Esmaspäev, 23. juuni 2014

Tempomeistri trenn!

Maratoni tempomeistri töö on hoida 42,2km jooksul ettemääratud ühtlast tempot ning viia temaga juba stardis liitunud algajamad jooksjad maratoni finišisse etteantud ajaga. Igal suuremal maratonil on sellised tegelased ametis ning olen minagi oma õpipoisi aastatel vähemasti kahel korral SEB Tallinna maratonil Meelis Atoneni abi kasutanud. Esimesel korral ei olnud ma valitud tempoks valmis, surin ilmselt 3 nädalat varem tehtud Ironman'i süül veel enne teist korda Piritale jõudmist, teisel korral aga oli Ironman'ist nädalajagu rohkem päevi möödas ning lõpetasin üle 5 minuti enne valitud lõpuaega.
Igas maratonis peab ka midagi huvitavat olema!
Taamal Tori põrgu!
Põhjus, miks ma sellest juttu teen, on lihtne. Nimelt olen ennast sügisesele SEB maratonile möllinud ametisse 4:30 lõpuaja tempomeistrina ning võtan seda tööd täiesti tõsiselt, sest mind võeti tõsiselt, kui mind sinna tööle võeti. Ja et sügisel oma ametis tõsiselt esineda, tuleb selleks trenni teha. Tavapärase 10km trenni jooksul on lihtne ühtlast tempot hoida, aga proovi sa seda teha 42,2km jooksul, ilma et sul ora perses oleks, ehk siis ilma et sinu treeningu lõpuaeg avalikkusele nähtavaks ei saa!
Uhke tunne - lipukandjad suunduvad Tori sillale jooksjaid ja
Võidupüha tuld teele saatma. Foto autor Peeter Kand.
Kui nüüd lugeja juba taipas, siis parim võimalus oma jooksukiiruse kontrollimiseks on maraton, selline ajavõtuga ja konkurentidega ja puha. Ja just selline oli minu jaoks tänane Pärnumaa suurüritus - Võidupüha maraton! Läksin starti plaaniga joosta Torilt Pärnusse ühtlase tempoga ja lõpuajaga 4:30, mis tähendas keskmist kilomeetri läbimise aega ehk siis tempot sinna 6:25 kanti. Nii ma ka stardist läksin, aga teise kilomeetri lõpus avastasin, et midagi kiiksub selja taga. See oli punane latern, mida kannab jooksu viimane osaleja ning kelle taga on ainult laibakas, seekord olid nendeks kaks sõbralikku jalgratturit. Umbes seitsmenda kilomeetri kandis, endiselt viimasena kulgedes, lubasin nendele ratturitele, et finišis ma kohe kindlasti viimane ei ole.
Võidupüha jaanituli on süüdatud ning ootab maakondadesse laialiviimist!
Ja nii ka läks, alates tollest hetkest kuni lõpujooneni möödusin tervelt 21-st liiga kiirelt alustanud osalejast, kes olid parajasti lõivu maksmas. Poolmaraton sai läbitud 2:13-ga, teine pool 2:15-ga, negatiivset splitti küll ei tulnud, aga just sellel konkreetsel rajal on seda ka parajalt keeruline teha, sest raja teine pool on esimesest raskem ja tehnilisem, sisaldades liivaseid metsalõike ning linnas kulgemist, mis tähendab palju nurki ja pöördeid. Lõpujoone ületasin ajaga 4:28:46 ehk siis plaanitust veidi kiiremini. Endomondo võtab jooksu kokku niimoodi!
Esimesed meetrid, veel ei ole punane latern! Foto autor Võdupüha maraton.
Sportlik jaaniaeg sai avalöögi, homme on taas plaanis külastada maanteerattaga Valgat, esiteks austada Paju lahingupaika ning seejärel külastada Võidupüha paraadi, mis esimest korda toimub nii Valgas kui Valkas, ehk kahes riigis. Ilusaid pühi kõigile, pidutsege vähem, sportige rohkem...... Mul endal on juuni lõpuks ikka täitsa hullud plaanid, aga kõigest omal ajal, onju?

Ahjaa, täna joostud maraton oli minu kolmekümnes....

3 kommentaari:

  1. Üritasid nurki maha lõigata, aga Pärnu linnas kivimajad ja kobedad aiad?

    VastaKustuta
  2. Oi-oi, või Tallinnas 4:30... Hakka või trenni tegema, et sügisel sinu tempogrupis joosta :)

    VastaKustuta
  3. Tark jooksja lõikab niipalju, kui on lubatud, aga siin on küsimus pigem selles, et juba väsinuna tahavad jalad ainult sirgjoonelist liikumist ja iga pööre on kurjast. Ehk siis tuleb iga pööret võtta ikka kordades aeglasemalt kui maratoni algfaasis!

    Helen, ootan sind oma gruppi!!! :)

    VastaKustuta