Maratoniaasta avapauk Elu Teel!

Elu Tee  (Дорога жизни, Doroga žizni) nime kandis ainus tee, mis Leningradi blokaadi ajal Teises Maailmasõjas ühendas sissepiiratud linna Nõukogude tagalaga....kui viitsid, loe edasi siit!

Taamal Laadoga (18000km²), suurim Euroopa piiridesse mahtuv järv!

Eelmisel aastal umbes samal ajal sai selle tee mälestamiseks juba 46-ndat korda peetud maratoni väisatud, sellest tegin valmis ka pikema kirjutise, mis läks oma teid rändama Venemaa erinevates jooksufoorumites ja blogides. Vastavalt "rikutuse astmele" minu vestet, küll läbi Translatori tõlgituna, seal siis kas kiideti või laideti. Mul poogen, vahet pole! Kui siis ainult niipalju, et umbes 80% minu poolt selles postituses esitatud kriitikast oli selle aasta maratoni korraldamisel arvesse võetud, möödalasud parandatud ning selle-aastane maraton oli peaaegu juba normaalse maratoni nägu.

Kuigi diplom tuli ise täita, oli medal OK!

Kui veel eelmisel aastal sai ennast maratonile regada 300 rutsi eest, mis perssekäinud rubla juures tähendas minu pangakontolt 3,81 eurost väljaminekut, siis sel aastal karistati need "jobannõje fašistõ" ära, määrates meile lausa 1700 rublane osavõtumaks. Kohalikud pääsesid 700 rublikuga. Eelmise aasta nõme XБ-rubažka* oli sel aastal asendunud normaalse T-särgiga! Samasuguse positiivse arengu oli läbi teinud ka lõpetaja medal, muundudes 70-ndate stiilis veoauto pilti kandvast plärtsust väga soliidseks hõbedaseks medaliks!  Kui eelmisel aastal ootasin tulemusi lausa kaks nädalat, siis sel aastal oli numbri küljes MyLaps kiip ja aeg saadeti pool tundi peale lõpetamist SMS-iga telefoni! Ja maratoni avakõnes ei kõlanudki enam paatos ja vihatud hümn, vaid see jama oli veidi eemal, "purunenud ringi" mälestusmärgi juures. Meile anti stardis vilet ja oligi minek. Korotšee, objavljaju blagodarnost!

Kaske, kaske....

Peale 5km pikkust algpauna stardipaika tagasi jõudes sain veel kaasa ümiseda kõllidest kajava "eeta den pabeedõ" sõjaväes pähetaotud sõnu ning siis tuli pikk vaikus, kuni esimese TP-ni, kus kohtasin ka Eesti maratonidelt tuttavaid Igorit ja Ljubat ning koos veel ühe valgevenelannaga lõbusalt mölisedes kulusid kilomeetrid ruttu. Kusagil 21km peal jäid sõbrad TP-sse toituma (olin 30km punktini oma joogi peal) ning liikusin neist ette oma jooksu jooksma. Sättisin tempo oma tavapärase lõpuaja, selle töise 4:45 peale ja etteruttavalt nii ka läks, suutsin poolmaratoni aja 2:22:20 muundada lõpujooneks ajaks 4:45:07. Tegelikult täit tõde ei teagi, sest umbes 8-nda kilomeetri peal oli kõigil gps-kellade omanikel umbes 600m pikkune black-out, osade osaliste selgitusel tingitud sõjaväe radarijaamast, millest me mööda jooksime - поле чудес. Vaatamata kuuajalisele eemalolekule jooksuradadelt suutsin oma nö stampaja ära teha, takkajärgi küll sellise kolmepäevase ai-ai hinnaga, aga ei viitsinud sõpra Aaret kaua finišis mind oodata lasta.  

Finito....

Tegelikult tahaks seda maratoni soojalt soovitada ja just säherdustele tegelastele, kes igapäevaselt meie Eesti elu üle virisevad! Käige korra seal ära ja tagasi tulles te avastate, et elame me siin Eestis ikka kuradima hästi. Ei ole meil pagulasi, ei ole igal võimalikul põhjusel või siis ka niisama autot peatavaid mente, ei ole meil nt Sakus toimuvat maratoni, mille stardimaterjale tuleks otsima minna Piritale jne. Meie elu on ikka kuradima lill siin! 

Kesklinnast 9 peatust metrooga, siis jala 3,5km mööda seda prospekti
ning leidsimegi üles maratoni EXPO tervelt 2 müügikohaga!
Stardimaterjale anti ka sealsamas päraperses....

Mina ei virise, ma nendin fakte! Ma ju tean, et juba 300 aastat, alates Peeter Esimesest on püütud Venemaad õigetele (loe: euroopalikele) rööbastele suunata, aga ei lähe ta mitte! Ja kas ongi mõtet, sest inimesed tunduvad valitseva olukorraga rahul olevat - on püstirikkad, on tšinovnikud, on tavalised inimesed, leppinud oma olukorraga ning kõige lõpus on kerjused, kes igal tänavanurgal almust paluvad! Nii oli see üle 100 aasta tagasi enne esimest ilmasõda ning nii see ka jääb, kuni järgmiste ilmasõdadeni! Aga kuradi meeldiv on kuulda mitte ainult ühe venelase käest, et see, mis me oleme oma Eestiga 20 aastaga teinud, on tõeline ime - teekond inetust pardipojast kauni luigeni!

Buss jõudis kell 8:55 stardipaiga lähistele.
Rahvas saadeti kooli ümber riietuma, 2h ja 20min!!!
11:15 sõideti starti edasi, mis tan iks muud tetä!

Niiet seltsimehed, vähem hala ja rohkem tegusid!!! Edasi võitude poole!!! Igatahes!!!


*XБ - hloptšato-bumažnõi, ehk siis puuvillane