Jizerska dvatsatpjatka!

Läinud nädalavahetus möödus peamiselt ratastel ja suuskadel. Neljapäeval kell 11.00 sõitsime Võrust välja, eesmärgiga osaleda Wordloppeti maratonil Tšehhimaal Libereci läheduses. Maraton sõidetud, tšeres magazin ja kodu poole tagasi. Esmaspäeva õhtuks kella 19 paiku Tallinna jõudes oli odomeetril 3500 auto- ja 59 suusakilomeetrit. Aga nagu tavaks, siis kõigest ikka pikemalt:

Lund kohapeal oli, kaevasime endale hotelli juurde parkimiskohad!

Reede lõunaks, kui olime bussid paika saanud ja hotellitoad kätte saanud, tekkis paljudel kaasreisijatel nn "kevadiste vasikate" sündroom, mis väljendus selles, et suusad käes sagiti ringi ja üritati iga hinna eest lumele pääseda. Kuna ise olin juba üle 30h magamata, siis ühel hetkel ei suutnud enam nende kevadiste vasikatega kaasa joosta, võtsin hoopis mõne kohaliku õlle (Gambrinus sai lemmikuks) ja üritasin paar tundi tukkuda. Lumi aga muudkui sadas ja sadas...

Õlu rsk oli odav - 1 eur on ca 25 kohalikku kõšši...

Õhtul jõudsid testsuusatajad tagasi, olevat parima raja leidnud Poolast (???), Poola Wordloppeti maratoni Bieg Piastowi stardiala juurest. Igatahes on Poolasse maratonile minekul lähim normaalne hotell teada :)) Iseenesest oli meie hotell hinna ja kvaliteedi suhtes täitsa ok, ainsaks probleemiks oli kaugus stardikohast (ca 30km) ja ka see, et teel Rokytnicest (hotelli linnake) Jabloneci või Libereci oli vaja sõita üle mitme kuru, mis tähendas paarisajameetriseid tõuse ja laskumisi mööda serpentiine. Ja lumi muudkui sadas ja sadas.

Vaade hotelli aknast, vasaku võsa taga on korralik suusakeskus!

Laupäeva hommikuks suutsime kokku leppida väljasõidu Bedrichovi, ehk pühapäevase maratoni stardipaika, eesmärgiga testida rada, määrdeid ja iseennast. Jõudsime üle mägede kohale, peale parkimisprobleemide lahendamist ja väikest määrimist saime rajale suunduda. Rada oli ilus, maastik veelgi parem - tõeline paradiis. Lumi aga muudkui sadas...

Tõnniga poseerimas paar kilti enne finišit...

Lumi on muinasjutt....

Hommikul gepsu poolt valitud otsetee oli busside jaoks ikka nii karm mägimatk, et tagasiteed sealtkaudu ei julgenudki planeerida. Lisaks oli vahepeal taas veidi lund sadanud. Otsustasime tagasi sõita otse alla Jabloneci ja sealt hotelli. Tee pikem, aga kindlam. All külas oli aga mingi avarii toimunud ja pidime otsa ümber pöörama. See aga ajas gepsu segadusse. Kokku läks meil plaanitud 36km läbimiseks 2,5 tundi. Veidi enne hotelli jõudmist käisime busse tankimas ja peale tankimist oskas teine buss veel tund aega viimast kahte kilomeetrit hotelli sõita. Selle peale sai üks vana vanasõna uue tõlgenduse - narri gepsu üks kord, geps narrib sind ...... Hotell suutis meile parima suusamäärimise kohana välja mõelda hotelli esise nö välifuajee - panime sinna kogu oma kaadervärgi üles ja järgmised 5 tundi möödus määrides. Määrisime suuski ja loputasime kõrisid, õlle väljategijad ootasid oma järjekorda! Paradiis? Aga lund muudkui sadas ja sadas...

Hää, et Tõnn appi tuli, ise poleks jõudnud...

Ca südaööl saime magama, uni ei tulnud ega tulnud, sest lubatud miinuse asemel väljas sulas. Ümbritsevatelt katustelt tuli pidevalt lahmakatena lund alla. Olin kõigile määrinud suusad vastavalt ilmaprognoosile, ehk siis ca -2° kraadi peale ning see ei lasknud magada! Vist uinusin korraks enne kahte, aga kell 2:03 akna taga kõlama hakanud laviinihäire peksis maast lahti. Kes on kuulnud vana nõukaaegset õhuhäiret (Tartu Maratoni kusagil poole peal üks mees teeb ka, aga tema heli on kolm korda nõrgem), see teab. Ega vist enam magama jäänud, sest kell 5 oli juba äratus. Sõitsime igaks juhuks tund aega varem välja, sest mägedes võib olla üllatusi. Ja lund muudkui tuli ja tuli...

Panin stardis suusad alla, tundsin, et libe on. Aga ega midagi teha ka olnud, tuli minna. Jizerskal on start lainetena, minnakse 600 kaupa,  5-minutiliste vahedega. Lahkusin oma (miskipärast esimesest) grupist statkalt viimasena, umbes 7 minti peale starti tulid esimesed (5 minti hiljem startinud) teise grupi sõitjad kandadele. No ei pidanud, isegi kääri ei pidanud. Nägin raja ääres ühte Swix'i põllega meest, tegin nutuse näo ja palusin abi. Suure palumise peale võttis ta kotist midagi ja pani alla. Pidas, pidas lausa 500 meetrit ... ja otsas. 6km peal oli esimene TP, kus osutati ka määrimisteenust. Lasin panna paksu kihi mingit Swix'i hõbedast (VR55 äkki)! Pidas lausa 3km ja siis taas kutu. Rajaks oli meil selline ca 5m lai jäässe tallatud konarlik trass, kus suusk ei pidanud ei taha, ei küljele. Oleks olnud jõudu paaris lükata, oleks tegija olnud... Oleks on hää mees!

