10 väikest Neeegrit ehk Haanja Jala100 - For Real!

Et kõik ausalt ära rääkida, mis ja kuidas, pean alustama kaugemalt - talvest 2009, kui tutvusin ühiste tegemiste käigus ühe lõbusa seltskonnaga - walkie-talkie'dega. Olen nendega läbi teinud meetrise lumega lumeilvese matka, kohtunud suvistel seiklusspordiüritustel ning eelmisel sügisel üritanud kahe päeva jooksul läbida ratastel Haanja100. Tookordne matk toimus novembri lõpus ning vähene valge aeg, hull tuulemurd metsas, osalejate ebapiisav ettevalmistus ja ka rahvusvaheline imperialism segasid toona 100km märgini jõudmist. Suutsime vaid 76km, aga see nö tegematajätmine tekitas uue ja hullema idee - läbida H100 originaaltrass jalgsi kahe päevaga?!?

Aga noh, tehtud-mõeldud, 6. novembri hommikul oli Kurgjärve baasi platsile kogunenud 10 väikest neegrit, et hull eesmärk ellu viia. Sõitsime minu bussiga Luhtõsse (sealt Kubija finitoni 38km ja Kurgjärveni 14km) ning täpselt kell 8.00 hakkasime astuma. Esimene väike neeger lahkus peale Vällamäge (18km),


teise neegri jalad jäid kõndimiseks liiga lühikeseks pisut enne Kaasjärve (27km). Mul endal tekkis ka kusagil seal vana prügimäe kandis reites mingi värelus, aga miskipärast läks see kusagil Verijärve kandis üle. Ajaga 6:21 olime Kubija hotellis, seltskond muidugi tundis ennast vabalt, kohe fuajees vabaneti saabastest-sokkidest ning mindi paljajalu restorani laiama (loe: suppi tellima). Meeletute jõupingutuste tulemusena õnnestus kogu punt ca tund aega peale maabumist uuesti liikuma saada - ees ootamas 14km tõusu Kurgjärvele. 3km asfalti mööda Tornimäele ja siis tõmbas vanajumal rubilniku välja - pime kui kotis. Meie lampide galerii oli üsna OK, Jaanimäe, Taevatrepp ja kell 19:30 olime Kurgjärvel. Koguaeg 11:30, minu puhas kõnniaeg 8:59, tempo siis 11:14 min/km. Ühesõnaga, 2,5h molutati tühja!!! Esimese päeva 52km tegi oma töö, esialgu ei suudetud isegi tuppa minna, vedeleti niisama Kurgjärve baasi kolmanda korruse koridoris ning tarbiti erinevaid taastavaid mõnuaineid - viiner, kook, õlu jne jne jne.


Õhtul väike saun, kreemitamised (hobuse kuumendav ja Born'i jahutav salv), veel veidi taastusjooki ja tuttu. Pühapäeval kell 7:45 oli stardis 7 neegrit (üks eelmise päeva katkestaja proovis uuesti ja 2 esimese päeva lõpetajat teatasid oma jalgade koostöö lõppemisest peaga). Juba vähem kui kilomeetri pärast kusagil Rabadumäe kandis pööras seitsmes neeger otsa ringi, järgi jäi meid 6. Hallimäel tegime esimese söögika, Munamäel lahkus ka walkie-talkie'de tugi-isik ja järgi jäi meid viis. Peale Vaskna kallasrada otsustas ka viies neeger lahkuda. Tema lahkumist peaks tooma positiivse eeskujuna võrdõiguslikkuse vallas - kui laupäeval alustas 4 meest ja kuus naist, siis Vaskna ääres oli alles 2 naist ja 3 meest. Pauli lahkumine tasakaalustas sugudevahelise võrdsuse ning võisime rahulikult oma rännakut jätkata. Ühes kohas enne Plaanit leidsime oludele vastava liiklusmärgi - tuju sai täiendust!



Plaanil ootasid meid kõik luuserid, väike toit ja edasi - Massimõrvarist alla, Plaani Jaanimägi, Vorstikas ja siis kui 95km oli läbitud, ei suutnud enam kõndida - nii krdi valus oli. Kui kõndida ei saa, jääb edasiliikumiseks 2 varianti - jooksmine ja roomamine. Roomata tundus imelik, seega hakkasin jooksma ja mirakel-mirakel, see oli nii iisi! Ma ise arvasin, et ilmselt see hetk, kui sa jooksusammul oled nö õhus, et jalad ei puutu maad, siis ei ole valu, sest ei pea oma suurt keret maha toetama - see ongi see, mis teeb jooksu ainuvõimalikuks edasiliikumise viisiks! :)))) Teine päev siis 48km, koguaeg 8:50, puhas kõnniaeg 7:44, tempo 10:05 min per km. Vähem neegreid, vähem molutamist! :)))

Aga noh, tehtud see sai. A kuda siis veel seda teha saab - suuskadega, käte peal kõndides, roomates või tagurpidi kõndides - issanda loomaaed on suur ja huvitav......