Esmaspäev, 12. september 2011

SEB Tallinna Maraton, 9/11/11

Läksin (loe: sõitsin single-speediga Nõmmelt kesklinna) eilset maratoni jooksma vastakate tunnetega. 3 nädalat tagasi tehtud Ironman'ist olin korralikult taastunud, samas ei lasknud teatud pisiasjad viimasel maratonieelsel nädalal üldse sporti teha. Viimane ja ka ainus jooksuots jäi kümne päeva taha.

Peaaegu et viimasel hetkel ise registreerununa avastasin, et ka kolm hääd sõpra on ennast maratonile kirja pannud. Kahe jaoks oli see esimeseks nii pikaks jooksuks, kolmas sõber suutis eelmisel sügisel Haanja Jala100-l 50km ära teha ja ka maratoni aja (5:24) kirja saada. Seega osutusin mina nende jaoks niiöelda heaks orientiiriks või siis lausa treeneriks, nagu nad pool naljaga selle nime välja käisid.
(Paremalt) treener, Kentaur, Kalvi, Merle, foto Ivan Lavrentjev
Minu enda eesmärk oli maraton lihtsalt läbida, miinimumprogramm oli seda teha alla 5h. Sama plaan oli ka Kalvil-Merlel, Kentaur arvas, et 4:30 oleks OK. Sättisime ennnast kohe alguses Meelis Atoneni juhitavasse 4:30 gruppi. Siinkohal mega-aitähh Meelisele - tema poolt tõeliselt hea grupi juhtimine, alates perfektsest tempo hoidmisest kuni tema sõnalise osani, mis oli ilmselt paljudele esmakordsetele maratoonaritele kui tõe kuulutamine.
4:30 punt (füürer vasakult kolmas) Pirita teel, foto Ivan Lavrentjev
Grupis jooksmisel on omad agad. Eesotsas olles on kõik ok, aga grupi lõpus joostes tekib kummipaela efekt - kogu aeg on tunne, nagu oleksidki paela otsas, kiirendus, aeglustus, kiirendus, aeglustus. Maraton aga nõuab ühtlast jooksmist, seetõttu sättisime koos Kentauriga ennast ca 18km peal grupi ette - jooksime ca 20-30 meetrit grupi ees, see oli ohutum ja sai ise vanalinnas trajektoori valida. Kusagil Tuukri tänavas sai paar sõna vahetatud ka Tallinna Maratoni reklaamnäo Kertuga, kes kurtis liiga kiire alguse üle. Kusagil Kaarli kirikust allapoole joostes läks mööda esimene mendi tsikkel, siis teine - ilmselt oli väikseid neegripoisse tagant oodata. Tegime Kentauriga kiire spurdi ja pääsesime 3 sekki enne mustade välejalgade käest ringiga saamist uuele ringile!!! Asi seegi!
5 väikest neegrit, mere poole pead, 3 maha jäi, jäi 2 neid seal!

Teine ring oli minu jaoks ok kuni Pirita Selverini, siis hakkas kuidagi raske. Ise ei saanud arugi, miks raske oli, sest üleval pool vööd oli kõik korras, allpool hakkasid reie välisküljed ainult natuke valutama. Aga miskipärast oli edasiliikumine vaevalisem, kui oleks pidanud olema. Meriväljal saatsin Kentauri ees minema, minu maraton hakkas seekord 32km pealt.
Kõnnitiim teisel ringil EOK majast möödumas, foto Ergo Tamm.
Suutsin veel Pirita ranna parklani joosta, siis andis vaim alla - hakkasin iseendaga kõnnidiili tegema. Kuni Kadrioru TP-ni (ca 5 enne lõppu) suutsin seda 6min jooksu, 1min kõndi järgida, kuid siis oli ka kõik. Lasin Kalvil ja Merlel eest ära libiseda, kuulsin raja ääres olevate tuttavate käest enda kohta arvamusi, mis tavaolukorras sunniks rusikat tõstma, eile aga mõjus see omamoodi tunnustusena. Kadrioru TP-st kuni Mere pst TP-ni lasin kõnnil hea maitsta, pulss läks alla 130 peale ja organism taastus. Enne Margaretat (seda paksu) üritasin joosta, aga veel ei tulnud kuidagi välja. Peale vanalinna tõusu oli kaks kollases vestis tibi, kes ütlesid mulle, et: "Palun, jooksuga!" See läks kuidagi hinge ja jooksin lõpuni. Aeg siis 4:38.55, oma maratonidest kolmas tulemus. Kentaur jooksis välja 4:23 ja Kalvi-Merle lõpetasid veits üle minuti enne mind. 
Kokkuvõttes olen rahul esimese 30 kilomeetriga, siis aga tuli sein ette. Kui on mõni targem, väitke vastupidist, aga arvan, et kolme nädala tagune Ironman on veel keres nii kuradi sees, kuigi väliselt seda ei tunne. Ilmselt ei ole ma veel nii kõva, et 20-päevase vahega maratone läbida. Inimkatse on sellega tehtud, tahaks elus veel lausa mõnikümmend maratoni joosta, aga teeks seda edaspidi miinimum 2-kuulise või veel pikema vahega!!!

Siis, kui elu oli veel lill!!! Foto: Ergo Tamm
Isegi hetke jalavaluga olen kindel, et jooksen sel aastal veel kaks maratoni, üks Haanja Jala100-l ja teine aasta lõpus Stamina Vana-Aasta Jooksul! Olen nüüd nö maratoni-usku...

PS! Õhtul peale maratoni muidugi pidin enne lubatu teoks tegema, sõitsin oma single-speediga, 15-kilone poiss taga lapsetoolis, Pässa rabas ja Järve terviseradadel oma tavalise nädalavahetuse õhtuse tunnise rattasõidu, läbides ca 15km. Ferrum ferrum est!!!

3 kommentaari:

  1. Ikka väga kõva sõna, et läbisid!
    Sul kindlalt 3 nädala tagune istub sees salakavalalt. Ega muud polegi, kui pingutades pole varu jäänud järele. Igapäevaelu ja kerged trennid tunduvad OK, aga varu pole, depoodest on varud nullis,mis just max pingutusega (aga maraton seda ju on) välja lööb. Imestasin ka, et Priit, kel 3 nädala tagune IM pingutus oli, ilusti " negative spilti" tegi. Aga ta ei saanud ennast Vichys tühjaks pigistada ja arvan, et võrreldes Sinuga oli ta treenituse üldine nivoo tibaerinev.
    Ise plaanisin ikka "zero spilti", aga üksi vedades vajus veits ära teine pool nii kahe minuti võrra. Samas enamusel minu kandis ees olnuist vajus rohkem, seega oli teine ring ikka veidi osadest mööda jooksmist, mis annab emotsiooni endale juurde.

    Alars


    Hea usk muidugi, millesse nüüd astunud oled!

    VastaKustuta
  2. Ilmselt on jah nii, et 30km pidas organism vastu, siis tahtis varupaagi kallale minna, aga see oli tühi. Seda paaki tuleb pikalt täita, kasutada saab aga harva...

    VastaKustuta
  3. Kõva mees. Teen (plaanin) selle sama järgmine aasta läbi( täispikk triatlon ja vastav maraton) teha.
    Siis võin muljetada.
    Seni minu lugupidamine.
    Hannes Viherpuu (viher)

    VastaKustuta