Krõks, ja minek!

Nii enam edasi ei saa! Mul oli selleks nädalavahetuseks kirjas tervelt kaks asja - kuuesajane brevet ja Joeli maastikumaraton Kurgjal. Mitte eriti raske südamega, kuna pole ratast sel aastal praktiliselt üldse sõitnud (mingi 1,6K), vahetasin breveti maratoni vastu. Sest sellega sain ju nädal aega tagasi hakkama! Eile hommikul ärgates ei tundunud eesootav maraton aga mitte üldse hea mõttena ning nii lasin ka teisel rongil minna......sest liha on nõder. Ja kui liha on nõder, mureneb vaim kiiresti!

Kuuesajalased randonneerid täna kell 6 Lauga talus rivistusel, 
ees ootamas 250km, et koos eilse 360-ga 600 purki saada!

Liiga palju, liiga palju on sel suvel olnud järeleandmisi ja edasilükkamisi! Kõrvaltvaataja võib-olla ei saa arugi, et kusagilt kuhugi midagi lükatakse, sest kuidagimoodi saavad asjad ju tehtud! Jah, fassaad on väliselt ilus ning ainus asi, mis seda fassaadi rikub, on vorm! Minu vorm! Kuna see on ümar! Aga ümar ei ole ilus, liiatigi veel suutlik! Aprilli alguses alanud kaos on viinud kõik ja oleks siis vare alles, looda sa! Tavaline muretsev inimene kaotab isu ja närbub, mina olen teisest kahjuks teisest liigist. Juba ammu pole ma näinud hommikuti kahekohalisi siniseid numbreid.....

Kole, kole, kole, kole, kole......

Eile hommikul, peale Kurgjale sõidust loobumist käis krõks, ehk siis hetk, kui pea enam ei saa, ega keha taha. Sebisin endale joonelt vaba nädala ning asusin koostama plaani, et minna! Sinna, kus oleks võimalik paastuda ning iseenda sisemuses selgust saada. Kus selline koht on?

Eks ikka metsas, kaugel igasugusest jamast!

Kõige valutumana tundus ette võtta ammune soov läbi teha mõni RMK matkarada ning eriti südamelähedasena tundus see lõunapoolne osa, millest paljud träkid oleme raja kokkupanijale ise ette söötnud.
Reklaamtekst: Täna, paar tundi tagasi raja autoriga vesteldes, sain kuulda, et ilmselt läheb kunagi ka see Lõunarada, ehk siis Aegviidu-Ähijärve, muutmisele. Põhjus lihtne, tookord rada tehes, polnud Alaril arvutit ning kõiksugu gps-id ja muud vidinad on muutnud raja trassi paikapaneku tunduvalt tõhusamaks. Vaatasin Alari arvutist kavandatava Idaraja trassi ning sain aru, et sündimas on midagi suurt! Loodame, et mehel jätkub püssirohtu ka tulevikuks, mul endalgi temale mitu uut lõiku ette söötmist ootamas. 

 OK, aga mul oli ju vaja minna! Tehtud-mõeldud! Lähen homme hommikul Ähijärvelt teele, eesmärgiks läbida olemasoleva 4 vaba päeva jooksul 635km ja jõuda Aegviitu! Üksinda!

Rohkem ei mahu...

Kaasa võtan telgi, magamiskoti, mõned riided, paar rattavõtit, ketiõli, paar õhukummi, balloonid, kaks joogipudelit, rajakaardid, kella, telefoni, akupanga, Säästukaardi, pangakaardi, ID-kaardi, veidike sularaha....vist saigi kõik! Ah jaa, uued jalatsid sebisin ka, et oleks mugavam matkata!

Soovitan, ülimugav!

Loodan, et tee peal on piisavalt külapoode ja söögikohti! Kui ei ole, toitun mustikatest ja jänesekapsast! Adios, amigos! Palju edu mulle teie kõigi poolt................... 


PS! Siitkaudu saab edenemist jälgida!

105 ringi öisel staadionil ei ole asi, mida kodus järgi teha!

Olen oma nüüdseks 56 maratoni pikkuse karjääri jooksul läbinud erinevaid maratone:

- punktist A punkti B (Marathoni väli-Ateena Olümpiastaadion, Nice-Cannes, Elu Tee Peterburis, Otepää-Tartu, Võidupüha Tori-Pärnu, Haapsalu Risti-Haapsalu)

- punktist A punkti A ühel suurel ringil (Barcelona, Valencia, Poznan, Varssavi, Tartu Linnamaraton) või samamoodi piki maanteed edasi-tagasi (Vändra)

- kahel ringil (SEB Tallinn, Kihnu Männäkäbä)

- neljal ringil (Valmiera Sportlat, Copenhagen IronMan)

- viiel ringil (Vana Aasta Kakumäel)

- kuuel ringil (Mispo Allikõnnul)

........

- 10 ringil (Pääsküla, Kubija Jõulu)

- 14 ringil (Eesti Täispikk Triatlon Keilas)

- 42 ringil (4 korda Laulasmaal "Viimase Öö Unistuse" raames 1km pikkusel rajal)

ja nüüd siis ka staadionil - SADA VIIS JA POOL RINGI!

Metallist tunnistus!

Lisaks uudsele kogemusele staadionil tiirutamise näol pakkus neljapäeva öösel vastu reedet joostud 3. Ida-Virumaa staadionimaratoni Öömaraton veel ühe huvitava kogemuse - kuidas organism reageerib, kui aju käsib teki alla minemise asemele jooksma hakata! Minu puhul lisandus siia võrrandisse veel üks muutuja - mida ütleb maratoni kohta organism, mis läbis viimati maratoni märtsikuises Barcelonas ning mida on vahepeal möödunud üle 120 päeva jooksul vaid mõned harvad korrad jooksma sunnitud, peamiselt selleks, et mõni ettevõetud maraton katkestada!

