Üks vale samm ja......

Teinekord on kohe nii, et kui kõik läheb liigagi hästi, siis ilmneb kohe mingi jama või juhtub mõttetu õnnetus. Ja selline asjade järjepidevus paneb ikka tõsiselt mõtlema, et kusagil on olemas mingi kardinatagune jõud, mis sekkub just siis, kui mõnel hallist massist ja harju keskmisest välja tahtjal hakkab see just õnnestuma.

Eelmine jama juhtus 5. novembril, kui läksin nö uut treeningaastat alustades pikemale jooksuotsale. Jooks lõppes Kalda tänava ladude juures põlve (pigem selle külje) valuga, mis lasi hädapärast kodu kõndida. Kõndimine aga ei soojendanud piisavalt keha ja märjas riietuses üle 6km liiga aeglane läbimine lõppes korraliku tatitõvega. Sealt sai alguse üle kahe kuu pikkune allakäik ja kogu see muu jama, millest siin juba aastavahetuse paiku kirjutatud.

Nüüd siis sain taas hoo üles - 43 päeva jooksul sai tehtud 87 tundi trenni, millest 800km suusatamist, 20km kepikõndi ja 30km ujumist. Kaal langes 102,1 kilogrammi pealt sinna 94 ja 95 kilo vahele (oli seal stabiilselt viimase nädala). Plaanis oli veel kaks nelja päeva pikkust treeningtsüklit teha ja siis hoog maha võtta, ees ootamas ju Suusahunt ning Haanja Suusa100.

Tegin maratonireisi Haanjasse, korjasin Tallinnast peale sõitjad ja suusad, määrisime ligi 15 paari suuski, pidamist ei pannud (ühele paarile panime, sest klient ei olnud karestatud suusaga nõus), sõitsin ka ise maratoni ajal raja erinevaid lõike:

Liidrid mõrvaritõusul 4,5km enne lõppu.

Õhtul tegime Lauga talus sauna ja siis tuligi see vale samm - läksin lavalt õue sauna kerise alla värsket õhku juhtiva toru klappi avama, kui murule langenud värske lume peal libises vasak jalg alt ja keha prantsatas jalale peale. Kohe ei saanud aru, et midagi viga on, ainult veidi valus oli. Õhtul käisime veel kohalike vaatamisväärsustega tutvumas...

Head vabariigi aastapäeva!

... ja hommikul ei saanud enam jala peale toetuda. Läbi häda sain liikuma ja sõitsin veel Tallinna. Kodust saadeti muidugi kohe traumapunkti ja seal läks asi tõsiseks. Jalg taheti kipsi panna ja kirjutati mingid hullud ained välja. Tagatipuks olime eelmisel päeval Haanja maratonil traumatoloog-ortopeed dr Leho Ripsi pidamisega kapitaalselt puusse pannud....ja minu kõnele ta ei vastanud!!!

Õnneks helistas Leho tagasi - keelas kipsi ja muu jama ning soovitas pigem jalga liigutada ja venitada. Esmast diagnoosi pole, sest röntgen midagi vale ei näidanud ja tomograafi niisama ei saa. Peab andma jalale mõõdukalt rahu ja veidi venitusi. Spordipaus 4-6 nädalat......kes kurat teab, milleks see taas hea on.....

Neljapäeval sõidan Rootsi Vasale - õnneks reisikorraldajana! Äkki järgmine jutt juba sealt?

Tartu (määrimis) Maraton!

Minu neljateistkümnes Tartu Maraton sai siis eile kell 13:05 tehtuks! Kuna ma ei soovi lugejat taaskord vaevata kuivade (seekord küll lumiste) faktidega rajal toimunust, üritan seekord kogu asja kajastada veidi teises võtmes.

Tegelikult algas minu maraton juba kaks nädalat varem, kui hakkasid paika saama esimesed kokkulepped suuskade määrimiseks Tartu Maratoniks. Nädal enne suusarahva laulupidu toimunud Alutaguse maratonile valmistasin ette 6 paari suuski. Krõbe ilm ja eelmisel aastal TM-iks soetatud külmamäärde olemasolek tegid Alutaguse määrimise lihtsaks, asi läks täkkesse ja kolm esimest suusapaari Tartu määrimiseks olid kohe kirjas. Edasi panin kuulutuse sportinfosse, kus teatasin, et teeme vähe, aga teeme korralikult. Arvutasime välja, et suudame vennaga kahepeale ette valmistada 25 paari suuski. Nädala alguses hakkas vaikselt tellimusi tulema ja kuna viimane tellimus oli korraga 7 paari peale, siis tõusis tehtavate suuskade arv 33-ni.

Reede hommikust hakkasin linna pealt suuski kokku korjama ja neid juba jooksvalt kruntima. Õhtuks oli üle 20 paari koos ja puhastatud-krunditud. Samal ajal tegi vend Võrus sealt kandist kokku kogutud paarid valmis. Laupäeval võtsin veel viimased suusad peale ja sõitsin lõuna poole. Kell 16 hakkas tõsine töö, mis lõppes kell:

Kell määrdeboksi seinal peale kahte kihti pidamist..

Teki alla pugedes äratust pannes teavitas telefon mind kuivalt - äratuseni on jäänud 3 tundi ja 23 minutit! Pidime nii vara, ehk siis 5:40 Võrust, liikuma hakkama, sest me polnud veel kindlad hommikuses ilmas, täpsemalt lumesaju algushetkes, mis ei lubanud õhtul suuski lõplikult valmis teha. Hommikul kell 6:30 määrdepukki välja võttes ja viimast kihti 66 suusa peale kandma hakates oli õues koerailm - miinus kaheksa ja tuul, mis viis määrdekorgid pidevalt laualt minema, vaatamata sellele, et tegutsesime bussi varjus.

Kaks tundi enne starti. Foto: Ilmar Saabas, Delfi.

Kui viiele-kuuele paarile sai enne starti lisakiht pidamist juurde pandud, siis sain ka ise mahti starti minna. Kui ma oleks eile maratonile tulemust tegema läinud, oleks nüüd võinud vabandada, et sõit läks nende ette võetud 33 paari suuskade määrimise nahka. Aga seda ma ei väida, sest minu eesmärk oli maraton läbida. Lisaks määrdepuki taga oldud ca 15 tunnile sai maratoninädalal koos maratoniga kirja 16 tundi ja 28 minutit sportimist. Reedel ja laupäeval suusamäärimisest tingitud ajapuudus (reedel sain suuskadel olla 2:22 ja laupäeva varahommikul 1:17) pani löögi alla minu seitsmenda 4-päevase treeningtsükli 10-tunnise plaani täis saamise. Kuna peale Tartu Maratoni haigutas tsükli plaanis veel 32 minutine puudujääk, siis klaarisin selle peale maratoni Auras tehtud 1600m pikkuse ujumisega. Ehk siis võtsin eilset Tartu Maratoni kui kõva treeningut, ühe osana ettevalmistusest suviseks peamiseks võistluseks.

Maraton on ju rõõm, mitte nüri töö!!!

Aga sõidust siis kah. Kuni Andeni andsin kuuma, vajutasin ikka mõnuga, sest olemine tundus hea. Maratoni nautida saab ka täiega pannes. Kusagil peale Kuutset tõmbasin veidi vunki maha, sest jalad tundusid all pehmete makaronidena. Peebust Paluni sõitsin säästurezhiimil, mis lubas viimasel viiel kilomeetril taas vajutada ja endale postiivset emotsiooni lubada. Meelde jääb ju alati hiljem toimunu ja positiivne. Lõppkokkuvõttes tuhande hulka jõudmine oli boonuseks ja heaks palsamiks hingele, sest pole peale 1982 aastat neljakohalist lõpukohta saanud. Eile siis lõpuaeg 4:05, esialgne koht 974.

Järgmisena paugutame juba tõelistel maratonidel, ehk siis Suusahundil ja Haanja Suusa100-l!!!

Mina ja Tartu Maraton - 30!

Jah, just täpselt 30 aastat tagasi, tol kaugel ja hallil 1982 aasta talvel, seisin ma 14-aastase tattninana Tartu Maratoni stardikoridoris ja ootasin pauku. Nahkpintsakut mul siis veel polnud, Savoy ball Linnahallis oli ka veel nägemata, alustasin oma tõeliseks nõukogude meheks saamist Matu lahinguväljal. 30 aastat on piisavalt pikk aeg, et meelest pühkida pisiasjad, nagu mis mu stardinumber oli, mis suuskadega ma sõitsin jne jne. Mäletan vaid, et startisin sealt kusagilt 4700 piirimailt ja kogu sõit oli üks hirmus trügimine, lõpukohaks kirjutati midagi 1500 kanti. TP-des pakuti ehtsat viinerit, igapäevaelus oli see kraam tavamüügis ainult Ida-Virumaal, Tallinna paremates poodides ja rajoonide partkomide puhvetites.

1983 olin juba veidi suurem ja tugevam, murdsin ennast esituhandesse (vist 958 koht). 1984 toimus järsk esiotsa osalejate kvalitatiivne hüpe. Kuigi ma sõitsin toona lausa pool tundi kiiremini, kui aasta varem, paranes minu lõpukoht ainult 30 võrra. 1984 oli see aasta, kui maratonist sai laulupidu, oma mäletamist mööda ületati esimest korda 10000 registreeruja piir. Kuna ma olin poisieas hilise kasvuga ja just aastatel 82-85 kasvasin kokku ca 30cm, siis polnud pidev tulemuste paranemine mingiks üllatuseks. 1985 aastal sõitsin välja 245-nda koha. Samas ajavahemikus toimus suusatamises ka nn uisurevolutsioon, mis oma kõige naljakamas vormis päädis sellega, et mingil aastal (kas 84 või 85) oli stardist kuni esimese TP-ni sõita klassikat, edasi võis võtta vabalt. Ehk siis mingi 15 aastat enne FIS-i skiatlom'i või double-pursuit'i (võimisiganestanimikaeiole) tehti Tartu Maratonil juba suusavahetusega sõitu. Mind ootasid esimeses TP-s madalaks käiatud ninade ja lühemaks lõigatud sabadega uisusuusad ja pikemad kepid. Olid ajad.....

1986 olin siis valmis, et murda Tartu Maratoni esisajasse. Jõudu oli, aga mõistust nappis. Kusagil rajal kellegi poolt loetud saja piires oleva koha hoidmine oli nii tähtis, et unustasin toitumise ja kusagil 10km enne lõppu väänlesin krampides, mis lõid vist igasse lihasesse, mis vähegi tööd tegi. Nö läbi häda tookord saavutatud 141. koht jääbki vist kõigi aegade parimaks. Veel aastal 2007 (lõpukoht 217.) olin välismaalasi välistades täpselt samal - 141. kohal!!!

Kokku on tänaseks läbitud 13 Tartu maratoni, tahaks veel 17 läbi sõita. Miks just 30, mitte vähem? Kunagi 5 aastat tagasi, kui olime Lobamoka ja Reedi Teeduga Vasaloppeti raja 8-ndal kilomeetril rada proovimas, palusime ühel Rootsi vanahärral meist pilti teha. Pilt tehtud, sai vanaga ka vähe lobisetud. Küsimuse peale, et kas ta ise ka Vasat sõidab, vastas mees, et minu Vasad on tehtud - 30 tükki, ja sellega nn punane number välja teenitud (punase numbriga saavad Vasal startida maratoni 30 korda läbinud)! Nägin siis mehe silmis sellist uhkuse ja kadeduse segust pilti. Uhke oma saavutuse üle ja kade meie peale, kes me toona olime veel seal 40 tuuris. Olen selle peale mõelnud ja ka endale sihi seadnud, et kunagi tahaks lapselast põlve peal hüpitada ja rääkida talle oma kolmekümnest Tartu Maratonist!!!

Nagu eelmises lõigus sai juba öeldud, on minu eesmärgiks kokku 30 Tartu Maratoni läbi sõita. Just nimelt läbi sõita, mitte võistelda. Pole isegi pühapäevase sõidu pärast oma tavalisi treeningplaane muutnud, sel nädalal on kirjas juba üle 8 treeningtunni, täna-homme teen enne pühapäevast veel paar-kolm tundi juurde.....ja võtan ka maratoni sellise kõva treeninguna. Lahinguväljal näeme, rsk!!!


PS! Kui mõnel lugejal on midagi küsida maratoni, riietuse, määrimise või muu kohta, andke kommentaarides tuld!

Mulgi III Uisumaraton!

Kuigi asun oma treeningutega hetkel põhja ladumise faasis fookusega suvisel peaüritusel ning treeningutel läheb harva pulss üle 140 löögi, siis nö teravuse loomiseks ja vaikiva organismi ergutamiseks on vaja vahepeal ka kuuma anda. Hea võimalus keha ergutada oli pühapäeval toimunud Mulgi III Uisumaraton, mille põhisõidu stardinimekirja sirvides oli õigustatud ootus heaks lõpukohaks. Eeelmise aasta esiviisikust (mina olin mullu kuues) oli kohal vaid kaks meest (kes saidki oodatult 1. ja 2. koha), ülejäänud kolmanda koha pretendente olin eelnevatel aastatel ikka võitnud. Aga aastad pole vennad ja just siis, kui mina laisklesin ja taandarenesin, on eelnevatel aastatel mulle alla jäänud konkurendid jalad kõhu alt välja võtnud ja õppinud kiiremaid liigutusi tegema.

Uisumaratoni finišisirge. Kõikide fotode autor on Kristjan Kivistik!

Aga kui sündmusest täpsemalt rääkida, siis kõik oli nagu tavaliselt. Võtsin sisse koha esireas, peale stardipauku veidi rabeleti ja paugutati, aga umbes kilomeeter peale starti loksus asi paika - esimeses pundis oli 12 meest, teises paarkümmend.

Gruppide rebenemine esimesel ringil. Rivi veab Märt Kuus!

Kuna oma jalg sel aastal eriti jäme ei olnud, siis gruppi vedama ma ei kippunud, üritasin püsida seal 7-8 koha peal, mis omakorda tähendas sattumist "kummipaela" otsa. Sirgetel püsib grupp ilusasti koos, aga kurvis liiguvad esimesed natuke eest ära ja tagumised peavad jalgadele valu andma, et taas tuulde saada. Tuulde saadud, sõidetakse suurema hoo tõttu grupile sisse - see ongi sihuke kummipaela otsas olemise tunne. Meie grupis oli ka paar noormeest, kes sõitsid 30km distantsi (kahe sõidu stardid anti koos), kelledel jagus küll jõudu, aga nappis oskusi, eriti kurvides. Nende noormeeste kurvides kobistamine aga pikendas veelgi kummipaela ning juhtuski see, mis juhtuma pidi. Kolmandal ringil ühel sirgel ma enam gruppi kätte ei saanud ja läinud nad olidki.....10 meest!

Näide liikumiskiirusest! Võitja Sulev Lokk testib grupi reaktsiooni!

100 meetrit hiljem, vahe juba korralik!

OK, grupist võib ju maha jääda, sest pole hullu midagi. Probleem oli aga selles, et tulenevalt hõredast osalejate massist ja üsna pikast ringist (4km) pidin sõitma ligi 4 ringi üksinda ja ootama, et mõnigi punt tagant järgi jõuaks. Lõpuks üks grupp tuli, aga see osutus nn India pundiks, milles sõitjatel oli küll kõvasti jõudu, aga grupis liikumise ja kurvide läbimise kursuse olid nad vist maha maganud. Ühte paremkurvi sisenesin grupi seitsmendana, kurvist väljusin aga esimesena?!? Vedasin natuke, aga see neile ei meeldinud, paarisaja meetri pärast pandi kahelt poolt mööda. Hiljem sain aru, et see punt sõitis 30km lõpukohtade peale ja nad hakkasid finiši tegemiseks paremat possat otsima! :))

India punt...

Ilmselt oli see kolme esimese ringi jooksul peagrupis toimunud kiirendusvõistlus minu ainult kuu aega treenitud kehale sügava jälje jätnud, ehk siis pudenesin ka India pundist. Lõpuni jäi viis ringi. Vähem kui 4 ringi enne lõppu sain liiderkolmiku käest ringiga, hüppasin kärmelt neile tuulde ja järgmine ring möödus mõnusalt liidrite tuules jõlkudes - neil oli korralik vahe järgnevatega sees ning tempo üsna all. Lootsin juba, et saan kuni oma eelviimase ringini priiküüti, kui järgmisel ringil Sulev äkki korraliku litri pani. Kõik käis nagu õpiku järgi - Märt vedas vastutuule sirge lõpuni, Sulev läks enne kurvi ette, kurvist väljudes kiirendas allatuult minnes järsult ja ca poole kilomeetri pärast oli vahe juba üle 100 meetri. Esikolmik pandi paika 7,5km enne lõpujoont, aga kannatajaks jäin taas mina, 3 viimast ringi üha tugevnevas tuules üksi sõites olid ikka põrgurasked. Lasin küll tempo alla, aga vastutuult ei langenud pulss kordagi alla 170 matsu. 

Peagrupis olid matkauisuga vaid noored kuked ja mina!

Kokkuvõttes siis taas kuues koht! 50km sai läbitud ajaga 2:03:15, ehk siis 2:27min/km või siis 24,5km/h. Võitja läbis raja kiirusega 2:09min/km ehk siis 27,9km/h. Nüüd ei teagi, kas teha rohkem trenni või otsida endale paremad uisud - näiteks sellised:

Äkki järgmisel uisuhooajal?

-------------------------------------------------------------

Aga mitte ainult uisutamisest ei tahtnud ma rääkida. Täpselt eile sai läbi kuu aega hetkest, kui heitsin endalt laiskuse ahelad ja purustasin motivatsioonikriisi kütked, maakeeli siis hetkest, kui sport taas massidesse jõudis ja massid dressidesse said.
31 päeva ränka tööd ja tulemused siis sellised:

- trenniaeg kokku 62:47 (keskmiselt üle 2h päevas)

- läbitud vahemaa (607,9km, millest 507,4 suusal ja 21,8 vees)

- kulutatud energia 45965 kcal

- kaotatud kaal - NB!!! 5,3kg

Hurraa, seltsimehed!

Treenimise võimalikkusest jääajal!

NB! Postitust täiendatud täna peale trenni!

Viimasel nädalal Eestimaale jõudnud siberi pakane seab tõsised treenijad probleemi ette - harjumuspärase tegevusega ei saa erinevatel põhjustel tegeleda. Põhjuseid võib olla erinevaid, mõne jaoks on õues liiga külm (loe: organism lihtsalt ei talu ekstreemset külma), mõnel pole piisavalt hääd varustust, mis aitaks külma aja üle elada. Kolmas leiab lihtsa põhjuse külma pärast trenn edasi lükata. Neljas võtab oma seitse asja ja läheb spordihalli - jooksma, võimlema, spinnima, sportmängudele jne

Minu jaoks ei ole selline 20-kraadine pakane probleemiks, olen suusatanud ka veidi külmema ilmaga. Aga suusatama ma ei saa, sest buss otsustas peale paaripäevast puhkust kohe pikema puhkuse võtta, ei aita ei ussi- ega püssirohi. Peab vist soojemat ilma ootama. Kuna viimasel ajal pole palju lund tulnud, ei saa ka ökosuusatamist teha - Nõmme tänavad on jääs ja kivikeste all. Kuna ma ei ole ka eriline spordihalli fänn (ilmselt selle kummihaisu tõttu), siis on hetkel ainsaks alternatiiviks kepikõnd ja ujumine.

Eile saigi siis see alternatiiv ära proovitud. Korralikult riidesse ja 40 minutiga jõudsin ujulasse. Kuna läksin ilma keppideta, siis paraja pulsivahemiku saavutamine nõudis korraliku kiirkõnni tegemist, mis aga omakorda mõjus liiga kurnavalt luupealsele lihasele. Basseinis sai tunnikese lihaseid leotatud, siis kuiv pesu selga ja koju tagasi. Kokku sai siis eile 2:25 jooksul läbitud jala 9,4km ja ujutud 3,5km. Trenn missugune. Kohe-kohe lähen ka tänasele tiirule, aga täna võtan kiiruse vähendamiseks ja luupealsete säästmiseks kepid kaasa - nende abil saab vähema kiirusega või siis koormusega pulsi parajaks!

Hoidke tervist ehk soe pesu selga... :))

Täiendatud kell 20:00 Täna sai siis pikemat teed ujulasse mindud, rabas oli ilus. Minu jäljed olid mõnes kohas esimesed, päike paistis ja külm ei olnud. 6,6km ujulasse, seal 3,8km ujumist ja 4,7km tagasi - kokku sai korralik 2:45 pikkune trenn, mis siis, et kolmes osas. Eks nö harrastaja treeningu raskeim osa olegi sealt diivanilt välisukseni - edasi läheb juba ludinal!

Pääsküla raba täna peale lõunat...

Takkajärgi oleks ju võinud rabani (ca 1km kodust) suusad käes astuda ja seal suusad alla panna, oleks saanud oma sõidu ära teha. Homme olen targem!!!

H100 suuskadel!

Pean kohe ära ütlema, et Haanja100 suuskadel jäi seekord tegemata - esiteks polnud meil teele asudes sihukest plaanigi ning teiseks oli eelmise nädalavahetuse ilm ikka kõike muud, kui pikaks matkaks sobiv. Aga ilmvõimatu see idee - kahe päevaga matkasuuskadel Haanja100 algupärasele rajale tiiru peale tegemine - ei tundugi, vaja on täpsemat planeerimist ehk siis ilma, varustuse ja tiimi valikut. Abiks oleks veel ka kukesammu võrra pikem päev ja kevadine lumekoorik. Aga see on juba tuleviku teema, igatahes hammas sai verele aetud ja ükskord me võidame niikuinii...

Matkalised laupäeval matka kõrgeimas punktis - 302,9 m ümp.

Eelmises postituses saime vist selle selgeks, miks sihukesele matkale minna ning sellel ei hakka enam pikemalt peatuma. Igatahes läinud laupäeval oli kella 10 paiku Kubija hotelli fuajee suuski ja matkajaid täis, sätiti varustust jalga ja selga. Kõik paigas, suundusime minu bussiga Haanja poole. Alustasime siis kaheksakesi vallavalitsuse eest suunaga Papisöödu mäe poole (kes H100 rada teab, siis see koht, kus miil ja km lahknevad), et oma matkaga pihta hakata. Laupäevaseks eesmärgiks sai ca kahekümnekraadist pakast ja erineva tasemega matkaseltskonda arvesse võttes H100 raja viimased 26km, ehk siis Papisöödu-Kubija.

Esimesed sammud puudril - Papisöödu...

Algus oli ilus - päike paistis ja tegi olemise kuumaks. Paar kilti edasi juba nii mõnus ei olnud, sest kuidagi oli vaja üle saada Vällamäest. Sai küll proovitud suuskadega seda tõusu võtta, kuid seal juurte peal, kus tõus väga teravaks läheb, vandusin alla ja marssisin jalgsi üles. Ma täpselt ei näinud, aga ilmselt said kaks matkaseltskonna liiget suusad jalas Vällaga hakkama, aga neil olid ka veidi peenemad suusad, ilmselt kusagilt 50-ndatest pärit korralikud puukad, millel tavalist matkasaabast siduv side. Minul olid all Rootsist pärinevad Eesti Kaitseväe puusuusad, millel iseenesest polnd libisemise-pidamise koha pealt suurt häda, aga side oli veidi nadi, lasi kanda liiga palju kahele poole liikuma.

Soome kummik, Rootsi side ja suusk!

Naljakaks läks siis, kui oli vaja Vällast alla saada. See on rattagagi paras pähkel, aga üsna juhitamatu matkasuusaga on see selline katsumus kuubis. Läksin esimesena ja tegin kahe laskumise peale ilmselt 10 saba- või küljepidurit, sest hoog hakkas ikka liiga suureks minema. Lisaks olid ka mõned langenud puud ees. Takkajärgi võin öelda, et veel Välla tõusu peal jalga pandud suusad võtsin ära alles hotelli ees, ehk siis kogu ülejäänud maa kannatas suuskadel läbida.

Laskumine Välla külje pealt - Sigridi stiilinäide.

Haanjamehes tegime väikese pausi ja ikka edasi, Kavadi kallasrada ning siis mööda kruusakaid ja allamäge. Meie grupi naisterahvastel olid all sellised suusad, millega oli hea ainult veidi allamäge ja paksus lumes liikuda, sest tõusu peal nad ei pidanud, liiga sileda peal (kinnisõidetud lumi) vajusid suusad laiali jne. Ühesõnaga, naiste kehv suusavalik pidurdas liikumiskiirust. Aga kuna need naised olid kogu selle matka algatajad, siis peame neile andeks andma!

Suurem söögipaus Bock'i-vana juures trepil.

Aga ilm oli ilus, külm oli ka veidi järele andnud ning me ikka liikusime - Kubija hotell ja tuttuus spaa ei olnud enam kaugel. Haanja100-l osalenud teavad, et raja lõpuosa on üsna lihtne, välja arvatud viimased 4km ja seda hakkasid osad rada teadvad matkajad juba ette põdema. Kuna aga matka eesmärgi püstitus oli, et sõidame vähem kui 100, aga sõidame mööda õiget rada, siis keerasime ikka sinna downkill'i taha metsa ja tulime ka downkill'ist alla - küll mööda seda lagedat slallinõlva, sest hämaras metsa ronimine ei tundunud mõistlikuna. Lõpus oli veel plaanis uhkelt tulede valgel mööda rullirada hotelli juurde kulgeda, aga Võro om iks üks ummamuudu liin - sealsed valitsejad nimelt arvavad, et linnakodanikud saavad nädalavahetusel oma suusatiiru ka valges ära teha ning seetõttu laupäeval-pühapäeval Kubija suusarajal õhtul tuled ei põle!!! Kummaline suhtumine või siis pigem imelik kokkuhoiukoht - mis eriti küüniline hiljutise linnajuhtide 34%-lise ehk 600-eurose palgatõusu taustal. Lõikasime siis sealt otse hotelli juurde, pimedas metsas polnud mõtet sahmida.

Rajal 10km enne finito't.

Kubija uus spaa on ikka tegija - hunnik saunu, eri temperatuuriga basseinid, välisaunad jne. Siis veel 10-eurone õhtubuffee, mõnigi taastusjook ... ja und polnud vaja taga nõuda - see tuli ise. Esimese päeva tulemiks siis 26km ja 6:10 kulunud aega. Keskmine kiirus 4,2km/h ja minu pulss oli 121/155.....

----------

Teine hommik äratas miinus 23 kraadiga, lükkasime veidi starti edasi. Kaks matkasellli olid vahepeal vahetunud, aga kokku oli meid ikka kaheksa. Alustasime ikka selle õige koha pealt.

Start Kubijalt

Teine päev tundus raskem tulevat, ikkagi ülesmäge ja vähemate teedega maastikul. Esialgne plaan jõuda välja Munamäele raja 30-ndale kilomeetrile sai õige kähku õgvendust - teeme üle Kurgjärve Haanjani. Ja õige ta oli, kui ikka peale Jaanimäge singlite peale keeras, läks liikumine vaevaliseks, näiteks viie kilomeetri peale (Jaanimäe teeületusest Kurgjärve asfaldini) kulus meil aega üle 2 tunni! Üsna paks lumi, kitsad tõusud, langenud puud, Taevatrepp jne.

Koht Haanja100 rajalt, kes pakub, kus???

Kurgjärvele me jõudsime, aga edasi suundusime piki Haanja kolmest bussi juurde, sest kokku läks meil ca 17 km läbimiseks aega üle 5 tunni, keskmine kiirus 3,3km/h, tunduvalt aeglasem kui laupäeval. Pulss 117/146.

Eelmine pilt alt võetuna, sama kõrge känd! Mis koht?

Matka kokkuvõttes pean tõdema, et suusamatk kui asi, mida ma pole varem teinud, hakkas pinget pakkuma. Kas siis on eesmärgiks selle Haanja100 suuskadel läbimine või mõne muu marsruudi valimine, igatahes panin oma kanalid tööle, et sebida haanjamatkad.ee-le mingi 10 paari neid sõjaväe matkasuuski. Eesmärgiks siis lisada haanjamatkad.ee valikusse uus teema - suusamatk!!! Ausõna - hoopis teine tunne on lihtsalt suuskadel liikuda ja loodust vaadata, ilma et kell tiksuks või Pullerits mööda kihutaks. Lihtsalt suusatada, ilma agadeta....

Ja veel, pole kehva ilma, on sitad riided - mul küll miinus 20-ga probleeme polnud. Jalas, Lorpeni heavy-sokid, kummikuvildid ja kummik, ülevalpool pesu ja mäesuusapüks, veel kõrgemal samad riided kui suusatades (higisärk, kaks pesusärki, Crafti suusajakk), aga pealmise Craft'i suusavesti asemel O'Neilli suusajope, peas kaks buffi ja suusamüts, käes suusakinnaste peal labakud- liiga kuum oli, eriti päikese käes:

Kusagil ca 12km enne finito't...

Hea matka ülevaade ka walkie-talkie'de blogis - loe kindlasti!

Esmamuljed ree pealt!

Eelmises postituses sai väidetud, et olen ree peale saanud - rahvakeeli siis, et vaikelu on lõppenud ja uus trenniperiood on hoo sisse saanud. See eestlane on ikka üks hull loom, see väljend alguse mitte vedama saamise ja hilisema mitte pidama saamise kohta on ikka sada prossa tõsi. Piisab ainult hullul eestasel peale kahekuist hookogumisperioodi taas ääri-veeri trenni tegema hakata, kui juba kümne päeva pärast (kui lisastiimulina ka kaal veidi langenud on) peab seesama kaks kuud laiselnud vorst ennast tõsiselt sundima treeningut lõpetama ettenähtud ajal. Viimased suusasõidud saidki sätitud nii, et mingi muu jõud nõudis teatud kellaajal suusarajalt lahkumist, ilma kellaaja piiranguta oleks vist juba taas tilgutite all.... :))

Kunagi vanal hallil ajal kas ütles mulle keegi või avastasin ise, et parim variant mahutreeningu tegemiseks on seda teha nelja- (õigemini viie-) päevaste tsüklitena, kus siis esimese päeva trenniaeg oleks 1,5-2h, teine päev 2-2,5h, kolmas päev 3-3,5h, neljas päev 2-2,5h ja viies päev oleks puhkepäev - kokku tuleks tsükli jooksul trenniaega keskmiselt 10h ja analoogselt tsüklisisese ajamahu tõusuga tõuseks ka tsüklite endi maht - ehk siis hea oleks teha nt 9+10+11+10 tunnised tsüklid. Ma ausõna ei tea, kas see on õige asi, aga senini olen ise niimoodi sügiseti-talviti heas usus mahutrenni teinud. Hetkel on kaks tsüklit läbitud, esimene koguajaga 9:37 ja teine ajaga 10:28. Kolmas tsükkel on hetkel käsil, aga see läheb veidi loodist välja, sest peale tänast pooleteise tunnist suusasõitu ootab homme ees hoopis midagi muud!

Lasin ennast taas nendel walkie-talkie'del ära rääkida ja lisaks 2009 sügise rattamatkale ja 2010 sügise jalgsirännakule on meid homme ees ootamas suusamatk Haanja100 radadel. Kuna aga homme algab selle talve karmima pakasega nädalavahetus, siis kärpisime algeesmärgi 100km pikkuse matka pealt õpetaja Lauri kombel sinna poole kanti - ehk siis, kui on külm ja kogu rada ei suuda läbida, siis tee pool, aga tee korralikult. Homme stardime siis esialgse plaani järgi kell 11 (kui suurem külm on läbi) Haanjast ja üritame matka- ja sõjaväesuuskadel läbida algupärast Haanja100 rada pidi vahemaa Papisöödu mäest (raja 76km, miilisõidu lahknemiskoht) kuni Kubija hotellini. Seal hotelli tuttuues spaas väike lebo ja pühapäeval on plaan jõuda H100 stardist kuni Munamäeni ehk siis läbida H100 raja esimesed 30km.

Rääkivad-kõndijad Kõrvemaal Winter X-Dreamil...

Kas ja kuidas me sellega hakkama saame, sellest juba hiljem. Küsimust MIKS pole aga mõtet küsida, sest vastus on ilmselt MIKS MITTE!!!

Ecoskiing vol 2!

Seekordse postituse pealkiri on inglise keeles, eesmärgiga mitte kopeerida enam kui aastatagust samasse teemasse minevat kirjutist! Kuna tol kaugel ajal oli sellel blogil kordades vähem lugejaid, teema ise aga huvitav, siis pole nö remake'i tegemine ilmselt kurjast! Eriti siin Eestis, kus ühe välisriigi omanduses olev "Riigiõli" nime kandev kütusekontsern tõstab diiselkütuse hinda korraga lausa poole krooni (3 euro senti ei ole mõjuv suurus) võrra, tuginedes nafta nõudluse vähenemisele maailmas, tuleb hakata mõtlema sellele, kuidas kokku hoida. Käesoleva postituse illustreerimiseks ei ole mul fotosid, kasutan siinkohal lõikude vahel oma stiilinäiteid Jizerska sõidult! Sorry piltide kvaliteedi ja nende logode pärast piltidel, mul ei ole soovi neile 2€ per pilt raha anda, suusaraja ettevalmistamise pealt kokkuhoitud rahast peaks nad tegelikult pilte tasuta jagama!!!!

Oige ja vasemba...

Aga eile otsustasin peale lumerookimist oma suusasõidu taas nii ära teha, et kuluks ainult kalorid minu seest, mitte aga diisel, rehvid, osoon jne. Hommikupoolikul sadanud lumi ja Nõmme kandi teehooldajate suutmatus olid selle suusasõidu soodustavateks teguriteks. Panin siis taas kodumaja ees suusad alla ja minekut! Kuna minu praeguse hetke treeningplaan näeb ette tuima mahutreeningut, siis tegelikult ju ei ole vahet, mil viisil seda teha või kui hästi ettevalmistatud rajal suusatada. Ka eilse sõidu esimesed kilomeetrid Pääsküla rabas, mis ei olnud üldse suusatamise nägu, teenisid tegelikult ainult üht eesmärki - teha võimalikult ühtlase SLS juures ca kolmetunnine treening põhivastupidavuse tsoonis. Ehk siis maakeeli, hoida vahendeid valimata pulssi seal 125 ja 137 vahel!

Paaris? Pigem paaritult...

Peale üheksa kilomeetri läbimist jõudsin ettevalmistatud Harku radadele, korraks tundus see nii hää, aga hääl rajal peab ka inimesemoodi suusatama, mis aga hetkevormi juures tõstab pulsi üle normi. Üritasin kuidagi ökonoomitada, aga paradoksaalsel kombel oli korralike tallapakkidega varustatud suuskadega Pääsküla rabas tammumine treeningu põhieesmärgile lähemal kui Harku raudteel uhamine! Kannatasin kuidagi need 11km Harku ringil ära ja suundusin Tähetorni ja Nõmme suusasilla kaudu kodupoole. Kokku sai sõidetud 29km, aega kulus palju - tervelt 3:15, suusad pidin teedeületuste tõttu neljas kohas alt võtma. Huviliste jaoks ka  eilne sõit endomondos!

Jenkat, jenkat, tralalalalaaa....

