Pühapäev, 1. mai 2011

Rämpstoit ehk nädalane treeningpaus!

Nagu oligi karta, imes mind taas endasse üks vankumatu loodusjõud - tornaado nimega Elion Estonian Cup Rattamaratonide sarja 1. etapp Rõuge Rattamaraton. Igal aastal luban endale, et teen kõik tööd seekord varem ära, et nö selle kõige kiiremal ettevalmistusajal jääks aega ka mõne trenni jaoks, aga seni on läinud ikka nagu vene vanasõna järgi - "hoteli kak polutše, a polutšilas kak vsegda"!!!
Rada peab ikka ilus olema, seepärast istutasime raja veerde lilli!!!
Sel aastal on ka ilmataat tõsist mäkra pannud ja palju paha teinud. Hispaaniast naastes käisime vennaga kohe rada tšekkamas ja esmapilk oli ikka väga hull. Eks eelmine postitus ole seda juba valgustanud. Tookordne otsus kardinaalselt juba olemasolevat, välja mõõdistatud ja kaardistatud rada mitte kasutada, on osutunud totaalselt ilusate ilmade tõttu ennatlikuks. Kõik need kohad, mis said kaks nädalat tagasi hirmuga rajast välja jäetud, on nüüd krõbisevalt kuivad ja lausa tuleohtlikud, sest 2 nädalat pole piiskagi vihma tulnud ja pidevalt lõõskav päike on kahe nädalaga looduses imet teinud.

Ülased ja lumi Tsälbamäe veerul Tuuljärve kandis.
OK, aitab sellest rajast, tagasi pealkirja juurde. Kuidas ikka saab minusugune trenninarkomaan teha nädalase treeningpausi ja miks ta sööb rämpstoitu? Olen mitu korda viimase nädala jooksul olnud nö lävepakule väga lähedal (nimelt pidi harrastussportlase trenni kõige raskem osa olema teekond diivani pealt välisukseni), aga üle paku ei saanud. Ilmselt mängib siin oma rolli mingisugune organismi eripära, mis ei luba peale väga rasket ja pingutavat päeva keha enam rohkem piinata ja paneb trennitegemisele veto. Ise ma seda protsessi ei kontrolli, seda juhib mingi vägevam jõud!?! Eilne ja tänane rattasõit (Elioni pool- ja maratoniraja läbimine eri kelladega) kvalifitseerub nö vajaliku töö alla ja selle kannatab organism ära. Aga peale väsitavat raja puhastamise või tähistamise päeva keeldub aju keha välja jooksma viimast. Nii see on, sinna ei ole midagi parata. Aga see rämpstoit, jah, sellega on see lugu, et metsas mütates läheb kõht hirmus tühjaks ja kohalikust külapoest (Rõuge, Haanja) ei ole võimalik midagi sellist kiireks lõunasöögiks konsumeerida, mis jääks rämpstoidu piiridest välja. 

Ühesõnaga, tuleb need kaks aasta kiireimat, stressirohkeimat, närvesöövat ja tervistkahjustavat nädalat üle elada ja siis taas põhieesmärgi nimel tööle asuda. 

Per aspera ad astra!!!!!!!!!!!!!

PS, panen veel ühe pildi sellest samast kohast, mida on juba eelmises kahes postituses eksponeeritud. Nagu näha, oli läinud neljapäeval ikka juba kord majas, täna sai juba sealt hooga läbi sõidetud!
Ükskord annab iga talv alla, ka Haanja kõrgmägedes!
PS2, siin ka mõned lingid Rõuge Elioni radade kohta:


JA VEEL, JA VEEL, täna ületas see blogi 10000 külaskäigu piiri!!! Viimasel ajal (alates veebruarist on olnud keskmiselt 3000 lugejat kuus) on külastuste arv hüppeliselt kasvanud! Aitäh kõigile lugejatele, kiibitsejatele, kaasaelajatele. Üritan jätkata samas vaimus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar