Maрафон со слезами на глазах!

46-nda "Elu Tee" maratoni, pühendatud Leningradi blokaadi lõpliku murdmise 71. aastapäevale, peakohtuniku - kindralleitnant N.I.Petrovi - poolt stardi eel lausutud sõnad andsid sellele postitusele ilma pungestamiseta hea pealkirja. Aitüma kindralile sellegi eest, sest vaatamata temapoolsele pidevale igalpool kohalolekule ja kulmukortsutaval pilgul ringivaatamisele lonkas kogu see paatoslik üritus veidike igast servast, mis siiski ei olnud põhjuseks neile pisaratele osalejate silmis, nemad nutsid ikka asja pärast, ehk siis patriotismist! Meie, kaks sellel jooksul osalenud "fašisti", saime oma pisarad välja naeru tõttu kogu selle korraldusliku kammaijaa üle, mis meie jaoks tähendas ikka ja ainult üht - "Võimalik ainult Venemaal"!

Kes arvab esimesena ära, mille järjekorras need inimesed sabatavad,
sellele teen järgmise "Elu Tee" maratoni osaluse välja!
Vihjeks niipalju, et koolivõimla otsaukse taga algab välishoov!

Laupäevane mandaat oli esinduslik, isegi kindral istus oma laua taga, laual silt "Главная судья". Peale väikest sebimist leidsin üles leti, kus mulle anti ümbrik numbriga 364 ja stardinumber 492! Loogiline ju? Ilmselt siiski ainult Venemaal, sest veel täna õhtul, kolm päeva peale maratoni toimumist seisab kodulehel teade: "Идет обработка результатов"! Meil siin kodumaal tulistataks korraldaja mürgiste kommentaaridega sõelapõhjaks, kui tulemused juba samal õhtul üleval pole! 

Идет подведение итогов ehk siis ajavõtubrigaad tööhoos! :)
Kaua veel?

Korraldajate kõige hullem möödalask oli osalejate hommikune bussidesse laadimine, kui 5 ja 21km jooksjate bussid sõitsid nagu kellavärk, aga 42km jooksjad pidid miskipärast tervelt 50 minutit seisma tuulisel Arsenalnaja Nabereznjal ning külmetama. Siis hakkasid sinna ilmuma ka esimesed bussid sildiga 42,2km, mis vallandas anarhia - kes ees, see sees. Senini viisakalt järjekorras seisnud külmetav rahvamass hakkas tormama edasi-tagasi ning endale soojades bussides kohta otsima. Ja see käis ikka nii, et kodanik X viskas bussi sisse saades kohe 10 esimese koha peale oma taskud tühjaks, mõne tooli peal oli telefon, mõne peal Snickers või taskurätipakk, ühesõnaga jättis märgi maha ehk место занятo ning asus siis oma tovarišitele helistama ning seletama, kus bussis ta jala maha sai! Короче, полный бардaк!!!

Kooli stolovaja oli kinni, vett sai
ukse kõrvalt pajast! :)

Siis sõitsid bussid stardist 2km kaugusele Vaganovosse, kus rahvas kupatati tunniks ajaks kohalikku koolimajja riietuma. Külakoolis suruti 620 osalejat nagu kilud karpi, vaba nurga leidmiseks, kus sai tagumiku maha toetada, tuli mitu ringi koolile peale teha. Koolis levis vänge vene spordikreemi hais (vanakooli tegijad teavad seda lõhna) ning mingi seltskond kühveldas kaasavõetud pajast lusikaga endale sisse rooga nimega макароны по флотски ehk meie keeli pastat! Seejärel aeti rahvas taas bussidesse ja viidi stardikohta Laadoga järve ääres. See on siis justnimelt see kitsas riba, mida sakslaste blokaadi raudne rõngas ei suutnud sulgeda ning mille kaudu veeti Gaz AI-AI tüüpi masinatega leiba nälgivasse suurlinna. Väike segadus pakihoiu teemadel ehk just millisesse bussi oma kott jätta ning juba oli aeg minna starti, kus pidime kuulama paatosest nõretavaid lugusid kangelastest jne. Siis kindrali sõnavõtt, vana tuttav hümn ja minek!

Kaks "fašisti" - ühel veel märk ka otsaees, mille kohta bussi-
kaaslane küsis, et что за знак? Vastuse peale, et see on Eesti
lipp, küsis mehike, et kas Liivalaia tänav on veel alles???

Neid minejaid oli igasuguseid - lühikeste pükstega, futbolka väel, vene sõduri vormis (hebee püksid, telogreika ja pilotka!?!), suurte ja väikeste armee ning dessantnikute lippudega. Ja stardist mindi hurraaga, nagu Venemaal kohane. Ses mõttes, et ypaaa hüüd kõlas ka, aga pean siinkohal silmas midagi muud. Stardist pandi minema nagu kahurilihale kohane, mõtlemata, mis ootab ees. Ainsaks eesmärgiks joosta maratoni ning austada oma jooksuga langenud kangelasi, mõtlemata sellele, et 10km pärast ollakse ise see langenud kangelane!!! Teise kilomeetri tagasipöördes olin tagantpoolt ca kümnes....

Kui juba Moskva pisaraid ei usu, mis siis veel Leningradist rääkida....

Kolmandal kilomeetril möödusin Kostjast, kes veel minust ees olles jõudis selja taha küsida, et miks ma nii raskelt jooksen. Minu vastuse peale, et tsentner ei saagi kergelt joosta, arenes tervelt seitsmeks kilomeetriks korralik vestlus, mille mingis faasis ma hakkasingi juba uskuma, et Ukraina rohelised mehikesed, kes on tegelikult NATO sõdurid, on hoopiski Venemaale tunginud, mitte vastupidi. Esimesest joogipunktist 10km peal jooksin peatumata läbi ja sain Kostjast lahti. Uhh! Napilt läks!

Käib töö ja vile koos......

Mingi tund aega enne starti sadama hakanud lumi muutus asfaldile jõudes mingi keemia läbi lögaks ning see muutis jooksmise raskeks, kas siis polnud korralikku pidamist või kogunes tossu talla alla korralik lörtsine klots. Kogu trass oli liiklusele suletud ning minu hinnangul oli seda turvamas tohutu vägi, umbes 200-300 triibulisi sauasi keerutavat poolitsat ja veel mingeid vestis tegelasi, kes blokeerisid oma eraautodega ära kõik jooksutrassile saabuvad teed ja teekesed. Hull ressurssi raiskamine, aga kui kahuriliha jätkub, pole ju probleemi! Raja ääres oli ka palju veterane, kes tänasid osalejaid mälestuse säilitamise eest jne.

Elu tee 35-ndal kilomeetril! Pamjatnik autole - Geroi Gaz AI-AI...

Viimane seitse kilti kulges piki 3+3 magistraali, mille parempoolne osa oli jooksjate jaoks reserveeritud, tekitades kogu liiklust vasakule osale suunates sinna korralikud probkad! Lisaks oli see viimane seitse nii-öelda piki sirget linti, osutudes paljude jaoks tõsiseks motivatsioonitrassiks. Ka mulle endale, kellel kuni 34-nda kilomeetrini vaatamata üsna mägisele rajale 20-nda ja 35-nda kilomeetri vahel, polnd viga midagi, pani see viimane seitse ikka korraliku põõna - tempo langes drastiliselt, aga olin endiselt kiireim mees sektoris. Sest ülejäänud olid kõik parajad zombid, põdedes oma esimeste kilomeetrite hurraa-vaimustust! 100-meetrine finišisirge oli aga puhta jää peal, mis oli põnevuse tekitamiseks kaetud värske lumepudruga. Ilmselt seal korraks libastudes tõmbasin ma oma reie ära, mis on senini nii valus, et ei teagi, kas lubab laupäeval-pühapäeval Oberammergaus 2 suusamaratoni ette võtta?

Nagu oleks autoga maratoni sõitnud?

Käidud-tehtud! Ja vististi ikkagi kilbiga! Aga kui nüüd seda kokkuvõtet lugedes tekkis kellelgi huvi kas sedasama või siis südasuvel Piiteris peetavat maratoni joosta, soovitan soojalt. Need, kes vana aega ja Venemaal peetud võistlusi veel mäletavad, saavad sealt ikka korraliku nostalgialaksu. Need aga, kes siin pidevalt elu ja ürituste korraldajate üle virisevad, soovitan korra seal ära käia, et aru saada, kui hästi me siin Eestis tegelikult elame või kui hästi on meie siinsed võistlused korraldatud!!!

3 päeva on möödas, esimesed tulemused hakkavad tulema.......

Kui nüüd kellelegi tundus, et ma liialt virisen, siis soovitan lugeda ühe osaleja kommentaari, mis on kopitud maratoni ametliku kodulehe kommentaaridest:

Всем привет!
Забег и правда был классный! Начиная со старта и до финиша! Спасибо солдатам, волонтерам, детишкам, болельщикам! Всем спасибо!
Что касается организации до и после самого забега... Это жесть! Никакой быстрой регистрации не было! Духотища! Я 40 минут простоял за номером. За мной парня отправили получать подпись врача на справке врача... Зачем-то собирали только оригиналы справок, хотя в Москве, да и в Сочи достаточно было показать оригинал и отдать копию. Ситуация с автобусами - отдельная песня... Наш 17 сначала потерялся... При отъезде от места переодевания мест всем желающим в автобусы не хватило... Люди бежали за автобусами, а их не пускали... Только когда, мы начали шуметь на водителя и сопровождающую нас хамоватую девушку, впустили 4 человек стоя.
Ситуация с вещами вообще фантастическая... До старта 2 минуты, а в автобусы для хранения вещей ВЕЩИ НЕ БЕРУТ! Тетка орет "больше нет места" и закрывает дверь! Хорошо нормальный парень попался в 27 автобусе!
На финише тоже фигня какая-то... Стоят пустые автобусы с закрытыми делами, а разгоряченных, потных людей не пускают... Опять же, хорошо ребята из 27 автобуса всех пустили переодеваться к себе! Там уже было не до женских и мужских раздевалок. Без лишних стеснений переодевались все вместе!
За кашей и чаем надо было стоять огромную очередь... Выдавали их только в одном пункте раздачи... Так что все до города ехали без воды и еды... Хорошо в автобусе, в который впустили под давлением общих негодований, нашлись добрые люди с термосами, которые бегунам-старушкам налили чай.
Краткий итог от меня: сам забег мне понравился! А организация жесть!

Esilehel, viimaks!

Kui ma peaaegu kuus aastat tagasi ühel lörtsisel ja tuulisel märtsilõpu hommikul sõitsin Võrust Otepääle, et sealt Tartusse oma elu esimene maraton joosta, ei olnud mul muud kandvat ideed, kui vaid ennast enne suvel eesootavat Ironman'i testida. Kuu aega hiljem oli jooksuvorm kasvuteel - 1. mail jooksin kihlveo kaotuse tõttu 2 ringi ümber Viljandi järve ajaga 1:56.25, 10 päeva hiljem Otepäält Elvasse 1:49-ga jne. Siis aga lõin vedelaks ja hakkasin endale vigastusi välja mõtlema, sest polnud veel raudmeheks valmis. Tegin tol suvel küll nö plekkmehe, ehk poolpika triatloni läbi, aga see oli pikaks ajaks ka kõik. Veel sama aasta, ehk siis 2009, detsembris tekkis uitmõte minna Vana-aasta maratonile, aga see jäi miskipärast ära. 2010 oli metall ikka veel nii vedelas olekus, et raudmeheks jäi saamata! Õnneks suutsin ennast niipalju kokku võtta, et jooksin detsembris Rocca al Mare kandis läbi oma teise maratoni. 2011 augustis sai siis see kaua tehtud, kaunikene teoks, kuid vaid 3 nädalat peale raudmeest ette võetud SEB Tallinna maratoni lõpujoon tuli ikka nii raskelt kätte, et sädet veel ei tekkinud.

31.12.2014, "Viimase Öö Unistus" Meremõisas.
Millest parajasti unistan, ei mäleta!

Krõks käis ilmselt 9. septembril 2012, kui suutsin peale ebaõnnestunud Kopenhaageni Ironman'i Tallinnas maratoni mõnuga lõpuni joosta. Vaid 3 nädalat hiljem ette võetud Tartu Linnamaraton tõi isikliku ning oktoobrilõpu Haanja ja novembri Valencia kaudu detsembris Vändrasse jõudes tuli juba uus isiklik - 4:08! Sõrm oli antud ning tervelt seitse maratoni aasta jooksul läbitud. Siis sai ka üha tihedamini hakatud ühte veebis olevat (ede)tabelit kiikama! 2013 aasta lõpuks oli saldo 11/22, ehk siis tolle aastaga sain sama palju maratone purki, kui 4 eelneva aastaga kokku! Eelmisel aastal kogunes neid 42,2-id kaukasse tükki 14 ning läinud laupäeval Pääskülas oma 37-ndat maratoni lõpetades võisin olla kindel, et olen selle tabeli esilehel, lõpuks ometi! 

SEB Tallinn tempomeister, töö tehtud! Finitos koos Riho Sarv'ega.

OK, esilehel küll, aga kus ikkagi on säärase "amokijooksu" point, küsivad ilmselt paljud! Ja õigusega küsivad, sest nad ei saa aru! Jämedalt arvutades saab sellest tsipake aru vaid ca 0,5% Eesti inimestest, ehk siis need elusolevad ca 5000, kes oma elus on vähemalt ühe maratoni läbinud. Veidi rohkem saavad poindile pihta need ca 1000, kes läbinud 10 või rohkem maratoni. Ning ilmselt vaid sadakond ongi neid, kes mõistavad mind täielikult, sest nad ise on saanud minuga sama diagnoosi - maratonikogujast jooksuhull!!!

Valencia, november 2012. Koos Indrek Jürgensteiniga lebotamas.

Otseselt nakkav see haigus pole, aga paranemine on vist sama raske kui küürakal, keda parandavat vaid ....! Samas nagu ei tahakski paraneda, sest see "haigus" ju otseselt ei vaena, ainsate sümptomitena on ligikaudu 20 korda aastas (loodetavasti) paar päeva koivad veidi ebatavalised ehk siis tiba valusad. Ja niikaua, kuni välismaistel maratonidel osalemine liigselt kauka peale ei hakka, on ju kõik hästi. Sest Eestis reeglina ühe maratoni peale üle 50 euro ei kulu ning isegi 20-l kodumaisel maratonil osalemise puhul ei ületa aastane eelarve tuhandet rahagi (aastas)! 

Alpes Maritimes ehk Nizzast Cannes'isse.
November 2013.

Vabandused vabandusteks ja seletused seletuseks, sest egas ma ikka niisama tühja ei plaani ühes aastas 20+ maratoni ära teha. Nimelt olin ma ju peale 2011. aasta augustit ning ühe pikaaegse unistuse täitumist juba pikalt otsimas uut ja tuumakat väljakutset! Kuu aja pärast Kuopios toimiv 200km pikkune uisumaraton või augustis aset leidev Paris-Brest-Paris 1200km pikkune rattasõit on küll piisavalt hullud ettevõtmised, aga need toimuvad ära ja siis on taas ees tühi maa! Minusugune rahutu hing aga vajab midagi enamat, midagi pikemaaegset ja veel hullemat!

Ateena, nov 2014!

Seetõttu mõtlesingi enda jaoks välja ühe tõsiselt kreisi eesmärgi - korraldada oma 50-aasta juubeli puhul, ehk just 29. detsembril 2017, üks maraton, mis päädiks õhtul juubelile kohaselt korraliku süldipeo, mitte nii väga süldibändi esinemise ja korraliku tulevärgiga. Asja teeks eriti monumentaalseks aga just see tõik, et see saaks olema minu SAJAS MARATON! Selle sündmuseni on aega jäänud 1069 päeva ning mul veel tarvis joosta 62 maratoni, ehk siis üks iga 17 päeva takka ja nii 3 aastat jutti!!! Sounds like a plan!?!

Aprill 2014, Varssavi maratoni stardis koos Aarega,
kellega koos homme Piiterisse läheme.

Igatahes, passida pole siin midagi. Juba ülehomme kell 12 seisan Laadoga järve ääres nn "Разорванное кольцо" monumendi juures, et joosta sealt 42,2 kilomeetrit jõudmaks "Цветок жизни" monumendi juurde.........................ees on ootamas 46-s rahvusvaheline "Elu tee" maraton!

Vaheaasta 2014!

Vaheaasta ei tähenda mingil juhul seda, et aasta jäi vahele! Kaugel sellest, läinud aastas oli nagu tavaliselt 365 päeva, millesse mahtus palju nö tavapärast rutiini, aga ka palju uut ja huvitavat. Õnneks, sest minusugune rahutu hing ei suuda aastast aastasse käia täpselt samades jäljedes - treenida samal ringil, osaleda samadel võistlustel või siis kirjutada siia pidevalt sama juttu! Elame ju ainult kord ning need meile antud aastad ei tohi ära kuluda nii, et surres oleks kahju vaid ühte auku elatud elu pärast!

Ettaler Mühle - hea resto ja vinge maja, aastast 1701!
Külastatud jaanuaris König Ludwig Lauf'i reisi ajal!
Saksamaa 2014

Teisalt on ka traditsioonide hoidmisel oma võlu, kuid viimastel aastatel on neist mõned hakanud murenema ja kaduma ning asenduma uute ja minu jaoks huvitavamate sündmustega. Nii näiteks on kunagised nö "aamen kirikus" üritused nagu TRR ja TRM minu menüüst haihtunud, asemele on aga tulnud kasvõi säärased üritused nagu "Pekist priiks" või "Viimase öö unistus". Meie seetsinane maailm on pidevas muutumises ning mulle meeldib muutuda koos sellega, selmet takerduda suletud ringi!

31.12.2014 ca kell 13:00!!! Kas tuli hää mõte või
hakkas kuum? "Viimase öö unistus" Meremõisas,
aasta 14-nes maraton. Foto: Jaanika Mändla

Eesti 2014

"Kastist väljas" mõtlemine rikastas eelmisel aastal minu mälestus- ja kogemuspagasit mitme uue osalemisega sündmustel, millest on siin blogis aasta jooksul ka juttu olnud, aga tegelikult oli see 2014. vaid ettevalmistav etapp millekski suuremaks - selleks, mis on mind ees ootamas alanud aastal:
- Finland Ice Marathonil läbisin 100km, saamaks aimu, kuidas selle aasta veebruaris sealsamas ära teha 200km pikkune uisudistants;

- sõitsin rattaga läbi brevetid 300, 400 ja 600km - kvalifitseerumaks ametlikult ja valmistumaks vaimselt augustis ees ootavale Pariis-Brest-Pariis 1200km pikkusele sõidule;

- läbisin 14 maratoni, saamaks teada, kuidas läbida kolme järgneva aasta jooksul eesmärgiks seatud veel 64 maratoni, täitmaks ühte uuemat (loe: hullemat) unistust - joosta oma 50-ndal juubelil oma sajas maraton!

Kestvussportlase unistus - lausa kahest kraanist tuleb
spordijooki, kõrvalt veel vett ka.... :)
Rootsi 2014

Kuna see eelnev lõik oli ju puhas tulevikumuusika ja kogemata eesmärkide väljalobisemine, see postitus aga peaks rääkima ikka möödunud aastast, siis siinkohal tuleb "director's cut" ja järgneb statistiline kokkuvõte aastast 2014 koos kommentaaridega. Kuna vahetasin suvel oma spordikella uuema vastu ning pole veel senimaani saanud vana ja uut süsteemi omavahel sünkrooni panna, pean kokkuvõtete tegemisel toetuma endomondo.com statistikale ja see on selline kaheldav, kilomeetrid on õiged, aga ajafaktorisse tuleks suhtuda koefiga 0,8 või veel vähem:
Läbitud kilomeetrid 7806, sh
- MNT 4764km,
- MTB 1252km
- Jooks 1136km
- Uisk 246km
- Suusk 241km
- Kõnd 144km
- Ujumine 3,73km........
- Rulluisk 0
- Rullsuusk 0
Kulutatud aeg 464h??? Reaalne oleks tegelikult mingi 400, aga võtan kunagi ette ja teen käsitsi ära selle töö, mida Polar pole oma tootearendusega seni suutnud!

Sm. Sosnovski nimelise katsemajandi katsepõllul. Varsti on kogu
Venemaa selle taimega kaetud. Pilt rattaretkelt ümber Peipsi juunikuus.
Venemaa 2014

Tegelikult võiks nö üldpildis rahule jääda, sest kuigi ma sõitsin 2012 aastal (kogukilometraaž 9134km) mingi paarsada kilomeetrit ratast rohkem, oli tookord see lisa saavutatud nö ekstra sügislaagriga Mallorcal. Joostud sai sel aastal rohkem kui kunagi varem elus, nii et ainus asi, mis jääb painama ja teeb läinud aasta kahe aasta tagusest lausa 1300 kilomeetri võrra kehvemaks, ongi lumel suusatamine. 2012 aastal 1500km, eelmisel 241km - vahe 1300km. Siia ongi see koer maetud, aga mäletate ju ise, missugune talv ja hilissügis olid 2012. aastal ning missugune see ei olnud läinud aastal! Kokkuvõttes tuleb olla rahul, sest üle-eelmise aasta kogukilometraaž sai eelmisel aastal üle löödud lausa 2000 kilomeetriga! Ja seda nö vaheaastal! Tehtud!

Aga ühte ma ütlen! Ükskõik, mis elus
ka ette ei tule, õlu peab külm olema!!!
Hispaania 2014

Tänaseks aitab, juba lähiajal toon teie ette oma käesoleva aasta plaanid ja eesmärgid, noh kasvõi selleks, et kui mõnikord tekib mul nõrkusehetk, siis saan sellest väljalubatust tõuke ikka õue minna ja trenn ära teha. Nagu eile Võrus - tuule, lume ja vihmaga - aga tehtud see 10km jooksuots sai!

Minilaulupidu Harku metsas!

Suusatajate, laiemalt ka rahvasportlaste, keeles tähendab laulupidu tavapärasest suuremat või tähtsamat suusa- või muud sõitu. Nii näiteks nimetatakse Eesti spordiürituste lipulaeva Tartu Maratoni tavapäraselt laulupeoks, liiatigi toimub või siis vähemasti algab see ju pealinnas, talvepealinnas Otepääl! Kui aga Harku metsas, kus tavaliselt kulgetakse omaette, harvemini paari- või kolmekaupa, saab keset kuradima tööpäeva kokku lausa kuuene jõuk, et üheskoos ette võtta 47 kilomeetri pikkune suusasõit, siis võib seda ilma liialduseta pidada väikeseks, ehk minilaulupeoks!

Tehtud, aastake korras!

Aga egas siis laulupidu tühjast sünni! Neli aastat tagasi taaselustasin kunagise õkosuusatamise - stardi ja finišiga kodu ukse ees. Tookord oli mul vaja läbida vaid 43km ning täpselt niipalju mul kodu ukse ees ka täis tiksus. Kolm aastat tagasi olin väikesel vigastuspausil ning lume puudumisel sai veidi enne oma sünnipäeva Saku metsas rattaga tiirutatud, kokku kahe päevaga 76km. Kaks aastat tagasi toimus Tartu eeskujul ka Tallinnas esimene TriSmile Pekist Priiks üritus ning tookord jäi mul Kloogalt Saunamaale kohale jõudes vajaminevast 45-st kilomeetrist 2,2km puudu ning suutsin kohalolijatest ainsana endaga kaasa meelitada sünnipäevanumbrit täis jooksma praeguse hetke tegija Romka Fosti! Ülejäänud seltskond pidas mind poolearuliseks!

Romka suvel EM-il Zürichis. Foto: Scanpix

Eelmisel aastal, taas lumeta ajal, sai sünnipäevaeelsel päeval joostud Kloogalt Nõmmele 46km ja kuna kahe päeva pärast oli ees ootamas veel üks - aasta viimane - maraton, siis piirdusin õigel sünnipäeval vaid väikese jalutuskäigu ja orienteerumisega Nõmmel! Sel aastal aga sain taas teha oma sünnipäevanumbrit tähistava kilometraaži täis suuskadel. Eileõhtusele üleskutsele moluraamatus vastas kuus tegelast ja nii me siis täna kell 11:30 väikese laulupeorongkäiguga teele asusime, ees ootamas kuus Harku ringi ehk 47km mõnusat kulgemist.

Harku metsa kõrgendikud 1.1.12! Autori foto.

Tegelikult oli lõbus, möla jätkus lausa 2,5 tunniks, alles peale seda võeti vaiksemalt ja nohiseti omaette. Vist kolmandal ringil sõitsime mööda endisest meistersportlasest laskesuusatamises, ehk minu isast, kes oli küll meie möla tagant lähenemas kuuldes kiirendanud, aga eest ära ei pääsenud. Tegelt tahaks ise ka 73-aastasena Harku metsas või kus iganes suuskadega sõita, kas just 73 kilomeetrit, aga vähemasti sõita!!! 

45 aastat tagasi koos meistersportlasega! Tundmatu autori foto.

Viimasele ringile läksime kolmekesi, neist üks mees oli tegemas elu pikimat suusasõitu, teine vist aga lõdvestust eilsest 56km pikkusest suusaotsast Kõrvemaal! Paar kilti enne ringi lõppu tegime otselõike läbi võsa ladude juurde, et mitte kilomeetritega liiale minna ning ennast aastajagu vanemaks teha! Õnnestus, lõpptulemus 47km, aeg 3:32, keskmine kiirus 13,3km/h koos 5x1 minutiliste joogipausidega iga ringi lõpus, keskmine pulss 142. Tehtud ja lahe sünnipäev peetud!

Kaasalauljad Indrek, Sergo, Kaido, Kuldar, Tauri, Enn - mina tänan!!!

Ecoskiing vol 3!

Iga asi, mida saab harva teha, on hingele hää! Ja mida harvem saab, seda kangem see hingepalsam on! Läinud sajandi 70-80ndatel Väimelas ja Võru linnas elades sai seda tihti teha, sest praktiliselt kodumaja juurest algas mets või võsa vms ning suuskade koduukse ees allapanek ning kohe suusatama asumine oli tavapärane tegevus.

29.12.2010, siil udus minemas koduukse eest sünnipäevasõidule!

Siis tuli pikk spordipaus ja muud huvid ning suusatamine, rääkimata seesugusest ökosuuskamisest, unus. Kuni ootamatult neli aastat tagasi omaenda sünnipäeval taaselustasin enda jaoks vanad mälestused, pannes koduukse ees suusad alla ning sõites 43km, ühe kildi iga aasta eest. Teist korda õnnestus seesugust trikki teha veidi vähem kui kolm aastat tagasi! Ning uuema ajaloo kolmas juhus tekkis justnimelt täna!

Vasaloppeti liidrid ja SVT otseülekande mootorsaan ca 20km
juures! Autori foto 2.03.2014! (Kuna täna oli pime ökosõidul
pilte teha, siis edasi tulevad vaid ilusad Vasaloppeti pildid)

Siin Nõmmel elades tuleb seetsinase triki tegemiseks olla valmis just selleks hetkeks, kui kommunaalpoliitikud käivad välja oma klišeevabanduse - teate ju küll, selle vabanduse, mis käib selle neljanda aastaaja äkilise saabumise kohta. Siis tuleb minna, sest põhimõtteliselt võid suuskadega sõita igal pool, välja arvatud need tänavad, mida mööda sõidavad tasuta linnakodanikke vedavad bussid. Täna panin kodust minema suunaga Pässa rabale ning kusagil seal Pääsküla raba maratoni stardipaiga juures sain aru, et lund on isegi liiga palju - pidevalt tuli uue uisusammu astumiseks suuska lumest välja tõsta. Edasi kulgesin piki maratoni rada, siis mööda Rännaku puiesteed. Nõmme ujula juures ületasin Vabaduse, esimest korda suuski alt võttes, siis Pääsküla jaama juurest üle raudtee, üle Pärnu maantee, mööda Suvila tänavat üle Kadaka tee ja olingi Harku metsas.

Martti Himma (EST) on just peagrupist pudenenud! Müüge
aga oma klassikasuusad maha..... Autori foto 2.03.2014!

Ja siis algas ilmselt tänase sõidu raskeim osa, sest Harku ringil oli ca 10cm lund, aga suusatajaid oli üle käinud vaevalt mõnikümmend, ehk siis lootuse asemel sealt rajamasinaga pressitud jälg leida, murdsin läbi vaalude Hiiu-Astangu tee poole, et seal hõlpu leida. Eelpool mainitud tee ja Harku ringi ristmikul aga sain aru, et ka sellel rajal hõlpu pole, sest lumi tallamata ja lumeotsikutega kepid asfaldil ei pea. Peale estakaadi alt läbiminekut suundusin Trummi radade poole, tunnelis küll eriti hästi ei libisenud, aga Trummi ülemine 2,5ne ring oli tänase päeva parim lõik. Staadioni juurest suundusin taas tänavatele ning hüppetorni taga vanale raudteetammile. Seda mööda oli mõnus kuni Nõmme keskuseni Wassbergi lasta (kiireim km). Üle "Mente et manu" silla ja mööda tammi edasi kuni peaaegu koduni. Vabakal pidin uuesti suusad jalast võtma (teine kord) ning võisin lund lükkavale üle tänava naabrimehele raporteerida mõnusast ca 17km pikkusest ökosõidust Nõmme linnas (Tallinna koosseisus)!!! Kes ei usu, siis tänase sõidu träkk on SIIN!

Lukas näitab P(b)auerit Vasa stardis! Autori foto 2.03.2014!

Homme aga juba Harku ringile ja hea suusaga! Täna sain AT Spordist nö leiunurgast tasuta ühe vana Madshuse, mille panin kunagi Haanjas 1. mail suusatades hävinenud Visu asemele! Käras küll! Tänud suured, AT Sport!!!

Milking cash, vol2!

Add caption

Pehmojooks vs kõva mees!

Käisin eile Eesti "mitteametlikus maratonipealinnas" Vändras maratoni jooksmas, selle aasta 12ndat, üldjärjestuses 34ndat. Aeg 4:48:30, koht mingi 30 või 40, keda see kotib! Ilma ilustavaid või siis vabandavaid fakte lisamata on eelnev kuiv jutt, lausa puhas statistika, aga kahjuks paljud "arvajad" teevad viimasel ajal just nende kuivade numbrite alusel ikka nii põhjapanevaid järeldusi, et anna olla!  Hiljuti võttis just üks selline "arvaja" suu vett täis ja kuulutas kogu maailmale, et see, kes pole maratoni alla 3h jooksnud, ei ole tõeline mees! Kuna aga ta ise pole oma seetsinases elus ühtegi maratoni läbinud, leiutas ta oma kõva mehe status quo säilitamiseks nö lisaklausli, et maratoni asemel käib kahh näiteks 3 korda poolmaratoni läbimine alla 1h30min!?! See on umbes sama jabur väide, kui öelda, et 42195 meetri läbimise alla 3h asemel kärab sama hästi ka 100m jooksmine 100 korda alla 25 sekundi! Sest just sellist kiirust tuleks hoida, kui tahta maratoni ajaks joosta alla 3h! Aga too tolleks, too arvaja oma elus enam ei jookse, erinevalt minust, kel plaanis joosta veel sel aastal 3 maratoni, tuleval aastal 21 maratoni jne. Arvajad arvavad, jooksjad jooksevad - küll aeglaselt, aga siiski jooksevad. Ja just nimelt sellele, ehk siis säästvale maratoni jooksmisele, tahaksingi selle postituse pühendada!

Säästev maratoni läbimine, mõnede ütlejate kõnepruugis ka pehmojooks, on klassikalise - 42,195m pikkuse - distantsi läbimine säärase tempoga või siis sellisel kiirusel, et järgmise päeva hommikul üles tõustes ei peaks välja nägema nagu need kõvatajad seal ülaltoodud videos. Ehk siis, parafraseerides (loe: väänates) klassikuid: "Jookse maratoni nii, et järgmisel päeval ei oleks piinlikult valus endale asjatu valu tekitamise pärast!" (PS! Kes oskab esimesena öelda selle väänatud tsitaadi originaalautori nime, võidab koheselt tasuta stardikoha mõnele minu korraldatud maratonile!)

Eesti Forrest Gump aka Contra laupäevasel Vändra talvemaratonil.
Foto: Compressport Estonia

Kuidas siis ikka joosta nii, et poleks valus?

Esimese ja ilmselt kõige olulisema asjana soovitan unustada igasugused stardieelsed ajalised eesmärgid. Sest nagu igaüks teab, et iga päev ei ole pühapäev, on samamoodi ka meie kehadega, ehk siis meist keegi ei tea hommikul ärgates, kas oleme täna tipus või nullis. Aga just sellest sõltub enim maratoni lõpptulemus ning ilma oma hetkeseisundit täpsemalt teadmata toob kindla aja peale minek, täpsemalt siis jooksutempo eelnev paikapanek kaasa vältimatu haamri kilomeetritel 25-35! Mina hakkan ise ajalisi eesmärke paika sättima peale viie avakilomeetri läbimist, mille olen läbinud kindla, alla 145-se pulsiga. Tempo, mida suudan arendada ilma seda pulsipiiri ületamata, ongi minu selle päeva säästutempo, ehk siis just see kiirus, millega kulgeda lõpuni. Tavaliselt see ka õnnestub, tulemuseks negatiivne splitt, ehk siis maratoni teise poole läbimine avapoolikust kiiremini. 

Teine, kolmas ja neljas asi maratonijärgse valu vältimiseks on kirjas igas maratoniõpikus - piisav treening, õige toitumine ning sobiv riietumine - ei hakka mina neid pidepunkte pikemalt üle seletama. Kui kellelgi on huvi täpsemalt teada saada, siis olen küsimustele avatud!

Eile Vändras. Foto: Jan Õiglane

Kui nüüd tagasi tulla selle eelpool soovitet tempovaliku juurde, siis erandjuhul see ei õnnestu ka minul, nagu näiteks hiljuti Ateenas või eile Vändras, kui pidin muude segavate faktorite tõttu algselt valitud algtempos hiljem korrektuure tegema ning ajaliselt alla andma, Ateenas lausa pool tundi, eile Vändras aga vaid 3 minutit. Ateena maratonil oli esimene 10km laudsile, aga siis hakkas raja profiil üles-alla käima nagu litsimaja lift ning polnud mingit mõtet ennast 26 kraadises palavuses rebestada, liiatigi kui maratonijärgne esmaspäev oli planeeritud linnaekskursiooniks ja Akropoli külastamiseks. Lasin mägisel osal tempo alla, lõpetasin Ateena Autentse (Athens Authentic) maratoni ajaga alla igasugust arvestust - 5h18min. See-eest aga kepslesin järgmisel päeval nagu noor talleke Akropolise mäele ning naersime koos teistega nende maratonituristide üle, kes oma kangeksjoostud jalgadega sugugi Akropolise arvukatest treppidest alla ei saanud!

Saad sa siis rahulikult omas tempos joosta....... (Ateena)

Eilse Vändra maratoni segavaks faktoriks oli sellele eelnenud ülimalt seiklusrikas nädalavahetus, mis kõigepealt ei lubanud mul täide viia algset plaani, ehk osaleda kahel järjestikusel päeval maratonil ning pärssis ka eilset sooritust. Pärssivaid tegureid oli tegelikult kaks - liigsöömine ja vähene uneaeg. Kui ikka laud on lookas kraamist, mida lihtsurelik korra aastas saab, ei saa ju suud lukku keerata, sisendades endale, et pühapäeval on vaja maratoni joosta. Ja kui ikka pidu, siis до упора, ehk siis magama sai üsna hilja/vara. Siinkohal viskaks välja ühe hea tarkusetera - kui kusagile võistlusele või trenni minek, siis otsige endale alati kaaslane, kes kohustab minema. Kui mul poleks pühapäeva hommikul kell 8:30 Erki värava taga oodanud, et koos minuga Vändrasse sõita, oleks ma julmalt teist külge keeranud ja edasi maganud. Poole hommikuni kestnud танцулька ja vaid 150 uneminutit olid selgelt vähe mõistlikuks maratoniks väljapuhkamiseks.

Issi, miks sa tapsid notsu ära.... :)

Aga minna tuli, sest esiteks ootas Erki ja teiseks oli ka endal vaja järjekordne maraton purki saada. Õnneks oli laupäevane lumine ja libedavõitu rada asendunud ilma lumeta libeda rajaga, kus siiski võis hästi otsides korralikku pidamist leida. Alustasin ülirahulikult, pulsi järgi ning peale 14km (2 ringi) läbimist ajaga 1:35 hakkas terendama lõpuaeg 4:45. Tunne oli hea, rada sulas ja jalgealune muutus kindlamaks. Ainsaks probleemiks oli pidevalt pommitav põis, intervalliks ring ja metsapeatus. Kuna polnud hommikul enne starti peale äratuskohvi tilkagi joonud, siis sai ainsaks põhjuseks olla eelmiste päevade ohjeldamatu õgimine ja joomine, mis siis nüüd raputamist tundes väljapääsu otsima asus. Teise kolmandiku läbisin lausa 1:34-ga, samas hakkasid ilmnema esimesed märgid, mis osutasid selgelt, et sama tempoga jätkaka ei ole mõistlik. Pidin eelnevate päevade kergemeelsuste tõttu järeleandmisi tegema ning üle minema säästurezhiimile, mis eile tähendas kilomeetri kohta sadat meetrit kiirkõndi. Kõnd viis pulsi alla ning lubas jooksuosa kiiremini teha, lausa nii, et tempo tõusis keskmiselt 10-15 sekundit kilomeetri kohta. Ehk siis, suutsin kilomeetri läbida kiirkõnni kaasabil kiiremini kui ainult joostes.

Milose "Venuse" koopia koos vaatepilti
segavate turistidega.... :)

Contra tuunis hiljuti ühte "kuulsat" tõelise mehe testi nö kvalifikatsioonipunktiga, mis lubas testi edasi lahendama vaid need, kes on läbinud 42,2km pikkuse maratoni üle saja kilosena. Kuna eile sai see asi minu poolt sooritatud, ootan Contralt nüüd järgmiseid juhiseid. Nali naljaks, aga tunduvalt lihtsam oleks joosta maratoni mingi 10 või lausa 20 kilo kergemana. Eile sai see totaalne ülekaal seal kusagil 39nda kilomeetri kandis minu kirstunaelaks ning viimase kolmandiku läbisin nibin-nabin alla 1:40, koguaeg siis 4:48:30! Asi seegi! Tehtud! 

Marika Roopärg. Foto: Jan Õiglane

Ja tehtud nii, et kui täna oleks vaja olnud uuesti maratoni joosta, nagu esialgne masterplan tegelikult ette nägi, siis oleks sellega hakkama saanud. Kas küll 5 tunni sees, pole kindel. Ei ole hetkel nii heas vormis, nagu näiteks eelmisel pildil esitletud Marika, kes jooksis laupäeval 4:04:54 ja eile 3:58:01, kusjuures tema isiklik rekord on 3:55:18. Hämmastav stabiilsus, kas pole?

Ükski heategu ei jää karistamata!

Me kõik tahame ja loodame, et tehes midagi head, kasvõi vaid lootes oma karmasaldot parandada, juhtub kohe varsti midagi ilusat, midagi sellist, mis näo naerule veab ja paneb endamisi ütlema a la: "Näedsa, ma ju ütlesin, et kiida küla üks kord, kiidab küla sind 9 korda vastu!" Või siis, olles varem näiteks liikluses kümme korda kedagi ummikurivi vahele lubanud, koged järsku, et sul on kogu aeg nö peatee ning kõik viipavad ja noogutavad kaasa, et anna minna, sõber!

Lahke või tänav juht..... Foto: rolesrelations.wordpress.com

Hääd lugejad, usun, et te andestate mulle, aga olen nüüdseks veendunud, et see eelnev jutt on puhas teooria, millel pole praktikaga essugi pistmist! Olen oma elus kümneid, isegi sadu kordi pidanud veenduma, et heategu on küll õilis asi, kuid selle kasum on olematu, pigem peaksime siinkohal rääkima kahjumist! Antud hetkel ma muidugi istun oma mätta ostas ja kõnelen enda eest! Loomulikult saab see isik, kellele konkreetne heategu tehakse, otsest kasu. On see siis rahaline, emotsionaalne või füüsiline, vahet pole. Kasu on kasu ning selle kasu otsene tekitaja omalt poolt siis loodab sellest tehtud heateost tulu tõusvat vastavalt siis kas omakasu-
- püüdlikult, ehk siis loodab sellest kasust otseselt midagi tagasi;
- püüdmatult, et vbla muutub sellest heateost ühiskond paremaks, ehk siis kasu saavad kõik.

Medal Heategeva Pääsküla raba maratoni lõpetajale! Foto: Enervit

Mina ja minu tehtud heateod on hetkel kõlkumas nende kahe variandi vahel, ehk siis ma küll loodan, et head tehes saame endale parema ühiskonna ja mölakaid jääb vähemaks, samas loodan ma ikka ja veel, et järsku kusagil kõrgel keegi vaatab ning ühel heal hetkel, kui ta otsustab nii või naa, siis on see otsus minu jaoks ikka positiivne, ehk siis olen ikka mäel...jee-jee.... 

Eelmisel aastal kogusime Heategeva Pääsküla raba maratoni raames 1116 eurot ning see sai üle kantud EKJL-ile ja sümboolne tšekk üle antud Eesti Maratonitiimi juhile Toomas Tarmile. Tähelepanelikud tegijad märkasid, et ka sel aastal oli sama plaanis.....aga siis ühel hetkel juhtus nii nagu öeldakse, et: "karma strikes back"! Eks asjaomased tea ise, kuis ja mis, aga muutsin oma otsust, ning selleaastane kokkukogutud 1350 eurot läheb hoopis Nõmme Spordiklubi kergejõustikunoortele, nendele, kelle vanemate rahakott ei lubaks neil muidu laagrisse minna!

Aasta aega tagasi.....olid ajad!

Aga miks ma sellest kirjutan? No ikka seepärast, et kaks päeva peale selleaastast suurimat heategu jäin haigevoodisse........ishiasega!!! Jah, te muidugi teate, see on ju see Joosep Tootsi haigus, aga te ei tea seda, mis asi see tegelikult on ja miks ta täisjõus mehe voodisse paneb! Tegelikult minu enda viga, sest ma polnud seda kokkukogutud summat veel Nõmme Spordiklubile üle (k)andnud.....kohe teen, vbla saan taas jalule...... :)

Pehmojooksuaeg!

Hetkel valitseb õues vahest aasta kõige kehvem olukord, see vist ongi see paljukirutud sitt suusailm! Ehk siis rattaga sõita on ohtlik, rulle toksida ka ei saa, suusatamisest pole mõtet kõneldagi mitte, kui sa muidugi ei ole naaberrahva sõnavara laenates nn miesten mies, kes suusatab ka ilma lumeta. Ning kui sa juba kord oled looduse poolt tehtud selliseks, et sind näiteks nii sisehallid, trenažöörid kui ka ühe koha peal higipilve sees rattaväntamine öökima ajab, ei jäägi muud üle, kui jooksuga tegeleda. Liiatigi, kui Pääsküla raba on kodust vaid 600 meetri kaugusel! Liiatigi, kui sai endale paar hooaega tagasi soetatud ka kiilasjääl pidavad naeltossud! Liiatigi, kui selle aastanumbri sees on ees ootamas veel lausa 4 maratoni + 2 pikemat marš-brošokki!

James Healy ei vaja mingit testi tõestamaks, et ta on mees!!!

Viimases postituses käsitlesin põgusalt Ateena maratoni ajalugu, kuid oma kuulsusetust jooksust seal ei lausunud ma sõnakestki. Ja ega vist lausu ka nüüd, sest te ju teate ja olete seda ka ilmselt ise kogenud, et meie teele juhtub vahel just selline päev, mis võiks üldse olemata olla. Selline päev, kus ükski asi ei õnnestu, kõik ettevõetu läheb otseteed prügikasti või kehvemal juhul ümbertegemisele ehk siis nö täisnullpäev. Minul juhtus see päev olema sel aastal just nimelt 9. novembril seal kaugel Kreekamaal! Ja rohkem sellest ei räägi, shit happens, you know!

Tolsamal õhtul Ateenas oli aga kõik jälle hää!!! Foto: Jaanika Kindlam

Muidugi on palju parem kirjutada meeldivatest asjadest, kasvõi sellest, et sattusin hiljuti ühe huvitava võrdluse peale - vaid kuus aastat tagasi oli Eesti Vabariigi nö esindusmaratonil, mis toimus Tallinna Sügisjooksu raames, tervelt 87 lõpetajat. Läinud laupäeval oli Pääsküla rabas toimunud heategeval, kümnel ringil joostud, maratonil 72 lõpetajat. Sõber Soonets ütleks selle peale: "не сравни хуй с пальцсэм", aga just seda ma teen, sest kuue aastaga on toimunud spordiharrastajate teadvuses tõsine nihe - enam ei peeta 42,2km pikkust jooksu mingiks müstiliseks ettevõtmiseks, mida suudavad läbida ainult üksikud tegijad. Maraton on läinud massidesse, massid dressidesse ning evolutsioon jätkub. Isegi "heade mõtete linnas" on sellest aru saadud ja õiget maratoni, mitte seda kevadist sõnavääratust, võetakse uuest hooajast mitmikürituse loomuliku osana. Vaatamata sellele, et veel 3 või 4 aastat tagasi ütles Indrek Kelk mulle, et Eesti rahvas ei ole selleks valmis, et maraton neliku arvestusse selle 23,6km pikkuse jooksu asemel lisada. Nüüd on vist siis valmis?

Tegelt oleks see mulle hea väljakutse, aga...
Põhimõtted pole murdmiseks!!!

Veelgi parem on aga kirjutada sellest, et vaatamata miesten miehe kunagistele süüdistusele, et ma lüpsvat oma korraldatud spordisündmustel osalejaid, sundides neid ei tea mida tegema, kogusime juba teist aastat jutti raba maratoni korraldamise kaudu heategevaks otstarbeks üle 1000 euro. Läinud aastal sai 1114 euro suuruse toetuse Eesti Maratonitiim, sel aastal läheb kogutud 1335 eurot Nõmme Spordiklubile, toetama nende laste osalemist talvelaagris, kelle perede majanduslik olukord seda muidu ei luba.

Pässa start nr 4! Foto: Toomas Ellmann, Enervit.

Ja kuna mul endal jäi seoses reedel maha sadanud lumega ning ühes sellega suurenenud vastutusega enam kui saja osaleja ees oma maraton jooksmata, teen selle järele sellel laupäeval Pääskülas, start kell 10! Nagu kevadelgi, kui ise ei julgenud justnimelt vastutuse pärast starti minna! Kes tuleb kaasa? Kas või poolikut või mõnda ringi jooksma? Jooksen ülipehmo tempoga, ca 6:30 kilomeetri kohta! Sest pehmojooksuaeg on käes! Sest talve ei tule ja Tartu maraton jääb kahjuks taas ära!

Pehmo kutsub maratoni jooksma! Happy movember!

Pheidippidise jälgedes Marathoni väljalt Ateenasse!

Paljud inimesed, ka spordikauged, teavad ilmselt legendi sellest, kuidas keegi sõnumitooja jooksis kusagilt Marathoni väljalt Ateenasse sõjalistest edusammudest ette kandma ning suri peale teate edastamist Ateenas. Tuleb ju tuttav lugu ette? Muidugi, isegi koolis räägiti sellest...

Luc-Olivier Merson'i maal, 1869

Vähesed aga teavad lugu täpsemalt! Nimelt oligi eelpoolnimetet mees ametis nö jooksva kullerina, kelle ülesanneteks oli kiiresti vahemaid läbida ning vajalikku inffi jagada. Vahetult enne seda kuulsusrikast ning maailma spordiajalukku raiutud 40km pikkust jooksu Marathonist Akropolise künka otsa läbis Pheidippides kuus korda pikema vahemaa Ateenast Spartasse, et kutsuda spartalasi appi pärslaste invasiooni vastu. Ka seda vahemaad joostakse tänapäeval koondnimetuse all Spartathlon, pikkusega 246km ning vahemärkusena võin lisada, et tänavuse Spartathloni lõpetajatest oli 3 meest ka hiljutise Haanja Ultra100 stardis ja finišis. Aga see selleks, 246km jooks ei mahu kuidagi peakolu sisse isegi nendele vähestele inimestele, kes maratoniga tegelevad nagu ka see (ehk siis maratoni läbimine) ei mahu mitte kuidagi pähe rõhuvale enamusele inimestest, kes peavad maratonide läbimist puhtakujuliseks idiootsuseks!

Pheidippidise ausammas Marathoni lähistel.

Tegelikkuses katab kogu seda eelnenud ajaloolist kaunisjuttu üks parajalt paks segaduse loor ning paljud skeptikud peavad kogu seda asja puhtakujuliseks väljamõeldiseks. Veelgi segasemaks teeb asja see, et tegelik distants Marathoni väljalt Akropolisesse oli ju kaasaja pikkusmõõte kasutades täpselt 40km, kuid miskipärast joostakse alates 1920-ndast aastast nii rahvusvahelistel- kui ka kolkamaratonidel ikka 2195 meetri võrra pikemat maad. See kõik on seletatav ühe kurikuulsa linnalegendiga, mille kohaselt paiknevat ühe maratoni 25 miili ehk siis 40km märgi juures silt, mis ütlevat: "God, fuck the King"! See silt heidab valusa tagasivaate aastasse 1908, mil maratoni pikkuseks oli Londoni olümpiakorraldajate plaanides ikka see sama 40km, aga Briti kuningliku perekonna kiuslikkus oli see, mis nõudis maratoni startimist Windsori lossi juurest ning lõpujooneks oli kuningliku looži esine olümpiastaadionil. Nendesamade arulagedate monarhide üle saja aasta taguse jonni pärast ei lõppe meie tänapäevane maraton mitte punkt neljakümnendal kilomeetril, vaid ikka 2195 meetrit hiljem - God Fuck the Royal Family, yeah!

Kommentaarid on liigsed, pildi päriolu nähtav pildil.

Just sellesama Edward VII või siis tema õukondlaste pärast ei saanud ka mina pühapäeval seal kaugel Kreekamaal otse Pheidippidese jälgedes joosta, vaid pidime raja neljandal kilomeetril keerama vasakule ja tegema selle 2+ kilomeetri pikkuse pauna ümber tema ausamba, et siniverelistele meeldida. Oli tore jooks ja paun!

Õnneks pole Kreekas enam mingit kuningat ning saime sellises
uhkes kohas oma maratoni lõpetada - senimaani on värin sees!!!

Aga maratoniturism on lahe asi, palju parem kui toksimine....
Eks ma kirjuta sellest Ateenast veel, asi alles settib! Ootate?

Sinusoidi põhjas!

Inimkonna areng käib juba kord sinusoidi mööda, kord on asi ikka puhta perses, teinekord ollakse jälle tipus. Just nii on ka siin hellenite maal Kreeekas. Kunagi tuhandeid aastaid tagasi oli siin tsivilisatsiooni häll ja hellenite ajal oldi sinusoidi tipus, siis ca 1500 aastaga kukuti taas sinna graafiku põhja. Korraks oli üks sähvatus üle-eelmise sajandi lõpus, kui Kreeka võõrustas esimesi kaasaaegseid olümpiamänge, aga peale seda hakati seal nö kommunismi ehitama ning eelmise sajandi kuuekümnendate kandis oldi taas sügavalt pasas.

2004 aasta olümpiaks ehitatud TAE KWON DO hall, mille aeda
on vist hiljuti "edukalt" remonditud! Ah jaa, siin oli maratoni EXPO!

Siis aga tuli euroliit ning avas rahakraanid ning senine mahajäänud agraarmaa süttis paarikümneaastaseks heleda leegiga põlemiseks, aga see leek kustus kahjuks viie aasta eest, jättes maha pettunud inimesed, kes ei saagi enam nt töökohal kätepesemise eest lisatasu, kelle 20 aastat tagasi surnud vanaema ei saagi enam pensioni või siis kelle onu ei teeni enam vedurijuhina kaks korda suuremat palka kui Brüsselisse valitud eurosaadik!

Sügisene saak on põllumehel igatahes salves. Pildike kesklinna pargist

Jah, siin Ateenas on seda masu ikka igal sammul näha, mahajäetud majad kesklinnas, tühjad kaubanduspinnad, sajad ja vbla ka tuhanded müügis olevad korterid ja nii edasi. Samas, pragamaatilisel eestlasel, kes on sajandeid võõrvõimu all kannatanud ning kes on ka seekord ilma võlakoormata viimasest majanduskriisist välja ujunud, on raske neile ülbikutele kaasa tunda, kes on aastaid nautinud laenuleiva värskust ja sellega kaasnevat piimajõgede ning pudrumägede voolu.

Teeme ära, sest viimane koristus oli siin vist
aastal 2004, enne kui OM-objekt vastu võeti!

Aga see selleks, ma tulin siia maratoni jooksma, mitte kurtma selle üle, et tänavad on räämas ja majad lagunevad. Ja ma jooksen homme maratoni vaatamata sellele, et kaugel kodumaal üks ennast vigaseks jooksnud arvamusliider arvab, et ma tegelen siin poosetamisega. Mis tegelikult ju ongi omaette tõsi, sest ma ei tule ju siia Kreekasse kusagile kiirteele 42,2km pikkust trenni tegema lihtsalt niisama - vaid ikka selleks, et tulemust kirja saada, uut maratoni purki saada! Sest selmet imetleda kauges minevikus joostud ühte aega, on palju rohkem elamusi pakkuv mitu korda aastas kogeda seda imelist tunnet, mis sind valdab peale järjekordse maratoni lõpetamist! Kes aga pole oma elus ühtegi maratoni lõpetanud, see ei tea ka, mida see tunne tegelikult tähendab!

Jah, just üle selle silla on homme finito!

Homme siis stardin kell 9 Marathoni väljalt ja jooksen (vist) mööda seda traditsioonilist trassi Ateenasse, et lõpetada oma 33-s maraton vist maailma kuulsaimal olümpiastaadionil. Kõlab ju piisavalt huvitava väljakutsena? Või pean siin kümneid kordi korrutama, et olin noores põlves kõva ujuja, kes ujus 100m alla minuti....keda kurat see kotib???