Arvestuse pidamine oli lihtne, viimase ringi aeg ja kokku läbitud ringide
arv oli kogu aeg nähtaval! Foto: Aleksandr Komšin

Juba vanad eestlased teadsid, et kui jõudu ei ole, tuleb mõistust rakendada! Ehk siis sedasama igivana mõttetera meeles kandes läksin 21.07 õhtul kell 23:20 Iisaku staadionile, et läbida oma 56-s maraton. Just nimelt läbida, sest 42km järjest jooksmine ei ole vahepealsele jooksusoolika taandarengule ja stressirohke võistluste korraldamiste perioodi jooksul lisandunud ligi kümnendikule kehakaalule lihtsalt võimalik! Panin paika plaani - jooksen esimesed 5 ringi ning siis teen iga ringi tagasirgel peale 300m pikkust jooksu 100m pikkuse kõnnika - see plaan pidas, etteruttavalt öeldes lõpuni välja! Kui esimesed viis ringi läksid joostes umbes 3 minutiga ringi kohta, siis järgmised 100 ringi läbisin koos kõnnilõiguga keskmises tempos 3min/ring! Pulss tõusis jooksuotsa lõpuks aeroobse läve lähistele ning kõnnilõigu lõpuks kukkus alla 120. Piima jalgadesse ei läinud ning see lubas monotoonselt samaviisi jätkaka! Nii lihtne see asi ongi! 

Nii see käis, iga ringi lõpus pilk ekraanile! Foto: Aleksandr Komšin

105 ringi, igaüks 3 minutiga lubas lõpuajaks 5:15 - antud oludes oleks see olnud lausa ideaalilähedane tulemus. Aga üks asi hakkas muret tegema - minu organismi eripära. Nimelt on maailmas palju erinevaid inimesi, mõnede keha väljutab taaka õhtuti, mõnel päeval ja mõnel hommikuti. Mina olen ülesehituselt see hommikune tüüp, ehk siis tavaliselt laagerduvad kolm söögikorda minu sees rahulikult öötundidel, kui keha magab. Seekord aga pani jooksust tingitud raputamine protsessid varem käima ning esimene sinise putka külastus oli juba enne kümnenda ringi läbimist. Kus on, sinna tuleb ka juurde ning sedapidi pidin lausa 6 korda sedasamust rajatist külastama, mis lisas maratoni koguajale korraliku paki, ehk lausa 10 minutit! Staadionil on säärase probleemi maandamine lihtne, aga tee sa seda kusagil maanteel, kus TP-d iga 5km tagant.....

Tehtud, 56 kirjas! 523 päeva veel on jäänud hetkeni, mil peab 99 kirjas olema! Raske saab olema see tee püha tõe juurde!!! 

42,195 Contra toeks!

Et taaskord, eitea mitmes juba, kõik ausalt Agu Sihvka kombel ää rääkida, pean alustama sellest, et pealkirjas toodud nummer on küll miskitpidi õige, kuid komaga eraldatud arvud märgivad erinevaid ühikuid. Contra 50-nda juubelimaratoni master-plan nägi ette 42,195km läbimist Võru linnastaadionil, mis teeks siis ringidesse ümberarvutatult kokku 105 staadioniringi ja siis veel 195m peale. Minu vaim või siis pigem keha eile selleks valmis ei olnud ning nii sündiski selle üsna nüri töö käigus seal umbes-täpselt 10-ndal kilomeetril plaan B, mis nägi ette, et jooksen vaid 42 ringi ja 195 meetrit!

Eile enne starti koos kõigi osalejate ja lastega!

Minu eilse Contrarünnaku eelne viimane maraton sai läbitud valuvaigistite toel märtsi keskel Barcelonas, viimane jooks enne seda oli 11km pikk ning päädis Palma de Mallorca maratoni katkestamisega 10. aprillil. Sihukese "tõsise jooksupagasi" pealt maratonile minek on juba omajagu kreizi ettevõtmine, kuid tagasi vaadates võib tõdeda, et mõnikord on ka õnneks läinud, nagu näiteks SEB Tallinna maratoni 4:45 tempomeistri jooks, mis sai ära tehtud kahekuise jooksupausi pealt. Päevad ja stiimulid ei ole vennad, paraku!

1:15 ehk siis 10km ehk siis 25 ringi jutti lugeda
pääst luuletusi ja veel maratoni sees, le-le-legendaarne!

Aga, parafraseeerides üht suvalist Eesti koondise venda mistahes vastupidavusalal, võin vaid öelda, et "Siit on nüüd hea edasi minna"! 1. juunil, üle mitme-setme kuu tehtud kahetunnine jooks ilma kataklüsmideta paneb mind uskuma, et talvel domineerivaks saanud vasaku reie probleem on taandunud ning saan taas joosta! Asi seegi!

Nii läksime eile koos mingi 25 ringi, kuni juubilar mikri haaras ja deklameerima asus...

29. detsembril 2017 pean ma jooksma oma sajanda maratoni, enne seda on vaja veel "vaid" 44 maratoni lõpetada! Aega selleks on jäänud 570 päeva, ehk siis nö gruba govorja iga 13 päeva takka on vaja üks maraton purki saada! Way to go! Nii väga tahaks selle 570 päeva pärast õelda Hannibal Smith'i kombel, et: "I'll always like, when the plan comes together"!

Pool kaksteist õhtul, kui tööinimesed magavad.....

Et minu vabandused eilse katkestamise pärast oleksid mõjusamad, palun lugeda Contra oma kokkuvõtet eilsest jooksuõhtust. Keegi, kurat küll, peab tööd ka tegema, kui teised lustivad! Onju?

Aga Contrale endale - oli häämeel aidata! Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, sina luuleta, mina korraldan!!!

TRR 2016 - panna POLE vaja!

Lubasin viis aastat tagasi peale Rüa kandis, veidi enne Otepääd, ca kuuesajalise grupi peas toimunud külakuhja, millest ma peale teeäärsesse sügavasse kraavi sukeldumist imekombel pääsesin, et see mai viimasel pühapäeval toimuv kohalik suurim MNT-sõit, minu jaoks "Estonian Spring Road Massacre", ei ole mitte kohe minu jaoks! Suvi ja mitmed minu poolt korraldatavad sündmused on alati kohe-kohe peale TRR-i tulemas ning kargutades või siis kätt kaelas kandes ma neid ära ei korralda. Otsustasin toona, eriti kui see Rüa kandis imekombel pääsemine tundus nii väga "märgina kõrgemalt", et saatusega pole mõtet mängida ning ma enam kunagi ei osale ühelgi Eestis peetaval ühisstardist maanteesõidul!

Tee kähku pilt ära, ma ei jõua niikaua kõhtu sees hoida.... :)

Mees annab sõna, mees võtab sõna! Just sedamoodi võin öelda selle hetke kohta tänases päevas, kui sisenesin umbes-täpselt stardipaugu ajal TRR-i viimasesse stardikoridori. Põhjuseid viie aasta taguse lubaduse murdmiseks sain oma peas kokku tervelt kolm:
1. Klubi Tartu Maraton tegi mulle osaluse välja, ehk siis sain tasuta peale! Ükski normaalne eestlane ei keeldu kunagi tasuta asjast, isegi kui talle seda vaja pole, onju...
2. Sõbrad Kalvi ja Merle, kellega koos oleme mitu puuda soola kehast välja higistanud, ehk siis sadu ja sadu kilomeetreid siin ja Hispaanias koos sõitnud, panid ennast kirja ning kutsusid mind ka, ehk siis seltsis segasem!
3.Seesama asi, mida sa praegu loed, saab sündida ainult peale TRR-i raja läbi sõitmist! Just sõitmist, mitte täiega panemist, mida propageerib üks lotendava särgiga jalgrattur, kes on rattur seepärast, et ta enam joosta ei saa! Tahan selle postitusega kutsuda neid inimesi, kes on liigse ohtlikkuse pärast loobunud TRR-il osalemast, tagasi rajale, sest asja minumoodi võttes on tegu ühe äraütlemata mõnusa rattasõiduga!

Kalvi ja Merle kaks kuud tagasi Mallorcal
Puig Massanellat vallutamas!

OK, aitab vabandustest, läheme sõidu mano! Umbes-täpselt viimasena stardikaare alt minema, lehvad siia, lehvad sinna! Riia mäest kerge käiguga üles ning EPA juures hakkasin Merlet-Kalvit otsima. Sain nad pisut enne Riia ringi kätte, vahepeal möödus minust veel Jooksupartneri ca 10-paarine rong, kes lahkelt vagunisse kutsus. Keeldusin! Sättisime me kolmekesi, mis me sättisime, aga ikkagi pidime pidevalt jälgima, et meid ei kaasataks gruppi või siis jätkuvalt tõmblema, et grupituid poogeldajaid maha raputada. Kuni Liivani oli raske, sealt edasi künklikule teele suundudes oli korras. Olime omaette, kolmekesi ning kolepildid Vana-Kuuste kandis maanteel lebavatest veristest ratturitest unustatud! Me tulime siia sõitma, mitte maanteel vilkurite saatel verisena lebama!

Grupisõit peale Tilleorgu, pilt tehtud sadulast...

Veidi enne Kanepit avastasin, et ainus kaasavõetud joogipudel hakkab tühjaks saama ning ka kõht korisema. Kanepi TP-sse saabudes panin ratta kõrvale ning küsisin kõva häälega, et "mis tan ka süvva om?". Vastus oli küsimuse vääriline: "mes tan iks om, nuudli ja hapupiim"!!! Lasin pudeli täis panna ning võtsin kohe 10 ampsu ülimaitsvat lehttaignast saiakest, mille sees tundis keel ära nii pähklid kui ka mee! Mmmmõnus suutäis, aitähh! Küsisin veel ka, kes hää soolakurgi tegi, vastati, et vanaema ja tema nimi olevat Salvest!

TP pilt küll Pangodist, aga Kanepis oli sama hea, isegi parem,
tan sai kõnõlda võro kiilt!

Peale Kanepit, esimesel tõusul ajasin keti maha, sissepoole. Sain ilma käsi õliseks tegemata keti küll peale tagasi, aga omadele enam järele ei jõudnud. Midagi oli viga - vaatasin veel, et kas äkki tagakumm on tühi vms, aga ka allamäge ei suutnud vaatamata oma ballastile teistega kaasa veereda. Kuna kumm oli vaatamata kümnele tšekkamisele ikkagi täis, hakkasin kahtlustama seda imemaitsvat saia ja kõike muud võimalikku, sest enam lihtsalt ei suutnud sõita. 18km hiljem, peale 175-se pulsiga ca pooletunnist enesetappu, selgus tõde - mahaläind kett oli tõmmanud tagapiduri klotsi paigast ära ning pidur oli peal mis peal....... Otepää TP mehann suutis piduri valla päästa ning pidu jätkus! Disclaimer: Ma ei soovita minna TRR-ile kaks päeva varem tundmatu ostja käest ostetud tundmatu rattaga, mille tagapidur on teadmata kohas.....

Aga ratas on hea, kui vaid see tagapidur - oops, kus see on?

Tiksusime kolmekesi Poslovitsa tõusud ja laskumised, tervitasin kättpidi sõpru Otepää tõusul, lõin raja ääres tervitavatele lastele patsu, kiitsin pöial püsti kaasaelajaid, käisime ka Pangodi TP-s pudeleid täitmas ning saia noolimas - ühesõnaga, tegin kõike seda, mida TRR-i eesotsas mingis grupis sõites teha ei saa. Raja lõpuosas alates Pangodist vedasime mitmeid väsinud kaasvõitlejaid vastutuules finiši poole kuni RC-Cola punktini Ülenurmes, kus meie kolmesesse punti tekkis mõra. Meie triple-group'i ainus naisliige ei saanud aru, miks me peatusime ning lasime oma veetava grupi minna 10km enne lõppu punktis, kus pakutakse jooki, mida tema ei tarbi!?! Kodusõjas haavata saanuna kulgesime ikkagi mõnuga edasi, lõpetades kolmekesi kõrvuti ajaga alla 5h! Tehtud, elusa ja tervena tagasi!

Tahtsin siia panna otselingi ERR saatele, aga netiühendus hetkel ei luba, saade ise siin, minu sõnavõtt alates 26:15 

Ehk siis, rattarallit saab ka nii sõita, et panna pole vaja! Oli üks äraütlemata mõnus rattapäev ilusa ilmaga ilusal maastikul koos hääde sõpradega! Mis koha ma sain? Ei tea, ega huvita ka, ausalt!!!
Niipalju peaks tegelt huvitama, et iga õige rattur, välja arvatud number 1 all startinu, peab enda auasjaks oma number üle sõita, ehk siis lõpukoht peaks olema stardinumbrist väiksem! Usun, et tegin ära! :)

Harakale halu, varesele valu....

.....mustale linnule muu tõbi! Sääl oli neid saagimehi palju, kes seda valu sai. Karule kaits kapatäit, rebasele riitäis - just nii loeti kaugel hallil aal Kambja kandis lastele peale, kui nad haiget said või haigeks jäid. Ka minul siin Hispaaaanias, kaugel ookeani taga, oleks tarvis olnud säärast õigeaegset päälelugejat, et mind taaskord justnimelt märtsi lõpus tabavast otorinolarüngoloogilisest probleemist säästa, kuid......läks nii nagu tavaliselt!

Mallorca, 3640km² (ca Saaremaa ja Hiiumaa kokku), elanikke 860000.

Minu kuues kevadine rattalaager sõbralikus Hispaanias, seekord siis teist aastat järjest Mallorcal, algas ju ilusti. Esmaspäeva keskpäeval Palmasse kohale jõudes saime kohe ilma eelmise aasta komplikatsioone kordamata auto renditud, selleks osutus seekord tutt-uus Opel Corsa koguhinnaga 10,60€/päev, minu jaoks siis vaid 2,65€/päev?!? Pool tundi hiljem olime juba rattarendis, kust saime rattad hinnaga 12,30€/päev?!? Elu on ikka ebaõiglane, onju? Sealsamas sõbralikus rattarendis veel enne nende siesta algust kiired tööd - pedaalid külge, sadulad vahetusse, kellad peale, rattariided selga ja siis oli minek, kahel rattal meie laagerdamispaika saare põhjaosas Port Alcudias.

Enne starti Can Pastilla promenaadi ääres.

Kui lühim teekond Palma ja Port Alcudia vahel, kiirteed välistades, on ca 55km, siis kevadise rattalaagri spetsiifikat arvesse võttes ei olnud mitte kohe mõistlik sõita nö otse punktist A punkti B. Laagri boonussüsteemi silmas pidades oli palju mõistlikum tekitada juurde punktid A1, A2, A3 ja ka A4, et siis nende läbimise järel punkti B jõudes omada moraalset õigust avada külmkapp ja võtta sealt seda. Takkajärgi tark olles võiski seesama asi olla üheks medistsiinilise probleemi süvendajaks, seda muidugi juhul, kui ma selle probleemi korjasin üles juba kodumaal olles, näiteks laagrieelsel laupäeval tehtud märjal ja külmal rattaringil Saku kandis.

Sõbrad eile Puig Massanella (1364m) tipus, mina kodus haigevoodis....

Teisel päeval sai ette võetud ring saare põhjaosas ilma mägesid nuusutamata. Päike kõrvetas, tuul jahutas, võib-olla isegi liiga, aga sõita oli mõnus, kui välja arvata ca 60km peal ühte pikka ja mõnusat cami'd* läbides tekkinud nõrkusehetk, kui pidin lausa maha istuma ja veidi puhkama (neljandal päeval seda lõiku teistpidi läbides sain aru, et tegu oli hiiliva ja pideva tõusuga, mida silmaga polnud näha). Kolmandal päeval käisime esimest korda mägesid nuusutamas ning Pollenca poolt mineval tõusul Lluc'i poole hakkas ikka tõsiselt raske, õhk ei käinud läbi ning kell näitas õhutemperatuuriks 32,6°C! Õhtul hakkas kurgus kergelt kipitama ja ilmselt oli üks teine temperatuur juba üle 36,6°C!

Lluci kandis heitsin pilgu kellale......

Kuna varemgi on väikesest nohust-köhast trennis lahti saadud, siis otsustasin vaatamata veidi krõbedale kurgule ka neljapäeval välja minna, liiatigi pidime minema suurema eestlaste pundiga, millele mina olin teejuhiks. Saad sa siis koju jääda, kurat! Juba esimesel suuremal tõusul Muro linnakesse olin grupi kirstunaelaks ning nii see jätkus kuni koju tagasijõudmiseni. Nelja sõidupäevaga 420 rattakilomeetrit küll tehtud, aga suur auk ees ootamas, sest olin haige, mis haige! Esimese matsuga üritasin murdjale vastu hakata vanade eestlaste kombe kohaselt, aga see tegi asja ainult hullemaks - tuli ikka sellesse "vaheldumisi välistemperatuuri ja kellaaega näitava punase risti kujulise reklaamiga majasse" minna ning pisut katalaani keelt purssida.

Süüa antakse siin laagris korralikult.....

Täna annab juba olla, aga jätsin igaks-puhuks veel ka tänase päeva taastumiseks, et mitte lasta haigusel vinduma jääda. Sest egas siin kaugel maal ainult hommikust õhtuni rattaga sõideta, siin on ka palju muud ja huvitavat teha. Kolme päeva pärast näiteks suundume kaheks päevaks naabersaart Menorcat avastama ja juba nädala pärast, pühapäeval 10. aprillil, ootab meid ees Palmas joostav 261WMM maraton!

Menorca, foto: OkinBook.com

Kolm sellist pealesunnitud vaba päeva pole iseenesest paha, sai veidi jalga puhatud, hulga tööd ära tehtud ning ka siia blogisse üle pika aja midagi kribatud! Töö tulemusena võite kiigata säärasele saidile nagu haapsalumaraton.ee, sest juba homsest läheb seal mai keskpaigas peetavale jooksule regamine lahti - laiendame haaret, nagu öeldakse! Olge terved ja ärge külmetage!!!

* Cami - tee, rada (katalaani k.), siinmail kasutuses peamiselt külavaheteede kohta, mis suuremalt jaolt asfalteeritud ning ideaalsed mõnusaks rattaga kulgemiseks, näidispilt selline!

Haanja Suusa100 2016 - ta tuleb siiski!

Kunagistel ammustel hallidel aegadel, valades Tamula järvel uisumaratoni rada, sai nö jutujätkuks kellegi poolt (osalejad teada) välja pakutud idee, et ratta100 kõrvale peaks tegema ka Suusa100! Tookordsete tõsiste talvede kontekstis palju ei mõeldud, tehti ära! Viimased kolm lumevaest talve on aga pannud asja otstarbekuses järele mõtlema, kas ikka on siia Maarjamaale vaja ühte 100km pikkust suusasõitu, pealegi veel ühel raskeimal rajal, nimelt Haanja viiesel? Eelmisel kahest kehvast talvest ühel saime perfektse ajastuse tõttu Saja ära teha, aga sel aastal tundus asi ikka väga nutune - kuni tänaseni!

Kolmese laskumine täna, 9. märtsil....

Läinud laupäeval toimunud Haanja suusamaratoni otseülekanne (tänud Baltic Broadcasting tiimile ja Riho Järvelainenile) ning kõned kohalikele suusafriikidele andsid lootust, et soojal sügisel väljakuulutet kuupäeval, ehk siis 19. märtsil, on vist kuidagi võimalik Suusa100 ära pidada. Et seda vist'i ja kuidagi't elimineerida, seadsin täna ise kursi Haanjasse, et ikka oma silm kuningaks saada!

Kose kandis Võrus, Haanjani 11km........

Võrus oli asi ikka üsna nutune, eriti lumisest Tallinast tulnule, aga mida lähemale Haanjale, seda lumisemaks läks. Suundusin kõigepealt tšekkima nö algupärast Haanja Suusa100 ringi ehk siis kohalike keeles haanja viiest. Juba Kurgjärvele laskudes oli selge, et see kahe tõusuga nö Kurka paun jääb kindlasti rajast välja, siis hullem ootas veel ees!

Kurka tõus, sinna saunaäärsele vutiplatsile.....

Sobrasin oma mälusopis erinevaid pilte kevadistest Haanja suusaradadest, meenutamaks, millistel lõikudel lumi kõige kauem püsib. Heaks orientiiriks muidugi kunagine legendaarne töörahva pühal peetud suusasõit! Kuigi too aasta oli erandlik, annab ta aimu, milliste kohtade peal lumi püsib ning kustkaudu kannataks 10 päeva pärast rada teha, sest nö "orginaalviiesel" (sõna õige, just nii seda nimetatakse) seda teha ei saa! Sest ka nn soo tõus ja sellele järgnev rajaosa oli väga must, "kreegi pani aga koogile" Taltjärve-äärne viiese lõpp, kus ennast paisutanud oja oli muutnud raja jõeks! Aamen!

Viiese ja Haanja maratoni soo tõus....

Jõgi viiese rajal 200m enne staadioni, vett pritsis poolde säärde......

Kuna 5km ring langes eelnevate piltide kaasabil valikust välja, siis teiseks alternatiivringiks proovisin kohalike keeles "poole neljast" ehk siis eesti keeles 3,5km pikkust ringi koos lisapaunadega, et näiteks 4km (loe: 25 ringi) kokku saada. Kuigi see ring oli nii tõusude kui lume kontekstis üsna pandav, sain kokku vaid 3,83km, mis on 100km ringitamiseks ilmselt ikka liiga lühike!

Tegelikult on ikka sõidetavat lund küll ja veelgi......

Suundusin kolmandale otsiringile ja leidsin kokkuvõttes säärase 4,67km pikkuse ringi, mida tuleks sõita siis 22 korda, kus tumedaid laike oli väga vähe, enamuses ikka valget lund! Ja peamine on, et need lõigud on üsna metsavabad, ehk siis seal säilib lumi kauem ning puudelt tilkuv lumi ei saa seda hävitada! Ehk siis, minu kogemus ja ilmajaamade arvamus ütlevad, et saame Haanja Suusa100 anno 2016 ära pidada, mis ringil ja kas ka klassikas või ainult vabastiilis, see selgub juba vahetult enne võistlust, ehk siis 17. märtsi keskpäevaks, kell 12:00!

Valgustatud rajaosa on alati korraliku lumevaiba all....

Seniks aga, usku, usku ja usku! Ning kohe regama haanja100.ee lehel! Vallavanem Jüri Gotmans lubas täna igapoolset abi raja ettevalmistamisel, nii et TEEME ÄRA, HAANJA SUUSA100 2016!

Joonistasime Tallinnasse Eesti!

Kodumaa sünnipäeva pidamiseks on olemas ilmselt vähe alla miljoni erineva mooduse, sest just niipalju on neid meid, keda see päev kotib ning sõltuvalt pühendumise astmest toob kas pisara silmanurka või paneb kõike maapõhja vanduma! Just see ongi skaala nendest, kelle jaoks on 24. veebruar korralikku tähistamist vääriv püha, nädalasisest vaba päeva tähistamist korralikult vääriv püha või siis pisike meenutus kusagil ajukäärus, et kunagisel neetud kodumaal oli vist sellel päeval sünnipäev!

Õige Eestlane leiab kodumaad igalpool! Vaskna
Mõrvari tõus Haanja suusamaratoni 35-ndal km-l!

Eks inimesi ja ka eestlasi ole isesuguseid, mina ise kuulun nende hulka, kelle jaoks see päev on tõsine PÜHA, mida tuleb vääriliselt tähistada. Sel aastal leidsin kusagilt Facebook'i avarustelt üleskutse viia Eesti maailmakaardile ning alustada seda viimist justnimelt 24. veebruaril, joonistades oma liikumisega gps-süsteemi abil Tallinna linna piiresse joone, mis oleks võimalikult lähedane meie Eesti piirijoonega. Ehk siis joonistada Tallinnasse Eesti!

Noh, suures piires on mõninga erandiga enam-vähem loetav kontuur küll!!!

Aktiivgrupp kogunes hommikul kell 8:00, peale pidulikku leipuheiskamist Toompeal ehk siis Eesti kaardi järgi sobivalt kusagil Reigi (Hiiumaa) kandis, et sealt suunduda maad mõõtma, alustades Hiiumaast. Algselt oli grupis paarteist inimest, meie saared pudistasid mõned osalejad minema ning lõpuks oli neid, kes algusest lõpuni Eesti piiri läbi käisid, kokku 11!

Suund Reigist Kõpu suunas!

Egas sellest kõnnist endast pole sportlikus mõttes palju kõnelda, pealegi oli see üsna arulage (vähemasti kõrvaltvaatajale) tiirutamine! Seetõttu lasengi rohkem rääkida pildikeelel, pikkides vahele vaid mõningaid kommentaare!

Matsalu lahe kandis Kasarit ületamas (Lennuki tänav südalinnas)!

Alustasime siis Hiiumaast, edasi Matsalu laht, Virtsu, Muhu, Saaremaa jne. Sääl kusagil Sõrve sääre kandis tekkis grupijuhil Reigol ilmne aukartus Torgu kuninga ees, nii ei julgenudki ta Kirill I valdustesse siseneda ning meie kaardile joonistatud Sõrve säär jäi ikkagi väga nadiks (tegelikult tuli raudtee vastu A. le Coq Arena kandis)!

Torgu kuningriigi lüüside ees ülbitsemas....... :)

Kusagil Liivalaia kandis saime saartele lõpuks ringi peale ning pääsesime tagasi mandrile, ees ootamas Läti piir ja Ikla! Enne Iklat oli Ülemiste Vanake ikka hullud takistused kuhjanud tunnelite ning treppide näol, kuid Maru Ehituse maja juures saime Lätist odavat alkot sebida ning edasi Setumaa poole suunduda.

Ikla piiripunkt, valvet polnud.....

Tegelikkuses lõikab Võrumaa lõunaosa koos Paganamaaga ikka palju sügavamale Lätti, aga reaalseks sinnaminekuks oleks me pidanud tänase lennuliikluse ümber korraldama, mis käis meil ilmselt üle jõu. Anna andeks Võrumaa!

Kusagil Valukoja tänaval, seinal suurelt "Слава KПСС"

Lennujaama tolliladude ehk siis seal kusagil Keevise tänava kandis hakkas peale tänase päeva huvitavaim osa, ehk siis kulgemine piki Venemaa piiri - vasakul euroopalik hipster-town ja paremal karulaas....

Paremal Latvijas Valsts, uue piiritara taga Venemaa....

Kuidagi märkamatult olime jõudnudki Lasnogorodisse, kuhu meie grupi sisenemine koos suure Eesti lipuga ilmselt märkamatuks ei jäänud. Aga kuna meid oli nii palju, väljas oli valge ning taevas lendavad ja paraadi ülelennule suunduvad NATO hävitajad olid meile toeks, siis midagi märkimisväärset ei juhtunud! Kui siis ainult elevus Narvas ehk Smuuli tee Maximas, mille peldiku matkajad pikaks ajaks vallutasid....

