Haanja100 MTB 2016 rajakirjeldus!

Tere
Tekkis selline mõte, et võiks korraldada ühe karmi mtb sõidu Haanja kandis. Tegemist oleks oma ala fanaatikutele mõeldud üritusega, st. rada oleks nii karm kui seda annab siin vähegi teha. Nagu nimestki näha, tuleks raja pikkuseks ~100 km, kindlasti mitte vähem, ehk isegi rohkem. 
Väljavõte kasutaja Silver postitusest velo.clubbers.ee foorumis 15. augustil 2003.

Aga ära ma selle tegin!!!!!!!!!!!!!!!!!
Korraldajal on moraalne kohustus rada enne võistlejate pealelubamist läbida, kas pole nii?
Väljavõte minu postitusest samas foorumis 2. septembril 2004.

Haanja100 vaimne isa Silver.

Ehk siis, Silveri poolt 13 aastat tagasi välja hõigatu sai 26. septembril 2004 teoks ning ka mina ise olen jõudumööda igal aastal enne osalejate "peale lubamist" raja läbi sõitnud. Erandiks oli vaid aasta 2007, kui ma enne sõitu kolm kuud vaid haamrit ja kellut käes hoidnuna vajusin poolel maal kurnatuna kraavi ning tellisin endale auto järele (et järgmisel hommikul samast kohast lõpuni sõita). Kahel aastal, kui olid kavas põhjalikud rajamuudatused, sõitsin H100 raja aga lausa kahel korral läbi. Niiet siis minu jaoks on nüüdseks 14 korda Haanja100 MTB läbitud, aga endiselt on suurimaks unistuseks seda teha õigel päeval, kogu selle melu ja möllu keskel..... Järsku ükskord algab aega?

Haanja100 finišis 2015 - üksi!

Aga ajalugu ajalooks, tegelikult tahaks rääkida selle-aastasest Haanja100 rajast. Kuna starti on tulemas tervelt 141 kollanokka, siis usun, et järgnev jutt kulub mõnele neist marjaks ära! Eeskätt ennetamaks neid vigu, mida tehakse juba enne starti, puudutab see siis varustust või meelestatust! Haanja100 rada on salakaval, seda võib läbida kas puhta jõuga (selliseid on vähe) või siis kavalusega - pidevalt ökonoomitades ning mitte alludes ahvatlustele panna! Kõvematele panijatele paneb rada lõpuks ise ära!!!

H100 testigrupp on valmis teele asuma. 3.9.16, Kubija!

Sektor 1, Start-Enerviti TP1, pikkus 21,4km, 355 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h33min.
Kogu raja lihtsaim lõik vaatamata selle lõpus olevatele Kütioru tõusudele. Esimesed 3km kulgevad mööda asfalti, siis järgneb veidi liivast metsateed, edasi läbitakse Võru linna külje all olev tööstuspark, veel veidi kruusakat ning kaheksanda kilomeetri peal hakkab rada ronima. Raja põhi on kõva - metsateed, mõned singlid, väiksed kruusakad, aga rada ronib kogu aeg ülespoole. 13km peal algab RMK Kütoru matkarada, mis on vaheldusrikas ning mitu korda Eesti sügavaima oru põhjast läbi käiv ning taas üles oru nõlvadele jõudev rajaosa. Veel enne toidupunkti on ca 70m kõrguste vahega laskumine ning seejärel korralik tõus Kütioru mäesuusakeskuse juurde, kus asub raja esimene TP. Avatud raja grupil kulus esimese sektori läbimisele 1h33min, keskmine kiirus 13,8km/h, ehk siis numbrite põhjal on tegu kiire ja lihtsa rajalõiguga, kuid ei maksa unustada neid tõusumeetreid. Liigne paugutamine sellel lõigul tuletab ennast kindlasti meelde raja 60ndal kilomeetril!
NB! Kui sa tunned, et soojendus on tehtud ning võiks panema hakata, siis oota veel veidi, sest raja raskeim osa on alles ees!

Vaade Enervit TP1 vastasnõlvalt, oru põhjas olev Iskna oja on 70m madalamal!

Sektor 2, Enervit TP1-Eesti Pagari TP2, pikkus 24,1km, 567 tõusumeetrit, testsõidu aeg 2h51min.
Haanja100 raja rängim osa, sest lisaks korjatavatele tõusumeetritele (Vällamägi&Munamägi) kulgeb vähemalt pool sellest lõigust piki heinamaid või nendel olevaid teid, mis märjema ilma puhul muutuvad imevateks käsnadeks, aga ka kuivema ilma korral suudavad aeglustada liikumiskiirust. TP järel sõidetakse taas alla Kütioru põhja, sealt üles. Järgneb kergelt tõusev metsatee, veel üks oru läbimine mööda mõnusat singlit ning siis tuleb maantee nr 2 alt läbi minna! Tunnel on betoonpõhjaga ja vabalt sõidetav ning soovitus on seal sõita, sest märja sügise tõttu on tunnelis ca 10cm vett voolamas. Tunneli järgselt kulgetakse üsna pikalt mööda liinialust vana rada, peale Voki küla on ootamas ports erinevaid maaastikuid - koristatud viljapõllud, metsarajad, heinamaateed ning ka mõni korralik mülgas võib tee peale jääda. See praktiliselt ilma tõusudeta lõik tunnelist kuni Sitasilla tammini on küll vaid 5km pikk, kuid minul kulus selle läbimiseks 44 minutit!!!

Testgrupp Vällamäe tõusul.

Edasi tuleb Kavadi, mõnus ja kiire järveäärne kallasraja singel ning siis ootab ees juba Eesti kõrgeim küngas - Vällamägi. Kõva mees sõidab Vällamäest üles sadulas, tark mees jalutab ratta kõrval! Vällamäest on vaja ka alla saada ning see on kohati kurnavam kui ülesminek. Kindlasti saab selle-aastane Vällamäe valem ka paljudele vanadele huntidele olema üllatuseks, sest just neid radu ja just niipidi ei ole vähemalt 10 aastat sõidetud. Vällamäele järgneb üles-alla-muda-üles-heinamaa-alla-üles-kallasrada-heinamaa-muda-üles ehk tüüpiline Haanja maastik kuni Munamäe asfalditõusuni. Munamäe võtmise järel jääb veel sealt alla Vaskna järve äärde sõita ning siis Mõrvari tõus võtta. Sel aastal ei ole Eesti Pagari TP2 mitte Munamäe otsas, vaid 1,5km edasi Plaksi külas, raja 45ndal kilomeetril. Põhjuseks miilisõit, mis läbib seda TP-d 3 korda.

NB! Kui oled jõudnud Eesti Pagari TP-sse, võid endamisi arvestada, et pool on tehtud - ajaliselt!

Eestis kõrgemale enam ei saa....

Sektor 3, Eesti Pagari TP2-Saare TP3, pikkus 15,6km, 240 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h28min.
Üsna mõnus ja kiire lõik, sisaldab endas küll paari korralikku tõusu (Plaani Külamägi, Plaani Jaanimägi 2x) ning Mõrvari Isa laskumist, aga rajapõhi on enamasti kõva ja sõidetav, välja arvatud esimene tõus Plaani Jaanimäele, Villa küla tagused heinamaad ning nn RMK singel vahetult enne Saare TP-d. Kohe peale TP-d kulgeb rada piki mururada Tsälbämäe poole ning ühel hetkel avastab sõitja enda ees raja ainsa 3 noolega ohumärgi, mis tähistab Mõrvari Isa laskumise algust. NB! Sel aastal on sõidetav vasak pool, parempoolses osas on sügavad uhterööpad sees!!! Käärakult suundutakse Villa küla kaudu raja kõige lõunapoolsemasse punkti Vaartsmäe taga, mille järel ronitakse Kopra singli kaudu üles tagasi Plaani Jaanimäe jalamile. Siit edasi võib ainult tuld anda, sest ees ootavad kiired lõigud kuni Saare TP3-ni raja 61-l kilomeetril Hallimäel. Aga veel enne TP-d on rajal pöördepunkt nende jaoks, kes on endale sobivaks valinud miilisõidu. Raja 60-nda kilomeetri pealt pööravad miilisõitjad paremale ning jõuavad peale mõnekilomeetrise nn lisalõigu läbimist taas Eesti Pagari TP-sse. Esimeses miilipöördes kontrollaega ei ole, kõik miilisõitu alustanud peavad selle 17,5km pikkuse lisapauna ära tegema.
NB! Siledatel ja kõva põhjaga lõikudel anna vunki juurde, sest Haanja100 sõidul on aeg sinu kõige hullem vaenlane!

 

Mõrvari Isa laskumise parem pool...

Sektor 4, Saare TP3-Saunamaa TP4, pikkus 13,8km, 163 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h49min*.
* - testsõidul kulus sellel lõigul nö lisaaega üle 20 minuti, sest oli vaja möödasõitjaid tagasi rajale oodata ning ka üks kodara- ja kummipurunemine viis aega ära
Hallimäel saad maiustada Saare kohukeste ja jogurtijookidega, aga seejärel tuleb teele asuda, ees ootamas Püstümäe tagune singel, Härämäe lõik ja siis juba uue raja osana nn Dendropargi-Paaburissa singel. Suur aitüma Martin Loole 3 aastat tagasi tähelepanu juhtimast, et Härämäelt Rõugesse viiv tee oli liiga kiire - nüüd on palju aeglasem! Ka paljudele teada-tuntud Jürihani org on seekord uue lahendusega ning peale vesioinaste ja Rõuge rattamaratoni finišitõusu läbimist ei kulge rada piki kruusakaid Saunamaale, vaid oleme selleks leidnud uue ja palju aeglasema lahenduse! Vaatamata neile uuendustele on see lõik üsna kerge ja kiire, aga egas enne Saunamaal pakutavat makaroni- ja vorstirooga ei saagi pulssi väga üles ajada!
NB! Haanja100 FINISHER särki ei anta Jürihani või mõnest muust tõusust sadulas ülessõitmise eest! Selle saab see, kes Kubijale Finitosse jõuab! Ökonoomita elu eest, sest tervelt veerand maad on veel minna!

Jürihani oru põhjas eelmisel suvel, hetkel on vett ikka rohkem...

Sektor 5, Saunamaa TP4-A. le Coq TP5, pikkus 14,2km, 274 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h49min*.

* - taas kaks kummi ja ca 20 min ajakadu
Vorstilauast on raske lahkuda, aga veerand maad on veel minna. Kohe peale TP-d tuleb veidi ronida, aga siis on tervelt 4km kiiret rajaosa, kuni Rabadumäe seinani ja sellele järgneva Väikjärve juurikasinglini. Peale juurikasinglit keerab rada Kubija poole, 18km veel minna. Miilisõitjad on selleks hetkeks läbinud 100km. Enne kella 14:30, ehk siis alla 7 ja poole tunni sinna jõudvad miilisõitjad pääsevad nö miiliraja viimasele 59-le kilomeetrile, sellesse punkti hilinejad suunatakse otse finiši poole ning sinna kohale jõudes lähevad nad kirja kui 100km lõpetajad, läbides tegelikult 119km.
Aga, rada jätkub suunaga Taevatrepi poole, ronib veel korraks 240 meetri peale ehk Pedäjämäe (Taevatrepi kodanikunimi) tippu, et siis hakata alla Kubija poole veerema. 15km veel minna! Muda-raiesmikud-veetakistused läbitud, jõutakse Jaanimäele, A. le Coqi TP5-de, RC-Cola ja arbuusi juurde! Testisõitjaid raja 87-nda kilomeetri peal üllatanud koprajärv on tänaseks tühjaks lastud ning viimast korda lõhutakse see tamm maha veel 24. septembri hommikul, et osalejatel jumala pärast ujuda ei tuleks....
NB! Kuna Väikjärve juurikasingel ja Taevatrepi laskumine, lisaks veel mõned muud kohad, on üsna tehnilised, siis ära muutu vaatamata sind rusuvale väsimusele lohakaks. Rada karistab iga väikseimagi eksimuse karmilt ära!

Ei saa üle Emajõest, loe koprajärvest...

Tegime ülemise pildi tiigist raja mööda, et kuiva jalaga pääseda...

Sektor 6, A. le Coq TP5-FINITO, pikkus 11,8km, 111 tõusumeetrit, testsõidu aeg 54min.
Kui arbuus ja koola on sees, võib tõsiselt vajutama hakata, sest viimased 12km lähevad allamäge! Noh, mõned erandid muidugi on, nagu Kuradimägi ja veel mingid põksud, mis isegi sellel allamäge mineval lõigul need 111 tõusumeetrit kokku teevad! Aga see Jaanimäelt allatulek on mõnus, laskuv maastik aitab kaasa ja päästev lõpujoon üha läheneb. Peale Downkill'ile järgnevat Kuradimäge on pisike rajamuudatus,aga lõpp on ikka piki Kubija rollerirada. Seal on siis vastavalt vajadusele aega ja võimalust veel kellelegi särk püksi panna või omaette mediteerida ja tunda rahulolu, et kohe on kõik! Tehtud! Purgis!

Põhjamaa pojad said vist lõpuks soojaks,
soojendusdress visati raja äärde....

Selline sai siis rajakirjeldus, aga Haanja100 edukaks läbimiseks sellest ei piisa. Haanja100 rada paneb lisaks sõitjatele ka tehnika tõsiselt proovile, olen ise eri aastatel pidanud kogema mitut sorti ebaõnne, nagu lenksu murdumine, pidurite kadumine, keti või kummi purunemine, aga alati olen lõpuni tulnud. Haanja100 ajalugu teab legendaarseid lugusid, kuidas rehve on täidetud heinaga, tehtud rattaid singel-speed'ideks, isegi toodud Võru linnast poest uus tagajooks. Raami lõhkemise vastu a la Jaan Kirsipuu anno 2008 pole midagi teha, aga kõike muud nipet-näpet saab rajal teha, olemasolevate materjalide ja riistade olemasolul. Ehk siis, elementaarsed asjad, mida kaasa võtta:

- varulohv (soovitavalt 2), pump või 2-3 ballooni
- multitool (kuuskandid ja ketivõti)
- ketilukk ja võti
- mõni nipukas (kaabliside), veidi teipi
Näited nädala tagant - üks testisõitja sai endale kaika kodarasse, mis lõhkus kodara ning tubeless enam ei pidanud. Lohv sisse, 15km hiljem sai sama lohv snake-bite, uus vahetus. Teisel sõitjal eemaldus saapatald, Mägi Aivari teibi abil sai tald kinga ja jala külge tagasi ning sõit jätkus!
Enne Haanjasse suundumist oleks mõtekas lasta oma ratas mõnel spetsialistil üle vaadata, eriline tähelepanu piduriklotsidele, keti ja hammakate kulumisele (chain-chuck), tubeless kummi puhul piima olemasolu kontroll (läksin ise nädal tagasi selle õnge).

Selline käkker oli minu tubelessi sees piima asemel....

Kuigi Haanja100 toidulaud on rikkalik, siis igaks juhuks võiks kaasas olla midagi, mis aitaks üle TP-de vahel märkamatult saabuvast raskest hetkest. Läinud laupäeval ei läinud mulle enne TP3-e ükski söök sisse, kuum ilm ei soodusta toitumist. Minu päästjaks olid koti taskus olnud Kirju Koer kommid, mida sai üsna algusest peale mingi 10tk söödud. 60km peal siis sõin korraliku võileiva, millega venitas lõpuni välja. Kogu saja kilomeetri läbimist ei maksa üles ehitada ka ainult geelide peale, sest peale viit-kuut tundi rajal tahab organism nö tavatoitu, mitte kiireid süsivesikuid. Eks see toitumise teema ole enam-jaolt individuaalne, aga Haanja100 ei ole vist see õige koht indiviidi vajaduste väljaselgitamiseks.

Kokkuvõtvalt, nii nagu ei päde kõigi jaoks eelmises lõigus esitlet toiduteema, ei käi ka rajakirjelduses toodud raskused-lihtsused kõigi pihta. Mõnele meeldib igast tõusunukist üles kerida, teine jälle mõnuleb imeval heinamaal. Kellele ema, kellele tütar! Üks on aga kõigi jaoks ühine, et H100 lõpetaja särki või 5 korra lõpetaja buffi või hoopis 10x lõpetaja medalit saada, on vaja taaskord Kubijalt Kubijale jõuda, eelnevalt muidugi 100km või 100 miili läbi sõites!

Edu kõigile startijatele - nael kummi, kaigas kodarasse, kivi kotti ja kett maha! 


Haanja100 MTB 2016 rajaprofiil!

Soovituslikku lugemist eelmisest aastast!

Haanja100 võlu ja valu anno 2015!

Neli aastat tagasi tehtud postitust toonase Haanja100 telgitagustest on eile-täna loetud rohkem kui 200 korda. Kuna nii vana asja vastu on nõnda suur huvi, siis proovin ka selle-aastasest sõidust ja justnimelt selle erilisusest midagi kirja panna, liiatigi veel kui seda 6 päeva tagasi toimunud sõitu on juba siin-seal nimetatud aegade raskeimaks või siis pandud ühele pulgale seniste legendaarsete sõitudega aastatel 2004 ja 2009! 

H100 start aastal 2004. Esimestest meetritest alates märg...
PS! Esimest ja viimast korda mindi teele Kubija Laululavalt!

Esimene Haanja100 aastal 2004 oli uus asi, tol korral ei suutnud keegi endale ette kujutada, et kusagil Eestimaa pärapõrgus astutakse korraga nii suur samm meinstriimist kõrvale ning senini rattamaratonidel kruusateedega harjunud ratturid visatakse nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes jääkülma vette! Seninägematu hulk singleid, imevaid põlluteid, vedelaid-voolavaid kruusakaid ning seda kõike tavapärase 50km (OK, TRM oli siis 63km pikk) asemel tervelt 100 kilomeetrit, tagatipuks veel lausvihmas ja vaid paari soojakraadiga, sekka ka lörtsi. Seni Eesti kuulsaima (küll korralduslikult untsu läinud 1999 Keila) mudamaratoni asemele asemele oli tulnud uus tegija.

Haanja100 rada anno 2009! No comments!

Aastal 2009 sõideti juba kuuendat Haanja100-t, seega oli rattaüldsus juba teadlik raja raskusest kui ühest tegurist. Vahepealsed sõidud 2005-2008 olid möödunud suhteliselt (Haanjas on suhtelisusel oma mõõde) kuival rajal, lisandusid uued võitjad Aleksejs Saramotins, Raivo Maimre, Erki Kukk ja Jaan Kirsipuu, osavõtjate hulgas olid ka hilisemad väga kõvad tegijad Kanks ja Vader. Stardis oli valitsev Euroopa XCM meister Allan Oras ja veel mõned kõvad hilisemad tegijad, nagu näiteks Martin Loo ja ka oma ainsa esituse H100-l teinud Massa. Haanja100 nö tavaosalejate valvsus oli aga aastatega raugenud, kuni Haanja lajatas taas, seekord ikka korraliku, läbivajuva ja ratta agregaatide külge kleepuva Haanjamaa savimudaga.....

Kuni eelmise nädala laupäevani räägiti heldimusega tollest legendaarsest sõidust ning aeg-ajalt käiati meie põhjanaabrite poolt vändatud videot Hermanni ojaületusest aastal 2009. Kuna tookord hakkas too video hinge, ehitasime selle koha peale silla. Tegime sildasid ka mujale, et see rada ikka nii karm ei oleks. Ilmataat oli kah 2010-2014 niivõrd armuline, et Haanja100 hakkas paljudele tunduma kerge jalutuskäiguna looduses. Kui valitsev XCM maaailmameister Christoph Sauser kaks aastat tagasi osales ning sõitis välja võiduaja 4:08, hakkas mul esimene kell helisema. Proovisime 2014 rada muuta, et see võitja aeg ikka sinna 5 tunni juurde tagasi läheks, aga välja kukkus nagu alati. Võitis Riivo Schumann ajaga alla 4 ja poole tunni, viiendaks jäetud H100 kahekordne võitja Martin Loo aga ütles nii: Rada Haanjas oli päris palju uuendust saanud aga minu arust natukene vales suunas. Oli küll uusi metsalõike aga rohkem kui varem oli kruusa- ning laiu metsateid. Võimalik, et sellel kõigel oli ja on ka oma põhjus, aga see muutus tundus liiga suur. Kell minu sees helises edasi ja aina kõvemini. Sain aru, et olime vahepealsetel aastatel Silveri poolt aastal 2003 välja käidud Haanja100 esialgsest ideest liiga kaugele läinud: Tekkis selline mõte, et võiks korraldada ühe karmi mtb sõidu Haanja kandis. Tegemist oleks oma ala fanaatikutele mõeldud üritusega, st. rada oleks nii karm kui seda annab siin vähegi teha. Nagu nimestki näha, tuleks raja pikkuseks ~100 km, kindlasti mitte vähem ehk isegi rohkem.

H100 start aastal 2014, esireas Martin Loo ja Helsinki turult
H100 jaoks 40€ suvalise meesteka ostnud Marko Mutanen.

Aeg oli tulla tagasi juurte juurde ning kunagine idee või siis õigemini aade aastal 2015 uue raja sisse valada. Hakkasin juba suve hakul tööle, tegin õhtuseid väljasõite loodusesse, otsides uusi või siis pigem vanu unustatud radu, mis tahtsid vaid uuesti sisse lõikamist ja niitmist. Olümpiamees laskesuusas Margus Ader andis hea idee kasutada riigimaantee nr 2 alt läbiminekuks oma lapsepõlvekodu lähedal asuvat truupi. See aga omakorda võimaldas ellu viia ammuse unistuse vedada Haanja100 trass läbi Eestimaa sügavaima loodusliku augu - Kütioru! Kesksuvel proovisime koostöös Keskkonnaametiga, kas Tour de Rõuge proloogi 150 osalejat suudavad sealseid radasi rikkuda. Ei nad rikkunud ning tee Haanja100 vedamiseks läbi Küti- ja 16 järve oru oli lahti. Lisaks Kütioru radadele sai juurde joonistatud veel Kalporo kandi rajad, Umbsaare tööstusmaastikud ning Holsta-Voki kandi külade unustatud teed. Kokku tuli 100km pikkune ja 1827 tõusumeetriga ring, mida vanad olijad on lugenud aegade raskeimaks ning mille raskus ei tulenevatki nendest tõusumeetritest, vaid hoopis kruusakate puudumisest ja singlite rohkusest.

Holsta truup....

Rada sai aus, 5. septembril nö "avatud raja" sõidul ütles isegi kõike näinud Silver mõne koha peal "wow"! Tagasi vaadates sai rada isegi liiga aus, sest H100 karma otsustas just tänavu kolmandat korda paugutada, avades taevaluugid juba öösel enne starti ning kallates sõidu enda ajal vähemasti Haanja kandis peaaegu lakkamatult, muutes tegelikult väga kuiva maapinna pealmise kihi ehk 2-3 sentimeetrit murukamarat ülilibedaks rajaks. Vähem kogenud ja/või liigsileda rehviga sõitja liikumiskiiruse teeb libe rada kohe 2x aeglasemaks, sest peale paari esimest käna hakkab sõitja enese alalhoiu instinkt tööle ning suurem osa laskumisi ja ka tõuse võetakse jala. Lisaks libedusele on see muda ka nakkav, hakates kergelt rehvide külge ning sealt juba edasi lennates ratta liikuvate osade külge, blokeerides ratta veerevust, vähendades käiguvahetajate tööulatust, ummistades käigutrossside kõrid, imedes ketti hammasrattaga kaasa jne. Lisaks on Haanja muda halastamatu ratta osade hävitaja - piduriklotsid ja käiguvahetuse litrid on enim kuluvad osad.

Muda ja tulemus... Foto: MC Kramppi (Soome)

Kogu see muda segatuna aegade raskeima trassiga hakkas vikatina niitma osalejaid, nii tehniliste kui ka füüsiliste põhjuste tõttu pidi katkestama üle 70 osaleja, neile lisandusid õhtupimedas need, kes lihtsalt ei näinud edasi sõita! Kõige drastilisem kõne mulle sel õhtul kell 8 ühelt rajal olnud naisterahvalt oli selline: "Ivar, olen kusagil juurikases metsas järve ääres ning patarei on tühi!" Õnneks teadis ta umbeski oma läbitud kilomeetreid ning suutsime ta positsioneerida ning metsast välja saada. Mitmed juba finišisse jõudnud osalejad tormasid autodega rajale otsima oma sõpru-elukaaslasi-klubikaaslasi, et viia neile lambid. Mõned jõudsid kohale, mõned mitte!

Kaks viimast.... Foto: Külli Leola

Kuigi kedagi metsa ei jäänud ja viimased hullud laekusid õnnelikult Kubijale kell 22:21, siis minu jaoks oli see pimesikumäng ikka niivõrra närvesööv, et uueks aastaks teen uued reeglid. Esiteks viin sisse karmima korra kontrollaegade ja nende täitmise üle. Finišis ootame kõik tulijad ära, aga teedeületuse turvamine ja toitlustuspunktid lõpetavad töö etteantud kellaajal, mis on välja arvutatud minimaalse liikumiskiiruse 10km/h põhjal. Eriolukorra puhul (nagu sel aastal) lisame kontrollajale 10%! Kes jääb ajast maha, on rajal omal riisikol ja oma leivakotiga. Lisaks sellele paigaldame ca 20km enne finišit rajale turvamehe-kohtuniku, kes laseb sellest punktist alates teatud kellaajast rajale edasi sõitma vaid need, kellel on olemas toimivad rattatuled ja piisava akumahuga telefon! Ilma tuledeta rajale tungijad loeme katkestajateks!

Viimaste madallendurite maandumissrada Kubijal! Foto: Merike Õun

Haanja100 2015 on läbi, kohtume uuel aastal! Enne veel aga pean ümber lükkama ühel tuntud peldikusseinal levima hakanud kõlaka! Parafraseerides Mark Twain'i pean ütlema, et "kuuldused minu äkitsest rikastumisest on tugevasti liialdatud"! Nimelt olen otsimas osalise ajaga tööd novembrist kuni aprillini. Kui kellelgi on midagi huvitavat ja mulle sobivat pakkuda, andke aga mulle palun teada!