85, EV100 eri, Pinocchio eri!

Läinud sügisel sain kõne mitmekordselt Haanja Ultra100 lõpetajalt Valdo Kanemäelt, teemaks 24.02.2018, EV100, kontorimaraton, 100 ringi, palju treppe jne. Ta küsis palju maratoni korraldamisega seonduva kohta ning mina suutsin teda ilmselt aidata, sest veidi aega hiljem kuulutati välja, et meie Eesti sajandal sünnipäeval toimub Tartu kesklinnas asuvas Playtech'i kontoris maraton, mis joostakse sajal ringil ja viiel korrusel, ehk siis kogu selle statistilise poole võtavad kõige paremini kokku jooksu ametliku t-särgi seljale kantud numbrid:

Päälik peab kõnet! Veidi enne starti! Foto: Adam Illingworth

See asi tundus mulle esmapilgul nii kuradima jabur, et ma kohe pidin sellest osa saama. Egas meil ju siin Maarjamaal sääraseid erilisi asju tihti korraldata ning kuna ma olen oma 50/100 projektiga pidevalt hädas, siis kuupäevaliselt sobis see maraton küll ja veel. Ehk siis, samal ajal kui Iivo Niskanen Soomele esimese ja ainsa olümpiakulla tõi, mõõtsin mina koos 35 kaaslasega juba treppe ja nurkasid sellel väga imelikul maratonirajal. Ringi pikkus 422 meetrit, viis korrust üles, viis alla, umbes paarkümmend pööret, neist enamus 180° ja ka 90°, katteks betoon, asfalt (maja all garaazhis), pvc, puit ja ka kunstmuru. Enne starti arvutasin, et kui kulutada iga ringi läbimiseks 4 minutit, siis tuleks lõpuajaks 6h ja 40min!?! Veidi hirmus hakkas.....

Mida nägu? Foto: Adam Illingworth

Esimesed ringid tulidki sinna 4 minuti peale ja alla, tegelikult vist kuni 40-nda ringini püsisin ilusasti ettemõeldud graafikus. Siis hakkas raske ning selle põhjustajateks olid kaks faktorit - kuumus ja esimene tõus. See tõus, mis üsna kiiresti ka endale Sikamäe nime sai, algas praktiliselt kohe peale uuele ringile minekut ning sellega tõusti esimeselt korruselt neljandale. Kui need esimesed 40 ringi suutsin peale tõusu kohe jooksma hakata, siis sealt edasi kulus peale tõusu ikka jupp aega, ehk kogu neljanda korruse saali pikkus, et taastuda. Siis järgnes üks korrus alla ning tuli ringi parim lõik kolmandat korrust pidi läbi aatriumi, siis veel korrus alla, läbis teise korruse aatriumi ning siis sai kohe kaks korrust järjest trepist alla kihutada, et jõuda garaazhi.

Garaazhis, 30m ja 180°, siis taas 30m ja 180° ja siis veel ja veel...

Garaazhis tuli läbida kolm zhikaani, siis tõusta poolteist korrust üles ning pmst avaneski juba ringi lõpusirge, kus oli ka TP. Nagu eelnevalt mainisin, oli kuni 40. ringini ehk siis ca 17km-ni hää ja mõnus joosta - treppidest pika ja üle ühe astme kõnnisammuga üles ning samamoodi üle astme alla. Sealt edasi läks huvitavaks. Mingil hetkel ma teatud jooksjaid, kes olid minust 3-6 ringiga mööda läinud, enam ei näinud! Ehk siis meie kiirused tasakaalustusid. Näiteks Contrat, kes möödus minust alguses paar korda, viimati vist 30. ringi peal, nägin ma uuesti alles 80. ringi paiku ja hiljem, kui temast korduvalt möödusin. Ainsa välisautorina siin blogis kunagi sõna saanud Aare möödus minust alguses 3 korda, ca poole maa peal liikusime võrdselt, aga vist 70 ringi kandis olime tasa ning edasisest ma ei räägi - protokollid on avalikud.

Raskelt naljakas või naljakalt raske?
Viiking Aare rajal. Foto: Adam Illingworth

Nähes võistluse lõpuosas pidevalt teiste ja minust tunduvalt kõvemate jooksjate rajal kustumist, tundsin heameelt, et ise suudan liikuda, küll mitte plaanitud kiirusega 4 mintsa/ring, aga siiski piisavalt kiiresti, et jõuda pingviinide paraadi alguseks koju. Nüüd, kaks päeva hiljem, ma ei mõista, et kuhu mul kiire oli? Sest kuradi valus on! Ausalt öeldes ei mäletagi enam, millal viimati pärast mõnda maratoni nii valus on olnud? Kindlasti peale esimest seal aastal 2009 ja võib-olla ka mõnda teist esiotsa maratoni. Kindlasti peale Ironman'e, kus maratonile eelneb 7 tundi võimlemist vees ja rattal.

Lihtsam oleks olnud mitte vastu hakata, kuul pähe võtab jalavalu... Foto: Adam Illingworth

Aga et need trepid jalad nii ära võtavad, seda poleks uskunud! Ega praegugi ei usuks, kui nii valus poleks. 48h on möödas, aga peldikusse minek võtab minuteid.... Küll võis kunagi sellel Pinocchiol (või oli see Buratino) valus olla kõndida, sest kõik tema liigesed ja kõik muu oli tehtud puust - just nii nagu minul praegu!!!

Lohutus peale maratoni kodus laual - aitäh!!!

Ehk siis:

1. Teist korda ei läheks!
2. Vaenlasele soovitaks!
3. Hea vabandus on kontorimaratoni heategev iseloom!
4. Elagu Eesti! Sada ja ....