Suur-Sõjamäelt Suur-Paala tänavale üle raudtee....

Narva-Jõesuu, ehk pöördepunkt põhjarannikule oli täpselt Smuuli tee ja Narva mnt ristis ning sealt saime juba suunduda turvalisemale maale, mööda lauluväljakust, Russalkast ning mereäärsest tühermaast, mille olemasolust näiteks mina ei olnud absull teadlik!

Tunnete ära? Müüri taga on mingi kütuse tänav, taamal
Metodisti kirik ja Tallinna Ülikooli hooned!

Aga neid tühermaid seal kunagise Tivoli maade ja D-terminaali vahel on ikka hektareid ja hektareid, mis sinna kunagi tuleb? Kes teab, andku end üles!

Tühermaalt mere poole avanenud kolepilt....

Juba Hemingway olevat väidetavasti vist öelnud, et igas sadamas võib kohata eestlast - ka meil vedas, D-terminaali eest ligines meile Walter Strongi tarbiv tegelane, kes küll ei olnud eestlane, aga kõneles selles keeles! Oli teine hoopis hiidlane, aga ta hoiatas meid ette Tammsaare pargis toimuva mäsu eest pagulaste ja soomlaste-rootslaste vahel?!?

Teadlik hiidlane Tallinna sadamas. Ikkagi inimene!

Ettehoiatatuna lähenesime koos lipuga Tammsaare pargis Odini-poiste meeleavaldusele, jahmatunud nägusi nähes siiski eemaldusime, sest meie kurss oli Rohuküla suunas, Estonia teatri ja Solarise vahel! Sealt jäi Tahkuna juba kiviga visata, vaid Vabadusristi juurest üles, ümber Vene kiriku ning Toomkiriku kaudu Toompea lossi platsile tagasi jõudes saimegi Eestile ringi peale! 27,5km, veidi alla 6h - TEHTUD! Eesti maailmakaardile viidud, Eesti kaart Tallinnasse joonistatud!

TEHTUD! Toompeal tagasi!

Aitüma Reigo Kimmelile asja eest vedamast!

Hääd ja ilusat kodumaa sünnipäeva kõigile, olge te siis patrioodid või mugavuspagulased, igatahes!!! 

FB event tänasest sündmusest!

Minu Polari tänane träkk!

Lauluga träkk juutuubis Reigo Kimmelilt!

GPS-i abil põnevaid kujundeid joonistava ameeriklase põnev kodukas!

Tartu Maraton Tehvandi ringil!?! Tänan, ei!

Täna jõudis Tartu Maratonile registreerunute mailboksi irriteeriv teade klubilt Tartu Maraton. Minu postkasti see miskipärast ei tulnud, pidin kasutama tutvusi, et seda näha. Teate sisuks oli kaheldava väärtusega küsitlus, et kas osalejad on nõus oma tasutud osavõtumaksu eest tiirutama 20-21. veebruaril lendsalkadena Tehvandi kunstlumeringidel, saades täisraha eest poole või keelduvad tiirutamisest, saades järgmisel aastal poole raha eest eest täislaksu!

Läinud laupäeva lumerõõmud Haanjas Plaani Jaanimäel.
26km pikkuse Lumeilvese matka osalejate laskumistehnikad.

Kui see valik oleks olnud nö isikustatud, ehk siis iga osaleja oleks pidanud kohustuslikult sellele vastama ning vastamise tulemusena oleks ta siis pidanud kas Tehvandil tiirutama või saama järgmiseks maratoniks 50-prossase hinna, mittevastamise korral aga loobuma kõigest, oleks see küsitlus olnud õigustatud. Sikud sõidavad, lambad terved ja lollid hoopis ilma. Aga kuna see küsitlus oli anonüümne, siis ei maksa selle tulemus absoluutselt mitte midagi! Kui siis ainult niipalju, et annab korraldajale kahtlasevõitu moraalse õiguse teha just nii, nagu hing (loe: rikutuse aste) lubab!

Jäine jooksurada eile Pääsküla rabas...

Korraldajana saan ma aru KTM-tiimi ees seisvatest dilemmadest, eriti veel pideva osavõtutasude välise sissetuleva rahavoo vähenemise tingimustes. Aga kuna hr Indrek Kelk on kogu aeg olnud üsna jäik traditsioonide järgija, olles vastu ettepanekutele teha Tartu Maratoni trass stardi ja finišiga Otepääl või nimetades 23km pikkust jooksu jäärapäiselt maratoniks, siis soovitaks tal eeskuju võtta Elfstedentocht'i uisumaratonist Hollandis! Nimelt on see 200km pikkune Hollandi kanalitel peetav uisusõit toimunud alates esimesest sõidust aastal 1909 tervelt 15 korral, seda 107 aasta jooksul!!! Viimati saadi jääle aastal 1997, aga kellelgi pole tulnud mõttesse seda maratoni nt ovaalil või kunstjääl korraldada. Sest see uisusõit toimub Leeuwardenist Leeuwardenisse, kanalite peal oleval looduslikul jääl, läbides kindlaid linnu, mis jäävad kanali äärde. Ja kui külma ja ühtlasi ka jääd kanali peal ei ole, oodatakse uut aastat! Simpel!

4.01.1997, seni viimase "11 linna tuuri" sõitjad Birdaardi veski juures.
Foto: accuweather.com

So, welcome to the 44^th Tartu Marathon on February 19^th 2017!

Maratoniaasta avapauk Elu Teel!

Elu Tee  (Дорога жизни, Doroga žizni) nime kandis ainus tee, mis Leningradi blokaadi ajal Teises Maailmasõjas ühendas sissepiiratud linna Nõukogude tagalaga....kui viitsid, loe edasi siit!

Taamal Laadoga (18000km²), suurim Euroopa piiridesse mahtuv järv!

Eelmisel aastal umbes samal ajal sai selle tee mälestamiseks juba 46-ndat korda peetud maratoni väisatud, sellest tegin valmis ka pikema kirjutise, mis läks oma teid rändama Venemaa erinevates jooksufoorumites ja blogides. Vastavalt "rikutuse astmele" minu vestet, küll läbi Translatori tõlgituna, seal siis kas kiideti või laideti. Mul poogen, vahet pole! Kui siis ainult niipalju, et umbes 80% minu poolt selles postituses esitatud kriitikast oli selle aasta maratoni korraldamisel arvesse võetud, möödalasud parandatud ning selle-aastane maraton oli peaaegu juba normaalse maratoni nägu.

Kuigi diplom tuli ise täita, oli medal OK!

Kui veel eelmisel aastal sai ennast maratonile regada 300 rutsi eest, mis perssekäinud rubla juures tähendas minu pangakontolt 3,81 eurost väljaminekut, siis sel aastal karistati need "jobannõje fašistõ" ära, määrates meile lausa 1700 rublane osavõtumaks. Kohalikud pääsesid 700 rublikuga. Eelmise aasta nõme XБ-rubažka* oli sel aastal asendunud normaalse T-särgiga! Samasuguse positiivse arengu oli läbi teinud ka lõpetaja medal, muundudes 70-ndate stiilis veoauto pilti kandvast plärtsust väga soliidseks hõbedaseks medaliks!  Kui eelmisel aastal ootasin tulemusi lausa kaks nädalat, siis sel aastal oli numbri küljes MyLaps kiip ja aeg saadeti pool tundi peale lõpetamist SMS-iga telefoni! Ja maratoni avakõnes ei kõlanudki enam paatos ja vihatud hümn, vaid see jama oli veidi eemal, "purunenud ringi" mälestusmärgi juures. Meile anti stardis vilet ja oligi minek. Korotšee, objavljaju blagodarnost!

Kaske, kaske....

Peale 5km pikkust algpauna stardipaika tagasi jõudes sain veel kaasa ümiseda kõllidest kajava "eeta den pabeedõ" sõjaväes pähetaotud sõnu ning siis tuli pikk vaikus, kuni esimese TP-ni, kus kohtasin ka Eesti maratonidelt tuttavaid Igorit ja Ljubat ning koos veel ühe valgevenelannaga lõbusalt mölisedes kulusid kilomeetrid ruttu. Kusagil 21km peal jäid sõbrad TP-sse toituma (olin 30km punktini oma joogi peal) ning liikusin neist ette oma jooksu jooksma. Sättisin tempo oma tavapärase lõpuaja, selle töise 4:45 peale ja etteruttavalt nii ka läks, suutsin poolmaratoni aja 2:22:20 muundada lõpujooneks ajaks 4:45:07. Tegelikult täit tõde ei teagi, sest umbes 8-nda kilomeetri peal oli kõigil gps-kellade omanikel umbes 600m pikkune black-out, osade osaliste selgitusel tingitud sõjaväe radarijaamast, millest me mööda jooksime - поле чудес. Vaatamata kuuajalisele eemalolekule jooksuradadelt suutsin oma nö stampaja ära teha, takkajärgi küll sellise kolmepäevase ai-ai hinnaga, aga ei viitsinud sõpra Aaret kaua finišis mind oodata lasta.  

Finito....

Tegelikult tahaks seda maratoni soojalt soovitada ja just säherdustele tegelastele, kes igapäevaselt meie Eesti elu üle virisevad! Käige korra seal ära ja tagasi tulles te avastate, et elame me siin Eestis ikka kuradima hästi. Ei ole meil pagulasi, ei ole igal võimalikul põhjusel või siis ka niisama autot peatavaid mente, ei ole meil nt Sakus toimuvat maratoni, mille stardimaterjale tuleks otsima minna Piritale jne. Meie elu on ikka kuradima lill siin! 

Kesklinnast 9 peatust metrooga, siis jala 3,5km mööda seda prospekti
ning leidsimegi üles maratoni EXPO tervelt 2 müügikohaga!
Stardimaterjale anti ka sealsamas päraperses....

Mina ei virise, ma nendin fakte! Ma ju tean, et juba 300 aastat, alates Peeter Esimesest on püütud Venemaad õigetele (loe: euroopalikele) rööbastele suunata, aga ei lähe ta mitte! Ja kas ongi mõtet, sest inimesed tunduvad valitseva olukorraga rahul olevat - on püstirikkad, on tšinovnikud, on tavalised inimesed, leppinud oma olukorraga ning kõige lõpus on kerjused, kes igal tänavanurgal almust paluvad! Nii oli see üle 100 aasta tagasi enne esimest ilmasõda ning nii see ka jääb, kuni järgmiste ilmasõdadeni! Aga kuradi meeldiv on kuulda mitte ainult ühe venelase käest, et see, mis me oleme oma Eestiga 20 aastaga teinud, on tõeline ime - teekond inetust pardipojast kauni luigeni!

Buss jõudis kell 8:55 stardipaiga lähistele.
Rahvas saadeti kooli ümber riietuma, 2h ja 20min!!!
11:15 sõideti starti edasi, mis tan iks muud tetä!

Niiet seltsimehed, vähem hala ja rohkem tegusid!!! Edasi võitude poole!!! Igatahes!!!


*XБ - hloptšato-bumažnõi, ehk siis puuvillane