Kui nüüd viimasele nädalale tagasi vaadata, siis olen vist taas ree peale saanud - 5 trenni ja 10 tunniga sõidetud üle 100 suusakilomeetri annab ka kogu kehas tunda - nii valutavate lihaste kui ka kaduma hakkama kaalu näol. Üritan taaselustada oma läbiproovitud talvise baastreeningu mudelit, mis põhineb 4-päevasel treeningtsüklil ja sellele järgneval puhkepäeval. Ehk siis esimene päev ca 1,5-2h, teine päev 2-2,5h, kolmas päev 3-3,5h ning neljandal päeval 1-1,5h rajal (võib ka joostes) ja tund ujulas. Kokku siis nelja päevaga ca 10h treeninguid. Kõik treeningud teen PV (põhivastupidavuse) võis siis nö rasvapõletustsoonis, mis täidab kahte eesmärki - laob põhja ja vähendab kaalu! Eile juba näitas kaal taas esisaja numbreid!!! :))

Ah jaa, tänan Nõmme teehooldajaid tegemata töö eest ja minu eriline tänu kuulub Suvila tänava krundiomanikele - korralikult puhtakslükatud kõnniteed on lausa loodud suusatamiseks!

Jizerska dvatsatpjatka!

Läinud nädalavahetus möödus peamiselt ratastel ja suuskadel. Neljapäeval kell 11.00 sõitsime Võrust välja, eesmärgiga osaleda Wordloppeti maratonil Tšehhimaal Libereci läheduses. Maraton sõidetud, tšeres magazin ja kodu poole tagasi. Esmaspäeva õhtuks kella 19 paiku Tallinna jõudes oli odomeetril 3500 auto- ja 59 suusakilomeetrit. Aga nagu tavaks, siis kõigest ikka pikemalt:

Lund kohapeal oli, kaevasime endale hotelli juurde parkimiskohad!

Reede lõunaks, kui olime bussid paika saanud ja hotellitoad kätte saanud, tekkis paljudel kaasreisijatel nn "kevadiste vasikate" sündroom, mis väljendus selles, et suusad käes sagiti ringi ja üritati iga hinna eest lumele pääseda. Kuna ise olin juba üle 30h magamata, siis ühel hetkel ei suutnud enam nende kevadiste vasikatega kaasa joosta, võtsin hoopis mõne kohaliku õlle (Gambrinus sai lemmikuks) ja üritasin paar tundi tukkuda. Lumi aga muudkui sadas ja sadas...

Õlu rsk oli odav - 1 eur on ca 25 kohalikku kõšši...

Õhtul jõudsid testsuusatajad tagasi, olevat parima raja leidnud Poolast (???), Poola Wordloppeti maratoni Bieg Piastowi stardiala juurest. Igatahes on Poolasse maratonile minekul lähim normaalne hotell teada :)) Iseenesest oli meie hotell hinna ja kvaliteedi suhtes täitsa ok, ainsaks probleemiks oli kaugus stardikohast (ca 30km) ja ka see, et teel Rokytnicest (hotelli linnake) Jabloneci või Libereci oli vaja sõita üle mitme kuru, mis tähendas paarisajameetriseid tõuse ja laskumisi mööda serpentiine. Ja lumi muudkui sadas ja sadas.

Vaade hotelli aknast, vasaku võsa taga on korralik suusakeskus!

Laupäeva hommikuks suutsime kokku leppida väljasõidu Bedrichovi, ehk pühapäevase maratoni stardipaika, eesmärgiga testida rada, määrdeid ja iseennast. Jõudsime üle mägede kohale, peale parkimisprobleemide lahendamist ja väikest määrimist saime rajale suunduda. Rada oli ilus, maastik veelgi parem - tõeline paradiis. Lumi aga muudkui sadas...

Tõnniga poseerimas paar kilti enne finišit...

Lumi on muinasjutt....

Hommikul gepsu poolt valitud otsetee oli busside jaoks ikka nii karm mägimatk, et tagasiteed sealtkaudu ei julgenudki planeerida. Lisaks oli vahepeal taas veidi lund sadanud. Otsustasime tagasi sõita otse alla Jabloneci ja sealt hotelli. Tee pikem, aga kindlam. All külas oli aga mingi avarii toimunud ja pidime otsa ümber pöörama. See aga ajas gepsu segadusse. Kokku läks meil plaanitud 36km läbimiseks 2,5 tundi. Veidi enne hotelli jõudmist käisime busse tankimas ja peale tankimist oskas teine buss veel tund aega viimast kahte kilomeetrit hotelli sõita. Selle peale sai üks vana vanasõna uue tõlgenduse - narri gepsu üks kord, geps narrib sind ...... Hotell suutis meile parima suusamäärimise kohana välja mõelda hotelli esise nö välifuajee - panime sinna kogu oma kaadervärgi üles ja järgmised 5 tundi möödus määrides. Määrisime suuski ja loputasime kõrisid, õlle väljategijad ootasid oma järjekorda! Paradiis? Aga lund muudkui sadas ja sadas...

Hää, et Tõnn appi tuli, ise poleks jõudnud...

Ca südaööl saime magama, uni ei tulnud ega tulnud, sest lubatud miinuse asemel väljas sulas. Ümbritsevatelt katustelt tuli pidevalt lahmakatena lund alla. Olin kõigile määrinud suusad vastavalt ilmaprognoosile, ehk siis ca -2° kraadi peale ning see ei lasknud magada! Vist uinusin korraks enne kahte, aga kell 2:03 akna taga kõlama hakanud laviinihäire peksis maast lahti. Kes on kuulnud vana nõukaaegset õhuhäiret (Tartu Maratoni kusagil poole peal üks mees teeb ka, aga tema heli on kolm korda nõrgem), see teab. Ega vist enam magama jäänud, sest kell 5 oli juba äratus. Sõitsime igaks juhuks tund aega varem välja, sest mägedes võib olla üllatusi. Ja lund muudkui tuli ja tuli...

Panin stardis suusad alla, tundsin, et libe on. Aga ega midagi teha ka olnud, tuli minna. Jizerskal on start lainetena, minnakse 600 kaupa,  5-minutiliste vahedega. Lahkusin oma (miskipärast esimesest) grupist statkalt viimasena, umbes 7 minti peale starti tulid esimesed (5 minti hiljem startinud) teise grupi sõitjad kandadele. No ei pidanud, isegi kääri ei pidanud. Nägin raja ääres ühte Swix'i põllega meest, tegin nutuse näo ja palusin abi. Suure palumise peale võttis ta kotist midagi ja pani alla. Pidas, pidas lausa 500 meetrit ... ja otsas. 6km peal oli esimene TP, kus osutati ka määrimisteenust. Lasin panna paksu kihi mingit Swix'i hõbedast (VR55 äkki)! Pidas lausa 3km ja siis taas kutu. Rajaks oli meil selline ca 5m lai jäässe tallatud konarlik trass, kus suusk ei pidanud ei taha, ei küljele. Oleks olnud jõudu paaris lükata, oleks tegija olnud... Oleks on hää mees!

Mehed vasakul ei uisuta, nende suusk annab külje pealt tagasi :))

Kuna 15km TP-s määrimisteenust ei olnud, aega oli kulunud juba üle 2 tunni, siis hakkas siiber saama. Hakkasin vargsi uurima, kuidas saaks katkestada. 20km peal leidsin inglishi purssiva korraldaja, kes ütles, et 2km pärast on katkestajate buss. Sealmaal olin juba näinud kõvasti kukkumisi, sest olime vahepealse 1000m pealt taas laskunud ca 800 meetri peale, laskumised aga olid sellised jäised ärasahatatud rennid, kus igasugu tegelased ülimalt koomiliselt oma kukkumisi sooritasid. Tegin ise ka ühes kohas 360°  horisontaalis peale, muud ei jäänud üle. 22km peal võtsin suusad alt ja nõudsin bussi - öeldi, et buss tuleb 3h pärast?!?!?! Siis tuli metsast Anniki ja ütles, et läheme ikka lõpuni, isegi pimedad sõidavad (pimedaid olevat rajal olnud min 3 meest). Mõtlesin veel natuke ja panin suusad alla tagasi. Kildi pärast oli kolm eestlast raja ääres, kes mõtlesid, kas minna pubisse või mitte. Oleks ma siis teadnud, et kaks meie meest olid juba tund aega koos paarikümne katkestajaga seal pubis korraldaja bussi oodanud, oleks kah pubisse maandunud, ootama korraldaja bussi, mida lõpuks ei tulnudki. Mina aga kütsin edasi, viimased 25km olid üsna udus, Anniki ja Einar olid tõeliselt abiks, et ma lõpuks selle Jizerska templi oma WL passi sain. Nii palju oli sellest lisatud määrdekihist abi, et enne iga tõusu korjasin pehmest lumest pakid alla ja marssisin mäest üles. Üleval tõmbasin pakid puhtaks ja sõitsin alla. Nii need kilommetrid kulusid. Aega kulus ca 48km läbimiseks (endomondo) 5 tundi ja 41 minutit, oma kohta pole uurinud ja ei huvita ka!!!

Kusagil rajal, Einar paremal!

Igatahes pean peale säärast maratoni muutma kahte oma seisukohta:
1. Vasa 2007 või misiganes Suusahunt või Haanja Suusa100 kahvatuvad Jierska 2012 raskusastme kõrval!!!
2. Tartu Maraton on vaatamata väikestele apsudele väga hästi korraldatud maraton!!!

Korraldajad on ka vabandanud, hoteli kak polutšhe, polutšilash kak vsegda!!! :)) Mida veel tahta?

Vaatamata kõigele eelnevale ootan järgmiseks Jizerska maratoniks (jaanuari esimene viikend 2013) oma gruppi huvilisi:
1. Lend Tallinn-Praha-Tallinn (suusad viime mööda maad).
2. Transfeer lennujaamast hotelli ja tagasi.
3. Ööbimine 3 ööd hotellis (ühesel toal kallim hind)!
4. Laupäevane rajaproov määritud suuskadega.
5. Pühapäevane maraton tippmääritud suuskadega (osavõtumaks hinna sees).
6. Aftekas kus iganes (näiteks mõni Libereci nightclub).
7. Võimalus saata veid kokkuostetud kaupa piki maad Eesti (kast õlut....).

Hind kokku ca 489€, ca kuu pärast (kui lennukompanii hinnad välja paneb) saab täpse hinna! Osalejate arv on piiratud, kiirustage seltsimehed.....


Postitades avastasin, et pealkirjas on vale number (25=>50). See tuli sellest, et rajal olles ja katkestamismõtteid vaagides sai juba postituse pealkirigi välja mõeldud ja nii ta läks.....

Head uut....

Pealkirja taha võib igaüks kirjutada, mida hing ihkab! Neile, kes ei taha või ei suuda, annan variandid:
1. ... aastat!
2. ... hooaega!
3. ... elu!

Ise valisin selle kolmanda variandi, sest olin 1. jaanuari hommikuks jõudnud allakäigutrepi tippu! Kuidagi imelikult kõlab see kõnekäänd, aga kui ikkagi allakäigu tulemusena mitte ei lähe tulem väiksemaks, vaid ikka suuremaks, siis tulebki jõuda allakäigu abil üles. Ehk siis minu näite varal nägin ühte sellist numbrit, mida ei lootnud enam elus näha (vähemasti oma all kaalul)!?!?!?!

Oleks ma Lennart või Ansip, karjuks kõva ja kõlava häälega: "Tule taevas appi!" Aga nii kõva mees ma ei ole, ma pean ise oma probleemiga hakkama saama. Ja probleem on olemas, tunnistan!! Kas kaalujälgijatel ei ole sellist rühma, nagu on AAA-l või siis nagu need netihullud. Olen viimasel kuul täheldanud, et suurem magu nõuab rohkem süüa ja nälgimine (ehk siis toidu mitteandmine) mõjub väga halvasti! Mis teha?

Kunagi jõulupühade aegu sain kaheks päevaks ratta selga ja hakkas juba mingi fiiling tekkima, aga see läks kähku mööda, sest jõuluks lubatud lapse voodi oli vaja vähemasti uueks aastaks valmis teha. Rabelesin siis voodit teha ja uueks aastaks valmistuda, trenn jäi kannatajaks, lihtsalt polnd aega!!!

Aga voodi sai aus, kel soovi, teen ca 400 eest samasuguse ära!

1. jaanuaril vedasin ennast trenni - ei hoolinud enam muust mölast, sest liigutada oli vaja. Sõitsin Harku tagumisse parklasse ja sealt liikusin oma imika-ringile. Teel sinna kohtasin ka ühte suusatajat - tõele au andes oleks saanud kehva suusaga mõnuga ka suuska sõita. Aga minu eesmärk oli minu imikarada ja vormi testimine. See testimine näitas ikka kohe, et sel aastal jäi vorm ostmata (loe: treenimata). Samal rajal (ca1,1km) sama keskmise pulsi juures (ca 139 lööki/min) jäi keskmine ringiaeg ca poolteist minutit mulluse novembri (2010 siis) vormile alla. Veelgi paremaks asja või siis seisu illustreerimiseks võin öelda, et selle aasta tulemus on tervelt 14,6% kehvem kui aasta tagasi. Ehk siis ma olen tervelt kuuendiku võrra kehvemas seisus kui aasta tagasi.

Harku mets 1.1.2012 kell 14:30

Aga pole hullu - juba homme hommikul ootab ees 1500km sõitu lumelaagrisse Tšehhi Vabariiki. Saame seal reede õhtul ja laupäeval väikse trenni teha, pühapäeval aga stardime koos 16 kaasvõitlejaga Jizerska Padesatka suusamaratonile. Juba noore poisina teadsin, et on olemas Jizerska (piirkond) Padesatka (50) maraton, sest mul käis omal ajal kodus tšehhi superspordiajakiri STADION!!! Nii et veel üks poiskesepõlve unistus saab täidetud! Mõnnna! Tegelt on tore neljakümnesena välja elada neid nö poisikesepõlve asju, või siis pigem hea, et on olemas võimalus täita noorpõlve unistusi!!! Aga selleks me ju elamegi!!!!

Harku mets 1.1.12, paremal viimane laskumine, vasakul viimane tõus..

Järgmine postitus juba Harrachovist, Sporthotel Bohemiast. Nägudeni!!!

Mõõt sai täis!

Jah, esimesel jõulupühal sai mõõt täis. Mitte sellel traditsioonilisel eestlase kombel "mõõt täis", vaid pigem sai täis üks arv, mida poleks vähemasti aastal 2003 taas sporditegemisega alustades enam ette näinud. Nimelt näitas minu kaal esimese jõulupüha hommikul sihukesi numbreid (võrdluseks selle aasta augusti kaal ca 91kg):

Ma-sen-dav...

Viimati oli neljakohaline number minu all kaalul kunagi aastal 2003, siis ma tegin ebamäärast trenni 2004. aasta Tartu Maratoniks (mis lõpuks ära jäi). Ebamäärane trenn seisnes võistlustempoga imika rada pannes, mis lõppes kiirabiga ja südamearsti tõdemusega, et sellise kerega ei saa sellist koormust arendada - ehk siis, üle oma varju pole mõtet hüpata. Küll ma toona siunasin seda südamedoktorit, aga nüüd pean tõdema, et tal oli õigus. Viieteist aasta tegemata tööd ei taastata ühe sügisega. Õnneks jäi 2004 TM ära (seaduspärasus selgub veidi hiljem)!

2007 aasta juulis hakkasime vennaga sauna ehitama. Alguses nö kukepeana tundunud ehitus viis kõigepealt kõik finantsid, siis kogu vaba aja ja takkapihta pani värisema ka mõned elu alustalad (loe: perekond)! Tookord pidasime 29. detsembril avamispidu, aga poole aasta jooksul sain teha treeningpäevikusse tervelt 4 (loe: neli) sissekannet (kaks päeva nö kommertsmatkal ja kaks päeva Haanja100 radadel). Too kuradi 2007 oli ka ainus kord, kui mul Haanja100 rada jäi korraga läbi sõitmata - suutsin seda teha vaid 2 päevaga....
Kuna talveks ettevalmistus jäi mul tegemata, siis jäi 2008 aasta Tartu Maraton ära!

2011 ehk mööduv aasta on minu jaoks igapidi tähelepanuväärne. Esiteks jõudis kusagil talvel minuni arusaam, et koht mingil maratonil ja "Pulleritsu alistamine" ei ole enam primaarsed asjad. Teiseks käisin kevadel lõunalaagris - asi, mida olin seni jälestusega pidanud mingite friikide pärusmaaks. Kolmandaks tegin ennast raudmeheks. Kusagilt sealt peale hakkas väike lagunemine - mott oli maas, eesmärk oli udune. Haanja Jala100-st kuni jõuludeni (56 päeva) on treeningpäevikus 4 sissekannet - jooks, rullsuusk, matk ja suusatamine, kokku 8 tundi trenni kahe kuuga!!!

Iga nelja aasta tagant (2003, 2007, 2011) on mul probleeme sügisese ettevalmistusega, seni on kehvale sügisele järgnenud TM-id 2004 ja 2008 ära jäänud! Tuginedes oma kehvale sügisesele ettevalmistusele võin üsna veendunult väita, et 2012 aasta TM jääb toimumata!

Aga häda selle TM-iga, mul on hooajal hoopis tähtsamad eesmärgid, nimelt 12.08 Kopenhaageni IM - ja seal tahaks finito teha alla 11h. Meest sõnast....!!!!

Aga on ka lähemaid eesmärke. Juba järgmise nädala neljapäeval (5.01) sõidame suurema seltskonnaga Tšehhi Libereci kanti Jizerska Padesatka maratonile. 50km klassikat musta maa pealt, lisaboonusena veel minu stardinumber 400 midagi ehk esimeses laines peale proffe. Nalja saab....

Et aga kaalu mitte katki astuda, ajasin jõulu ajal oma talveratta välja ja tegin kaks pikka sõitu. Esimene sõit oli veidi vihmane ja viis mind Harku metsa. Eilne sõit oli tuuline, aga soe ja see möödus vanu häid radu tallates Saku100 radadel:

Pärast ekslemist jõudsin algupära algusesse...

Kapsas metsas, jänesekapsas????????

Ah jah, veel üks hea pilt, pigem eellugu. Saku100 sillad on ehitatud ca 5 aastat tagasi ja eile neist üle sõites tekkis äkkmõte, et äkki mõni sild ei pea enam. See mõte sai kinnitust, kui jõudsin selle sillani....pidin kõva maa peale tagasipääsemiseks veel kolm silda ületama - hästi läks:

Langenud sild kusagil Pokumaa lähistel...

Ühesõnaga, olen taas tagasi reel. Teen õpetaja Lauri sõnade järgi - kui tervet trenni ei viitsi, tee pool, aga tee hingega. Küll ma jõuan, hooaeg on pikk veel ees.

PS! Hetkel on üks koht vaba Hispaania laagrisse 26.03-16.04. Huvilistel palun kontakteeruda!

Suuskadega jalutamas

Eile enne ärasõitu Tallinnast Võrru ilmus Haanja Suusakeskuse Pubi Facebook'i lehele üks pilt, mis nõudis lähemat uurimist. Kui siis veidi Haanja suusaradade veebikaamerat ka sai jälgitud, oli asi selge, viskasin igaks juhuks suusad bussi, sest mine sa tea!

7. detsember 2011 Haanjas. Foto: Pubi Finiš

Täna üritasin võimalikult kiiresti oma Võru asjatoimetustega ühele poole saada, eesmärgiga veidi ennast tuulutada ja suuski jalutada. Kusagil lõuna paiku sain juba bussi nina Haanja poole pöörata. Nagu ikka, oli veel kuni Kasaritsani asi nutune, aga niipea kui Haanja ristis (Jaanimäe rist) jõudsin ca 200 meetri peale üle merepinna, läks pilt ilusaks ja valgeks. Haanjas panin kooli juures muidugi pikalt ABS-i krõbisedes parempöördest mööda, asfalt oli puhta jääs. 

Kibekähku suusad alla ja minema. Saaniga oli paar jälge ette sõidetud, see tegi lumeolud tunduvalt paremaks.

Kolmese ja viiese lahknemiskohas - hääää!

Peale esimest kolmest käisin uurimas, et mida need Haanja noored seal staadionit nühivad, kui metsas niivõrra hea rada...

Staadionil oli ca 10cm paksune lumekiht.

Selgitasin treener Kadrile olukorda ning suuremad ja tugevamad aeti koos minuga kolmese peale. Pärast lastekarja ülekäimist läksid mõned kohad nutusemaks, aga polnd hullu! Metsa vahel suusatas isegi Laur Lukin mulle vastu.

Kolmese lahknemine valgustatud rajal, hää klassikatõusu nurk!

Sõitsin ise küll uisusuusa ja -saapaga, aga suurem osa tõuse läks ikka klassikalises stiilis. Suusk miskipärast pidas, kas oli lumetemperatuur nulli lähedane või oli must maa suusapõhjale liiga lähedal! :))

Kolmandal ringil sõideti kolmese tõusul maa välja.

Aga see kolmese tõus oligi kogu ringi kõige kehvem koht, mujal sai mõnuga suusatada, mis minu hetkevormi juures nägi küll rohkem välja suuskadel jalutamisega. 9km läbimiseks kulus aega veidi üle tunni ja seda 142-se keskmise pulsi juures. Veel sügisel olid mu jooksutrennid kiiremad ja pulss madalam!

Aga kokkuvõttes ei ole ju treeningul (eriti esimesel) arendatav kiirus oluline. Palju olulisem on see, et selle jalutuskäiguga vabanes organismi hulgaliselt rahulolu tekitavaid hormoone. Kas neid nüüd niipalju tuli, et minu sügislaiskust murda, ei tea. Aga vähemasti suusahooaeg sai avatud!!!