Eile toimus pääliinas pidu, jooksjate pidu! Noh, väikeste mööndustega ei pea kõik eilsed SEB Tallinna Maratoni erinevatel üritustel osalejad endid jooksjateks - oli näha triatleete-orienteerujaid-rogainijaid-rattamehi, kuulda oli jutte X-Dreamist ja MTB-sarjadest, rajal olid ka pallipõrgatajad ning ka jalgpalluri riietuses jooksnud Raio Piiroja! Kes muide tegi elujooksu, joostes maratoni alla ühe joosta mittesaava, kuid jooksjatele miskipärast barjääreseadva, tegelase nö "pehmo-normatiivist", kolmest tunnist! A see selleks, jätaks tolle tegelase oma maailma askeldama ning trennis-matkasõitudel võistlema ning siirduks tagasi Eestimaa suurima jooksusündmuse manu!
 |
| Mees alla 3h, nüüd võid paksuks minna! Hahaha! Foto: internet |
Eelmisel aastal, olles kirjas SEB maratoni 4:30 tempomeistri ametikohal, sain nädal või kaks enne sündmust ennast südantsoojendava kõne maratoni ühelt korraldajalt Rennalt pakkumisega, et järsku ma oleksin nõus 4:30 ameti vahetama 4:45 tööposti vastu. Olin "vastumeelselt" nõus, endal süda rõõmust hüppamas sees, sest kolm suvekuud olin suutnud ära veeta praktiliselt jooksuvabalt. Sain tookord kuidagi poolkogemata selle 4:45 tööga hakkama ning panin ka selleks maratoniks ennast samale postile kirja, küll endale lubades, et nii külma kõhuga, kui eelmisel aastal, peale minna ei tohi! Üks kord võib õnneks minna, kaks korda selle peale lootmine oleks juba õnnejumalanna otsene solvamine! Kuna aga see suvi on teatavasti läinud peamiselt Pariis-Brest-Pariisi tähe all, siis 2 nädalat enne SEB maratoni oli seis sama kehv kui mullu. Jooksutrenne tuli suve jooksul kokku paar-kolm, sealhulgas läbi häda läbitud Südasuve maraton Võsul!
 |
| Võsu maratonil tähendusliku numbriga joostes... Foto: Tiina Säälik |
2 nädalat enne pääsündmust sõitsin teist korda elus Kihnu, et vormi, pigem selle puudumist kontrollida seal peetud esimesel Kihnu Männäkäbä maratonil. 28-ndal kilomeetril sai vormi puudumine kinnitust - esimene kolmandik distantsi ajaga 1:35, teine kolmandik 1:35 ja viimane, see hapupiimane, tervelt 2:13! See ei olnud isegi saiavorm mitte, see oli katastroof! Minu ainsaks vabanduseks oli 9 päeva varem Pariisis lõpetatud elu sõit nimega PBP ning selle armid! Lootsin siis väga, et kaks nädalat hiljem olen triksis-traksis ning teen lubatu ära! Ühtlasi lubasin teha ka vähemasti 10 jooksutrenni, et vähegi oma lihastele meelde tuletada, et töö ei seisne vaid sadulas istumises ning jalgade ringiajamises.
 |
| Kihnus Tuletornil külas, maratoni teisel ringil. Foto: selfie |
Lubadused on selleks, et neid murda... Nädal enne maratoni sai läbi sõidetud
selle-aastase Haanja100 uus trass, eesmärgiga mõõta ja mõõdistada vist karmimat rada, mis senini Eesti maastikurattasõitudes ühel ringil maha märgitud saab. Sada kilti karmil maastikul üheksa tunniga tahab aega taastumiseks, nii ei saanudki teha rohkem trenne kui maratoninädala esmaspäeval, kolmapäeval ja laupäeval, kokku 10km jooksu. Taas starti sama külma kõhuga nagu aasta tagasigi? Tegelikult vist mitte, sest sel hooajal on minu aeroobne baas ehk siis baasettevalmistus ikka tunduvalt kõrgemal tasemel, kui eelmisel suvel. Maakeeli, olen kergem ja kõvem, kui aasta tagasi!
 |
| SEB maratoni lennukad tempomeistrid. Foto: CEP Eesti, Mallor Malmre |
Jõuan nüüd pika sissejuhatusega eilsesse päeva ja pealkirja seletuse manu. Esimest korda maratonidistantsi ette võtnud jooksjaid saab jagada laias laastus kaheks - uskujad usuvad, et nad on nõrgad ning nad loovutavad iseenda juhtimise kellelegi teisele (loe: tempomeistrile); uskmatud usuvad, et nad on ise tugevad ning nemad lasevad ennast juhtida omaenda instinktidest. Tegelikult on olemas veel kolmaski osapool - ülevarjuhüppajad, aga nende muresid me teatud põhjustel antud loos ei aruta....
Etterutates tagajärgede juurde minnes võib taas tõdeda, et enamus uskujaid võidavad ennast (loe: oma eeldatavat lõpuaega), uskmatud hävivad iseendale kalendriga! Nii see on olnud alati ning oli nii ka sel aastal, ise olin juures ja nägin, ausõna!
 |
| Tegelt võikski olla mitte täistunni, vaid nö paar minti selle alla tempotegijad! |
Eile oli maratoni jaoks ideaalsest ilmast puudu vaid pilvine taevas, teisel ringil kippus päike liialt kõrvetama. See aga omakorda eeldas rohkemat vedelikutarbimist. Minu grupis asi toimis, hoiatasin jooksjaid enne joogipunkti ette, soovitasin grupi peas olijatel minna viimaste laudade juurde ja sabas olijatel haarata jooki esimestelt laudadelt. Peale joogipunkti ootasime punti järgi, aga miskipärast seal ca 28-ndal kilomeetril Meriväljal kadus pundi tagant ca 20 jooksjat ära. Olin küll peale poolmaratoni tegeliku aja teadasaamist (2:21:38) ca paar-kolm sekki kilomeetri kohta tempot tõstnud, aga see ei saanud ju olla nii kardinaalne muutus. Kas need 20, kes grupist ära kadusid, võisid olla need üle oma varju hüppajad, ehk siis teadlikult üle oma võimete tempoga rajale minejad? Ei tea, eks aeg toob arutust. Vähemasti ise ma kestsin taaskord ettevõetud avantüüri auga ära, ei tekkinud pisimatki mõtet allaandmisest! Aga lugeja vastu aus olles pean ütlema, et kui mul poleks õhupall olnud kukla küljes kinni ning 4:45 kirjaga sinine number nii rinnal kui seljal, oleks ma seal kusagil 35km juures, ehk siis Pirita ja Russalka vahel alla andnud, nii kuratlikult valus oli!!! Aga need eelpool nimetatud atribuudid ei luba alla anda, loobuda, häbisse jääda! Tõin oma pundi finišisse ca 4:40-4:42 vahel, ehk siis hundid söönud, hambad terved!
 |
| Kui on pidu, siis on pidu!!! Ja lõpuni välja!!! Foto: frendsie |
Aitüma minusse uskujatele - Renna Järvalt, Margus Pirksaar ja kõik minu grupis jooksnud!!! Minu märgiline neljakümneteine (42.) maraton sai joostud (rõhk sõnale joostud)!!! 2 aastat ja 3 kuud aega veel 58 maratoni jooksmiseks!
