Teisipäev, 28. veebruar 2012

Üks vale samm ja......


Teinekord on kohe nii, et kui kõik läheb liigagi hästi, siis ilmneb kohe mingi jama või juhtub mõttetu õnnetus. Ja selline asjade järjepidevus paneb ikka tõsiselt mõtlema, et kusagil on olemas mingi kardinatagune jõud, mis sekkub just siis, kui mõnel hallist massist ja harju keskmisest välja tahtjal hakkab see just õnnestuma.

Eelmine jama juhtus 5. novembril, kui läksin nö uut treeningaastat alustades pikemale jooksuotsale. Jooks lõppes Kalda tänava ladude juures põlve (pigem selle külje) valuga, mis lasi hädapärast kodu kõndida. Kõndimine aga ei soojendanud piisavalt keha ja märjas riietuses üle 6km liiga aeglane läbimine lõppes korraliku tatitõvega. Sealt sai alguse üle kahe kuu pikkune allakäik ja kogu see muu jama, millest siin juba aastavahetuse paiku kirjutatud.

Nüüd siis sain taas hoo üles - 43 päeva jooksul sai tehtud 87 tundi trenni, millest 800km suusatamist, 20km kepikõndi ja 30km ujumist. Kaal langes 102,1 kilogrammi pealt sinna 94 ja 95 kilo vahele (oli seal stabiilselt viimase nädala). Plaanis oli veel kaks nelja päeva pikkust treeningtsüklit teha ja siis hoog maha võtta, ees ootamas ju Suusahunt ning Haanja Suusa100.

Tegin maratonireisi Haanjasse, korjasin Tallinnast peale sõitjad ja suusad, määrisime ligi 15 paari suuski, pidamist ei pannud (ühele paarile panime, sest klient ei olnud karestatud suusaga nõus), sõitsin ka ise maratoni ajal raja erinevaid lõike:
Liidrid mõrvaritõusul 4,5km enne lõppu.

Õhtul tegime Lauga talus sauna ja siis tuligi see vale samm - läksin lavalt õue sauna kerise alla värsket õhku juhtiva toru klappi avama, kui murule langenud värske lume peal libises vasak jalg alt ja keha prantsatas jalale peale. Kohe ei saanud aru, et midagi viga on, ainult veidi valus oli. Õhtul käisime veel kohalike vaatamisväärsustega tutvumas...
Head vabariigi aastapäeva!
... ja hommikul ei saanud enam jala peale toetuda. Läbi häda sain liikuma ja sõitsin veel Tallinna. Kodust saadeti muidugi kohe traumapunkti ja seal läks asi tõsiseks. Jalg taheti kipsi panna ja kirjutati mingid hullud ained välja. Tagatipuks olime eelmisel päeval Haanja maratonil traumatoloog-ortopeed dr Leho Ripsi pidamisega kapitaalselt puusse pannud....ja minu kõnele ta ei vastanud!!!

Õnneks helistas Leho tagasi - keelas kipsi ja muu jama ning soovitas pigem jalga liigutada ja venitada. Esmast diagnoosi pole, sest röntgen midagi vale ei näidanud ja tomograafi niisama ei saa. Peab andma jalale mõõdukalt rahu ja veidi venitusi. Spordipaus 4-6 nädalat......kes kurat teab, milleks see taas hea on.....

Neljapäeval sõidan Rootsi Vasale - õnneks reisikorraldajana! Äkki järgmine jutt juba sealt?

3 kommentaari: