Pühapäev, 15. juuni 2014

Elu on ikka seiklus küll!

Jah, spordimehe, eriti veel sellise, kes mitmeid alasid harrastab, elu on on ikka üks paras seiklus küll. Sest kuidas muidu seletada eile juhtunut, kui seisin hommikul kell 11:30 Jägala joa juures Jõelähtme üliraske 85km pikkuse rattamaratoni stardis ning õhtul kell 21:48 anti mulle Laulasmaal üle diplom, mis kinnitas minu 29-nda maratoni läbimist!
Haamer ultrajooksu auhinnaks? Miks mitte?
Ärge nüüd kohe uskuma tõtake, et suutsin peale 7-8 tundi Jõelähtmes veel maratoni peale joosta, sest tegelikult oli mul plaanis Laulasmaal maratoni starti minna alles täna kell 13:00! Jah, masterplan teha üks parajalt hull sportlik nädalavahetus oli järgmine - laupäeval ca 7-8 tundi maastikuratta sadulas läbimas Saku100 ja Haanja100 kõrval Eesti rattamaratonide esikolmikusse kuuluvat Jõelähtme RM-i, siis 18h taastumiseks ning pühapäeva hommikul maanteerattaga Meremõisa, kus kell 13:00 plaanis maraton. Ja kuna õhtuks pidi elukaaslane poja Laulasmaale laagrisse viima, siis oleks maratonijärgne koju tagasi saamine kah kindlustatud. Aga läks kahjuks teisiti...
Stardis - chill, grill ja partisan Kuldar. Foto autor Agnes Pajur.
Jõelähtme maratoni starti sai mindud väikese aukartusega - 85km võitja ajaga ca 4h peaks maastikurattahuvilisele mõndagi ütlema. Meelis "Flash" Välk oli oma pundiga Põhja-Eesti kidurast MTB-maastikust välja pigistanud 100 ja enam protsenti rada - ja just sihukest rada, mis minu single-speed-ile sobivaim. Männimetsa singlid, fosforiidikaevanduste aherainemäed, Põhja-Eesti paekallas jne jne jne. Juba esimesel Koila singlil hakkas mehi jalgu jääma, vahepealsetel ülemineku asfaldi- ja kruusalõikudel jäeti mind küll taas pikalt maha, aga Kotka mägedesse jõudes olid need samad mehed jälle jalus. Sain neist kuidagi mööda ning asusin oma sõitu tegema, kui prügila kõrvale jõudes käis tagarummus PLINN!!! Kohe ei saanudki aru, mis seal juhtus, aga ca 500m edasi läks kett maha. Kett maha single-speed'il, millel pole juba 3 aastat ühtegi keti ega käiguvahetuse jama olnud?!? Sest käike vahetada ei saa ja kett on BMX-rattalt pärit! Ma ju loobusin käikudest just seetõttu, et minu jalakujule need kergelt purunevad mehhanismid ei sobinud?!?

Astusin tagumise hammasratta pooleks - kuhu edasi?
Kas ma tõesti pean endale täisrauast rummu panema, mille külge keevitatakse terasest hammakas? Kust küll see jõud tuleb, mis rauda purustab? Ei tea, aga sinna 22-le kildile see sõit jäi, läbisin veel paar kilti tõukerattaga lähima suurema teeni, kus Jõelähtme Singli lahe kollektiiv mind võistluskeskusesse tagasi toimetas. Juba tagasisõidul hakkas peas idanema idee veel kohe samal õhtul homne maraton ära joosta - mis täna tehtud, see homme hooletu. Vaatasin Jägala ääres veel poolmaratoni stardi ära ja kiirustasin siis Nõmme kaudu Meremõisa poole, et veel enne pimedaks minekut maraton purki saada.
Siin ja edaspidi näiteid Laulasmaa Ultra rajast...
Laulasmaa Ultra on tegelikult 211km pikkune (5 maratoni) jooksu- ja käimisvõistlus, mille kontrollajaks on 32 tundi. Eripäraks on see, et saad oma stardiaja ise määrata - peaasi, et pühapäeva õhtul enne kella kuut oma valitud distantsi läbitud saad. Kuna mina algaja maratonijooksjana ei ole enda sees veel ultrale kutsuvat krõksu kuulnud, siis eesmärgiks oli piirduda 2 ringiga ehk 42,2 kilomeetriga ehk maratoniga.

Kell 17:00 olin valmis minema. Ega mul enne jooksu rajast mingit erilist aimu polnud, olin vaid kuulnud, et tegu pidi olema raske rajaga. Keila-Joa parki jõudes hakkasin aru saama, millese ma ennast mässinud olen, nimelt sai mõned aastad tagasi sügiseti rattaga Paldiskist Tallinna sõidetud ning peamiselt seda sama rada mööda see jooks kulgeski. Kraavid, ojad, juurikad, rajale langenud puud, tõkkepuud, sillad, trepid, teravad tõusud ja laskumised - just selline on Laulasmaa Ultra rada.

Veel enne jooksma asumist olin piilunud Endomondost mõnede Laulasmaal juba maratoni läbinud jooksjate aegu ning näiteks peale igipõlise konkurendi Marika maratoniaja 5:03 nägemist seadsin endale eesmärgiks iga hinna eest alla 5 tunni tulla. See oleks siis tähendanud sellist 7min/km tempot, mis oleks viimaste nädalate treeningute või siis pigem nende puudumise taustal olnud mõistlik jooksukiirus. Aga vaatamata kehvale ettevalmistusele, hommikusele rattapingutusele ning pidevalt loodist väljas olevale trassile hoidsin ma miskipärast lausa 2/3 distantsi ulatuses ca 6:30 tempot, mis oleks lõpuajaks andnud ca 4:35!

Täna takkajärgi ei saagi aru, mis mind tagant kihutas. OK, eespool läksid selle võistluse teine mees, kogu võistluse jooksul kokku 211km läbinud Rain Seepõld ja Eesti ultrajooksukorüfee Peeter Vennikas ning nende püüdmine ning neist möödumine võis olla üheks kiirustamise põhjuseks. Mis tehtud, see tehtud - 10km enne lõppu, peale neljandat laskumist Rannamõisa pangalt mere äärde, tuli teenitud karistus vastu võtta. Jalad pakustusid hoobilt ning iga väiksemgi allmäge minek tegi põrgupiina. Ca 5km enne lõppu möödus minust varasemalt selja taha jäetud Rain Seepõld, kes oli parasjagu lõpetamas oma kolmandat maratoni..... Ultrad on ultrad on ultrad.... Roomasin need viimased kilomeetrid kuidagi läbi, elavnesin korraks ca 2km enne lõppu, kui tundus, et võimalik on saada lõpuaeg alla 4:50. Sinnakanti ta tuligi, täpsemalt 4:48:45, mis antud kontekstis on ilmselt maksimum, mida võtta oli. Tehtud, 29 maratoni (sel aastal 7) siis purgis!

Jah, elu on ikka seiklus küll, aga ilma selliste seiklusteta poleks ju teilegi millestki kirjutada. Kui nt iseenese tarkusest (loe: lollusest) teha sporti nii, et pääle igasugu vigastusi lubab keha ainukese kestvusspordina vaid maanteed kerida, on peatne mõtete kokkujooks vältimatu ning lugejate suunas saadetav kunagine kuld muutub iga päevaga aina rohkem pasakarva. Minul seda probleemi pole, sest palju huvitavat on veel juunikuuski ees ootamas. Sellest aga juba lähiajal!!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar