esmaspäev, 8. detsember 2014

Pehmojooks vs kõva mees!

Käisin eile Eesti "mitteametlikus maratonipealinnas" Vändras maratoni jooksmas, selle aasta 12ndat, üldjärjestuses 34ndat. Aeg 4:48:30, koht mingi 30 või 40, keda see kotib! Ilma ilustavaid või siis vabandavaid fakte lisamata on eelnev kuiv jutt, lausa puhas statistika, aga kahjuks paljud "arvajad" teevad viimasel ajal just nende kuivade numbrite alusel ikka nii põhjapanevaid järeldusi, et anna olla!  Hiljuti võttis just üks selline "arvaja" suu vett täis ja kuulutas kogu maailmale, et see, kes pole maratoni alla 3h jooksnud, ei ole tõeline mees! Kuna aga ta ise pole oma seetsinases elus ühtegi maratoni läbinud, leiutas ta oma kõva mehe status quo säilitamiseks nö lisaklausli, et maratoni asemel käib kahh näiteks 3 korda poolmaratoni läbimine alla 1h30min!?! See on umbes sama jabur väide, kui öelda, et 42195 meetri läbimise alla 3h asemel kärab sama hästi ka 100m jooksmine 100 korda alla 25 sekundi! Sest just sellist kiirust tuleks hoida, kui tahta maratoni ajaks joosta alla 3h! Aga too tolleks, too arvaja oma elus enam ei jookse, erinevalt minust, kel plaanis joosta veel sel aastal 3 maratoni, tuleval aastal 21 maratoni jne. Arvajad arvavad, jooksjad jooksevad - küll aeglaselt, aga siiski jooksevad. Ja just nimelt sellele, ehk siis säästvale maratoni jooksmisele, tahaksingi selle postituse pühendada!

Säästev maratoni läbimine, mõnede ütlejate kõnepruugis ka pehmojooks, on klassikalise - 42,195m pikkuse - distantsi läbimine säärase tempoga või siis sellisel kiirusel, et järgmise päeva hommikul üles tõustes ei peaks välja nägema nagu need kõvatajad seal ülaltoodud videos. Ehk siis, parafraseerides (loe: väänates) klassikuid: "Jookse maratoni nii, et järgmisel päeval ei oleks piinlikult valus endale asjatu valu tekitamise pärast!" (PS! Kes oskab esimesena öelda selle väänatud tsitaadi originaalautori nime, võidab koheselt tasuta stardikoha mõnele minu korraldatud maratonile!)
Eesti Forrest Gump aka Contra laupäevasel Vändra talvemaratonil.
Foto: Compressport Estonia
Kuidas siis ikka joosta nii, et poleks valus?
Esimese ja ilmselt kõige olulisema asjana soovitan unustada igasugused stardieelsed ajalised eesmärgid. Sest nagu igaüks teab, et iga päev ei ole pühapäev, on samamoodi ka meie kehadega, ehk siis meist keegi ei tea hommikul ärgates, kas oleme täna tipus või nullis. Aga just sellest sõltub enim maratoni lõpptulemus ning ilma oma hetkeseisundit täpsemalt teadmata toob kindla aja peale minek, täpsemalt siis jooksutempo eelnev paikapanek kaasa vältimatu haamri kilomeetritel 25-35! Mina hakkan ise ajalisi eesmärke paika sättima peale viie avakilomeetri läbimist, mille olen läbinud kindla, alla 145-se pulsiga. Tempo, mida suudan arendada ilma seda pulsipiiri ületamata, ongi minu selle päeva säästutempo, ehk siis just see kiirus, millega kulgeda lõpuni. Tavaliselt see ka õnnestub, tulemuseks negatiivne splitt, ehk siis maratoni teise poole läbimine avapoolikust kiiremini. 
Teine, kolmas ja neljas asi maratonijärgse valu vältimiseks on kirjas igas maratoniõpikus - piisav treening, õige toitumine ning sobiv riietumine - ei hakka mina neid pidepunkte pikemalt üle seletama. Kui kellelgi on huvi täpsemalt teada saada, siis olen küsimustele avatud!
Eile Vändras. Foto: Jan Õiglane
Kui nüüd tagasi tulla selle eelpool soovitet tempovaliku juurde, siis erandjuhul see ei õnnestu ka minul, nagu näiteks hiljuti Ateenas või eile Vändras, kui pidin muude segavate faktorite tõttu algselt valitud algtempos hiljem korrektuure tegema ning ajaliselt alla andma, Ateenas lausa pool tundi, eile Vändras aga vaid 3 minutit. Ateena maratonil oli esimene 10km laudsile, aga siis hakkas raja profiil üles-alla käima nagu litsimaja lift ning polnud mingit mõtet ennast 26 kraadises palavuses rebestada, liiatigi kui maratonijärgne esmaspäev oli planeeritud linnaekskursiooniks ja Akropoli külastamiseks. Lasin mägisel osal tempo alla, lõpetasin Ateena Autentse (Athens Authentic) maratoni ajaga alla igasugust arvestust - 5h18min. See-eest aga kepslesin järgmisel päeval nagu noor talleke Akropolise mäele ning naersime koos teistega nende maratonituristide üle, kes oma kangeksjoostud jalgadega sugugi Akropolise arvukatest treppidest alla ei saanud!
Saad sa siis rahulikult omas tempos joosta....... (Ateena)
Eilse Vändra maratoni segavaks faktoriks oli sellele eelnenud ülimalt seiklusrikas nädalavahetus, mis kõigepealt ei lubanud mul täide viia algset plaani, ehk osaleda kahel järjestikusel päeval maratonil ning pärssis ka eilset sooritust. Pärssivaid tegureid oli tegelikult kaks - liigsöömine ja vähene uneaeg. Kui ikka laud on lookas kraamist, mida lihtsurelik korra aastas saab, ei saa ju suud lukku keerata, sisendades endale, et pühapäeval on vaja maratoni joosta. Ja kui ikka pidu, siis до упора, ehk siis magama sai üsna hilja/vara. Siinkohal viskaks välja ühe hea tarkusetera - kui kusagile võistlusele või trenni minek, siis otsige endale alati kaaslane, kes kohustab minema. Kui mul poleks pühapäeva hommikul kell 8:30 Erki värava taga oodanud, et koos minuga Vändrasse sõita, oleks ma julmalt teist külge keeranud ja edasi maganud. Poole hommikuni kestnud танцулька ja vaid 150 uneminutit olid selgelt vähe mõistlikuks maratoniks väljapuhkamiseks.
Issi, miks sa tapsid notsu ära.... :)
Aga minna tuli, sest esiteks ootas Erki ja teiseks oli ka endal vaja järjekordne maraton purki saada. Õnneks oli laupäevane lumine ja libedavõitu rada asendunud ilma lumeta libeda rajaga, kus siiski võis hästi otsides korralikku pidamist leida. Alustasin ülirahulikult, pulsi järgi ning peale 14km (2 ringi) läbimist ajaga 1:35 hakkas terendama lõpuaeg 4:45. Tunne oli hea, rada sulas ja jalgealune muutus kindlamaks. Ainsaks probleemiks oli pidevalt pommitav põis, intervalliks ring ja metsapeatus. Kuna polnud hommikul enne starti peale äratuskohvi tilkagi joonud, siis sai ainsaks põhjuseks olla eelmiste päevade ohjeldamatu õgimine ja joomine, mis siis nüüd raputamist tundes väljapääsu otsima asus. Teise kolmandiku läbisin lausa 1:34-ga, samas hakkasid ilmnema esimesed märgid, mis osutasid selgelt, et sama tempoga jätkaka ei ole mõistlik. Pidin eelnevate päevade kergemeelsuste tõttu järeleandmisi tegema ning üle minema säästurezhiimile, mis eile tähendas kilomeetri kohta sadat meetrit kiirkõndi. Kõnd viis pulsi alla ning lubas jooksuosa kiiremini teha, lausa nii, et tempo tõusis keskmiselt 10-15 sekundit kilomeetri kohta. Ehk siis, suutsin kilomeetri läbida kiirkõnni kaasabil kiiremini kui ainult joostes.
Milose "Venuse" koopia koos vaatepilti
segavate turistidega.... :)
Contra tuunis hiljuti ühte "kuulsat" tõelise mehe testi nö kvalifikatsioonipunktiga, mis lubas testi edasi lahendama vaid need, kes on läbinud 42,2km pikkuse maratoni üle saja kilosena. Kuna eile sai see asi minu poolt sooritatud, ootan Contralt nüüd järgmiseid juhiseid. Nali naljaks, aga tunduvalt lihtsam oleks joosta maratoni mingi 10 või lausa 20 kilo kergemana. Eile sai see totaalne ülekaal seal kusagil 39nda kilomeetri kandis minu kirstunaelaks ning viimase kolmandiku läbisin nibin-nabin alla 1:40, koguaeg siis 4:48:30! Asi seegi! Tehtud! 
Marika Roopärg. Foto: Jan Õiglane
Ja tehtud nii, et kui täna oleks vaja olnud uuesti maratoni joosta, nagu esialgne masterplan tegelikult ette nägi, siis oleks sellega hakkama saanud. Kas küll 5 tunni sees, pole kindel. Ei ole hetkel nii heas vormis, nagu näiteks eelmisel pildil esitletud Marika, kes jooksis laupäeval 4:04:54 ja eile 3:58:01, kusjuures tema isiklik rekord on 3:55:18. Hämmastav stabiilsus, kas pole?

4 kommentaari:

  1. Nikolai Ostrovski

    VastaKustuta
  2. Jah lehtsabaH, Nikolai Ostrovski on õige vastus, aga see kõlas siinpakkujast paar tundi varem juba FB vahedusel. Auhind läheb Vilvele!

    Andres, kuigi mõni troll sai kindlasti kondi hambusse, siis tegelikult üritasin nii selle postitusega ning üritan ka edaspidi inimesi veenda, et maraton ei ole midagi ületamatut või ülejõukõivat, vaid ainult kättevõtmise asi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tasus ikka 00.24 wc- potil fb-st kommentaare lugeda, blogisse jõudsin alles täna. Aitäh Ivar, panen Rõuge maratoni kalendrisse, eesmärk peab paigas ollema!

      Kustuta