85, EV100 eri, Pinocchio eri!

Läinud sügisel sain kõne mitmekordselt Haanja Ultra100 lõpetajalt Valdo Kanemäelt, teemaks 24.02.2018, EV100, kontorimaraton, 100 ringi, palju treppe jne. Ta küsis palju maratoni korraldamisega seonduva kohta ning mina suutsin teda ilmselt aidata, sest veidi aega hiljem kuulutati välja, et meie Eesti sajandal sünnipäeval toimub Tartu kesklinnas asuvas Playtech'i kontoris maraton, mis joostakse sajal ringil ja viiel korrusel, ehk siis kogu selle statistilise poole võtavad kõige paremini kokku jooksu ametliku t-särgi seljale kantud numbrid:

Päälik peab kõnet! Veidi enne starti! Foto: Adam Illingworth

See asi tundus mulle esmapilgul nii kuradima jabur, et ma kohe pidin sellest osa saama. Egas meil ju siin Maarjamaal sääraseid erilisi asju tihti korraldata ning kuna ma olen oma 50/100 projektiga pidevalt hädas, siis kuupäevaliselt sobis see maraton küll ja veel. Ehk siis, samal ajal kui Iivo Niskanen Soomele esimese ja ainsa olümpiakulla tõi, mõõtsin mina koos 35 kaaslasega juba treppe ja nurkasid sellel väga imelikul maratonirajal. Ringi pikkus 422 meetrit, viis korrust üles, viis alla, umbes paarkümmend pööret, neist enamus 180° ja ka 90°, katteks betoon, asfalt (maja all garaazhis), pvc, puit ja ka kunstmuru. Enne starti arvutasin, et kui kulutada iga ringi läbimiseks 4 minutit, siis tuleks lõpuajaks 6h ja 40min!?! Veidi hirmus hakkas.....

Mida nägu? Foto: Adam Illingworth

Esimesed ringid tulidki sinna 4 minuti peale ja alla, tegelikult vist kuni 40-nda ringini püsisin ilusasti ettemõeldud graafikus. Siis hakkas raske ning selle põhjustajateks olid kaks faktorit - kuumus ja esimene tõus. See tõus, mis üsna kiiresti ka endale Sikamäe nime sai, algas praktiliselt kohe peale uuele ringile minekut ning sellega tõusti esimeselt korruselt neljandale. Kui need esimesed 40 ringi suutsin peale tõusu kohe jooksma hakata, siis sealt edasi kulus peale tõusu ikka jupp aega, ehk kogu neljanda korruse saali pikkus, et taastuda. Siis järgnes üks korrus alla ning tuli ringi parim lõik kolmandat korrust pidi läbi aatriumi, siis veel korrus alla, läbis teise korruse aatriumi ning siis sai kohe kaks korrust järjest trepist alla kihutada, et jõuda garaazhi.

Garaazhis, 30m ja 180°, siis taas 30m ja 180° ja siis veel ja veel...

Garaazhis tuli läbida kolm zhikaani, siis tõusta poolteist korrust üles ning pmst avaneski juba ringi lõpusirge, kus oli ka TP. Nagu eelnevalt mainisin, oli kuni 40. ringini ehk siis ca 17km-ni hää ja mõnus joosta - treppidest pika ja üle ühe astme kõnnisammuga üles ning samamoodi üle astme alla. Sealt edasi läks huvitavaks. Mingil hetkel ma teatud jooksjaid, kes olid minust 3-6 ringiga mööda läinud, enam ei näinud! Ehk siis meie kiirused tasakaalustusid. Näiteks Contrat, kes möödus minust alguses paar korda, viimati vist 30. ringi peal, nägin ma uuesti alles 80. ringi paiku ja hiljem, kui temast korduvalt möödusin. Ainsa välisautorina siin blogis kunagi sõna saanud Aare möödus minust alguses 3 korda, ca poole maa peal liikusime võrdselt, aga vist 70 ringi kandis olime tasa ning edasisest ma ei räägi - protokollid on avalikud.

Raskelt naljakas või naljakalt raske?
Viiking Aare rajal. Foto: Adam Illingworth

Nähes võistluse lõpuosas pidevalt teiste ja minust tunduvalt kõvemate jooksjate rajal kustumist, tundsin heameelt, et ise suudan liikuda, küll mitte plaanitud kiirusega 4 mintsa/ring, aga siiski piisavalt kiiresti, et jõuda pingviinide paraadi alguseks koju. Nüüd, kaks päeva hiljem, ma ei mõista, et kuhu mul kiire oli? Sest kuradi valus on! Ausalt öeldes ei mäletagi enam, millal viimati pärast mõnda maratoni nii valus on olnud? Kindlasti peale esimest seal aastal 2009 ja võib-olla ka mõnda teist esiotsa maratoni. Kindlasti peale Ironman'e, kus maratonile eelneb 7 tundi võimlemist vees ja rattal.

Lihtsam oleks olnud mitte vastu hakata, kuul pähe võtab jalavalu... Foto: Adam Illingworth

Aga et need trepid jalad nii ära võtavad, seda poleks uskunud! Ega praegugi ei usuks, kui nii valus poleks. 48h on möödas, aga peldikusse minek võtab minuteid.... Küll võis kunagi sellel Pinocchiol (või oli see Buratino) valus olla kõndida, sest kõik tema liigesed ja kõik muu oli tehtud puust - just nii nagu minul praegu!!!

Lohutus peale maratoni kodus laual - aitäh!!!

Ehk siis:

1. Teist korda ei läheks!
2. Vaenlasele soovitaks!
3. Hea vabandus on kontorimaratoni heategev iseloom!
4. Elagu Eesti! Sada ja ....

82-84, kolm maratoni ühe nädalaga!

Vanemad lugejad mäletavad nõukaaegset "soovitust", et ära kunagi osta toodet, mis on tehtud viisaastaku viimase aasta viimase kvartali viimase kuu viimase dekaadi viimasel tööpäeval! Sest see toode on tehtud kiirustades, täitmaks arutut plaani ning selle toote kvaliteet on alla igasugust arvestust, igatahes kvaliteedimärki see küll kanda ei tohiks...

Käsi laiutav ilma peata venelane? Ehk siis "знак качества CCCP"....

Umbes säärane mõte käis läbi pea küll, kui täpsemalt endale ette säetud kalendrisse vaatasin ning avastasin sealt, et 3 maratoni tuleb läbida nädalaga ehk seitsme päeva jooksul! Et siis veidi nagu hullumeelne plaan, aga samas teostatav, sest olen ju nt aasta 2015 detsembris jooksnud Vändras lausa 3 päevaga 3 maratoni?!? Aga need olid nood ajad, praegu on praegu, hetkel ei ole ma alla 90 kilo kaaluv, just Bresti kaudu Pariisist tulnud hüperrattur, kelle jaoks 3 maratoni nohu oleks. Hetke seisu on tegelikult häbi avaldadagi, aga samas on positiivne see, et esimest korda viimase aasta jooksul on peale neid kolme maratoni seierid seal kahekohalise peal, asi seegi!

Ma väga loodan sääraseid numbreid enam mitte näha...

10.02, Uuesalu, 2. MK maraton

Kuna teine MK toimus laupäeval, oli stardis lausa 7 jooksjat, lisaks oli olemas suppoort-tiim, kes hoolitses raja keskosas joogipoolise ning kohalike elanikega suhtlemise eest. Alustasin optimistlikult, nädalatagusele 5:03-le mõeldes ning kuni poolikuni oli asi okoo. Aga siis hakkas sealt ja sealt kiskuma ning valutama ning tõmbasin tempot alla. Tegelikult oleksin pidanud seda varem tegema, juba kahe ringi ehk 14km pealt, aga tegu oli tehtud ning viimased kaks ringi oli paras kannatus. Viimasel ringil oli ainus kannustus Rein Pärna eest pagemine, sest vana tuli hirmsa hooga lähemale. Lõpuaeg siis 5:15, tervelt kaksteist minutit aeglasemalt kui 8 päeva varem ning lisaks oli ka keha tunduvalt valusam kui peale eelmises postituses kajastet maratoni. Ilmselt taaskordne tõestus, et päevad pole vennad...

Reinu finiš Uuesalus, hinge ja keha harmoonia?

14.02, Vaela, 3. MK maraton

 Sõbrapäeval oli sõpru alles jäänud kolm - MK, Ergo ja mina. Startisin taas liiga kiiresti, tegelikult peaks juba ju nende mitmekümnete joostud maratonidega oma keha nüansse tabama ja suutma leida see õige alguskiirus? Aga ei, nii kui teele minnakse, ununeb kõik, silme ees on vaid rohelised murulibled nagu kevadisel vasikal karjalaskepäeval ning seekord oli juba kolmandiku ehk 14km peal selge, et karm lõpp on ees ootamas. Kuigi ma ajasin kogu süü selle 4 päeva varem toimunud maratoni kaela, ei kergendanud see minu piinu eelviimasel ringil, just siis sai kaaslastel maraton tehtud ja nad lahkusid, jättes mind mõõtma viimast ringi. Panin selleks viimaseks ringiks selga kuivad riided juhuks, kui päris seisma tuleb jääda, aga õnneks sain 5:28-ga järjekordse tehtud. Valus oli, aga veel valusam oli mõelda, et järgmine on juba ülehomme ehk stardini on jäänud 42,5 tundi!!!

Iseteeninduslik TP Vaela raja keskosas Hansaplanti kandis...

16.02, Männiku, 4. MK maraton

Tegelikult jäi uue stardini veel vähem aega, sest teatud põhjustel panime eile taas vaid kolmekesi ajama juba kell 8:53, aga see päev oli hoopis teisest puust! Vaatamata nö viisaastaku viimasele päevale oli mul karm plaan ees - lõigutrenn. Lahtiseletatult plaanisin joosta 42x600m lõike tempoga 6:00, intervalliks 400m kiirkõndi. Kuni teise ringi lõpuni ehk maratoni kolmandikuni suutsin plaanist kinni pidada, siis tegin ratsettepaneku ning jätkasin 56x300m lõikudega, 200-se kiirkõnni intervalliga. Pole ammu enam nii ühtlast maratoni teinud, lõpuaeg 5:16, aga ilma ei ühegi jama ega jamata. Tegelikult oleks võinud eile samamoodi edasi veel ca 20km või isegi rohkem panna, mis annab lootust, et hästi planeerides võiks tõesti sügisel Ultra100 ette võtta....

MK maratoni tagasipöörde märk.

Unistada võib, aga enne tuleb 100 ää teha! Usun, et olen paljusid kahtlejaid viimase nädalaga veennud, et see on võimalik, et ma 30. juunil oma sajandat jooksen! Aga sinna tuleb veel elada ja joosta ning kõigepealt tuleb hakkama saada järjekordse maratoniga, mis teenindab ühte teist maratoni. Edu kõigile homsetele startijatele, mina jätan seekord talvise laulupeo vahele, sest ei ole selleks oma nullsuusakilomeetriga lihtsalt valmis!

Pulber all, pidamise ootuses.....homme kõikseemees rajale!

Aga 24. veebruaril ehk meie riigi sajandal sünnipäeval ootab mind ees 100 ringi ehk 1000 korrust ehk 21000 trepiastet ehk Playtechi kontorimaraton. Järgmise postituse teen peale seda vist oma elu jaburaimat maratoni, kui muidugi ellu jään....