni, sööks banaani jne. Kuidagi juhtus aga nii, et ühes järsus kurvis sain ma kogemata Evelist mööda ja siis sundis juba kambavaim veidi vajutama. Sattusin koos sõitma Raivo Laanemetsaga, tegeliku Eesti (jää)uisuradade kunniga ning ühel hetkel Raivo küsis, et kas "rahvuslikku põlve nr 2" polegi täna rajal? Tegelikult olin selleks hetkeks juba avastanud endast umbes 400m eespool liikuva kangutava sõitja, kes kandis sini-tumesinist kombet ja oli oma liigutustes kangesti selle Dendropargi paaristõukekunni moodi. Kunnile lähenedes nägin, et tal ikka absull ei pea, mees lükkas paaristõukega ka väikseid tõusunukke üles ja see lükkamise liigutus oli kole, okei ei hakka nii halvasti ütlema, ütleme, et see oli kole vaevaline!
еревo???
16km enne lõppu, umbes seal, kus esimesed korralikud tõusud hakkasid, jõudsin kunnile järele ja ühe tõusu lõpus läksin tast mööda. Midagi sai talle ka öeldud, ilmselt tema olematu pidamise kohta, mis oli ilmselt saavutatud määrde ebakompetentse laotamisega pidamisalale! Tegelt oli temast kahju, inimene üritas südamest, aga suuska all ei olnud!
Kuna olin ennast kunni tagaajamisega (jah, sellest mehest möödumine paneb käed-jalad kiiremini tööle) veidi kulutanud, siis oli taas aeg väikseks leboks. Õnneks muutus rada vahelduvaks, ehk siis üles-alla käivaks, nii sain oma tänase trumbi, vahelduvtõukelise suusasammu tööle panna. Mingil hetkel ca 8km enne lõppu loeti kohaks 145, olin sellega enamgi kui rahul. Lõpus sai veel mõnuga paar kiiremat liigutust tehtud ja lõpukohaks tuli 139, kaotust võitjale 23 minutit. Normaalne!!!
Tulbi tänava kõrts?
Kuigi eelmises postituses sai veidi viu-viu tehtud ja kiiretest liigutustest kategooriliselt keeldutud, siis tegelikult oli täna mõnus. Ja mõnusaks tegi tänase sõidu see, et see toimus klassikalises ehk siis Juha Mieto sõnade järgi kreeka-rooma stiilis, just selles, mis mulle juba emapiimaga kaasa anti! Teine oluline faktor oli täkkesse länud määrimine või siis mittemäärimine - 150-ne liivapaber ja 100% flooripulber olid tänase pidamise võtmesõnad. Kokkuvõttes - kui on õige tehnika ja õige suusk, siis võib ka võidu sõita!!!

Mina tänan!!!

PILDID: Merike Õun otse Šotsist

PS! VEEL 5 VABA KOHTA TARTU MARATONI SUUSAMÄÄRIMISEKS!!!

7 kommentaari:

  1. Hea suusk oli sul tehtud jahh. Tänud. Ja pold seal bussis miskit pika näo tegemist, lihtsalt geneetiliselt ongi selline nägu ees.
    Pikk..aga ilus..
    RihoS

    VastaKustuta
  2. hea sõit sul! kas unega ei olnud siis seekord mingit muret, väike õlle oli omal kohal? :)

    VastaKustuta
  3. Mind huvitab, et mis rolli flooripulber karestatud pidamisalal täidab?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda pulbrit läheb sinna imevähe, mingi 0,000x grammi, aga tema roll on jäätumise ärahoidmine. Karestatud põhi on puhas ja liivapaberi joonte tõttu abrasiivne ning ilma keemiat lisamata hakkab jäätuma.

      Kustuta
  4. Mind huvitaks, et kuidas seda pulbrit sinna karestatud pidamisalale pannakse. Kas ka rauaga sulatades nagu libisemisalale või lihtsalt korgiga sissehõõrudes? Kas nowax suusaga tuleks ka sama teha, et jäätumist ärahoida?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Usun, et mina ei ole tegelikult õige mees sellele küsimusele, mis puudutab No Wax suuska, vastama. Aga pulbriga määritud suuska harjaga üle lastes lendas pulbri jääk pidamisalale. Siis lükkasin kergelt naturaalkorgiga laiali ja karestasin kuuske üle. Ilma pulbrita suusale puistasin ime-imevähe ja korgiga laiali.

      Kustuta
  5. Kas liivapaberiga karestuse korral töötab Anti Ice vedelik ka või on pulber parem lahendus? http://www.nevene.ee/130,507-rex-anti-ice-jaatumisvastane-vedelik-60-ml.html

    VastaKustuta