pühapäev, 29. mai 2016

TRR 2016 - panna POLE vaja!

Lubasin viis aastat tagasi peale Rüa kandis, veidi enne Otepääd, ca kuuesajalise grupi peas toimunud külakuhja, millest ma peale teeäärsesse sügavasse kraavi sukeldumist imekombel pääsesin, et see mai viimasel pühapäeval toimuv kohalik suurim MNT-sõit, minu jaoks "Estonian Spring Road Massacre", ei ole mitte kohe minu jaoks! Suvi ja mitmed minu poolt korraldatavad sündmused on alati kohe-kohe peale TRR-i tulemas ning kargutades või siis kätt kaelas kandes ma neid ära ei korralda. Otsustasin toona, eriti kui see Rüa kandis imekombel pääsemine tundus nii väga "märgina kõrgemalt", et saatusega pole mõtet mängida ning ma enam kunagi ei osale ühelgi Eestis peetaval ühisstardist maanteesõidul!
Tee kähku pilt ära, ma ei jõua niikaua kõhtu sees hoida.... :)
Mees annab sõna, mees võtab sõna! Just sedamoodi võin öelda selle hetke kohta tänases päevas, kui sisenesin umbes-täpselt stardipaugu ajal TRR-i viimasesse stardikoridori. Põhjuseid viie aasta taguse lubaduse murdmiseks sain oma peas kokku tervelt kolm:
1. Klubi Tartu Maraton tegi mulle osaluse välja, ehk siis sain tasuta peale! Ükski normaalne eestlane ei keeldu kunagi tasuta asjast, isegi kui talle seda vaja pole, onju...
2. Sõbrad Kalvi ja Merle, kellega koos oleme mitu puuda soola kehast välja higistanud, ehk siis sadu ja sadu kilomeetreid siin ja Hispaanias koos sõitnud, panid ennast kirja ning kutsusid mind ka, ehk siis seltsis segasem!
3.Seesama asi, mida sa praegu loed, saab sündida ainult peale TRR-i raja läbi sõitmist! Just sõitmist, mitte täiega panemist, mida propageerib üks lotendava särgiga jalgrattur, kes on rattur seepärast, et ta enam joosta ei saa! Tahan selle postitusega kutsuda neid inimesi, kes on liigse ohtlikkuse pärast loobunud TRR-il osalemast, tagasi rajale, sest asja minumoodi võttes on tegu ühe äraütlemata mõnusa rattasõiduga!
Kalvi ja Merle kaks kuud tagasi Mallorcal
Puig Massanellat vallutamas!
OK, aitab vabandustest, läheme sõidu mano! Umbes-täpselt viimasena stardikaare alt minema, lehvad siia, lehvad sinna! Riia mäest kerge käiguga üles ning EPA juures hakkasin Merlet-Kalvit otsima. Sain nad pisut enne Riia ringi kätte, vahepeal möödus minust veel Jooksupartneri ca 10-paarine rong, kes lahkelt vagunisse kutsus. Keeldusin! Sättisime me kolmekesi, mis me sättisime, aga ikkagi pidime pidevalt jälgima, et meid ei kaasataks gruppi või siis jätkuvalt tõmblema, et grupituid poogeldajaid maha raputada. Kuni Liivani oli raske, sealt edasi künklikule teele suundudes oli korras. Olime omaette, kolmekesi ning kolepildid Vana-Kuuste kandis maanteel lebavatest veristest ratturitest unustatud! Me tulime siia sõitma, mitte maanteel vilkurite saatel verisena lebama!
Grupisõit peale Tilleorgu, pilt tehtud sadulast...
Veidi enne Kanepit avastasin, et ainus kaasavõetud joogipudel hakkab tühjaks saama ning ka kõht korisema. Kanepi TP-sse saabudes panin ratta kõrvale ning küsisin kõva häälega, et "mis tan ka süvva om?". Vastus oli küsimuse vääriline: "mes tan iks om, nuudli ja hapupiim"!!! Lasin pudeli täis panna ning võtsin kohe 10 ampsu ülimaitsvat lehttaignast saiakest, mille sees tundis keel ära nii pähklid kui ka mee! Mmmmõnus suutäis, aitähh! Küsisin veel ka, kes hää soolakurgi tegi, vastati, et vanaema ja tema nimi olevat Salvest!
TP pilt küll Pangodist, aga Kanepis oli sama hea, isegi parem,
tan sai kõnõlda võro kiilt!
Peale Kanepit, esimesel tõusul ajasin keti maha, sissepoole. Sain ilma käsi õliseks tegemata keti küll peale tagasi, aga omadele enam järele ei jõudnud. Midagi oli viga - vaatasin veel, et kas äkki tagakumm on tühi vms, aga ka allamäge ei suutnud vaatamata oma ballastile teistega kaasa veereda. Kuna kumm oli vaatamata kümnele tšekkamisele ikkagi täis, hakkasin kahtlustama seda imemaitsvat saia ja kõike muud võimalikku, sest enam lihtsalt ei suutnud sõita. 18km hiljem, peale 175-se pulsiga ca pooletunnist enesetappu, selgus tõde - mahaläind kett oli tõmmanud tagapiduri klotsi paigast ära ning pidur oli peal mis peal....... Otepää TP mehann suutis piduri valla päästa ning pidu jätkus! Disclaimer: Ma ei soovita minna TRR-ile kaks päeva varem tundmatu ostja käest ostetud tundmatu rattaga, mille tagapidur on teadmata kohas.....
Aga ratas on hea, kui vaid see tagapidur - oops, kus see on?
Tiksusime kolmekesi Poslovitsa tõusud ja laskumised, tervitasin kättpidi sõpru Otepää tõusul, lõin raja ääres tervitavatele lastele patsu, kiitsin pöial püsti kaasaelajaid, käisime ka Pangodi TP-s pudeleid täitmas ning saia noolimas - ühesõnaga, tegin kõike seda, mida TRR-i eesotsas mingis grupis sõites teha ei saa. Raja lõpuosas alates Pangodist vedasime mitmeid väsinud kaasvõitlejaid vastutuules finiši poole kuni RC-Cola punktini Ülenurmes, kus meie kolmesesse punti tekkis mõra. Meie triple-group'i ainus naisliige ei saanud aru, miks me peatusime ning lasime oma veetava grupi minna 10km enne lõppu punktis, kus pakutakse jooki, mida tema ei tarbi!?! Kodusõjas haavata saanuna kulgesime ikkagi mõnuga edasi, lõpetades kolmekesi kõrvuti ajaga alla 5h! Tehtud, elusa ja tervena tagasi!

Tahtsin siia panna otselingi ERR saatele, aga netiühendus hetkel ei luba, saade ise siin, minu sõnavõtt alates 26:15 

Ehk siis, rattarallit saab ka nii sõita, et panna pole vaja! Oli üks äraütlemata mõnus rattapäev ilusa ilmaga ilusal maastikul koos hääde sõpradega! Mis koha ma sain? Ei tea, ega huvita ka, ausalt!!!
Niipalju peaks tegelt huvitama, et iga õige rattur, välja arvatud number 1 all startinu, peab enda auasjaks oma number üle sõita, ehk siis lõpukoht peaks olema stardinumbrist väiksem! Usun, et tegin ära! :)





2 kommentaari:

  1. Olen sama stiili juba päris mitu viimast aastat harrastanud. No ei ole see koht tähtis kui sõita tagumises otsas :) parem ikka tervelt õhtul koju jõuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õige mees, Priit! Järgmisel TRR-il taas!

      Kustuta