Pühapäev, 29. mai 2011

TRR - ohtlik, aga adrekat nii täis!!!!!

Minu eiteamitmes Tartu Rattaralli ei alanud eriti hästi. Esiteks olen saanud peale Hispaania laagrist naasmist saanud enne rattarallit 42 päeva jooksul ratast sõita 495km, sellest 135km sai sõidetud Saku100 ja Rakke Elioni raames. Teiseks sai eile õhtul vist liiga palju pastat endale sisse aetud, niiet uni ei tahtnud tulla. Kõrvalaias tähistas kari jõmme ilmselt nädala viimast laupäeva ja nende möla kostus läbi paberõhukese suvila seina. Kolmandaks suutsin hommikul suvila järsust trepist laskudes libastuda ja pahkluud veidi väänata. Lonkama võttis, üsna valus oli. Neljandaks proovisin reedel oma uusi Hispaaniast soetatud maanteesaapaid, aga nagu tavaliselt hakkas uus karboonsaabas jalga pooma. Eile õhtul veel mõtlesin, et lähen ikka MTB-saapaga, aga jah, MTB-ratas koos pedaalidega on Tallinnas ja nii pidingi poovate saabastega rallile minema. Tagatipuks ei läinud see pasta vist õigesse kohta ja hommikul jõudsin ca 7 korda peldikut külastada - viimast korda veel ca 10min enne starti koridorist välja üle aia ronides...
Shimano R-220 Carb WITHE, 320€ ==> 100€
Kõik see eelnev oli nii masendav, et lasin juba stardis nö jala sirgu. Kerisin vaikselt EPA tõusu ära ja hakkasin kulgema. Kusagil Ülenurmes hakkasin otsima mingit punti, kelle sabas see sõit kuidagi ära sõita - kodust ju välja tuldud sai, siis võiks ka trenni mõttes asja ära lõpetada. Proovisin mõnda punti, aga küljekas oli nii karm, et rebis kõik pundiüritused pikaks ketiks. Peale Põlva peale pööramist läks lõbusamaks, väikses küljekas hakkas selline ca 100-line punt tekkima. Teine samasugune oli ca pool kilti eespool ja veel suurem punt oli taga tulemas. Kusagil peale Liivat tuli tagant Lasse (Nõlvik), kellel oli selja peal number 222222, läks grupi peasse ja järsku hakkas grupp liikuma ca 5km/h kiiremini. Lasse vedas meid sellele eesolevale pundile järele ja pani ise üksi ees minema. Peale Tilleorgu ja pööret Kanepi peale sai korralikus vastutuules ka tagumine grupp meile järele ja tekkis selline 400-500 ratturine monstrum.
Aeglane fotograaf või kiire mina??? Kaadrisse jäi jalalihas...
Selge oli see, et selline monstrum ei saa kaua koos olla. Kuna grupi peas lasti ka laskumistel tirri, siis tekkis selline kummipaela efekt, laskumise lõpus sõidab grupp tagant selga, tõusul tõmmatakse jälle korraks ribadeks. Olin juba algusest peale hoidnud ennast grupis nii paremale kui võimalik, isegi küljetuulega ei andnud seda kõige ohutumat kohta käest, hoidsin ennast ikka nii paremale kui võimalik. Ja siis, peale Rüa ristmikut see toimus. Enne veel jõudis kõrval sõitev mees küsida, et kas eelmisel aastal kah suur grupp niikaua koos püsis, kui hakkas ragin - kusagilt 10 meetrit minu ees keskel hakkas külakuhi tekkima. Keerasin kohe ära kraavi, aga see oli nii sügav, et teed polnud näha, nägin ainult kaarega lendavaid rattaid. Raske tööga sain kraavist teele tagasi, tee oli tühi - ees läks mingi sajane punt oma teed. Sain paar meest veel tööle ja Valgjärve ristiks olime grupis sees, 2 kilti pulsiga 185 ja jalg paks. Ees olid ootamas Otepää tõusud...

Ja siis hakkasid imed toimuma. Kui ma tavaliselt olen oma kehakaalu ja saiavormi pärast tavaliselt Otepää tõusudel grupist läbi ja taha täpiks vajunud, siis seekord oli vastupidi - mina liikusin tõusul grupist läbi ettepoole. Mis toimub??? Poslavitsa serpentiinist alla tulles tekkis küll väike seisak, aga peale Otepää valgusfoori sai taas hullupööra tööd tehtud ja enne Leigo pööret olin taas grupis sees, ja see grupp tegi juba korralikult tööd. Vahepeal anti sirgetel 60-ga minna, Kambja tõus ehk Tatra org oli nagu jalutuskäik, mingi ülihea tunne oli peal. Käisin peale Reolat ka korra grupi peas vaatamas, mis seal toimub, vedasin paarsada meetrit ja tõmbasin siis kõrvale. Grupp jõudis järele alles ca 5 sekundi pärast. Nii tugev ma muidugi ei olnud, et eest ära minna, aga takkajärgi põen, oleks ju võind proovida...

Niikuinii lasin vastavalt iseendaga sõlmitud kokkuleppele Ringtee peal jala sirgu ja lõpetasin grupi viimasena ( jah, kaks tölli oskasid ennast Annelinna silla all aeda sõita ja kägisesid seal maas, niiet nemad olid grupi viimased). See-eest olid luud-kondid-rattad terved ja meel hea. 5:2 püstijäämiste kasuks alates aastast 2005. Olen alates peale 2007 aasta fiaskot suutnud nüüd alati tervena finišisse tulla. Elu õpetab!!!!!!

Ahjaa, kui pilte lisandub, siis panen juurde - hetkel leidsin vaid ühe pildi, kus pool mind peal! :))))

1 kommentaar:

  1. Võttis noore 30-aastase mehena ikka tükk meenutamist, et meelde tuleks, mis on EPA tõus. Oh seda ajaloo ilu! :)

    VastaKustuta