Mehed vasakul ei uisuta, nende suusk annab külje pealt tagasi :))

Kuna 15km TP-s määrimisteenust ei olnud, aega oli kulunud juba üle 2 tunni, siis hakkas siiber saama. Hakkasin vargsi uurima, kuidas saaks katkestada. 20km peal leidsin inglishi purssiva korraldaja, kes ütles, et 2km pärast on katkestajate buss. Sealmaal olin juba näinud kõvasti kukkumisi, sest olime vahepealse 1000m pealt taas laskunud ca 800 meetri peale, laskumised aga olid sellised jäised ärasahatatud rennid, kus igasugu tegelased ülimalt koomiliselt oma kukkumisi sooritasid. Tegin ise ka ühes kohas 360°  horisontaalis peale, muud ei jäänud üle. 22km peal võtsin suusad alt ja nõudsin bussi - öeldi, et buss tuleb 3h pärast?!?!?! Siis tuli metsast Anniki ja ütles, et läheme ikka lõpuni, isegi pimedad sõidavad (pimedaid olevat rajal olnud min 3 meest). Mõtlesin veel natuke ja panin suusad alla tagasi. Kildi pärast oli kolm eestlast raja ääres, kes mõtlesid, kas minna pubisse või mitte. Oleks ma siis teadnud, et kaks meie meest olid juba tund aega koos paarikümne katkestajaga seal pubis korraldaja bussi oodanud, oleks kah pubisse maandunud, ootama korraldaja bussi, mida lõpuks ei tulnudki. Mina aga kütsin edasi, viimased 25km olid üsna udus, Anniki ja Einar olid tõeliselt abiks, et ma lõpuks selle Jizerska templi oma WL passi sain. Nii palju oli sellest lisatud määrdekihist abi, et enne iga tõusu korjasin pehmest lumest pakid alla ja marssisin mäest üles. Üleval tõmbasin pakid puhtaks ja sõitsin alla. Nii need kilommetrid kulusid. Aega kulus ca 48km läbimiseks (endomondo) 5 tundi ja 41 minutit, oma kohta pole uurinud ja ei huvita ka!!!

Kusagil rajal, Einar paremal!

Igatahes pean peale säärast maratoni muutma kahte oma seisukohta:
1. Vasa 2007 või misiganes Suusahunt või Haanja Suusa100 kahvatuvad Jierska 2012 raskusastme kõrval!!!
2. Tartu Maraton on vaatamata väikestele apsudele väga hästi korraldatud maraton!!!

Korraldajad on ka vabandanud, hoteli kak polutšhe, polutšilash kak vsegda!!! :)) Mida veel tahta?

Vaatamata kõigele eelnevale ootan järgmiseks Jizerska maratoniks (jaanuari esimene viikend 2013) oma gruppi huvilisi:
1. Lend Tallinn-Praha-Tallinn (suusad viime mööda maad).
2. Transfeer lennujaamast hotelli ja tagasi.
3. Ööbimine 3 ööd hotellis (ühesel toal kallim hind)!
4. Laupäevane rajaproov määritud suuskadega.
5. Pühapäevane maraton tippmääritud suuskadega (osavõtumaks hinna sees).
6. Aftekas kus iganes (näiteks mõni Libereci nightclub).
7. Võimalus saata veid kokkuostetud kaupa piki maad Eesti (kast õlut....).

Hind kokku ca 489€, ca kuu pärast (kui lennukompanii hinnad välja paneb) saab täpse hinna! Osalejate arv on piiratud, kiirustage seltsimehed.....


Postitades avastasin, et pealkirjas on vale number (25=>50). See tuli sellest, et rajal olles ja katkestamismõtteid vaagides sai juba postituse pealkirigi välja mõeldud ja nii ta läks.....

Head uut....

Pealkirja taha võib igaüks kirjutada, mida hing ihkab! Neile, kes ei taha või ei suuda, annan variandid:
1. ... aastat!
2. ... hooaega!
3. ... elu!

Ise valisin selle kolmanda variandi, sest olin 1. jaanuari hommikuks jõudnud allakäigutrepi tippu! Kuidagi imelikult kõlab see kõnekäänd, aga kui ikkagi allakäigu tulemusena mitte ei lähe tulem väiksemaks, vaid ikka suuremaks, siis tulebki jõuda allakäigu abil üles. Ehk siis minu näite varal nägin ühte sellist numbrit, mida ei lootnud enam elus näha (vähemasti oma all kaalul)!?!?!?!

Oleks ma Lennart või Ansip, karjuks kõva ja kõlava häälega: "Tule taevas appi!" Aga nii kõva mees ma ei ole, ma pean ise oma probleemiga hakkama saama. Ja probleem on olemas, tunnistan!! Kas kaalujälgijatel ei ole sellist rühma, nagu on AAA-l või siis nagu need netihullud. Olen viimasel kuul täheldanud, et suurem magu nõuab rohkem süüa ja nälgimine (ehk siis toidu mitteandmine) mõjub väga halvasti! Mis teha?

Kunagi jõulupühade aegu sain kaheks päevaks ratta selga ja hakkas juba mingi fiiling tekkima, aga see läks kähku mööda, sest jõuluks lubatud lapse voodi oli vaja vähemasti uueks aastaks valmis teha. Rabelesin siis voodit teha ja uueks aastaks valmistuda, trenn jäi kannatajaks, lihtsalt polnd aega!!!

Aga voodi sai aus, kel soovi, teen ca 400 eest samasuguse ära!

1. jaanuaril vedasin ennast trenni - ei hoolinud enam muust mölast, sest liigutada oli vaja. Sõitsin Harku tagumisse parklasse ja sealt liikusin oma imika-ringile. Teel sinna kohtasin ka ühte suusatajat - tõele au andes oleks saanud kehva suusaga mõnuga ka suuska sõita. Aga minu eesmärk oli minu imikarada ja vormi testimine. See testimine näitas ikka kohe, et sel aastal jäi vorm ostmata (loe: treenimata). Samal rajal (ca1,1km) sama keskmise pulsi juures (ca 139 lööki/min) jäi keskmine ringiaeg ca poolteist minutit mulluse novembri (2010 siis) vormile alla. Veelgi paremaks asja või siis seisu illustreerimiseks võin öelda, et selle aasta tulemus on tervelt 14,6% kehvem kui aasta tagasi. Ehk siis ma olen tervelt kuuendiku võrra kehvemas seisus kui aasta tagasi.

Harku mets 1.1.2012 kell 14:30

Aga pole hullu - juba homme hommikul ootab ees 1500km sõitu lumelaagrisse Tšehhi Vabariiki. Saame seal reede õhtul ja laupäeval väikse trenni teha, pühapäeval aga stardime koos 16 kaasvõitlejaga Jizerska Padesatka suusamaratonile. Juba noore poisina teadsin, et on olemas Jizerska (piirkond) Padesatka (50) maraton, sest mul käis omal ajal kodus tšehhi superspordiajakiri STADION!!! Nii et veel üks poiskesepõlve unistus saab täidetud! Mõnnna! Tegelt on tore neljakümnesena välja elada neid nö poisikesepõlve asju, või siis pigem hea, et on olemas võimalus täita noorpõlve unistusi!!! Aga selleks me ju elamegi!!!!

Harku mets 1.1.12, paremal viimane laskumine, vasakul viimane tõus..

Järgmine postitus juba Harrachovist, Sporthotel Bohemiast. Nägudeni!!!

Mõõt sai täis!

Jah, esimesel jõulupühal sai mõõt täis. Mitte sellel traditsioonilisel eestlase kombel "mõõt täis", vaid pigem sai täis üks arv, mida poleks vähemasti aastal 2003 taas sporditegemisega alustades enam ette näinud. Nimelt näitas minu kaal esimese jõulupüha hommikul sihukesi numbreid (võrdluseks selle aasta augusti kaal ca 91kg):

Ma-sen-dav...

Viimati oli neljakohaline number minu all kaalul kunagi aastal 2003, siis ma tegin ebamäärast trenni 2004. aasta Tartu Maratoniks (mis lõpuks ära jäi). Ebamäärane trenn seisnes võistlustempoga imika rada pannes, mis lõppes kiirabiga ja südamearsti tõdemusega, et sellise kerega ei saa sellist koormust arendada - ehk siis, üle oma varju pole mõtet hüpata. Küll ma toona siunasin seda südamedoktorit, aga nüüd pean tõdema, et tal oli õigus. Viieteist aasta tegemata tööd ei taastata ühe sügisega. Õnneks jäi 2004 TM ära (seaduspärasus selgub veidi hiljem)!

2007 aasta juulis hakkasime vennaga sauna ehitama. Alguses nö kukepeana tundunud ehitus viis kõigepealt kõik finantsid, siis kogu vaba aja ja takkapihta pani värisema ka mõned elu alustalad (loe: perekond)! Tookord pidasime 29. detsembril avamispidu, aga poole aasta jooksul sain teha treeningpäevikusse tervelt 4 (loe: neli) sissekannet (kaks päeva nö kommertsmatkal ja kaks päeva Haanja100 radadel). Too kuradi 2007 oli ka ainus kord, kui mul Haanja100 rada jäi korraga läbi sõitmata - suutsin seda teha vaid 2 päevaga....
Kuna talveks ettevalmistus jäi mul tegemata, siis jäi 2008 aasta Tartu Maraton ära!

2011 ehk mööduv aasta on minu jaoks igapidi tähelepanuväärne. Esiteks jõudis kusagil talvel minuni arusaam, et koht mingil maratonil ja "Pulleritsu alistamine" ei ole enam primaarsed asjad. Teiseks käisin kevadel lõunalaagris - asi, mida olin seni jälestusega pidanud mingite friikide pärusmaaks. Kolmandaks tegin ennast raudmeheks. Kusagilt sealt peale hakkas väike lagunemine - mott oli maas, eesmärk oli udune. Haanja Jala100-st kuni jõuludeni (56 päeva) on treeningpäevikus 4 sissekannet - jooks, rullsuusk, matk ja suusatamine, kokku 8 tundi trenni kahe kuuga!!!

Iga nelja aasta tagant (2003, 2007, 2011) on mul probleeme sügisese ettevalmistusega, seni on kehvale sügisele järgnenud TM-id 2004 ja 2008 ära jäänud! Tuginedes oma kehvale sügisesele ettevalmistusele võin üsna veendunult väita, et 2012 aasta TM jääb toimumata!

Aga häda selle TM-iga, mul on hooajal hoopis tähtsamad eesmärgid, nimelt 12.08 Kopenhaageni IM - ja seal tahaks finito teha alla 11h. Meest sõnast....!!!!

Aga on ka lähemaid eesmärke. Juba järgmise nädala neljapäeval (5.01) sõidame suurema seltskonnaga Tšehhi Libereci kanti Jizerska Padesatka maratonile. 50km klassikat musta maa pealt, lisaboonusena veel minu stardinumber 400 midagi ehk esimeses laines peale proffe. Nalja saab....

Et aga kaalu mitte katki astuda, ajasin jõulu ajal oma talveratta välja ja tegin kaks pikka sõitu. Esimene sõit oli veidi vihmane ja viis mind Harku metsa. Eilne sõit oli tuuline, aga soe ja see möödus vanu häid radu tallates Saku100 radadel:

Pärast ekslemist jõudsin algupära algusesse...

Kapsas metsas, jänesekapsas????????

Ah jah, veel üks hea pilt, pigem eellugu. Saku100 sillad on ehitatud ca 5 aastat tagasi ja eile neist üle sõites tekkis äkkmõte, et äkki mõni sild ei pea enam. See mõte sai kinnitust, kui jõudsin selle sillani....pidin kõva maa peale tagasipääsemiseks veel kolm silda ületama - hästi läks:

Langenud sild kusagil Pokumaa lähistel...

Ühesõnaga, olen taas tagasi reel. Teen õpetaja Lauri sõnade järgi - kui tervet trenni ei viitsi, tee pool, aga tee hingega. Küll ma jõuan, hooaeg on pikk veel ees.

PS! Hetkel on üks koht vaba Hispaania laagrisse 26.03-16.04. Huvilistel palun kontakteeruda!

Suuskadega jalutamas

Eile enne ärasõitu Tallinnast Võrru ilmus Haanja Suusakeskuse Pubi Facebook'i lehele üks pilt, mis nõudis lähemat uurimist. Kui siis veidi Haanja suusaradade veebikaamerat ka sai jälgitud, oli asi selge, viskasin igaks juhuks suusad bussi, sest mine sa tea!

7. detsember 2011 Haanjas. Foto: Pubi Finiš

Täna üritasin võimalikult kiiresti oma Võru asjatoimetustega ühele poole saada, eesmärgiga veidi ennast tuulutada ja suuski jalutada. Kusagil lõuna paiku sain juba bussi nina Haanja poole pöörata. Nagu ikka, oli veel kuni Kasaritsani asi nutune, aga niipea kui Haanja ristis (Jaanimäe rist) jõudsin ca 200 meetri peale üle merepinna, läks pilt ilusaks ja valgeks. Haanjas panin kooli juures muidugi pikalt ABS-i krõbisedes parempöördest mööda, asfalt oli puhta jääs. 

Kibekähku suusad alla ja minema. Saaniga oli paar jälge ette sõidetud, see tegi lumeolud tunduvalt paremaks.

Kolmese ja viiese lahknemiskohas - hääää!

Peale esimest kolmest käisin uurimas, et mida need Haanja noored seal staadionit nühivad, kui metsas niivõrra hea rada...

Staadionil oli ca 10cm paksune lumekiht.

Selgitasin treener Kadrile olukorda ning suuremad ja tugevamad aeti koos minuga kolmese peale. Pärast lastekarja ülekäimist läksid mõned kohad nutusemaks, aga polnd hullu! Metsa vahel suusatas isegi Laur Lukin mulle vastu.

Kolmese lahknemine valgustatud rajal, hää klassikatõusu nurk!

Sõitsin ise küll uisusuusa ja -saapaga, aga suurem osa tõuse läks ikka klassikalises stiilis. Suusk miskipärast pidas, kas oli lumetemperatuur nulli lähedane või oli must maa suusapõhjale liiga lähedal! :))

Kolmandal ringil sõideti kolmese tõusul maa välja.

Aga see kolmese tõus oligi kogu ringi kõige kehvem koht, mujal sai mõnuga suusatada, mis minu hetkevormi juures nägi küll rohkem välja suuskadel jalutamisega. 9km läbimiseks kulus aega veidi üle tunni ja seda 142-se keskmise pulsi juures. Veel sügisel olid mu jooksutrennid kiiremad ja pulss madalam!

Aga kokkuvõttes ei ole ju treeningul (eriti esimesel) arendatav kiirus oluline. Palju olulisem on see, et selle jalutuskäiguga vabanes organismi hulgaliselt rahulolu tekitavaid hormoone. Kas neid nüüd niipalju tuli, et minu sügislaiskust murda, ei tea. Aga vähemasti suusahooaeg sai avatud!!!

November - tühjakuu!!!

Pealkirjas toodud terminit (mitte seda kuu nime) palun lugeda rõhuga esimesel silbil! Nagu Tuhkatriinu või "tühja minema" või "tühjendama"!

Kuhu see november saigi muidu minna kui ainult tühja, sest eelmise aasta novembrikuu 70,5 treeningtunnile on sel aastal vastu panna vaid 7,5 tundi spordiharrastust 2011 aasta novembris. Masendav - ligi 10-kordne allakäik. Kuidas ma nii võin ja miks nii saab, sellest juba pikemalt edaspidi.

















Aga kui aus olla, siis on veidi siiber küll. Kusagilt novembri algusest süvenes veendumus, et aasta peaülesanne on alles augustis ja see pärsib kogu kokkuvõtmist. Keha tahab sporti teha, aga mingi piiraja pärsib, see kes ütleb, et ära rabele, tibusi loetakse augustis!




MIDA TEHA????? TAHAKS MIDAGI TEHA!!!!!!!!!!! SUNDIGE MIND MIDAGI TEGEMA!!!!!

Tule taevas appi!!!!

Täna hommikul arvutit (loe: infovoogu) avades sain korraliku šoki: Postimehes ilmus artikkel, milles soolise võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper algatas menetluse Saaremaa Kolme Päeva jooksu korraldajate suhtes, pannes süüdistuseks rassistlikud eelarvamused ja diskrimineerimise!

Pole ju saladus, et EL-is, eriti selle äärealadel toimuvad spordiüritused on saanud paljude virelevate Keenia-Etioopia-ja muude Aafrika riikide pagulaste seas heaks võimaluseks emigreerumiseks. Sellega on hädas olnud nii SEB Tallinna maratoni korraldaja Mati Lilliallik kui ka Indrek Kelk klubist Tartu Maraton. Kuidagi aga jäi nüüd üks sirgeselgne Saaremaa mees oma 38-ndal korraldataval jooksul tühikargajast ametniku hammaste vahele.

No commets.......

Kas tähendab see nüüd seda, et mina kui korraldaja sõnastan oma järgmise hooja ürituste juhendite punkti 4.1. nii:
4.1. Osa võivad võtta kõik stardihetkeks täisealised, piisavalt treeninud isikud, sõltumata nende soost, sooiharusest, usutunnistusest või nahavärvist.
NB! Korraldaja viisasid ja küllakutseid ei väljasta, palume selle probleemiga pöörduda EV Välisministeeriumi poole!

Kuna sel aastal oli Haanja100 osalejatest lausa 28% välismaalased, siis on ilmselt sellise reegli lisamine juhendisse vältimatu. See on küll naljakas, aga ise ei tahaks rassismisüüdistust saada!


Õnneks on ka muud ringkonnad häält tõstnud, loodame et säärane mõttetu ametnik leiab endale õige töö!!!!

Get a life...................Mari-Liis Sepper

Käesolevaga palun mind mitte süüdistada rassismis, olen nõus oma üritustele vastu võtma igasuguseid tegelasi, aga küllakutseid ma ei väljasta, lööge või risti!

Aga lugupeetud ametnikule soovitaks uueks uurimistähiseks seada TriStar Estonia regamise - nimelt seal saavad  endise Ida-Bloki riikide (Eesti kuni Ukraina) kodanikud registreerida soodsamalt kui vana Euroopa kodanikud. See aga on ju sulaselge rassism, sest Ida-Euroopa mustanahalised (neid siin palju ei ole), saavad soodasamalt regada kui Lääne-Euroopa mustanahalised (neid seal aga jalaga segada)! Miks tehakse vahet Ida- ja Lääne Euroopa mustanahalistel. Rünnakule! Sancho Panza, tule juba.............................

Viies maraton ehk Haanja Jala100

Rihm on maas! Kohe nii maas, et juba kolmas päev põrnitsen seda postitust, kirjutan midagi, siis tõmban taas maha. Kui ikka keha tahab pärast rasket tööhooaega puhata, siis ei viitsi ka aju ennast sundida midagi kirjutama. Kuigi põhjust nagu oleks, sai ju oma viies maraton joostud ja samal ajal korraldatud ka osalejatele väga hästi peale läinud ultrajooksuüritus - Haanja Jala100.

Rein Pärn oma 187-ndal maratonil Haanjas!

 

Võtan veel veidi hoogu ja kirjutan oktoobri viimasest nädalast veidi hiljem....

Aga jah, läbisin ise 7 ringi ehk 46,66km, sellest kindlalt üle 30km jooksusammul. Maratoni vaheaeg oli 4:53. See oli minu viiest maratonist kergeim või siis kiireim - mitte ajaliselt (tegelikult aeglaseim), vaid kõige kiiremini vaimselt otsa saanud 42,2km.

Foto: Külli Leola

6 min action from KMD CC 2011

Täna sain e-kirja Kopenhaagenist palvega sheerida hüva kama - siin ta on, mul võttis mõni koht judinad seljale:

During KMD Challenge Copenhagen 2011 we produced some great footage of all the action and adventures.

This has now been edited into an almost 7 minute long video of all the best action and emotion from KMD Challenge Copenhagen 2011. 

It's free - please share!

The video is of course free and we offer you the possibility to download it and keep it for good memories.

We hope that you will share it so your network has a chance to experience a great day of triathlon: Put it on Facebook, make it part of your mail footer, shout it out to the world, bring it to the next family get-together, put a link on your company intranet, hack some public tv screen and air it! Make it happen!

Sit back, crank up the volume - and enjoy!

Ettevalmistused nädalavahetuseks...

Pealkiri lubaks nagu midagi lõbusat, no et ikka ettevalmistused nädalavahetuseks ja puha. Nädalavahetus, mis enamikule eestlastest tähendab tööst vabu päevi ja tavaliselt ka pidu-ja-pillerkaari, tähendab minule tavaliselt tööd. Perioodil aprill-oktoober on tõesti vaid mõned üksikud nädalavahetused vabad, aga jah, siis on ka minul pidu-ja-pillerkaar! :)

Aga laupäeval kell 7 stardib Haanja Jala100, pühapäeva hommikul võõrustan Eesti Akadeemilise Spordiliidu inimesi ja pakun neile säärase 2,5-tunnise seikluse Haanjamaal.

Nagu tavaks, ei piirdu nädalavahetuse töine pool ainult nädalavahetusega, ettevalmistusi on vaja teha pikalt - mida suurem sündmus, seda rohkem tööd. Eeloleva nädalavahetuse üritused on minu jaoks sellised väiksemat laadi, vastavalt 80 ja 40 osalejaga - nende ettevalmistused saab nädalaga tehtud. Eile sõitsin muruniidukiga Haanja suusaradadel kokku ca 15km. 6,66km pikkusest rajast on ca 5km murukattega ja seda rohtu ma seal siis niitsin, mõned kohad said 2, mõned 4 ja mõned lausa 6 korda üle käidud. Nüüd peaks olema kogu rada selline, mis eriti just esimestel hommikustel kastestel ringidel osalejate jalgu märjaks ei tee.

Täna tegin kontrolltiiru peale 12-le Eesti Top-20-sse kuuluvale mäele, eesmärgiga kontrollida mäe tippu tähistavate siltide olemasolu. Kurb statistika näitab, et 11-st sildist (Munamäge pole vist vaja sildistada) olid 4 jalutama läinud.

Noh, eks siis tuleb uued teha, muidu ei leia tuhanded Lumeilvese matka huvilised enam õigeid tippe üles.

Aga äkki juba pühapäeval uus postitus siis selleaastasest Haanja Jala100-st - minu miinimumprogramm on 42,195km ja maksimum vastavalt 53,333km ehk siis 8 ringi.

Saaremaa 3/3

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kohtasin eile nn sportlaspeol üht vana tuttavat Siimu, keda viimati sai nähtud kusagil Kloostri taga metsas. Kuna ööklubis oli juba õhtul kell pool kümme raske vaba kohta leida nii baarileti ääres kui ka tantsupõrandal, siis Siimu ettepanekul läksime Kuressaare klubi-pubituurile, et rahulikumas kohas veidi juttu ajada jne. Kolmes kohas käidud, naasesime pool kaksteist sportlaspeole, aga pidu oli vahepeal ära lõppenud. Ilmselt kupatasid treenerid kell 23 sportlased magama. Mille peale me jätkasime oma tuuri ja ikka kella poole viieni.....

Hommikul kaalusin ikka tõsiselt, kas minna starti või mitte. Ma oleks tol hetkel soovinud vahetada peavalu ükskõik millise valu vastu. Võimalikud variandid...

Aga noh, mõeldud-tehtud, igaüks peab oma risti ise kandma ja tuli mul ka see viimane 16km ära joosta, küll aeglasemalt kui eile, aga joostud ta sai. Täna tuli siis keskmiseks tempoks 5:44min/km ja keskmine pulss oli märkimisväärselt madal - lausa 161 lööki minutis.

	Distants	Aeg	Tempo	Pulss
Reede	10km	0:51:29	5:07	167
Laupäev	16,195km	1:29:14	5:30	166
Pühapäev	16km	1:31:55	5:44	161
	42,195km	3:52:38

Ehk siis, läbida maraton alla nelja tunni pole mingi probleem, kui seda teha kolme päeva jooksul, Saaremaa Kolme Päeva Jooksul! m.o.t.t.

 

Saaremaa Kolme Päeva Jooksu tulemused.

Saaremaa 2/3

Eilne hää tunne oli veidi petlik. Ja kuna õhtul tarbitud taastusjoogi kogus ei olnud kuidagi korrelatsioonis läbitud jooksumaaga, siis hommikune äratus mõjus demoraliseerivalt. Õnneks suutsid pea ja jalad oma tuikamise kuidagi sünkroniseerida või resonantseerida, igatahes kella 12-ks, stardihetkeks, oli vaim valmis.

Ees ootamas siis 16,195km kusagilt metsavahelt lausa kuningriigi staadionile. Mõistagi selle kuningriigi, mille kuningaks Kirill I. Kuna eile õhtul sai taastusjoogi tekitatud meeltesegaduses endale pühapäevaseks finišihetkeks ette seatud 4 tunni piiri alistamine, siis oli vaja täna kuidagi oma 95 kilo ca 1:34-ga finišijooneni toimetada. Eesmärk oli lihtne - hoida algusest lõpuni tempot ca 5:45min/km ja tehtud. Kohe peale starti üllatas laudsile Saaremaa korraliku tõusuga, mille peal läksid mitmed kärbeskaallased oma teed. Kulgesin endamisi ja esimene kilomeeter (koos tõusu ja 195 lisameetriga) sai läbitud ajaga 7:11. Siis taastus normaalne kilomeetrilugemine ja ka rada läks allamäge. Teine km läks 5:30-ga ja hakkasin vaikselt skalpe korjama. Esimese viie kilomeetriga oli viimanegi promill kehast kadunud ja selline 5:30 tempo oli väga broo.

Jooksin pikalt üksinda, kuni tagant lähenesid mitmed sammud ja äkki olid minu kõrval hullud, hullud naised, suusahullud naised Tiiu ja Kadri. Jooksin koos nendega järgmised 5km keskmise tempoga 5:30 - see tundus nii neile kui mulle sobivat. Kella vaadates hakkas tunduma, et 1,5h piir on alistatav. 4,5k enne lõppu olevas joogipunktis pudenesid hullud sabast ja tõstsin veidi tempot, no sinna 5:20 kanti. Viimastel kilomeetritel vastu tulevate selgade püüdmine on niivõrd meeliülendav, et tempo muudkui kasvas. Lõpujooneni jõudsin ajaga 1:29.14, keskmine tempo siis täpselt 5:30min/km.

Maa	Aeg	Avg HR
1.195km	7:11	148
2 km	5:30	157
3 km	5:49	159
4 km	5:39	159
5 km	5:43	162
6 km	5:33	161
7 km	5:30	165
8 km	5:34	167
9 km	5:27	168
10 km	5:33	169
11 km	5:32	169
12 km	5:32	169
13 km	5:25	174
14 km	5:16	175
15 km	5:01	179
16 km	4:58	181
16,196 km	1:29.14	166

Kokkuvõtvalt taas üks targalt joostud jooks, sest tark ei ju ei torma (mitte alguses, vaid lõpus)!

1:30 grupp Ohessaare pangal. Foto: Simmo Kikkas

Kuigi peale pikka tagasisõitu Torgust Kuressaarde bussist väljudes tekkis korraks küsimus, et kelle kuradi puujalad mulle vahepeal alla on pandud, siis peale Arabella hotelli sauna ja mõnda taastusjooki on taas üsna hea olla. Õhtul siis suur sportlaspidu kohalikus öölokaalis ja homme viimased 16km Kuressaare vahel. Peaasi, et üle ei paneks!

Saaremaa 1/3

Täna kell 16:30 anti Kuressaares start 38. Saaremaa Kolme Päeva Jooksule. Tegelikult osalen ma sellel jooksul esimest korda (Kuressaares endas sai viimati käidud vist 1995), paberite järgi olevat ma ka 1986 sellel jooksul osalenud. Olin siis Riias noorsõdur ja mitte mingi ime läbi ei oleks ma siin saanud olla. Arvan, et mu noorem vend käis siin 15-aastasena ja minu dokumendiga ja ilmselt pidu panemas .... sest kirjas on DNF.

Aga see selleks, ajalugu on ürituse kodukal saadaval ja nähtaval. Täna aga joosti 2011 aasta esimest etappi ja distants oli 10km. Etteruttavalt peab ütlema, et rada oli ülitäpselt mõõdetud ja märgitud. Iga kilomeetri märgi juures tegi endomondo taskus häält, ehk siis ka kilomeetri märgid olid paigas. Alustasin ülirahulikult, eesmärgiga joosta 10km täpselt tunniga, hoida pulssi madalal ja teha mõnus treening. See vene vanasõna on ikka krdi hea, sest taas läks nagu alati. Esimene km läks märkamatult tempoga 5:30, järgnevad juba tõusvas tempos:

1 km	5:30
2 km	5:20
3 km	5:18
4 km	5:17
5 km	5:15
6 km	5:09
7 km	5:06
8 km	5:01
9 km	4:57
10 km	4:36

Kusagil poole maa peal hakkas igav tuimalt joosta, tunne oli ülihea, hingamine korras, jalad OK. Tõstsin jala maast rohkem lahti, tegin pikema sammu ehk siis tõstsin tempot. Kõige parem tunne ongi sellest, et suutsin kogu maa joosta tõusvas tempos. Palju parem on lõpu poole teistest mööduda, kui teisi mööda lasta. Viimasel neljal kilomeetril ei möödunud minust keegi, ise aga korjasin järjest skalpe. Mõnus!

Paar kilti enne lõpujoont! Foto: Simmo Kikkas

Homme siis ees ootamas 16.195km Sõrve säärel ja pühapäeval 16km Kuressaares, eesmärk võtta asja rahulikult...ha-ha-ha....no tegelt tahaks ikka kolme päevaga maratoni alla 4h saada. Eesmärk on raske, aga võimalik. Tuleb ainult pea külmas hoida ja esimesed kilomeetrid omas tempos teha! Simpel???

Ja veel - Arabella hotell, kus mul oli L-P koht broneeritud, andis juba täna mulle toa välja ja küsis selle eest............30€!!! 30 eurot kahe öö eest üksinda kaheses toas (telekas, dušs, külmkapp jne). Ma olen senini arvanud, et kogu Saaremaa on orienteeritud turistide lüpsmisele ja olen ise ka ühte teatud legendi levitanud: kui Saaremaal tee ääres vett küsida, siis tahetakse liitri eest paar krooni, Hiiumaal vett küsides saad kauba peal ka öömaja tasuta! Enam ma kunagi seda legendi ei levita, ausõna!!!!

Puhkamine paneb keha valutama

Eelmisel sügisel lõin 15-ndal oktoobril labida maasse. Ehk siis alustasin vundamendi ladumist käesolevaks hooajaks, eelkõige Finale Ultimoks. Ka sel sügisel oli plaan ligikaudu samal ajal alustada, aga organism, täpsemalt siis valutav selg ja tuikavad lihased, sundisid varem tosse jalga tõmbama ja rajale minema.

Nüüd, pärast kolme treeningpäeva, mille jooksul olen läbinud joostes-kepikõndides ligi 28 kilomeetrit, on olemine kohe oluliselt parem. See on see sõltlase elu, kui uut doosi ei saa, kisub olemise pahaks. Nagu narkomaan, aga siis positiivse märgiga. Ka doktor Leho Rips ütles suvel, et organism on nagu tohutu keemiavabrik, mis vabastab just treeningu (pingutuse) ajal organismi teatud mõnuaineid. Ehk siis, kui tahad ennast paremini tunda, ära viska pikali, vaid mine õue.....

Aga jah, hooaja järgne puhkus kiskus erinevatel põhjustel pikale. SEB maratonist möödunud kuu jooksul sai lausa kolm korda spordiga tegeletud - kõik need korrad möödusid single-speediga metsa vahel, mitte treenides, vaid mõõtes, kord Haanja100, siis Haanja Jala100 radasid. Kokku siis kuu aja jooksul tervelt 10h ratta seljas. Lootsin küll Haanja100 järgselt varem liigutamisega alustada, aga Haanja100 rada maha võttes läks mõistatuslikult kaduma minu parema jala jooksujalats, mis oli mind eelmisest sügisest hästi teeninud, läbinud koos minuga ca 650km (sh 3 maratoni). Kui keegi selle kusagilt Haanjast leiab, siis vasaku jala toss maksab vaevatasu!

Esmaspäeval sai siis AT Spordist uued jooksujalatsid soetatud (aitäh meestele hea hinna eest!) ja õhtul kohe rajale. Kuna mahuhooaja alguses tavaliselt kunagi joosta eriti ei kannata (puhkuse kehakaal, jooksulihase taandareng jne), siis tegin esimeseks trenniks traditsioonilise kepikõnni, läbides 1:20-ga kaks Trummi viiest ringi. Allamäge sörkides oli aga jooksutunne nii hea, et üleeile ja eile sai juba nö puhtalt jooksmas käidud. Jalg kandis, tempo sinna 6:20-6:30min/km kanti ja kahe trenniga ligi 18km läbitud. Kusagilt midagi ei valuta, väsimust ei ole - ühesõnaga mõnus! Tunne on kohe nii hea, et homme stardin 38. Saaremaa Kolme Päeva Jooksul. 

Järgmine post juba Saaremaalt ja siis saab ka möödunud aasta (15.10.2010-14.10.2011) kokku võetud!

Haanja100 - telgi taga!

Kunagisest underground-ainult-hulludele ekstreemsest rattasõidust on aastatega miskipärast saanud massiüritus. Kui veel ka selleaastase sõidu ilm oli väga hea ja rada varasemast kiirem, siis ilmselt tekkis paljudel andunud fännidel küsimus, et kas me sellist H100 siis tahtsimegi? Õnneks on sellele küsimusele olemas ka vastulause - kui 100km on liiga lihtne, siis miks mitte proovida sadat miili!!!

100 miili raja profiil, tõusmeetreid tuli 2346 tükki!

Aga las need eksistentsiaalsed probleemid jää osalejate arutada, mina korraldajana ajan oma rida ja minu eesmärk on üks ja ainus. Haanja100 peab olema Eesti ja lähiümbruse parim maastikurattaüritus nii raja, korralduse kui ka kõige muu kaasneva osas. Latt on kõrgele seatud, aga muidu ei saagi!

H100 2011 võitja Martin Loo Kolmekuninga silla all. Foto: Sven Berg

Üritan järgnevaga oma pikka blogimisauku välja vabandada ja veidigi telgitaguseid kergitada, et teada anda, millised on need vajalikud tegevused ja mida peab kokku varuma, et 500 ratturit saaksid ennast Haanjamaa metsades-heinamaadel-teedel proovile panna?
1. Kusagil augustis veetsime vennaga ca nädala metsas rada puhastades-koristades. Sama töö käigus toimusid ka esimesed nö läbirääkimised maaomanikega. Samal ajal käis vilgas registreerimine, mis viis iga päev mõne tunni aega ära.
2. Septembri alguses alustas vend rajalõikude niitmisega. Täpset äraniidetud kilometraazhi ei oska välja tuua, aga niitmas käis Ivo vähemalt 10 päeva. Siis tuli Katia ning taas paar päeva metsas - kuidas küll ühe tormi jäänused niipalju paha suudavad teha? Samal ajal sai ehitatud ka kopratammi sild.

Sillategu Kirbujärve taga...

3. Päevad arvuti taga - liikluskorralduse skeemid maanteeametile, taotlused valdadesse, Keskkonnaametisse, RMK-le. Toidu ja muu kraami tellimine jne
4. Peale TRM-i alustasime raja tähistamisega. 4 pikka päeva metsas, lisaks veel õhtused tegemised - numbrid, talongid, registreerimine jne.
5. 24.09 - avatud rada. Sõitsin teist korda sel aastal oma single-speediga Haanja100 raja läbi - eesmärgiks teha ära lõplik mõõdistamine, paika panna TP-de kaugused ja kõik muu logistikasse puutuv.
6. Teisipäeval Tallinnas ja Tartus kraami toomas - särgid, nõud, bannerid, joogid. Buss sai täis.
7. Kolmapäeval terve päeva rajal - viimased koristamised, märgistamised, kokkulepped. Õhtud venivad hirmus pikaks, sest vaja on koostada turvamise ja toidupunktide logistika skeeme, pakkida numbreid.

TP-järgne vajalik infotahvel.

8. Neljapäev - võistluskeskuse paikamõõtmine, TP-desse bannerialuste ehitamine, miiliraja tähistamine, Ivo nõuab lisaks 35 noolemärki ja 5 risti (teen õhtul ära), numbrid, numbrid, numbrid - ärkan öösel kell 4:30 teleka ees diivanil, numbriümbrik nimega Märt Küüt käte vahel. Järelikult jõudsin enne uinumist numbrite sorteerimisega alles L täheni.

9. Reede - aiad, võrgud, postid - võistluskeskus paika. Toiduainete kokkuvedamine:
- 125kg banaane
- 95kg arbuusi
- 60kg soolakurki
- 30kg Eesti Pagari prantsuse kohupiimakooki
- 30kg Karni lihatööstuse juustuga grillvorsti
- 20kg makarone, 10kg riisi
- 10kg kaeraküpsiseid
- 10kg rosinaid
- paar kilo soola
- 480 liitrit SIS spordijooki
- 180 liitrit RC Colat
- 150 purki Red Bulli
- 200 pdl Arcticu Spordijooki
- 90 liitrit Aura mullivett
- 720 liitrit vett punktidesse spordijoogi tegemiseks ja joomiseks
- ja veel palju nipet-näpet, toidunõud, 6000 joogitopsi
Muu varustuse kohalevedamine - 3 kattega autohaagist TP-de jaoks, 3 lisaautot ja 2 haagist turvajate ja liiklusmärkide veoks jne

Kell 18:00 avasin Haanja100 kontori ja sellest hetkest kuni kella 22:00-ni oli pidev numbrisaba. Uskumatu! Samal ajal sorteerin numbreid. Magama sain kell 1, aga und ei tule ega tule. Närv sees! Kell 3 läksin kontorisse arvuti taha ja tegin veel tunnikese vajalikku tegemist. Kirjutasin hommikused tegemised paberile, veel voodisse, aga und ei tulnudki!
10. Laupäev, H100. 5:45 üles ja siis möödus päev nagu unenägu - 65 inimest hoolitsesid selle eest, et 500 saaksid oma sõitu teha. Kell 4:00 laekusin aftekalt hotelli!
11. Pühapäev, koristamine, puhastamine, väsimus-väsimus. Õhtuks saime 8 esimest ja 21 viimast kilomeetrit rada ka veel maha.
12. Esmaspäev - õhtul kell 18:28 oli rada maas - 290 märki-silti (neist 208 noolemärki, 16 distantsi pikkuse märki, 9 TP-de märki, 10 risti (vale suund) ja veel pudi-padi, 150 lindiga tokki lagedate rajaosade tähistamiseks, ca 4km linti. Õhtul algas kooma.....

Pildil olev on ca pool kogu märgindusest!

Kui nüüd mõni lugeja, kes pole elus Haanja100-t sõitnud, ei saa aru, millest jutt, siis soovitan vaadata Tuisu Tõnni kiivrikaamera videot - kulutasin isegi täna 1:15 oma kallist aega, et video üle vaadata!!!!! Ja see ei olnud kulutatud aeg - see oli kvaliteetaeg!