Tule saarele sa, tule saarele sa, kas uju või sõida või sõua!

Et kohe alguses pealkirja kohta selgus majja saada, siis pean tõdema, et see kolmas variant saarele minna jääb täna minu poolt proovimata, sest kuigi hetkel on paadikäru ja bussi peal kokku 10 paati (kanuud), siis nendega sõuda ei saa ja pole ka vist vaja.

Aga teine variant - saarele sõitmine, toimus hommikul uhke Saaremaa nimelise praamiga. Teine variant, see ujumine hakkab aga kell 13:00, ujutakse Muhu saarelt Vahtna sadamast Saaremaale Orissaare jahisadamasse. Distantsi pikkuseks on pakutud 2290m, ujumise omapäraks on igasuguste kombinesoonide keeld. Õnneks on vesi mingi 22-23 kraadi, niiet kannatab ainult ujukatega ujuda küll. Käisin veidi aega tagasi vett proovimas, oli teine libe küll, aga ei saanud kuidagi käsi liikuma. Eks pooleteise tunni pärast saab teada, mis tunne on. Kirjutan siis hiljem edasi...


Jätkan kell 20:42...
Hetkel olen infosulus, ei tea ujumise aega ega üldkohta, tean vaid, et sain omas M40 klassis selle "parima" ehk siis neljanda koha. Aga ujumisest - kell 13:05 anti start, üle 100 osaleja, ca 50m laiune stardiriba ja alguse ca paarsada meetrit vööni vesi tekitas korraliku segapudru, kuni esimese poini (neid oli reas vist lausa 5 tükki) ei saanud mitte aru, kuhupoole peab ujuma. Tegelasi pani eest diagonaalis nii paremale kui vasakule läbi. Ilmselt tekitasid suurt segadust turvapaadid, millest igas oli üks oranzi vestiga kohtunik (ka poid olid sama värvi) ning seega ei suudetud alguses seda õiget oranzi suunda leida, kuna terve front oli oranzi värvi täis!!!

Aga peale esimest poid läks lahedamaks, terad-sõklad jne, sai järgmine poi sihikule võetud ja hakkasin vaikselt tempot tõstma, möödusin mitmest segajast ja nii läks väga broolt kuni viimase poini, kui hakkasin tundma reielihastes külmatunnet. Kuna ma kroolis eriti jalgu ei kasuta, siis hakkas jalgadel külm, mis tipnes vasaku jalalaba krambiga, nii et edasi sain ujuda vaid jalalaba risti hoides. See aga pidurdas kiirust ja üks tegelane sai enne lõppu mööda. Hetkel tean umbes, et sain ajaks 36-37 minutit, aga see on ka kõik.

Edasi ootas mind Orissaare poe juures Aux, kellega suundusime rattasõidule. Esmalt külastasime Tornimäe kalmistu värskeimat hauda, Trauks kui keskmisest eestlasest suurema südamega inimene oli seda ratturite kidnäppamist tõsiselt põdenud ja kahjuks ta ei jõudnudki seda 14. juuli rõõmusõnumit ära oodata. Edasi tegime Auxiga Kirde-Saaremaale tiiru peale - Pöide-Angla-Leisi-Orissaare, kokku tuli mul ca 81km keskmise kiirusega 29,9km/h. Rääkisime maast-ilmast, augustituurist, TriStarist jne. Aeg möödus kiiresti.

Kui saan kusagilt ujumise tulemused ja mõned pildid, panen kohe üles! Ausõna!!!

Nägin õhtul poole silmaga ujumise protokolli - võitis Andres Olvik ajaga 26:11, min olin 28-s, ajaga 38:41.

Haanja100 single-speediga - TEHTUD!!!

Suhtusin täna sõidetud sõitu ikka kõva eelarvamusega, põdesin ikka kõvasti neid tõuse, mida ma oma 32/20 ülekandega sõita ei suuda ja neid kruusakaid, kus selle ülekandega väntamine tundub tühja tuule tallamisega. Nüüd takkajärgi, selle-aastase raja läbi teinuna, tahaks hüüda nagu kolenägudega grupi KISS laulja Paul Stanley tegi (I was made for loving You baby), et this bike was made for Haanja100 baby!!! See ratas, see Trek Marlin 29er SS, töötas rajal nagu loom - need tõesti karmid tõusud (a la Jaanimäe esimesed 2 põksu, Taevatrepp, Sikamägi, Rabadumägi, Püstümägi, Lukumägi, Munamägi, Purka mägi, Plaani hardcore tõusud, Vorstimägi, Vällamägi, Andsuka tagune jne), millest ma seda sadat sõites pole kunagi üles saanud, jäid alistamata, aga ca 10 tõusu, mida pole seni sadulas võtnud, said täna võetuks. Kas on see ratta süü, millest pole võimalik rohkem võimu välja võluda, või on jalg tõesti nii hea - seda näitab juba lähem tulevik. Aga kõigest täpsemalt, 8:41 kestev sõit on asi, millest peab kirjutama!

Hommikul kell 9:00 alustasime üheksakesi, paar meest jäi kohe maha, üks tuli hilinenuna järele. Vabandan mahajäänute ees, sest tempoks oli lubatud 10-11km/h, aga kogutempo oli täna 11,7km/h ja ilma seisuaegadeta, ehk puhas sõidutempo lausa 13,6km/h. Liikusime kaheksakesi vaikselt Haanja poole, testisin oma ratta ülekannet ja teiste pauerit. Esimeste tõsiste tõusude juures sain aru, et liigun jala umbes sama kiiresti kui sõitjad, ehk siin siis 1:1 single-speedi kasuks - nemad kurnasid sõites jalga, mina sain teist lihast koormata. Õnneks pole Haanja100 alguskilomeetritel sellist kiiret kruusalõiku, kus oleks pidanud hakkama kadentsi tõstma mingi 150 pöördeni minutis! :)

Ivo ootas meid Hallimäel, esimeses TP-s 24,5 kilomeetri peal, sõin banaani, pumbati kumme ja sõideti edasi. Munamäe tõusu võtsin jalga hoides kõndides, järgmine kõnnitõus oli Purkas - seal ehmatas meid ca 5m meie tagant üle tee jooksnud ca 2m turjakõrgusega põrdapull. Oli see vast ilus loom!!!! 42,5km peal oli uus TP, sõin 2 müslibatooni, jõin veidi spordijooki ja panime edasi. 53km peal (Vorstika peal) läks üks mees Võru poole ja üks Ruusmäe poole, peale Vorstikat läks üks veel kodu. Jätkasime kuuekesi. Luhtõs tegime 63km peal peatuse ja peale batooni söömist läks mul kui teejuhil järg käest - elektrimeeste poolt lõigatud võsa peitis õige tee ära ja ca 10min läks õige jälje leidmiseks. Siinkohal on paslik märkida, et tänase päeva raskeim vastane ei olnud mitte tõusud või kuumus või putukad, vaid hoopis lokkav hein. Mõnes kohas oli seda lausa niipalju, et hein kippus pidurit vajutama (lenksul siis neid hoobasid suruma) ja vahepeal paistsid ratturitest ainult peanupud. Kuna olin üldjuhul ise alati esimene sõitja, siis sain ka kõik nõgesed endale, aga sellest juba hiljem.

72km peal saime taas (lõpuks) juua ja süüa - Ivo oli Tsardsõmäe alla kõik oma jäägid jätnud, panime paunad-pudelid täis, paar banaani-batooni ka sisse ja lõpu poole minema, 28km minna! Edasi kaks kurikuulsat kuusesinglit, palju heina ja siis Vällamägi (seal ütles mulle üks down-killer, et ma suren single-speediga H100 peal, teadmata, et mul juba 77km H100 rada läbitud). Haanjamehest panime hooga läbi, aga siis hakkasid sõitu augud tekkima, tegelased hakkasid vaikselt väsima ja rivi lõpp läks kummipaelaks. Pidev ootamine viis lõpuaja lootuse üle 8h ja samas ka keskmise pulsi ikka väga madalale!!! Bock'i vana oli koos lastelastega tee peal meid tervitamas, väitis, et sel aastal pole ühtegi ratturit veel tema trepimati pealt üle sõitnud. Parandasime selle vea! Kõige naljakam oli see, et eelmisel aastal sain 27-käigulise rattaga H100 läbisõidu suurimaks kiiruseks 52,6, siis sel aastal sain single-speediga (32/20) kiiruseks lausa 52,7 ja seda ilmselt peale Kavadilt kruusa mööda alla tulles! Lõpus hakkas tunduma, et 27- ja 1-käigulisel rattal pole vahet, sest püsisin pidevalt rivi eesotsas ja tegin tempot. Pidevalt pidime mahajääjaid järgi ootama, sinna läks oma paarkümmend minutit....

Aga lõpuks olime kuuekesi kohal:
aega läks 8:41, keskmine kiirus sõidul 13,6km/h, kokku 11,7km/h, suurim kiirus 52,7km/h
ascent 1651m - no kurat see küll õige ei ole...
pulss 137/170 (eelmise aasta 103,8km sõidul 8:12 aja juures avg HR 155!!!!)
calories 6662 tükki

Kubijal kell 17:45 - 5 meest ja 6 ratast, foto Aivar Uutar (ei ole pildil)! :)

Kubijal ikka hakati unekeskust ehitama, seega saab traditsiooniline lõpp muudetud, rada läheb lihtsalt alla paisjärve äärde ja enne lõpujoont saab võetud veel korralik tõus. Lõpetasime sõidu sõbralikult, 3 uustulnukat (esimest korda H100 rajal) tänasid teejuhti ja lubasid 1. oktoobril stardis olla. Endal läks lõpp ikka kuidagi liiga lihtsalt, tavaliselt H100 viimaste kilomeetrite rampväsimusest-tülpimusest polnd jälgegi. Tunne oli säärane, et võiks veel sõita või siis joosta. Tekkis selline "pole võimalik" tunne, et kõik on võimalik. Aga jalad ja käed said ikka nõgeste käest karmi laksu, õhtul sauna minnes oli tunne, et keegi üsab leeklambiga karvu jala pealt maha. Punaste nõgesekupalde front läheb täpselt rattapüksi alumisest randist alla sokkideni ja kõrvetab senimaani. Käte peal on siis front varrukast kinnasteni - nahk on ühtlaselt nõgesekuplasi täis. Aga see on mõnus valu, eriti, kui lihasvalu pole. Või ei tunne seda läbi nõgesekirvenduse???

Igatahes oli üks kordaläinud päev - single-speed sai testitud ja sai kõrgeimad hinded. Enda vorm on ka ilmselt ülikõva, sest senini alati mind seljatanud konkurendid olid täna tunduvalt aeglasemalt planeedilt.....ja tavaline H100 järgne väsimus ei hakkagi vist ennast ilmutama. HEA ON!!!!

Allahu Akbar!!!

Tahtsin küll tänase postituse teha eilse Võrumaa rattakrossi MV teemal, kus ma saavutasin hõredas konkurentsis seenioride seas kolmanda koha, aga tänahommikused head uudised Lähis-Idast tõrjuvad kõik argipäevase kõrvale, sest 7 eesti ratturit said täna vabaks.

Eilse krossi lõputõus (3 korda), sinkuga alistamatu... (ja meedia kallal)!

Kunagi märtsis, 36h enne Hispaaniasse sõitu, lugesin kusagilt onlain uudist, et Liibanonis on röövitud 7 eesti ratturit. Esimesel hetkel ei löönud kohe pilti klaariks, aga ca minut hiljem oli selge, et tegu on nö meie oma meestega - meestega, kellest neljaga olin vähem kui aasta tagasi teinud läbi Maituuri. Siis sõitsime marsruudil Tartu-Rakvere-Tallinn-Vändra-Viljandi-Tartu. Ise ma sain erinevate tööalaste ja tehniliste põhjuste pärast osaleda 2 täis- ja 2 poolikut päeva, aga oli see üks mõnus sõit.

Me kõik enne starti 2010 suudlevate tudengite juures...

Sel kevadel, täpsemalt 11-16. mai pidime taas Maituuri sõitma, esialgsete plaanide järgi pidi tuur algama taas Tartust, esimene etapp pidi minema Põlva maakonna kaudu ja jõudma esimeseks ööks meie juurde Lauga talusse. Kahjuks jäi selle aasta tuur pidamata, aga küll me selle järgi teeme...

Nii kuradi hää meel on, et poisid taas tsivilisatsioonis on, seetõttu olen veendunud ateistina valmis ka Allahi ennast kummardama - ALLAHU AKBAR!!!

Valga plekkmees - ei tehtud!

Raud on kõva, raud ei anna paindele järele. Plekk oleks ka nagu raud, aga plekk paindub. Raudmees on see, kes ei anna paindele järele, vaid läbib täispikka triatloni. Tegelikult ei anna ka plekkmees, ehk poolpika triatloni läbija, paindele järele, aga see pole ikka see õige, see raud!!!

Ma pole hetkel kumbki, sest eile jäi mul Valgas plekkmees pooleli. Aga vähemasti talitasin õpetaja Lauri sõnade kuldsete sõnade järgi, et kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool, aga tee korralikult!

Et siis kõik ausalt ära rääkida, pean vist minema nädalatagusesse aega, kui peale Käärikul peetud Salomon Superman'i sai enesega nö leping tehtud. Uuest nädalast alates tuleb minna täisrežiimi peale - ainult valitud toit, no beer at all ja ainult korralikud (mõtestatud) treeningud. Organism aga ei tahtnud nö ülevalt poolt peale surutud "uue eluga" kuidagi kaasa minna, põrkis vastu. Kõige selgemalt ilmnes see öösiti, kui kolm esimest ööd ei saanud kuidagi und - tagajärjeks hommikune ja päevane väsimus, mis omakorda hakkas tekitama käegalöömise tunnet. Vaatamata kõigele ma ei andnud alla - nädalaga kaotatud kolm kilo ja neljapäevasel jooksuotsal ca pool tundi peale algust kogetud imeliselt hea jooksutunne andsid märku, et valitud tee on õige.

Laupäev algas ilusti, hommikupoolikul korraldasime vennaga kahele seltskonnale kanuusõidu Võhandul ning õhtuks oli XT-Spordi korraldajad meid kanuudega palunud Niitsikule 24h võistlusele. Nö legendi kohaselt pidid esimesed tiimid saabuma Mädajõel peetavale kanuuetapile kell 18:00 ja viimased kell 20:00. Arvestuslik viimaste kanuude kättesaamise aeg Võõpsust oli südaööl ja magama oleks ma pidanud saama kell 1:00. Arvestades pühapäevase plekkmehe stardiaega ja Valga lähedust (alla tunni sõitu) oli nagu kõik kontrolli all. 24h võistluse rajameister oli aga osalejaid tugevasti üle hinnanud, sest esimene tiim laekus kanuuetapile kell 20:30 ja viimast nelja tiimi üldse kanuudesse ei lastudki. Algselt Niitsikust Võõpsuni planeeritud kanuuetapp lühendati Käreni ja nii saime kell 2:40 viimase kanuu peale, kell 3:36 sain voodisse ja kell 8:45 voodist välja. Kokku siis 16,5 tunnine tööpäev ja 4 tundi und...... Takkajärgi tarkusena oleks võinud endale õhtuks asendaja rentida, saanuks korralikult välja puhata. Oleks on ikka hää mees küll!!!

23.06, Mulgi-Jaani triatloni stardis (paremal, ilma prillideta)

Algas poolpika triatloni päev. Kohale jõudsin nibin-nabin, kruvisin veel eraldistardi torud lenksule, tegin kohapeal endale geeli (mesi + vesi, loksutada - valmis), asjad kaasa ja vahetusalasse. Kuna veetemperatuur oli 22,5°C, siis oli kalipsode kasutamine ujumisel lubatud. Üks minu trumpe oli sellega läinud. Ise läksin ujuma ilma kalipsota (kuigi oli kaasas), sest Viljandi triatlonil saadud klaustrofoobiline kogemus selle nahaga ujumisest oli veel seni mind kummitamas. Ujuti Pedeli paisjärves kaks 950-meetrist ringi kahe väljajooksuga. Erinevalt Viljandist, kus sai ennast esimese sirgega kinni ujutud, alustasin väga rahulikult, tõmbasin ennast kohe üsna kalda äärde, et oleks lihtsam trajektoori hoida. Varases nooruses õpitud üle kolme tõmbe hingamine on avavees tegija, tavaliselt kannatab ca 50 meetrit ilma õiget suunda vaatamata krooli tõmmata ja erilist eksimist ette ei tule. Avasirgel ujusid mustad nahad mulle pidevalt paremalt sisse, nendest lahtisaamiseks tõstsin tempot. Teisel ringil läks vabamaks ja ka tunne läks paremaks. Hakkasin tasapisi teistest ujujatest mööduma. Veidi enne lõppu oli tunne kohe nii hea, et tahtsin veel ühele ringile minna?!? :)

Mulgis rattale minekul..

Vahetusalast rattale minnes kuulsin kommentaatorilt, et stardist on kulunud 32 minutit, järelikult olin ujunud etapi poole tunniga. Järgmiseks oli plaanitud rattaetapp läbida vähem kui kolme tunniga, siis jääks poolmaratoni läbimiseks aega ca 2:15, et jõuda kohale koguajaga 5:45! Ratas algas kohe sellise korraliku tõusupõksuga, mis pani planeeritud rahulikule algusele väikse põõna. Üleval Olerex'i tankla juures oli jalg juba paks ja esimene minek mööda Uulu maanteed üsna vaevaline. Vasakult vuhises pidevalt mööda aerodünaamiliseid rattureid veelgi aerodünaamilisemate pillidega. Karbonjooksud ja kettasrattad huilgasid. Endale tundus vahepeal, et ma seisan, kuigi esimese 23,6km ringi lõpuks suutsin keskmise kiiruse ajada 33,0km/h peale. Teisel ringi lõpuks oli kogu distantsi keskmine juba 33,1km/h, tunne läks järjest paremaks, vaatamata kinnitusest lahti põrunud käetoele, mis pidevalt laperdas ja tahtis kogu aeg sättimist. Lootsin kolmanda ringi lõpuks keskmist veelgi tõsta, tunne oli hea ja sain ka ise mõnest sõitjast mööda. Aga ringi lõpus näitas kell üllatuseks poolteist minutit kehvemat aega, kui ootasin. Kuidagi naljakas olukord tekkis - tunne on hea, aga spidomeeter seda ei näita. Selguse saabumiseni ei läinud kaua, viimast korda Sooru poole sõites tundsin sepikoja lähedalolekut ja üks haamer sealt mulle ka tuli. Seni taga passinud kolm tegelast vajutasid mööda, enda keskmine hakkas kukkuma ja kokku kukkus ka kogu mott.

Mulgis õnnestus triatlon lõpetada...

Otsus oli kindel - sõidan ratta lõpuni ja jooksma ei lähe. Kui ikka sein on ees, siis on raske sõita. Viimane ring viis küll keskmise alla, aga suutsin läbida 95,5km (korraldajate poolne pakkumine) või 96,7km (oma kella tulemus) siiski kolm minutit alla kolme tunni - aeg 2:57 ja keskmine 32,8km/h. Katkestamine jätab alati paha tunde hinge, aga seekord on kuidagi kergem olla. Eks tulevik näitab, kas tegin õigesti? Nii-öelda vastu seina, nui neljaks, distantsi lõpetamine oleks võinud lõppeda korraliku tüsistusega nii füüsiliselt kui vaimselt, praegusel hetkel ma seda katkestamist küll väga üle ei ela. Pigem olen näljane ja motiveeritud oma kindlat režiimi jätkama - juba nelja nädala pärast on TriStar ja kuue nädala pärast Finale Ultimo!!!

Kahjuks pidin postitust ilmestama eelmise võistluse piltidega, fotode autor on Jüri Suur! Suur aitähh ja jään ootama eilse võistluse pilte!

Hüüdja hääl kõrbes leidis kuulja!

Kirjutasin täpselt kuu aega tagasi siinsamas blogis:  
2. Kui spordiüritusel müüakse geele, siis võiks osaleja peale finišit saada kasutatud geelipakendi ettenäitamisel müügikohas näiteks 20-30% allahindlust uu(t)e geeli(de) ostmiseks. See ei ole minu idee, lätlaste juures see töötab, viimasel Trek-Philips maratonil müüdi peale sõidu lõppu üle 100 lati (2200 krooni) eest geele ainuüksi tühja pakendi (ehk siis selle rajalt tagasitoonute) ettenäitanutele!!!  


Kuu aega hiljem on esimene reaktsioon käes, sest Hawaii Express algatas Tour de France'i lõpuni kestva kampaania: Ära saasta, säästa! 
Antud kampaania näol on kaupmehe poolt ilmselt põhirõhk suunatud siiski oma geelide (kaubamärgi) müümisele poole hinnaga, saastamisvastane idee on siin nutikaks ettekäändeks.

Aga vaatamata kõigele ootab hää algatus järgijaid - eks me näe, kas mõni spordiüritus või siis pigem sellel üritusel geelidega kaupleja ka ideega kaasa läheb???  Haanja100-l peaks see idee toimima....

Salomon Superman

Teen kohe alguses selgeks, et mina ei ole Superman, mina sain tagantpoolt n-nda koha!! Supermaniks sai iginoor ja igivintske Urmas Utar, edestades Rait Pallot ja Venemaa suusakoondislast. Aga kõigest järjekorras.

Eelmisel nädalal sai ennast sellisele huvitavale võistlusele kirja pannud. Ees oli ootamas (korraldajad kärpisid küll vähese osalejate arvu võrra täisprogrammi) 1,5km jooksu, 8km rulluisku (Käärikult Pühakale), 400m ujumist, siis veel 8km rulluisku Käärikule tagasi. Edasi järgnes jooksuga Kääriku viiene suusaring ja tagatipuks 2 Kekkose ringi rattaga. Võtsin selle võistluse endale plaani kui laheda võimaluse trenni teha ja ennast järgmise nädala poolpikaks triatloniks veidi lahti sõita-joosta. Kui sündmustest veidi ette rutata, siis läks nagu ikka - number külge ja täiega punuma. Lõpuks oli keskmine pulss 165 ja max 179. Aga see selleks, ikka asjast järjekorras.

Start on antud!

Stardist hakkasin vaikselt liikuma, enne metsa jõudmist oli juba paarikümnemeetrine vahe sees. Et siis kõik olid ees ja mina pikalt viimane! Ka kõik osalenud 6 naist panid sellises 3km jooksu tempos minema, et anna kohe olla. Lasin rahulikult omas tempos, esimese suure tõusu võtsin kõnniga. Kui lõpuks uisud jalga sain, oli plats puhas, kõik olid läinud. Kuigi plaanisin asja hästi rahulikult võtta, siis miskipärast panin kohe kõva tempo peale, aga eks eespool paistvad seljad olid kõvaks utsitajaks. Takkajärgi tarkusena oleks võinud suusakepid kaasa võtta, nendel rulliraja tõusudel - eriti just tõusu lõppudes, kui hoog väga maha läks - oleks nendest palju abi olnud. Ujumise vahetusalasse jõudes olin mingist 6-st konkurendist mööda saanud (jah, 4 neist olid naised, seega mitte konkurendid, neil oma rada). Samal ajal sättis vene koondise mees juba suusasaapaid jalga, et peale ujumist Käärikule tagasi kimada. Ujumisetapil sain veel mõnest tegelasest mööda ja enne kaldale jõudmist tõusin ka nö naiste liidriks, sest möödusin vees Eveli Sauest, kellel see ujumine kuidagi välja ei tulnud. Järgneval uisuetapil üritasin küll paarkümmend sekundit varem rajale saanud Kraami Sulevit püüda, aga peakonkurendiks sellel etapil saigi mulle Eveli. Tõusu peal tõmbas ta mulle tiheda sammuga kõrvale ja mööda ka, aga laskumistel olin temast 2 korda raskemana selgelt kiirem. Jõu vastu ei saa, veidi peale Sihvat hakkas ta vaikselt eest ära libisema ja peale seda sõitsin lõpuni üksinda - taga oli pikk tühi maa.

Ja läind ta oligi, poolteist kilomeetrit Käärikuni!

Järgnev jooksuetapp oli vist päeva raskeim ala - kuumus, tõusud, ebatasane pinnas ja need parmud-kärbsed, kes ainult laskumistel veidi maha jäid.Tõusud lasin pika imika sammuga, laskumised ja sirged üritasin joosta, aga uisutamisest veidi valusaks jäänud põlvepealsed lihased andsid tugevalt tunda. Veidi enne lõppu haarasin korraliku lepavitsa, et neid tuhandeid kuradeid vähegi taltsutada.

Jooksuetapi algus...

Rattale pääsemine oli tõeline rõõm, sest need elajad ei suutnud tuules püsida. Kohe ringi alguses oli karm tõus, mida ma oma single-speediga ei üritanudki murdma minna, kahel korral pidin veel maha ronima. Tegelikult olid need järgmised jalastumist nõudnud tõusud single-speediga täiesti võetavad, aga jalga enam ei olnud. Aga ülejäänud osa rajast, mida oli ca 10km, nö puhas minu ratta rada! Enne Harimäe küljetõusu pidi küll veidi tirri laskma, aga samas viis see pulsi alla ja oli taastumiseks väga vajalik. Vist 3km peale ratta algust pidin ainsa konkurendi mööd laskma, möödudes küsis ta veel, et kas käike nagu vähe või! Aga MarlinSS läbis oma esimese võistluse ja mina olen väga rahul. Keskjooks (odav) kääksub ja vajab vahetamist, aga eks seda oli arvata, et tegelikult ostsin ainult raami ja ratta ehitus alles algab. Pidureid ei saanudki eriti testida, sest Kekkose rajal on ainult üks koht, kus peab veid pidurdama. Küsimus suurele ringile, kas keegi teab, mis koht see on?

Aga võistluse kokkuvõtteks mõned arvud:
koguaeg 3:17.58
pulss 165/179
ascent 960m
cal 3286 

1 jooks - ca 1,8km - 11:51 (koos uiskude jalgapanekuga)
1 uisk - ca 8km - 20:10 (koos uiskude eemaldamisega)
ujumine - ca 400m - 8:26 (koos uiskude jalgapanekuga)
2 uisk - ca 8km - 20:58 (koos uiskude eemaldamisega)
2 jooks - ca 5,5km - 35:07 (koos jalatsivahetusega)
ratas - 26,8km - 1:41.23 (Kekkose rajal 16,2km/h keskmist - not bad)

LÕPLIKUD TULEMUSED!

Selle postituse piltide autor on Martti Mikk! Tänud!

Krõks suhtumises ehk traditsioonid on muutmiseks!!!

Kuigi käisin juba 5 päeva tagasi Apes oma uue sõbra järel (sellel rattal on keskjooksu kohal üks logo kirjaga Mans Best Friend), sain alles täna ta viia sinna, kuhu ta kuulub - nimelt Haanja100 rajale. Ei saanud küll nö seda H100 õiget maiku (kord olid niidud, Vorstikas, kuusesinglid jne), aga sõitsin H100 rajast läbi viimased 7km Verijärvest Kubija hotellini ja sinnajärgi esimesed 8km hotellist Jaanimäele ja see ratas on ikka SELLE TRASSI JAOKS LOODUD!!!

H100 raja viimasel seitsmel kilomeetril olen tavaliselt tervet rada läbides kahel korral sadulast maha roninud, nii ka seekord. Andsuka taga peale euroalusega kraavi on nurk nii julm, et pole sealt ka tavakonfiga rattaga üles saanud ja Kuradimäel oli lutserni ja heina konsistents nii paks, et ei lasknud isegi jala kõndida, poos kohe kinni. Aga stardijärgne tõus Tornimäe poole oli sellele 32/20 ülekandele just paras, lahingukooli järgsel ja Kasemetsa järgsel tõusul pidi perse sadulast korraks üles tõmbama, aga läks ilusti üles. Ka Tornimäe tõus alistus, samuti ka juba üle Kasaritsa-Rõuge asfaldi olev peale põlend talu pokumaa lõik. Suur ratas sõi konarused ära ja veidi kangutades jõudsin ilusti Jaanimäele välja. Siis hakkas piin, kõigepealt kruus ja edasi asfalt - 10 kiiret vändapööret ja pikalt tirri. Ja nii 100 korda järjest, kuni Koseni välja.

Ehk siis, kui sulle ei ole oluline mitte distantsi läbimise aeg, vaid oluline on igal juhul distants läbida, siis karmi maastikuga sõidu puhul (Haanja100, TdR, Tahko) on sinu ainus võimalik sõiduvahend 29 tollise rattaga single-speed. Minu 2 hooaja jooksul murtud 4 raamikõrva, veel rohkem pooleks astutud kette, pidev jama chain-chuck'ide (imev Jane), heinaga kasseti vahel jne on nüüdsest läbi. Enam ei ole vaja käiguvahetuse pärast muret tunda, sest käiguvahetust ei ole. On ainult käik ja vabakäik. LIHTNE JU?

Aga pealkirjas püstitatud teesi tõestus peitubki eelmise lõigu esimeses lauses! Krõks suhtumises seisneb selles, et ühel hetkel enam ei olnud kiire, olgu tegu või võistlusega. Sealt kadus ära vajadus kiiremate käikude ja geelide järele. Aga pealkirja teine osa räägib traditsioonidest ja nende muutmisest - jah, 26 tolline 27-käiguline MTB tundus veel paar aastat tagasi olevat insenerimõtte tipuks - nüüd arvan teisiti. C'est la vie!!!

Trek Marlin 29er SS

Eile õhtupoole lätlaste rattafoorumis ringi kolades (ok, tegelikult tahtsin teada, mida nad äsja lõppenud Rõuge tuuri kohta kirjutavad) jäi poolkogemata silma üks reklaam, mis pakkus just seda, millest olin juba Saku100 raamikõrva murdumisest peale mõelnud - vaja oleks maastikuratast, mille raamikõrv ei murduks. Lisaks olid paljud ratturitest sõbrad hakanud oma 26" MTB-sid vaikselt BigFoot'i ehk 29 tollise rattamõõduga rataste vastu välja vahetama. Nimelt pakkus reklaam üsna soodsa hinna eest just seda pealkirjas toodud isendit, mis pildil nägi välja selline:

Kuna tunnen Läti maaletoojat, siis saatsin talle nii igaks-juhuks sõnumi küsimusega - čik maksa (palju maksab)? Hommikul sain vastuse või siis pigem pakkumise, millest ei saanud keelduda. Enne lõpliku otsust uurisin veel veidi tausta. Treki foorumis kirjutas üks rattaostja niimoodi: I am completely sold on having a 29er. There's no going back. I think the Single Speed separates the men from the boys, but I do miss having a touch more speed on the high end. I hear there is an easy convert to a 9 speed if I get sick of the SS. See jutt otsustas, tegin kõne maaletoojale ja õhtul kell 10 saime Ape turuplatsil kokku ja tegime diili!!!

Ape, täna kell 22:05, õnnelik ostja ja õnnelik müüja!

Mis nüüd edasi? Eks lähipäevil tuleb ära proovida ja ikka seal, kus seda kõige rohkem vaja on - Haanja maastikul. Kruusal ja Harku ringil pole sellega midagi teha. Aga kõigepealt peab puhkama minema, sest homme teen ühe triatloni üle 2 aasta - Mulgi triatlon (0,75+20+5). See on ka uue treeningtsükli alguseks, sest eelmine lõppes 2 kuud tagasi, täpselt nädal peale Hispaaniast kojujõudmist. Kindlasti olen kahe kuuga kehvemaks jäänud, harv trenn, ületöötamine ja ebakorrapärane toitumine on (eriti jooksu)vormile karmi laksu pannud. 

Aga homsest siis uue hooga, alustame taasülesehitustööga!!!

Tour de Rõuge esimene startija!

Täna asusin koostama reedel algava Eestis ainulaadse kolmepäevase maastikurattatuuri stardiprotokolli ning mul ei olnud mingit kahtlust, et esimese startija õiguse ehk stardinumbri 1 saab endale Andre Pukk. Andre on üks neist seitsmest Eesti ratturist, kes (inim)rööviti täiesti mõistetamatutel asjaoludel 23.märtsil Liibanonis. Veel veebruari lõpus palus Andre ennast taas tuurile kirja panna, teadmata siis, et nende planeeritud nn Javea tuur, mis pidi kestma 19. märtsist kuni 2. aprillini, on veninud nii nende kui ka meie jaoks liiiiiiiiiiiiiiiga pikaks!!!

Ma väga loodan, et üks röövitutest, Aux ehk August Tillo, ei pahanda, kui avaldan siin ühe lõigu tema kirjast ca kuu aega enne Lähis-Idasse minekut:

Ütlematagi on selge, et 19.märts-2.aprill toimuv Javea velotuur on iga professionaalse harrastaja jaoks üks hooaja peaeesmärke. Mitu pikka ja pimedat kuud baasettevalmistust on nüüdseks selja taga ning järelejäänud vähesed nädalad kuluvad erialase võimsuse ja kiirusliku vastupidavuse arendamisele. Füüsilise ettevalmistuse peensustel ja treeningmetoodika finessidel praegu rohkem ei peatuks, pigem tahaks rõhutada psühholoogilise ettevalmistuse olulisust. Iga professionaalse harrastaja jaoks on hooaja eesmärkide saavutamise seisukohalt ülioluline õnnestunud vaimne transformatsioon tsiviilkodanikust tippsportlaseks.

Tjah, takkajärgi tark olles võib ainult kurvalt nentida, et tegelikkuses (elu on ikka vahel karm) on toimunud transformatsioon tsiviilkodanikust hetkel teadmata saatusega vangiks teadmata eesmärkidega röövijate kätes.

TULGE TAGASI, MEHED!!!

Ka siin on tuure, mis vajavad sõitmist! Ja ma ei räägi ainult algavast Rõuge tuurist, vaid ühest teisest sõidust - kes teab, see teab!!!

Oma pisikese avaldusena kaugel maal vangis olevate sõprade toetuseks trükkisin kõikidele Rõuge Tuuri osalejate numbritele kollase lindi kujutise...

Dehüdratsioon ehk vedelikupuudus!

Kõigepealt definitsioon, aga kas seda vajagi on? Iga mats saab aru, et kui väljas on kuum ilm ja juua ei ole, siis tekib janu. Aga mis tekib siis, kui kanda ca 30-kraadise kuumusega pikki rõivaid, saapaid ja mütsi-buffi ning kindaid ja veel lisaks metsas tugevalt rahmeldada ilma joomata? See ei ole enam mitte peene nimega dehüdratsioon, vaid puhas KUVALDA!!!

Aga kõigest järjest. Täna oli plaanis Jürihani orgu sild ehitada - TEHTUD!!!

Tänu talvele, kes langetas lähedusse kaks kuuske ja tänud firmale TRENDWOOD tasuta prusside eest!

See sild sai tehtud ja Jürihani org ka Rõuge Tuuriks ära tähistatud. Edasi sai suundutud Rabadumäe kanti, puhtaks sai lõigatud nii see Rabadu- kui ka kurikuulus Sikamägi. Järgmisena oli kavas ammutuntud rajalõigu Jaanimäe-Kurgjärve (tuntud ka kui Haanja100 lõik 8-13km) puhastamine. Eeldasime, et seal on palju puid rajal ees ja varusime kaasa ka veidi jooki. Aga juba esimene tõus ja selle järgne sirge näitas ära, et täna läheb pikalt. Kümned kuuseladvad olid laskunud sarapuuvõsale ning moodustunud oli totaalne puder-kapsas - vahepeal ei saanud neid raisku lõigates isegi aru, kummalt poolt sai sisenetud ja kas me üldse rada lõikasime - nii segamini oli kõik. Juba enne Jõõrdõmäge oli kaasavõetud jook otsas ja janu hakkas piinama. Lootsime Kaarataudsa-Kuuda kiirtee kähku puhtaks teha ja jõuda Uraojani (see on see oja, mis vahepeal jõeks kasvades viib meie ehitatud sildu ära - kui keegi nägi videopilti Rõuge Elionilt, kus oja ületusel nipleid pandi, siis just see oja). Aga enne ojani ja joogini jõudmist läks veel niipalju aega, et hakkasin juba segast peksma - süüdistasin oma venda Ivot, et miks ta seda pöördekohta ära ei tähistanud (kuigi pöördekoht oli ca 30 meetrit edasi) jne. Ühesõnaga - kapitaalne kuvalda hakkas kohale jõudma, tundus, et suulagi on kusagil kohe silmade all ja see kuivab nii, et ei saa rääkida. Kohe-kohe olime jõudmas ojani....aga sinna jõudes avastasin, et ojas vesi seisab, ehk siis mingi hetkeni voolanud oja oli muutunud seisvaks veekoguks - vesi ei voolanud. Seal olev vesi ei voolanud ilmselt kopra tõttu ära ja uut vett põua tõttu juurde ei tulnud. Seetõttu polnud seal ojas olev vesi ka joogikõlbulik ning see lõpetas meie tänase tööpäeva.

Oma hääle või siis pigem kõnevõime sain tagasi peale Haanja poe külastust - senini levis kurgu kuivamine üle kogu keha - tunne oli nagu käsnal, mida nö tühjaks väänatakse.....loodan, et seda tunnet ei pea kogema ühelgi ratta- või muul võistlusel, sest peale selle tunde saabumist on asjaga kohe KAPUTT!!!!!!!

Mudalase hammustus...

Kas keegi teab midagi mudakärbsest või mudalasest? Pühapäeval peale Rõuge X-Dreami, kui sain oma liivatossud jalast ära ja asusin kipras jalataldadega paljajalu Liinjärve äärses kanuualas kanuusid peale laadima, sibasid mööda jalgu mingi imeväiksed mustad mutukad. Need mutukad on vist nii väiksed, et isegi Wiki või Google ei anna nende kohta üldsegi infot. Aga infot on vaja, sest minu parem sääremari on hullusti paistes ja labajalal on suur veritsev haav, mis on ka labajala paiste ajanud. Ainus jalats, mida kanda saab, on sandaal ehk plätu, mida saab suuremaks timmida ja mille pealsed rihmad ei suru veritsevale haavale. Tahaks trenni minna - jooksma-ratast sõitma-rullitama jne, aga vajalikud jalatsid ei mahu jalga!

Kuidas saab nii väike mutukas nii suure jama tekitada?

Kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks, mida teha? Millega määrida, mida sisse võtta?
Ja kurat, mis putukad need üldse on ja kuidas neist hoiduda? Suvel tuleb pidevalt järve- või jõe kallastel tööd teha, teaks juba ette, et sellisest jamast hoiduda!!!

Näpunäiteid prügistamise vältimiseks!

Selle asemel, et siin blogis prügistajaid hukka mõista, võiks neid hoopis abistada. Et siis abistada mitte prügistama, aga teha seda nii, et nad oma geelilaksu ikka igal võistlusel võetud saaks. Samas esitaks oma ettepanekud ka võistluste korraldajatele...

Aga algatuseks räägiks ühe huvitava loo. Laupäeval käisime koos lätlastega (Trek-Philips maratonisarja korraldajatega) nö subbotnikul Tour de Rõuge ja Ape maratoni radadel. Puhtaks sai lõigatud ja trimmerdatud nii see osa tuurist, mis kulgeb Lätis kui ka see osa Ape maratonist, mis kulgeb Eestis. Lisaks sai ehitatud uus sild Lätist Eestisse üle Mudajärve otsa. Rääkisin ka neile oma algatusest prügivallas, aga mehed (Janis Baltaisbrencis ja Mairis Levans) vastasid, et neil käib see teema kuumana juba 3 aastat. Viimasel Smiltene maratonil korjati rajalt NB! lausa 3 pakendit, millest üks oli kinnine ja kasutamata (ehk siis kogemata pudenenud), ühe kohta kirjutas selle viskaja nende foorumis xc.lv, et tal läks korraks meelest, et ta ei ole mitte SEB maratonil (kus prügistatakse nagu meie Elionil) ja ta viskas kogemata, kolmanda pakendi viskaja isik olevat veel tuvastamisel......

Aga selle jutu jätkuks mõned ettepanekud, mis aitaksid nii Teid kui meid, kõigepealt vahendid pakenditest hoidumiseks või nende keskkonnasäästlikuks käitlemiseks:
1. Geelipudel - kasutan siin kopi-pastaga Art Soonetsi postitust FB-s: heh, asi ju elementaarselt lihtne ... ostad selle väikese joogipudeli (mis reeglina joogivööle käib) ja pigistad ühte pudelisse 5X30gr gel'i + ka törtsu vett, et vedelam oleks ja ... oluliselt ohutum ning mugavam (eriti maanteesõidul) on se...da nii tarbida kui ka hoida:) juba vähemalt teist hooaega kasutan sellist lahendust ja ei mingit gel'ipakendi muret:) tuled pärast koju ja pesed pudelikese puhtaks ning uus gel sisse:) ja originaalpakendid on juba ammu leidnud koha prügikastis! vot nii ... pole pakendit, pole probleemi, lisaks ohutum ja mugavam ning mittekleepiv tunne:))) (analoog hügieenisidemete reklaamile) ...:)))) Nii palju seletuseks, et see väike pudelike käib siis rattasärgi tahataskusse, seda on sealt lihtne kätte saada ja tagasi panna! Ei leidnud küll paremat linki, aga umbes selline see pudel välja näeb!


2.  Geeliboks - mis kinnitub stemmi taha ülemise toru peale. Lihtne geeli kätte saada, sisse imeda ja samasse kotti tühi pakend tagasi panna. Geeliboks sulgub krõpsuga, lisaks geelidele mahub sinna ka paar batooni ja näiteks autovõti... Kui keegi hakkaks ka Eestis müüma, ostaks endalegi 2 tükki - maantekale ja baigile!

3. Seda vahendit ei soovita - sorry müüja ees, aga see vahend soodustab prügistamist!!! 

4. Ja lõpuks see vahend, mille peale paljud kisa tõstavad - loobuge keemiast! Täna tegin läbi X-Dreami A-raja, ratast tuli mingi 36km, jooksu üle 15km ja ka kanuuga sai mõned kilomeetrid sõidetud - kokku kulus aega 7 ja pool tundi, kilokaloreid läks 138-se keskmise pulsi juures 5623 tükki. Mina jõin kogu võistluse ajal ca 5 liitrit vett (sellest suur osa järvedest-ojadest), pool liitrit Arcticut ja sõin Haanjas Vahuri Inglite laualt 3x3cm suuruse tüki rabarberikooki. Kõht läks tühjaks kilomeeter enne lõppu!

Edasi ideed korraldajatele:
1. Peale pikema singli lõppu, kui ratturid on juba ca 10km metsas olnud ja tulevad välja maanteele või suuremale kruusakale, siis sinna saaks teha ametliku prügiala pikkusega ca 200-400 meetrit. Eriti hea, kui selle lõigu mõlemas otsas oleksid turvajad-reguleerijad, kes kohe peale lõpu-ATV-d selle ala puhtaks korjaksid. Siis ei jää see prügi maa- ja teeomanikele näha. Selliseid ametlikke prügialasid võiks olla ca 60km raja jooksul ca 4 tükki ja need peaksid olema tähistatud - 1km prügialani ja prügiala algus-lõpp. Hea, kui ala lõpus oleks ka säärane prügikast, kuhu saaks peale hoo väikest vähendamist oma geelipaki sisse visata.

2. Kui spordiüritusel müüakse geele, siis võiks osaleja peale finišit saada kasutatud geelipakendi ettenäitamisel müügikohas näiteks 20-30% allahindlust uu(t)e geeli(de) ostmiseks. See ei ole minu idee, lätlaste juures see töötab, viimasel Trek-Philips maratonil müüdi peale sõidu lõppu üle 100 lati (2200 krooni) eest geele ainuüksi tühja pakendi (ehk siis selle rajalt tagasitoonute) ettenäitanutele!!!  

Rohkem ei oska hetkel lisada, silm vajub peale X-Dreami ikka korralikult looja. Loodan, et peale neid ettepanekuid ei võeta mind kui tavalist lahmijat, sest pakun välja ideid asja parandamiseks. Kahjuks oli ka täna Rõuges A-raja viimase lisaülesande juures suutnud keegi Corny-paberi ürgsesse Jürihani oru allikajõkke visata - shame on you!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Prügistajad seebiks!!!

Eestimaa rattaüritustel toimuv massiline prügistamine, ehk siis kasutatud geeli- või muu pakendi süüdimatu loodusesse viskamine on isiklikult minul juba ammu pinnuks silmas olnud, sest peale iga oma korraldatud rattaüritust tuleb neid pakendeid sealt rajalt sadade kaupa ära koristada. Olen seda seni nö vaikselt talunud ja üritanud asja muuta ametlike prügialade tegemisega Rõuge Elionil, aga asi läheb vaikselt üha hullemaks.

Kuidas nii? Ilmselt seetõttu, et kuna nt Elionis sõidetakse ka seal 800-nda koha kandis üsna veriselt iga koha eest, siis on ka seni TP-des hakkama saanud nö teine ešelon hakanud massiliselt geele tarvitama. Ja nii kui sealt eestpoolt mõni tegelane saab nö valgustatud, et tema enam loodust ei reosta, siis tuleb tagantpoolt kohe kaks uut prügistajat juurde!

Otsustasin endamisi pidada sellist vaikset, aga visa ja teadlikku võitlust prügistamise vastu kas veendes inimesi geelidest või siis vähemasti pakenditest (kasutage geelipudelit) loobuma. Aga nüüd, kui peale Tartu rattarallit toimus avalikus ruumis säärane postiivne pööre, kus valdav enamus oli selle totaalse läbu vastu, otsutasin põranda alt välja tulla ja asuda selle jõmluse vastu avalikku võitlusse!!!

Aga enne, kui ma toon välja oma juuniteesid võitluses prügistajatega, räägiks asjast veidi laiemalt. 10 aastat tagasi ei olnud probleeme, peale maratone sai radadelt korjatud ainult raputavatel laskumistel pudenenud joogipudeleid, varukumme, pumpasid jms. Prügi (kasutatud pakendeid) radadel toona ei olnud. Jama hakkas umbes 5-6 aastat tagasi, kui sport läks massidesse, massid dressidesse ja iga Juhan tahtis igal kuradi võistlustel Vellole ära teha. Alguses piirduti parema varustuse (kergem ratas jne) soetamisega, siis enam sellest ei piisanud ja appi võeti keemia! Alguses kasutas seda suuremalt jaolt platseebo-efekti pakkuvat pakikest nn Elioni esimene 200 osalejat. Nüüd pasundab iga endast lugupidav veloajakiri või muu meediakanal enne suuremaid rattaüritusi, et Oras või Püta või veel keegi isehakanu soovitavad, et iga poole tunni takka on vaja sisse imeda üks geel, siis kofeiinigeel, siis erguti jne. Vahepeal poleks paha ka endale sisse valada vedelat magneesiumi ja muud solki. Ja kogu see osalejaskond usubki neid kaupmehi ja valabki endale seda solki sisse, aga pakendi viskab metsa.

"OK, ma maksan osalustasu, selle eest võin ka raja ära prügistada." - pmst on säärastel ütlejatel omajagu õigus. On ju igaüks näinud, kuidas Girol või Vueltal või Touril lendavad pudelid kaarega üle grupi kraavi.
OK, ma saan ka need pakendid kokku korjata, aga ma ei jõua oma kahe brigaadiga korraga raja kõikidele kilomeetritele. Enne jõuavad kohale linnud, kes pakid puruks nokivad (sealt jama imevad) või näeb seda vedelevat geelipakki see maaomanik, kelle ma olen suutnud suure vaevaga ära veenda, et rada tema hoovist läbi viia. Mida see omanik sellest prügimäest arvab, et taha mõeldagi. Ja kui nö teadlik prügistaja viskab oma pahna tee peale või rippuva lindi juurde, siis täielik mats virutab selle tagantkätt metsa või teekraavi, mida kaugemale, seda uhkem. Ja sealt me ei suuda kogu prügi üles leida. Mõne pakendi saame kätte paar aastat peale viskamist, aga sadu pakendeid jääbki sinna, sest 15m laiuselt kahelt poolt teed kammida käib üle jõu!

Mis siis teha ehk juuniteesid:
1. Kõige valusam, aga ka kõige kindlam variant - iga rattaürituse juhendis on selline rida:
- prügi tahtlik rajale viskamine väljaspool selleks ettenähtud prahialasid ja toitlustuspunkte toob kaasa osaleja diskvalifitseerimise. Diskvalifitseerimise aluseks on rajakohtuniku otsus, video- või fotosalvestus.
Iseasi on see, kas iga korraldaja viitsib sellega tegeleda - mina hakkan just sellest punktist peale.
2. Pidev pasundamine meedias just enne suuremaid üritusi ja pasundamine ka ürituse kommentaatori poolt enne starti kohapeal. A la rehvikaupmehed maksavad nö mingit utiliseerimistasu, ehk siis kui nad müüvad rehvi, siis selle rehvi hinna sees on ärasõidetud rehvi hävitamise tasu. Geelimüüjad peaks siis kas pakendile lisama, et ära reosta loodust ja igale müüdud geelile kurja sõna kaasa ütlema. Lisaks peaks propageerima geelipudelite kasutamist - käed puhtad ja loodus ka puhas!
3. Mõni tõsine arst võiks teaduslikult ära põhjendada, et ca 2-2,5 tunnise võistluse ajal ei anna geel eriti suurt efekti. Oma kogemus näitab, et geeli läheb vaja võistluse 3-7 tunnil, peale seda ei taha organism enam keemiat nähagi! Ja kui teaduslikult on põhjendatud, et tavalisel harrastussportlasel (noh nt Elioni 200-1000 koht) ei ole mõtet nii lühikese võistluse ajal keemiat tarbida, äkki jääks ka risustamine väiksemaks.
4. Enne starti tuleb teadlik ja teistele eeskujuks olev rattur oma stardikoridori ja laseb sisenemisel kõik oma geelid ja tuubid oma stardinumbriga varustada (vildika abil). Sellega ta näitab kõigile ümberkaudsetele, et tema ei viska pakendit loodusesse!!! Proovime Tour de Rõuge'l seda teha!!!
5. Loon vähemalt oma võistlustele rohkem ametlikke prahialasid. Selle ala kahes otsas olevad liikluse reguleerijad korjavad kohe peale lõpu-ATV möödumist tee puhtaks ja 5 min hiljem on loodus puhas!
6. Kas kellelgi on veel häid ettepanekuid, mida teha? Pange oma ettepanekud siia kommentaari või mailiga aadressil info@haanjamatkad.ee

Kahju, et selle postituse illustreerimiseks ei ole mul fotosid. Käsi pole lihtsalt kunagi tõusnud sellest prügimäest pilti tegema. Aga hakkan pilte tegema, ka selline šokiteraapia on mõjus!

NO PARASAN! NULLTOLERANTS PRÜGISTAJATE SUHTES!!!

PS! Mul endal saab kohe aasta hetkest, kui ma tarbisin eelmise aasta Saku100-l oma elu viimase geeli. Käis selline krõks sees ja sain aru, et kui ma ei suuda ennast kiiremaks-paremaks-tugevamaks-osavamaks treenida, siis ei aita mind paremaks muuta ka see väiksesse pakikesse kontsentreeritud energia. Ja kui nö pudru ja maatoidu pealt ei jõua näiteks TRM-il esimese 500 sisse, siis ei jõua, vahet pole!!!

TRR - ohtlik, aga adrekat nii täis!!!!!

Minu eiteamitmes Tartu Rattaralli ei alanud eriti hästi. Esiteks olen saanud peale Hispaania laagrist naasmist saanud enne rattarallit 42 päeva jooksul ratast sõita 495km, sellest 135km sai sõidetud Saku100 ja Rakke Elioni raames. Teiseks sai eile õhtul vist liiga palju pastat endale sisse aetud, niiet uni ei tahtnud tulla. Kõrvalaias tähistas kari jõmme ilmselt nädala viimast laupäeva ja nende möla kostus läbi paberõhukese suvila seina. Kolmandaks suutsin hommikul suvila järsust trepist laskudes libastuda ja pahkluud veidi väänata. Lonkama võttis, üsna valus oli. Neljandaks proovisin reedel oma uusi Hispaaniast soetatud maanteesaapaid, aga nagu tavaliselt hakkas uus karboonsaabas jalga pooma. Eile õhtul veel mõtlesin, et lähen ikka MTB-saapaga, aga jah, MTB-ratas koos pedaalidega on Tallinnas ja nii pidingi poovate saabastega rallile minema. Tagatipuks ei läinud see pasta vist õigesse kohta ja hommikul jõudsin ca 7 korda peldikut külastada - viimast korda veel ca 10min enne starti koridorist välja üle aia ronides...

Shimano R-220 Carb WITHE, 320€ ==> 100€

Kõik see eelnev oli nii masendav, et lasin juba stardis nö jala sirgu. Kerisin vaikselt EPA tõusu ära ja hakkasin kulgema. Kusagil Ülenurmes hakkasin otsima mingit punti, kelle sabas see sõit kuidagi ära sõita - kodust ju välja tuldud sai, siis võiks ka trenni mõttes asja ära lõpetada. Proovisin mõnda punti, aga küljekas oli nii karm, et rebis kõik pundiüritused pikaks ketiks. Peale Põlva peale pööramist läks lõbusamaks, väikses küljekas hakkas selline ca 100-line punt tekkima. Teine samasugune oli ca pool kilti eespool ja veel suurem punt oli taga tulemas. Kusagil peale Liivat tuli tagant Lasse (Nõlvik), kellel oli selja peal number 222222, läks grupi peasse ja järsku hakkas grupp liikuma ca 5km/h kiiremini. Lasse vedas meid sellele eesolevale pundile järele ja pani ise üksi ees minema. Peale Tilleorgu ja pööret Kanepi peale sai korralikus vastutuules ka tagumine grupp meile järele ja tekkis selline 400-500 ratturine monstrum.

Aeglane fotograaf või kiire mina??? Kaadrisse jäi jalalihas...

Selge oli see, et selline monstrum ei saa kaua koos olla. Kuna grupi peas lasti ka laskumistel tirri, siis tekkis selline kummipaela efekt, laskumise lõpus sõidab grupp tagant selga, tõusul tõmmatakse jälle korraks ribadeks. Olin juba algusest peale hoidnud ennast grupis nii paremale kui võimalik, isegi küljetuulega ei andnud seda kõige ohutumat kohta käest, hoidsin ennast ikka nii paremale kui võimalik. Ja siis, peale Rüa ristmikut see toimus. Enne veel jõudis kõrval sõitev mees küsida, et kas eelmisel aastal kah suur grupp niikaua koos püsis, kui hakkas ragin - kusagilt 10 meetrit minu ees keskel hakkas külakuhi tekkima. Keerasin kohe ära kraavi, aga see oli nii sügav, et teed polnud näha, nägin ainult kaarega lendavaid rattaid. Raske tööga sain kraavist teele tagasi, tee oli tühi - ees läks mingi sajane punt oma teed. Sain paar meest veel tööle ja Valgjärve ristiks olime grupis sees, 2 kilti pulsiga 185 ja jalg paks. Ees olid ootamas Otepää tõusud...

Ja siis hakkasid imed toimuma. Kui ma tavaliselt olen oma kehakaalu ja saiavormi pärast tavaliselt Otepää tõusudel grupist läbi ja taha täpiks vajunud, siis seekord oli vastupidi - mina liikusin tõusul grupist läbi ettepoole. Mis toimub??? Poslavitsa serpentiinist alla tulles tekkis küll väike seisak, aga peale Otepää valgusfoori sai taas hullupööra tööd tehtud ja enne Leigo pööret olin taas grupis sees, ja see grupp tegi juba korralikult tööd. Vahepeal anti sirgetel 60-ga minna, Kambja tõus ehk Tatra org oli nagu jalutuskäik, mingi ülihea tunne oli peal. Käisin peale Reolat ka korra grupi peas vaatamas, mis seal toimub, vedasin paarsada meetrit ja tõmbasin siis kõrvale. Grupp jõudis järele alles ca 5 sekundi pärast. Nii tugev ma muidugi ei olnud, et eest ära minna, aga takkajärgi põen, oleks ju võind proovida...

Niikuinii lasin vastavalt iseendaga sõlmitud kokkuleppele Ringtee peal jala sirgu ja lõpetasin grupi viimasena ( jah, kaks tölli oskasid ennast Annelinna silla all aeda sõita ja kägisesid seal maas, niiet nemad olid grupi viimased). See-eest olid luud-kondid-rattad terved ja meel hea. 5:2 püstijäämiste kasuks alates aastast 2005. Olen alates peale 2007 aasta fiaskot suutnud nüüd alati tervena finišisse tulla. Elu õpetab!!!!!!

Ahjaa, kui pilte lisandub, siis panen juurde - hetkel leidsin vaid ühe pildi, kus pool mind peal! :))))

Saku100 - maraton vaimult tugevatele!

Kaheksanda Saku100 start on antud!

Eile nihutati Sakus rajajooni. Senini ilmselt Eesti 100km pikkuste rattamaratonide raskuse edetabelit juhtinud Haanja100 sai eile haledalt peksa. Saku metsa rajameister Priidu poolt mahajoonistatud 25km pikkuse ringi neljakordne läbimine andis näiteks võitja ajaks 4:59.28, mis on 11 minutit aeglasem kui eelmise Haanja100 võitja Allan Orase sooritus. OK, muidugi võib vaielda, et eilne võitja ei ole ikka Orase masti mees, aga kuidas siis kaotas eilne kolmas jalg võitjale kalendriga, ehk 20 minutiga. Ja see kolmas mees ei olnud keegi muu kui Kodar ise!?!?!?

Kodar kanarbikku niitmas!

Aga ok, las ässad tulistavad omasoodu, seal tagapool oli palju huvitavam. Peaaegu kolmenädalane regulaarne treenimatus ei olnud erilist mõju avaldanud. Stardist sain ilusti minema, esimestel uutel singlitel (Käsna ja Puumuna singlid) püsisin ilusti pundis (omade, mitte liidrite). Järgnenud vanemad ja kõvemad rajaosad (Seljandiku, Pommiaugu, Kibuvitsa, Pauna singlid ja isegi Oja singel) olid tõsist kaifimist väärt. Elu oli lill. Peale üllatavalt sõidetavate Lenduri, Veneetsia ja Mürsu singlite läbimist aga algas paras peavalu. Rajameister oli vist lindirulliga võsast läbi jooksnud ja seal mingis meeleheitehoos lindijupikesi rabamändide otsa riputanud. Kogu see loomakari pani esimesel ringil vist igaüks oma trajektoori, sest sellist konkreetset jutti maha ei jäänud. Mõtlesin nendele uutele osadele juba uusi nimesid välja, nagu Svammi, Nuustiku, Lõputa, Mõttetu jne singlid. Siis järsku peale Igivana singlit oli mets tiirutavaid mehi täis, isegi liidrite hulka kuuluv Tarmo Neemela mängis seal peata kana! :) Kiire kõne rajameistrile ja kamba peale leidsime õige juti taas üles. Ja see ringi lõpp ehk viimane 7km oli ikka tõsiselt raske, tipnedes eelmise aasta uudis-singli Pokumaaga. Esimene ring sai läbitud ajaga 1:45, mis tegi kohe korrektuure eeldatavas lõpuajas. Ees terendas selline 7,5-8 tunnine tööpäev. :))

Pokumaa singel, märjaga läks asi libedaks!

Teine ring oli rahulikum, sai oma sõitu sõita ja veidi tempot maha võtta. Rabadesse hakkas juba nö korralik jutt tekkima, mis tegi need uued singlid sõidetavamaks. Kahjuks trügis kaarte segama tugevnev vihm, mis muutis uued singlid imevaks, vanade singlite juurikad ja ka rajal olevad kümned-ja-kümned sillad väga libadaks. Teine ring sai läbitud 1:47-ga, siis tegin pikema toidupausi, kuna 3,5 tunniga oli kõht ikka korralikult tühjaks läinud. Hernesupp, banaan, leib, kurk, ohtralt jooki ja edasi.

Veel on rattal üle ühe käigu ja meel hea!

Kolmandal ringil sai 10km sõidetud, kui hakkas tunne tulema - selline mõnus ja hea tunne, et mõnus on sõita. Käed ja õlad olid küll väsinud, kuid jalad töötasid üllatavalt hästi. Mitu selga tuli vastu ja suutsin need seljad ka üsna pikalt maha jätta. Peale Mürsu singlit oleval uuel kraaviäärsel singlil käis saatuslik krõks - käikari kõrv (4tk 3 hooajaga!!!) andis saba ja ees ootas mehhaanikutöö.

Hand-made singlespeed!

Mott läks vulinal piki remondipaiga kõrval olevat kraavi pidi oma teed, niipaljukest veel sisu jäi, et otsustasin sellise konfiga vähemasti 3 ringi lõpuni sõita, et Saku100 Juurikaprofessori (kogu Saku100 ajaloo jooksul enim kilomeetreid läbinud osalejad) arvestuses mitte väga kaugele kukkuda. Täpne ülevaade hetkel puudub, aga 100km sõitmise puhul oleks ma selles arvestuses ilmselt esinelikusse tõusnud. Kulgesin oma singelspiidiga kuidagi 3 ringi lõpuni ja sinna see seekordne 100 läbimine seekord jäi. Ilmselt oleks suutnud ka selle lonkava rattaga veel ühe ringi ära teha, aga kell kuus pidi lapsehoidja jalga laskma ja enam ei olnud aega..... Kahju!!!

Tegijal tegija nummer ja ka kollane lint rattal!!!

 Saku100 tulemused!!!

Saku100 singlikunni arvestus!

Rämpstoit ehk nädalane treeningpaus!

Nagu oligi karta, imes mind taas endasse üks vankumatu loodusjõud - tornaado nimega Elion Estonian Cup Rattamaratonide sarja 1. etapp Rõuge Rattamaraton. Igal aastal luban endale, et teen kõik tööd seekord varem ära, et nö selle kõige kiiremal ettevalmistusajal jääks aega ka mõne trenni jaoks, aga seni on läinud ikka nagu vene vanasõna järgi - "hoteli kak polutše, a polutšilas kak vsegda"!!!

Rada peab ikka ilus olema, seepärast istutasime raja veerde lilli!!!

Sel aastal on ka ilmataat tõsist mäkra pannud ja palju paha teinud. Hispaaniast naastes käisime vennaga kohe rada tšekkamas ja esmapilk oli ikka väga hull. Eks eelmine postitus ole seda juba valgustanud. Tookordne otsus kardinaalselt juba olemasolevat, välja mõõdistatud ja kaardistatud rada mitte kasutada, on osutunud totaalselt ilusate ilmade tõttu ennatlikuks. Kõik need kohad, mis said kaks nädalat tagasi hirmuga rajast välja jäetud, on nüüd krõbisevalt kuivad ja lausa tuleohtlikud, sest 2 nädalat pole piiskagi vihma tulnud ja pidevalt lõõskav päike on kahe nädalaga looduses imet teinud.

Ülased ja lumi Tsälbamäe veerul Tuuljärve kandis.

OK, aitab sellest rajast, tagasi pealkirja juurde. Kuidas ikka saab minusugune trenninarkomaan teha nädalase treeningpausi ja miks ta sööb rämpstoitu? Olen mitu korda viimase nädala jooksul olnud nö lävepakule väga lähedal (nimelt pidi harrastussportlase trenni kõige raskem osa olema teekond diivani pealt välisukseni), aga üle paku ei saanud. Ilmselt mängib siin oma rolli mingisugune organismi eripära, mis ei luba peale väga rasket ja pingutavat päeva keha enam rohkem piinata ja paneb trennitegemisele veto. Ise ma seda protsessi ei kontrolli, seda juhib mingi vägevam jõud!?! Eilne ja tänane rattasõit (Elioni pool- ja maratoniraja läbimine eri kelladega) kvalifitseerub nö vajaliku töö alla ja selle kannatab organism ära. Aga peale väsitavat raja puhastamise või tähistamise päeva keeldub aju keha välja jooksma viimast. Nii see on, sinna ei ole midagi parata. Aga see rämpstoit, jah, sellega on see lugu, et metsas mütates läheb kõht hirmus tühjaks ja kohalikust külapoest (Rõuge, Haanja) ei ole võimalik midagi sellist kiireks lõunasöögiks konsumeerida, mis jääks rämpstoidu piiridest välja. 

Ühesõnaga, tuleb need kaks aasta kiireimat, stressirohkeimat, närvesöövat ja tervistkahjustavat nädalat üle elada ja siis taas põhieesmärgi nimel tööle asuda. 

Per aspera ad astra!!!!!!!!!!!!!

PS, panen veel ühe pildi sellest samast kohast, mida on juba eelmises kahes postituses eksponeeritud. Nagu näha, oli läinud neljapäeval ikka juba kord majas, täna sai juba sealt hooga läbi sõidetud!

Ükskord annab iga talv alla, ka Haanja kõrgmägedes!

PS2, siin ka mõned lingid Rõuge Elioni radade kohta:

53km maratonirada Endomondos

30km poolmaratonirada Endomondos
53km maratoni Polari rajaprofiil
30k poolmaratoni Polari rajaprofiil

JA VEEL, JA VEEL, täna ületas see blogi 10000 külaskäigu piiri!!! Viimasel ajal (alates veebruarist on olnud keskmiselt 3000 lugejat kuus) on külastuste arv hüppeliselt kasvanud! Aitäh kõigile lugejatele, kiibitsejatele, kaasaelajatele. Üritan jätkata samas vaimus!

Matk rattaga ehk Rõuge Elioni uut rada kiibitsemas!

Esmaspäevane luurelkäik sügisel valmis joonistatud Elioni rajale sundis mind kibekähku uut rada välja mõtlema. Mõeldud-tehtud, täna oli siis käes see päev, kui keerasin oma maanteka küljest ära hunniku vidinaid ja installeerisin need oma talvebaigile.

Elioni raja 10-s km (Haanja Suusamaratoni ca 17km).

Umbes kella 2 paiku hakkasin Rõugest vaikselt tiksuma. Esimene paha üllatus ootas mind viiendal kilomeetril, kus meie eelmisel aastal hoole ja armastusega rajatud truup oli isevoolu teed läinud ja tagatipuks oli kohalik metsaomanik metsa tehes kogu sodi keset teed jätnud ja seda umbes kilomeetri ulatuses. Seda räga ei korja sealt kuidagi ära ja nii jäi kohe üks hea lõik mängust välja. Edasi oli üsna OK, Hallimägi-Püstümägi ilusad puhtad ja vägagi sõidetavad.

Kurikuulus Püstümäe tõus (raja 7 kilomeeter).

Kohe peale Hallimäge on üks metsalõik, mis vajab iga kevad kõva lõikamist - nii ka nüüd, kümned puud maas ja hulgaliselt murdunud kuuselatvasi (kas lume tõttu murdunud?) tee peal maas. Ja kuuseladva all sulamata lumi. Siis jõudsin ühele metsatee lõigule, mida mööda poolteist kuud tagasi tuhanded Haanja Suusamaratoni sõitsid. Minu jaoks oli see 3km pikkune rännak ca 10cm paksuses lumes, rattarummud ja porikad pidevalt lund kogumas ja ratast tinaraskeks muutes. Aga kindlasti sulab see lumi (postituse esimene pilt) maratoni ajaks ära ja kuna all on üsna kõva tee, siis probleemi siin ma ei näe. Plaani kandis oli asi korras, põllud paljad ja kuivad, lausa lust sõita.

Plaani Külamäe tõus (raja 18-s km).

Siis tegin väikese valearvestuse - esialgse plaani kohaselt pidin suunduma üle Kerekunnu mäe ümber Vaskna järve ringile, aga kuna kilomeetreid oli kogunenud juba hulga, siis otsustasin raja viia Massimõrvarist alla ja Tsälbamäe kaudu Plaksi külla. Seal sain häält mehelt loa raja läbi hoovi tõmmata ja otse Munamäe taha viia. Kuna Haanja vald välistas üsna kategooriliselt Haanja Suusaradade kasutamise maratoni jaoks, siis pidin raja viima teiselt poolt Haanjast mööda. See on siis Iisraelimäe ja Vällamäe kaudu Tsiamäele. Tsiamäel, kui läksin peremehe käest küsima luba mööda tema maad rada teha, sunniti kohe lauda istuma ja sašlokki näost sisse ajama! Normaalne! Kohe-kohe olin samas kohas, kus esmaspäeval sai luurel käidud ja tegin samast kohast uue pildi.

Onju 4 päevaga lund vähemaks jäänud????

Viimast kümmet kilti sõitma ei hakanud, sest see on analoogne eelmiste aastate sõitudega. Olin tegelikult üsna läbi, puhast sõiduaega kogunes 4,5 tundi (läbitud maa 51,8km). Päris kena keskmine kiirus? Aga arvestades, seda, et sellest 50-st kildist mingi 10-12km tuli ikka jala vantsida ja seda rasket ratast kaasas vedada, siis on vist OK! Lisaks hakkas sõidu lõpus veidi vihma tibutama, aga praegusel hetkel ootaks ikka sellist korralikku sooja vihma, sest see on parim vahend selle valge vastiku olluse eemaldamiseks meie püha kodumaa pinnalt! Aamen!

Villa-Kääraku vahel oli kohati lund üle põlve....

PS! Usun, et paljude lugejate jaoks on see postitus igav, aga kindlasti on ta vajalik ja huvitav nende jaoks, kes kui varakevadised varsad ajavad kahe nädala pärast ootusärevalt oma rattad Elioni avaetapi joonele. Maname siis koos, et see lumi jalga laseks ja laseks ühe hea sõidu maha pidada. Kel huvi täpsema raja kulgemise vastu, siis minu endomondos on tänane sõit üleval. Kilomeetrid 4-11 lõikame otseks, kilomeetrid 28-30 kulgevad veidi vasemalt, ka 35-ndal kilomeetril Vällamäe juures lõikasin otse maanteele, sest seal oli liiga palju lund ja siis lõpuks 49-ndal km-il jätsin pudrupunkti ja järvelõpu välja ja lõikasin otse Ööbikuoru platsile. Kokku peaks rada tulema 55-56km, tõusu ikka sinna 800-900 kanti. Teadmata võistluspäeva ilma, pakun võitja ajaks 2:05-2:10.

Tagasi kodumaal, krdi külm on...

Eile saabusin peale 44:30 kestnud autosõitu tagasi Maarjamaale, täpsemalt Võrru. Tagasitee pikkuseks kujunes 3800 kilomeetrit, ise olin sangas Hispaania osa (6h ja 630km), edasi Wroclawi tagant Varssavisse (kurat, kogu see Poola on üks küla või teeremont või misiganes, aga sõita seal ei saa), ligi 350km üle 5h ja lõpus kusagilt Siguldast Võruni (200km ja 2h).

Tegin tee peal ühe pildi. Mis see on?

Kohe eile õhtul suundusin ratta seljas vaatama, kas meie Haanjamaa tõusud on ikka endiselt teravad ja pikad (tegelikult läksin suure murega vaatama Haanja kandi lumeolusid, et kuidas ma ikka selle Rõuge rattamaratoniga hakkama saan!)? Ausalt öeldes ei olnud, teravad olid mõned neist küll (need, mis Tour de Haanja eraldistardis ja 1. etapil sees on), aga pikkus on nagu ta on. Sealse (Hispaania) 6km üles ronimisega ei anna võrreldagi. Läksin eile sõitma lühikeste pükstega - eesmärgiga oma pruunide säärtega veidikegi Haanjas vedelevat lund ehmatada. Eesmärk pühendas abinõu - täna Haanjas juba täpsemat Rõuge rattamaratoni luuret tehes avastasin, et päevaga on lund kohe tõesti vähemaks jäänud! :))

Siit peaks 19 päeva pärast Elioni I etapi rada minema...

Aga kui nüüd täie tõsidusega asjast rääkida, siis sügisel planeeritud ja paika pandud täiesti uus ja omanäoline Rõuge Elioni etapi rada lükkub edasi aastasse ... (kui see saab toimuma juunis näiteks)!!! Praegu on küll olukord selline, et suurvesi lõhub ka väiksemaid külateid ja igasugune transport nendel teedel on võimatu. Üritan Suurel Reedel muudetud kujul raja läbi sõita, eks näis, kaua läheb ja kui hull lausmetsa vahel olukord on. Kui me ei saa singlitel Rõuge etapi tõsidust näidata, siis teeme seda mujal, aga sellest juba pikemalt Elioni sarja kodukal!

Ärge külmetage ja TREHVÄMI RÕUGÕN!!!

PS! Väikseid vihjeid uute Elioni rajalõikude kohta annab endomondo.com!

Lootus sureb viimasena ehk ime ootuses!

Nagu paljud juba teavad, ei sujunud lõunatripp sekeldusteta. Esialgsete (reisieelsete) plaanide kohaselt oleksime pidanud täna-homme siit koju liikuma hakkama, aga hetke olukord on täpselt selline nagu pealkirjas mainitud. Et lugeja veelgi täpsemalt asja olemusest aru saaks, siis Soonets sebis homme hommikuks lennupileti Eestisse. Tal vaja 101 prossa esmaspäeval tööasjus Eestis olla ning riskida ei saa.

Käru hakkab kokku saama, aga hobust ei ole veel!

Minul veel nii ei põle, aga kuumaks kisub juba küll. Lisaks veematkadele, X-dreamile, Võhandu- ja Jõelähtme maratonidele (kanuurent, ratta stardinumbrite valmistamine jne) on ju ka Elioni Rattamaratonide Sarja esimene etapp uksele koputamas ja kell tiksub hirmsa hooga.

Igav liiv ja tühi väli....

Lõunalaager iseenesest oli ju mõnus, stabiilselt üle 20-kraadised temperatuurid, ülihead teed rattaga sõitmiseks, soe merevesi, lahe seltskond ja kõik muu lasid ikka korralikult ennast maha laadida või siis pigem ennast head energiat täis laadida algavaks kurnavaks tööpoolaastaks, kus ilmselt ei ole ühtegi vaba nädalavahetust ees ootamas. Kogu laagri jooksul, ehk siis 28. märtsist kuni eilseni kogunes 1406 rattakilomeetrit, 13km mägimatka, 4km jooksu (ai-ai) ja paar kilti ujumist. 17 laagripäeva treeningmahuks tundides tuli kokku 61 tundi ja 14 minutit. Sai seda kõike palju või liiga palju, eks aeg annab arutust, aga viimastel päevadel polnud 32-34 km/h kiiruse hoidmine siledal teel enam mingiks probleemiks. Jooks kui ironman'i oluline komponent jäi küll pisut unarusse, aga eks siis külmas Eestis pea seda veidi järele aitama. Saaks ainult koju....

Taamal oleva Serra de Bernia (1126m) otsas jäigi käimata.

Taas Pego ja taas 70km sõidetud....

Müüa küttepuid (koos kohaletoomisega).

Benigembla metspõlengut näidati HRR (ERR kohalik vaste) uudistes.

Poolelijäänud triatlon ehk 34 kraadi sooja!

Laagri alguses sai niipalju siledat maad sõidetud, et see viskas korralikult siibrisse. Ühel hetkel hakkasime me kõik üha tihedamini mägede poole vaatama, et mis seal õige huvitavat on. Esimesed arglikud katsed mõnda kaardi peal vingerdavat teed vaatama-minna polnudki kõige hullemad, väga hullude nurkade (16-17 kraadi) peale ei läinud, selline 3-6 kraadine tõus on mõnusasti keritav, pulss täitsa normis, aga see jõutrenn hakkas korralikult reie peale. Mõni hommik oli ikka nii valus, et andis kohe voodist välja saada.

Samas hakkasid ka sõidud üsna pikaks, üle 4 ja isegi 5 tunni venima, sest igapäevane sada oli ju vaja täis saada, aga mägederingide keskmine kiirus jäi sinna alla 20 tuuri. Nendel pikkadel sõitudel oli vaja sellist korralikku motivatsiooni ning Indreku pealekäimisel leiutasime endale igaks trenniks väikse õllepeatuse mõnes vinges vanalinnas. Tingimuseks oli see, et enne 70km õlut ei saa ja kodu peab olema vähemasti 30 kilomeetrit. Oleme nüüdseks mitmes erinevas linnas neid peatusi teinud ning ei kujutagi enam teistmoodi trenni ette.

Eriline mott on veel see, et tavaliselt on vanalinn ja õlu mäe otsas, mille juurde viivad sellised kitsad tänavad ja teistkümnekraadised tõusupõksud. Täna juba Kermo kaebas, et miks see tee õlle juurde (Pego kiriku kõrvale) nii krdi raske peab olema. Nagu elus ikka, ei saa ühtki asja lõpuni täie tõsidusega võtta, muidu kiilub aju kinni ja läheb kett maha. Sama on ka selle trenniga - võib ju nö nina plaanis iga päev täie tõsidusega trenni teha, aga see muutub nüriks. Ning seega on see meie 70km TP üks kuradima õige asi. Vähemalt meile endile tundub nii. Ja nalja saab ka - üleeile Xabia vanalinnas cervezat konsumeerides pani minu ratta tagakumm nii kõva paugu, et kahest baarist hüppas kari mehi välja kaema, et äkki on ETA mehed pommi pannud!

Aga see eelnev jutt ju läheb kaarega mööda postituse pealkirjas märgitust. Mis triatlon ja miks pooleli? Mõtlesin eile hommikul, et kuna meri on üsna soojaks läinud ja väike mägedeväsimus sees, siis teeks kergema päeva ja teeks hoopis kolme ala. Esimene distants oli meres ca 800 meetrit,

siis panin rattariided selga, et teha 50km pikkune sileda maa ots. Kuna eelmistel ca 100km sõitudel on alati kahest pudelist joogist pool pudelit üle jäänud, siis panin rattale ainult ühe pudeli ja tuld! Esimesel poolel tunnil oli suu mereveest hirmus soolane ja nõudis juua. Teisel tunnil hakkasin jooki säästma, aga 10km enne lõppu oli pudel tühi. Tulin viimased 10 kilti koju nö kulmude peal, täielikus näljas ja nii läkski koju jõudes läks esimene Miguel kerisele, alles teise õlle poole peal tundsin, et joon midagi. Noh jah sinna läks ka see jooks. Pärast vaatasin kellalt, et rattasõidu min temp oli 33, keskmine 34 ja max 39 kraadi. Kurat, nii ei saa ju ratast sõita....

Ühe vinge pildi sain veel - päev pärast meie Montgo külastust oli see mägi selline!

Mägi hoidis pilve kinni ja pilv keeras ennast mäe kohal, aga ära ei läinud. Kuidas me oleks eelmisel päeval sellise pilvega tee mäest alla leidnud, ei tea?

Viskan siia veel ühe rea pilte üles elust-olust, palun muutuge kadedusest roheliseks!

Meie elamine naabermaja katuselt ja Soonets enne kipsi ja koitu!

Meie hoov, parim koht päikesevannide jaoks!

Sebastian (vasakult kolmas) sai kaheksaseks!

Vaese mehe sünnipäevalaud (6€ kilo)!

Just tuldi tagasi videvikupoest, kolm maja said suu seks!

Denia kesklinnas tšillimas või hängimas (kuratsedateab)!

Adios, amigos! Pidage vastu, sest egassee primavera Hispaaniasse jää...