esmaspäev, 24. veebruar 2014

100 kilomeetrit üksildust!

Laupäeva hommik algas peldikus. Ja jätkus peldikus ja ..... peldikus. Peldikutuuri vahepeal käisin hommikusööki endale vägisi sisse surumas ning see tekitas kohe ka uue probleemi - alumisele pulbitsevale pajale lisandus ülemine pulbitsev pada. Takkajärgi ei taha ma uskuda, et eesootav 100km pikkune uisusõit mul põhja alt lõi, pigem oli tegu ikka soome köögi eripäradega või siis juba kusagilt kodumaalt üles korjatud lokaalse ja ajutise viirusliku toidumürgitusega. Aga vaatamata kehvale olekule tuli starti minna, sest vastupidine oleks mõeldamatu olnud. Tulla kodust nii kaugele, maksta ära mõõdukas osavõtutasu ning siis alla anda, loobuda? EI! 
Finland Ice Marathon'i 12,5 kilomeetri pikkuse ringi finišisirge...
Loivasin hotellist kuidagi stardipaika tegema olulisi otsuseid, mida selga panna jne. Kuna pideva öökimistunde tõttu minu mõte tol lõpliku otsuse tegemise hetkel eriti ei töötanud, olen nüüd takkajärgi rahul, et suutsin teha siiski õiged otsused - üsna õhuke, aga samas tuulekindel riietus, paksud kindad ning kaela 2 buffi, millest ühega saaks vajadusel kõrvad katta! Enne starti küsis minult näiteks ka Haanja100 MTB lõpetanud kohalik uisutaja Marika Moilanen, et ons mul mingi ajaline eesmärk. Minu vastus oli, et üritan rajal olles terveks saada ja 100km läbi sõita. Strateegia oli lihtne - üritada nii kaua kui võimalik peagrupist või  siis kasvõi "India pundist" hammastega kinni hoida ning kuidagi lõpuni kulgeda. Lihtne mõelda, raske teha, sest veel enne 2km märki ma juba peagrupi sabast pudenesin, sest iga järgnev kiire liigutus oleks kaasa toonud vägisi sisse aetud niigi vähese hommikusöögi kohese ja kiire kõrikaudse väljutamise uisurajale. Lasin jala sirgu ning asusin ootama hindusid!
Meie, 100km, start!
Aga neid ei olnud ja ka ei tulnud, nad olid ikka pikalt maas juba. 3 hindut jõudsid mulle järele alles esimese ringi lõpus, aga neist polnud palju tolku, sest kaks meesuisutajat läksid oma teed, jättes mind koos ühe daamiga maid jagama. Miskipärast me aga ei sobinud kokku, sest vastutuules ei suutnud tema minu tuules püsida, samas allatuule lõikudel läks tema jälle pikalt ette. Aeg-ajalt läksid minust mööda või möödusin ma ise 200km uisutajatest, kes olid startinud juba kell 7 hommikul. Möödujad olid liiga kiired, et neile tuulde võtta, möödutavad aga olid liiga aeglased, et neid vedada. Nii ma siis üksi jäingi ja terveks distantsiks, võitlema mitte ainult kilomeetritega, vaid ka tuule ja tuisuga, mis vahepeal muutus üsna rõvedaks, torkides jäänõelu silmadesse ning kattes üsnagi pragulist jääd lumekihiga, mis omakorda põhjustas ebavajalikku koperdamist. Olgu siinkohal öeldud, et suutsin kogu distantsi vältel siiski kahele jalale jääda, kuigi korraks oli üks abistav käsi ka lisaks jalgadele jääle toetumas.
Selfie ca 20km/h kiiruse pealt viimaselt ringilt, kui tuisk oli juba vaibunud!
Kuuendal ringil hakkas asi ikka üsna kreisiks muutuma, vastutuule tuisulõikudel pidin prillide puudumise tõttu ühte kätt kapteni-stiilis silmade ees hoidma ning teine käsi läks reie peale lihastele toeks selle kuradima tuule vastu, mis ilmselt just selleks ringiks ületas kaugelt lubatud 10m/s. Õnneks ei tekkinud korrakski allaandmise mõtet, sest enne starti pulbitsenud sisemus oli rahunenud ning suutsin endale igas allatuule lõigus sõbra leida. Viimasel ringil jätsin nimeliselt hüvasti kõigi kolme rõveda vastutuulelõiguga. Jah, olin neile lõikudele rusutuse ja üksilduse tõttu juba nimedki välja mõelnud, aga nende nimede siin blogis avaldamine nõuaks 18+ reitingu lisamist blogi juurdepääsule....
200km liidrid minemas oma viimasele, 16-ndale, ringile.
Olin enne Soome minekut mõelnud ka ise selle 200km läbimisele, aga see oleks eile olnud selgelt üle võlli üritus ja seda vaatamata sellele, et mul tekkis ca 90-nda kilomeetri kandis isegi koriseva kõhuga selline võitmatuse tunne, et võiks sõita veel ja veel. Tõrjusin need mõisnikumõtted kiiresti kõrvale või siis pigem suunasin aasta aega edasi, et siis see 200 ära teha. Ja tundub, et meil on järgmiseks aastaks koos vähemalt neljane punt, et see 200km koos ära teha. Lepime siis nii kokku, et sõidame 15 ringi koos ja las siis 16-nes ring otsustab, kellest saab esimene uiskudel 200km läbinud eestlane....
Kui Soomes on sauvakävely, siis peab ju olema ka sauvaluistelu!!!
50km kepiuisutamise start!
Kui selle postituse pealkirja inspireerinud Nobeliga pärjatud Kolumbia kirjaniku Gabriel García Márquez'i romaani tegelased elasid tervelt sada aastat üksilduses, siis mina pääsesin veidi vähemaga - pidin eile üksinda tuisuga võitlema vaid 4 tundi ja ligi 44 minutit, saades mingi 16-nda koha! 
 
Heameel 100km lõpetamisest on pildilt näha....
Kuigi see kogemus sealt Kallavesi pealt oli valus, sest uisk ja tuisk ikka ei sobi kokku ning üksi tuult murda on ülinõme, siis järgmisel aastal teeme selle 200km ära!!! Minu sõna selle peale!!!

reede, 21. veebruar 2014

Uus 100!!!

Olen oma senises elus võistlustel läbinud 100km pikkust distantsi neljal eri alal - maanteerattal, kanuuga, suuskadel ja maastikurattaga. Homme on mind ees ootamas uus kogemus, uus century, ehk 100km uiskudel! Olen hetkel nimelt Savo maakonnas Kuopios ning homme kell 9:00 antakse start Finland Ice Marathon 100km pikkusele distantsile. Sõidetakse looduslikul jääle tehtud 12,5km pikkusel ringil, mida tuleb läbida siis 8 korda. Täna sõidetud testiring näitas, et rada on küll veidi praguline, aga piisavalt ettevaatlikust üles näidates on tegu üle keskmise kiire jääga.
Sõbrad, kes mind siia kaasa kutsusid, ärgitasid mind küll algselt, teades minu tõmmet ülipikkade distantside poole, osa võtma selle uisufestivali peasündmusest - 200km pikkusest distantsist. Selle 10-tunnise kannatuste raja lisaboonuseks pidi olema selline väike nüanss, et ükski eestlane pole varem seda distantsi läbinud. Peale väikest mõtlemist, õigemini siis üleeilset proovisõitu Männiku järvel jõudsin oma mõtetes selgusele, et minus ei ole, vähemasti veel sel talvel piisavalt sisu, et 200km pikkune väljakutse vastu võtta. Eks ma homme olen veidi pädevam selgitama, miks ma olen praegu nii kindel, et ma kahtesadat teha ei suuda või siis pigem, miks ma seda lausa kardan.
Homse Finland Ice Marathoni finišisirge - lai ja praguline...
Õnneks andis ilmataat veel kodus Eestis niipalju hõlpu, et sain üleeile Männiku karjääris veidigi erialast trenni teha, ehk siis uisulihast arendada. Tahtsin ka veel eile Võrus Tamulal mõned ringid teha, et oleks saanud nö kolme päevaga teha kolm uisusõitu kolmel järvel - Männiku järvel, Tamulal ja Kallavesil. Aga eile Võrus lõuna paiku sadama hakanud märg lumi ja liig kiireks kujunenud päev nurjas selle põneva plaani - läbida uisuradade otsingul kahe ööpäeva jooksul tervelt 1000 kilomeetrit. See maa sai ju tegelikult läbitud, vaid Võrus jäi uisutamata, see-eest täna Kuopios sai jalg uisuseks tehtud.
Üleeile Männiku karjääri järvel, viimatse peal jää!
Aga homme pidavat targemate (loe: varem osalenud) meeste sõnul taktika olema lihtne, esimesed kaks ringi tuleb sõita kindlasti kiiremini kui 25km/h, et pääseda enne tund aega hiljem antava 50km pikkuse võistlusmaa starti kolmandale ringile. Tänane mitte just võistlustempoga tehtud 1 ring ajaga 31:03 annab selleks lootust. Aga peale seda kahte ringi tuleb iga hinna eest kuidagi kellelegi tuulde saada ning lõpuni kannatada. Sest täna kukkus ikka vastutuule lõikudel kiirus alla 20km/h, samas kui allatuult sõites oli tunne, et keegi lükkaks kergelt tagant. Ehk siis grupisõit on ajavõit, oleks ainult gruppi ja mõistvaid soomlasi-hollandlasi-rootslasi-venelasi-kanadalasi jne, sest siin on ikka tõsine rahvaste paabel!

Palju edu mulle kõigi Teie poolt!!

neljapäev, 13. veebruar 2014

Isiklik rekord, oli seda nüüd siis vaja!

Jooksin pühapäeval Rakveres maratoni, oma 24-nda. Jooksin enda kohta hästi, sest ületasin 2 minuti ja 31 sekundiga oma senise parima maratonitulemuse, mille olin jooksnud 14 kuud tagasi Vändras. Ja seda vaatamata jäisele ning seetõttu ülilibedale rajale, mis pani kaasjooksjaid juba ette rada kartma ja kiruma ning hiljem seda jooksu lausa uisujooksumaratoniks nimetama. Kõik see peaks ju suurt heameelt tegema?
 4:05:49
Jah, kindlasti oli mul lõpetamise hetkel ja lõpuaja teada saamisel korraks meel hea! Aga kogu selle nädala ja veel ka täna, juba tervelt 4 päeva peale seda jooksu, olen küsinud endalt ikka ja veel, oli seda nüüd siis vaja? Sest hetkeline õnnetunne asendus kiirelt valuga ning see valu pole minu jalgadest senini lahkunud. Iseenesest on sellest valust probleemi tekitamine imelik, sest üldtunnustatud tõe alusel peavadki jalad peale maratoni valusad olema ning lihaste taastumine peabki aega võtma. Jah, nii see üldiselt on, tavalisel maratonijooksjal - sellisel, kes valmistab ennast aastajagu ette ning siis jookseb ühe maratoni. Ning teeb seda nö kogu raha eest, paneb täiega, jookseb ennast pikali ... ning pärast põeb pikka aega. Jah, nii teeb tavaline maratonijooksja, aga mina ju nii ei tee! Mina jooksin eelmisel aastal 11 maratoni, viimased 8 neist vaid veidi enam kui 100 päeva jooksul. Veel 2 nädalat tagasi läksin järgmisel päeval peale Pääsküla raba talvemaratoni Viljandisse uisumaratonile ning suutsin ka seal normaalselt sõita. Mis siis nüüd lahti on? Kas tõesti need hädised 9 minutit, mis ma Rakveres, võrreldes Pääsküla rabaga, kiiremini jooksin, panid mulle kabelimatsu? Või oli see miski muu, selle üle üritangi veidi arutleda.
Rakveres enne starti. Foto: Janek Oblikas, marathon100.com
9 minutit 42,2km kohta tähendab 12 sekundit kilomeetri kohta. See ei ole nii suur kiiruse vahe, et seletaks niipalju kehvemat maratonijärgset olekut. Mis ikka selle oleku põhjustas?
Rada? Pääsküla ja Rakvere rajad on oma põhiolemuselt nagu öö ja päev - asfalt vs rabarada, aga nagu öösiti on kõik kassid hallid, peaks talvel kõik rajad valged olema. Nii siiski ei olnud, sest Pääsküla raba kinnitallatud lume asemel oli Rakvere-Vinni kergliiklusteel ilus jää, mis teise ringi ajal kippus minu meelehärmiks, teiste jooksjate rõõmuks, ära sulama. Jooksin nimelt jäisel pinnal hea pidamisega naeltossudega, aga teisel ringil pidin nii jalgade kui ka naelte säästmiseks asfaldi servast lund või jääd otsima. Kas see kitsal lume- või jääribal jooksmine-balansseerimine pani lihastele selle matsu? Ei usu!
Toitumine?  Kuigi olen hetkel üldiselt nö vaegtoitumise peal, siis vähemasti enne maratoni laadisin ennast korralikult, nagu tavaliselt. Rakveres ei olnud võimalust oma jooki rajale ootama sättida ning kuna TP-teenindaja ei osanud spordijoogi marki nimetada, siis piirdusin terve distantsi jooksul vaid magusa teega. Olen nüüd viimased maratonid läbinud peaaegu puhtalt spordijoogi ja koola pealt, võttes ainult mõnikord laualt tüki banaani või peotäie rosinaid. Seekord polnud mingit isu süüa ja ega aega ka polnud. Teisel ringil minu jaoks üllatavalt kõrgele tõusnud pulsi tõttu võis selles tees olevast suhkrust organismile väheks jääda ning kuna ma midagi juurde ei söönud, siis võis keha minna vaid eriolukordades kasutatavate varude kallale ning praegune valu võib olla tingitud süsivesikutest kuivale jäetud lihastest? Võimalik!
Lihtsalt kehv päev? Tavaliselt jooksen maratoni esimesed 5 kilomeetrit pulsiga 145 ning nende kilomeetrite jooksul paika loksunud tempoga liigun lõpuni, ehk siis maratoni lõppaeg sõltub esimeste kilomeetrite kiirusest. Pühapäeval Rakveres aga sai miskipärast (kevadine karjainstinkt?) minema mindud 150-se pulsiga, mis tegi tempoks 5:50min/km ning selle tempo hoidmiseks läks juba enne poolt distantsi pulss üle 160 ning viimastel kilomeetritel lausa üle 180!!! Samas tempot alla ka ei tahtnud lasta, sest isiklik ju paistis.... Aga selle isikliku pärast saigi ligi 3 tundi joostud puhta punases!!! Kas siia ongi koer maetud? Võimalik, aga näiteks ka Tartu Suusamaratonil panen tavaliselt 3 tundi punases. Ja siis ei ole tagajärjed nii hullud!
Kokkuvõttes ei oskagi lõplikku diagnoosi panna, eks ta nende kahe viimase punkti pluss Tambovi konstandi sümbioos ole! Järgmine kord loodan targem olla, sest inimene pidi ju kogu elu õppima!
Sel aastal jääb Otepäält Elvasse punases panemata...
Foto: Peeter Liik. Allikas: tartumaraton.ee
Eile ei viitsinud enam pikutades jalgu valutada ning otsustasin ravile minna. Raviplaaniks siis matk rabas, lootusega, et läheb paremaks. Ligi kümnekilomeetrise matka ajal sai mingi 4 kilomeetrit vahelduva eduga ka sörgitud, sest liikudes vallandunud hormoonid kaotasid valu. Õhtul oli aga valu tagasi. Kuna täna hommikul oli juba peaaegu et olemine, siis sörkisin rabas küll väga aeglaselt (7:10min/km), aga pikalt, tervelt 10km. Jooksu ajal oli väga hea olla, praegu diivanil istudes taas valutab. Kaua võib???

esmaspäev, 10. veebruar 2014

200!!!!

Kauge 2007. aasta sügisel tegin esimese argliku katse oma mõtteid veebipäevikusse ehk siis blogisse kirja panna. Järgmise aasta jooksul lisandus veel üks postitus ning kui 2009. aasta kevadel olin teinud taas ühe postituse, küsis sõber Margus, et kas siia blogisse tehaksegi üks kanne aastas??? Takkajärgi ei tea nüüd, kas see Marguse sõbralik torge oli sütikuks või hakkas endal üle ääre ajama, igatahes aasta 2009 tõi siia lugemiseks juba 11 postitust. Järgmisel aastal alanud täispika triatloni unistuse täitmine, mis küll lükkus vedelaks löömise tõttu edasi järgmisele aastale, tõi siia juba 21 sissekannet. 2011 ja selle blogi päises toodud unistuse täitumise aasta oli kirjanduslikult senini kõige viljakam - lausa 70 postitust.
Esimesel täispikal augustis 2011!
Sealt peale olen ise olnud valivam - iga osaletud spordiürituse või pikema trenni järel pole kohe kribama tõtanud, vaid olen natuke lasknud asjal seedida. Ning mõnigi kord on uuel hommikul möödunud päeva suhtes hoopis teine tunne, kui nö treeningu-võistluse järgse äksiga tunnetatud. Ehk siis aastast 2012 hakkas kvantiteet vaikselt asenduma kvaliteediga - ma vähemasti ise loodan nii. Aeg-ajalt olen siin ka targutama hakanud ning jaganud õpetussõnu kasvõi näiteks Tartu Suusamaratonil tulemuse tegemiseks või selle sama sõidu läbimiseks erakordse külmaga.
Kodukootud vildist bahillad sõitmiseks -20 kraadise pakasega..
Mõnikord on ka seda ette tulnud, et olen sõna võtnud nö peavoolumeedias päevakorral olevates küsimustes - äkksurm jooksuvõistlusel, Rait Pallo või Raul Olle juhtumid. Ja mingil määral olen oma blogi kasutanud ka oma väikeste ettevõtmiste - reiside, ürituste või suusamäärimiste promomiseks. Oma tuba, oma luba!!!
Sel aastal jääb vähemasti see töö tegemata.....
Viimasel ajal aga ei suuda ma ennast enam miskipärast forsseerida ning mitmed alustatud postitused on jäänudki alustatuteks. Kas kõik on kunagi varem juba öeldud ning iga toimuv sündmus on millegi déjà vu? Kas 10 aastaga, mil ma olen nüüd nö spordiharrastaja olnud, on ring täis saanud? Kas seitsme aasta jooksul selles blogis avaldatud 200 postitust on lagi?

Quo vadis, Holdeni blogi?

kolmapäev, 5. veebruar 2014

Stressivaba(d) maraton(id)!

Oled sa mõnikord mõelnud, et saaks kunagi sõita suusamaratoni nii, et ei pea ei sõidu eel-, ajal-, ega järel mõtlema sellele, kuidas läks, mis koht tuli või kas see teibitud Tartu mees saab taas sind oma heidetute nimekirjas sättida endast tahapoole (sest temast ettepoole tulijaid ju ei mainita)? Kui need eelnevalt ülesloetletud probleemid on sinu jaoks valusad teemad, siis aitab sinu enesehinnangut tõsta mõni Kesk-Euroopas peetav, Worldloppet’i sarja kuuluv, suusamaraton!
Reedene lumeproov Ammergau orus...
Kuna selle aasta Eesti suusatalv oli taas kiskumas sinna folkloori juurte juurde, ehk peale kolme suvekuu pidi Eestis valitsema veel 9 kuud sitta suusailma, siis otsustasin veel läinud vana-aasta õhtul ennast ja ka paari sõpra kirja panna Austria piiri ääres Saksamaal Ammergau orus toimuvale WL-sarja suusamaratonile nimega König Ludwig Lauf! Ja et kilomeetri hind ei tuleks liiga karm, panime ennast kirja ikka mõlemale – nii laupäeval toimuvale vabastiilis, kui pühapäeval aset leidvale ja SwixSkiClassic’u sarja kuuluvale klassikamaratonile. Olgu siis kohalike maratonidega võrdlusmomendi tekitamiseks lisatud, et ühe maratoni hind oli 48€, kahele korraga sai ennast kirja panna aga vaid 60€ eest.
Austrias meie elupaiga ees, taamal Saksamaa kõrgeim mägi...
Kes seletab lahti, mis mägi ja miks Austrias ehk siis, mis värk sellega on?
Kuni 2000km kodust eemal toimuvatele maratonidele mööda maad sõit on küll üks parajasti ebamugav ettevõtmine, aga vähemasti 6 osaleja puhul on see ajutist, 24-tunnist, ebamugavust ära kannatades rahakotile ikka pöördvõrdeliselt soodsam kui lennusõit. Ja nii sõitsime ka meie – Võrust Oberammergausse keris kokku 2150km ning see võttis ca 26 tundi aega. Aga see selleks, ma ei taha lugejat rohkem kommunaalprobleemidega tüüdata ning lähen kohe kõige tähtsama juurde!
Konkurendid olid juba neljapäeval kohal suuski testimas.... :)
Laupäevaseks uisusõiduks lubati 12 kraadi sooja – käisin õhtul läbi erinevad võimalused kaasavõetud riiete osas ning tegin otsuse, et võin ju teisel ringil juba sooja päikese käes (kehvade lumeolude tõttu sõideti 2x23km ringi) oma vana suusakombe püksid ribadeks tõmmata ning lühkaritega finišeerida, lihtsalt show pärast! Hommikul stardipaigas termomeetrit vaadates tõmbasin õhukese kombe asemel aga tavalised paksemad suusapüksid jalga ja unustasin eelneva. Sest vähemasti auto kraadimõõdik näitas pool tundi enne starti veel miinus kolme kraadi!
Viimane stardirida, päike juba kütab, kaif on ees ootamas!
Stardis läksime koos venna Ivoga kõige lõppu, eelkõige seepärast, et polnud mingit aimu oma võimetest suuskadel ning teiseks ka seetõttu, et möödasõit igasugu kiirelt alustanud lammastest annab hiljem tiivad. Nii ka läks – juba esimestel kilomeetritel lasime oma pulbrisuuskadel endast looma välja ning mõnuga sai möödutud igasugu fruktidest – parukalaadse soenguga naistest, pika valge habemega meestest ning mõnedest tegelastest, kes olid just 5 minutit tagasi vist suusad esimest korda jalga saanud!!! Kusagil 5km peal loksusid jõujooned paika – saime nö omade sekka. Sõit läks mööda alpiaasasid, kus suvel ilmselt vohavad alpikannid. Nüüd aga oli kahelt poolt rada lumi kokku korjatud ning sellest keskpõrandale kokku rada tehtud – asi seegi! Esimene 23km sai kaetud ajaga 1:17, mis tundus endale küll liiga kiire tempona ning see tunne ei olnud petlik – teise ringi alguse tõusudel hakkasid triitsepsid SOS-signaale saatma. Aga see oli ka mõistetav, kuna minu selle suusahooaja ettevalmistus (loe: Tartu Suusamaratoni ettevalmistus) oli rajatud vaid ühele kaardile – TSM JÄÄB ÄRA!!! Ning just seetõttu olid minu käekesed saanud sel hooajal vaid 111km sellist treeningut, kus neid käsi või siis pigem suusakeppe vaja oli. Kogu muu treening oli tehtud jooksuna, ehk siis ainult jalgadele!
Kurat, sihukesel rajal pidime sõitma!!! Pilt tehtud väikesel laskumisel
sõidu pealt. Kell 12 päeval hakkas kirikukell ka veel lööma......
Teise ringi keskpaigas peale metsavahelisi laugeid tõusukesi taas alpiaasadele jõudes võtsin käigu välja, sest päike küttis ning polnud enam tarvidust sooja saamiseks kiiremaid liigutusi teha. Lasin pulsi 125 kanti ja lihtsalt kulgesin - võin julgelt öelda, et kunagiste 30 aasta taguste isa ja vennaga ettevõetud kevadiste koorikusõitude kõrval oli laupäeval raudselt tegu minu elu ühe mõnusaima suusatamisega - tõeline kaif!!!
Sihukese koleda kiviseina alt pidime
2 korda päikese käes läbi sõitma...... :)
Aasadel paunasid tehes nägin ka oma venda mingi 4-5 minutit tagapool liikumas ning otsustasin veel tempot alla lasta, et temaga koos lõpetada. Kulgesin need sõidu viimased 13km kaassõitjatega suheldes, pilte tehes ning tuleviku masendushetkede jaoks ilusaid mägedevaateid mällu tempeldades. Ootasin veel finišikoridoris mõned-kümned sekundid oma selle hooaja esimest suusasõitu teinud venna järele ning sõitsime siis koos üle lõpujoone. Tulemus ja koht ei omanud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust, sest kõik muu oli palju olulisem!
Laupäevane after-ski Ehrwaldi parimas kõrtsus.....
Pühapäevase klassikasõidu jaoks, mis kuulus SwixSkiClassicu sarja ning millest tegi ilmselt ülekande ka Eurosport, oli aga Ammergau orul oma plaan. Hommikul hakkas väikeste miinuskraadide juures vihma sadama, mis pidi lõunaks üle minema tõsiseks lumesajuks korralikus plusskraadises ilmas. Veel hommikul telekast nähtud pildid Linzist, Austriast, kus sadas maha meeter lund, panid veidi kukalt sügama. Õhtune otsus kasutada pidamiseks ökovarianti, ehk siis sajast liivapaberit, hakkas tunduma üha õigema otsusena. Aga määrde või selle puudumise pärast põdeda polnud tegelikult mingit vajadust, sest ees oli ootamas taas üks stressivaba suusasõit ilusate mägede vahel.
Taas start ja tagarida! Poolteist tundi peale starti läks lumesadu nii
tihedaks, et pildil olev kopter oli sunnitud ajutiselt maanduma!
Ronisin taas viimasesse ritta, ehk siis startisin ca 2100-nda koha pealt. Karestatud suusk pidas, vähemasti kuni kolmekraadiste tõusunukkide peal ning seetõttu liikusin esimese 9 kilomeetriga mingi 1000 kohta ettepoole. Taas seal alpiaasade peal sai selgeks, et paaristõuget mul sel talvel ei ole ega ka tule, seetõttu lasin käed sirgu ning liikusin pidevalt suheldes-mölisedes (nii eestlaste kui väljamaalastega) vahelduvtõukega ringi lõpu poole. Kuna olin sellele nö lisamaratonile saanud ennast regada vaid 12 euro eest, siis tiksus esimese ringi poole (ehk siis juba veerand maratoni) peal taksomeeter täis ning mingit vajadust kõvaks ajada ning ikka poolvägisi kaks ringi läbi sõita, mul enam polnud. Sest suusatamine, kui inimesele loomuvastane tegevus, peab olema mõnus - mingit mõtet pole ju vägisi, vastu tahtmist, suusatada. Aga just seda see pühapäevane sõit oli, sest niigi vähese lumega kokku kraabitud rada lagunes, suusajälg laperdas, üha rohkem tuli jälje seest maad välja jne. Teisele ringile mineku puhul oleks minu jaoks tegu olnud vägistamisega, mille eest võib paragrahvi alla minna. Õnneks silmasin enne esimese ringi viimasele kilomeetrile suundumist, et ässad on minust paar kilti tagapool teel finiši poole ning analoogselt viimase aja Eesti teatetiimidega MK-sarjas on mul võimalus ringiga pähe saades iseendale disklaff  (sic!) välja kuulutada!?!
Kahelt poolt rada võetud lumega kuhjati keskpõrandale sõidetav
osa kokku. Aga sula tegi jälje parajaks umbluuks......
Astusingi rajalt ilma igasuguste süümekateta maha - vastu tahtmist pole ju mõtet punnida. Aga see ei tähendanud, et ma oleksin loobunud maratoni osavõtutasu eest pakutavatest hüvedest. Järgmist juttu võiksid lugeda kõik kohalikud nö suusamaratonikorraldajad! Peale finišit sai istuda bussi, mis viis Oberammergausse reläksima - suures võimlas sai käia pesemas, süüa puljongit-võileiba, süüa pastat ning juua igasugu jooke, koolast õlleni, nõrkemiseni! Ja kõike seda leboasendis siseruumis vaipkattega põrandal vedeledes, mitte kusagil lageda taeva all lumes või läppuvas telgis maid jagades. Ja seda kõike 30 euro eest (maksin kahe maratoni osaluse eest 60 eurot) maratoni kohta!!! Ehk siis König Ludwig Lauf'i deviisiks peaks olema sentens - osaleja on kuningas ehk siis see "kunn Ludwig ise"!!!
Hetk 500m enne ässade finišit - nr 717 ei saa aru, kus ja kes ta on!
Üheksa meest on nr 717-st mööda saanud...
717 on taipamas, et on jalgu jäänud!
717: "Rikkusin küll mõne mehe finiši ära, aga see-eest sain
8 sekundit peagrupis sõita...
PS! Kui vaatad ülaltoodud SwixSkiClassicu linki, näed seda
situatsiooni videos ja 1:57:10 võid ka mind vasakul märgata.... :)
Kui nüüd lõpuni aus olla, siis käisin ju tegelikult järgmise aasta Königi-reisiks maad kuulamas, grupi maabumist ette valmistamas. Leidsin ka ühe pädeva majutusasutuse ürituse peastaabist vähem kui kilomeetri kaugusel. Ehk siis, kui kellelgi tekkis peale ülaltoodud juttu soov või on huvi juba ammu olnud König Ludwig Lauf ära teha, siis saan mina 2015 aasta König'i plaanimisel abiks olla. Idee ise siis järgmine - reede varahommikul lend Tallinast Münchenisse, sealt transfeer Oberammergausse, rajaproov; laupäev-pühapäev maratonid vabal valikul (suuskade ettevalmistus meie poolt) ning peale pühapäevast after-ski'd lend esmaspäeval tagasi Talllinna. Seltsimehed-naised suusafännid, kiirustage, grupis on vaid 11 kohta!!
Oberammergaus on .....!!!



teisipäev, 28. jaanuar 2014

2 korda 17. ehk valus-valus-valus nädalavahetus!

Aga ma olen seda ju varem teinud! Ja ma ei mäleta, et midagi oleks väga valesti läinud! Just sellised olid mõtted enne läinud nädalavahetuse veidi hullumeelset plaani korraldada ja joosta laupäeval Pääsküla rabas üks mõnus maraton ning pühapäeval Viljandi järvel paugutada üks terav tunnine uisusutsakas otsa. Jah, plaan oli ilus ning toetus kolmele varasemale kogemusele, milledest see teise päeva ala on seni alati olnud seotud uiskudega. 2009. aasta augustis tegin Pühajärvel plekkmeest (poolpikk triatlon ajaga 5:54) ning järgmisel päeval läksin Tartu Rulluisumaratoni sõitma - kangete jalgadega sai see tookord ära tehtud ning ca 700nda stardikoha pealt 200 sisse sõidetud! 2010. aasta veebruaris sõitsin Alutaguse klassikamaratoni ning järgmisel päeval sai Võrus laksatud 70km uisumaratoni - ei olnudki väga hull! Läinud talvel läksin järgmisel päeval peale Tamsalu suusasõitu Viljandisse uisutama ning naasin sealt neljanda kohaga (M40 I), haamri sain toona peale sõitu jalgsi järve äärest treppidest üles linna kõndides! Seekord sattusid siis järjestikku 42,2km pikkune jooks ja 30km pikkune "uisumaraton" ning hetkel on küll tunne, ja seda tunnet on kohe pidevalt tunda, et see on nüüd neist neljast seni valusaim kogemus kahel päeval järjest tõsiselt sporti teha (ma ei saa öelda "võistelda", sest maratoni joostes ma ju ei võistle)!
Läinud laupäeval Pääskülas stardi ootel. Foto: Andrei Doronin
Jaanuari alguspäevade "leitsakus" välja mõeldud Pääsküla raba talve maratoni toimumisaeg oli sätitud just nõnda, et ta ei kattuks mõne teise minu jaoks olulise sündmusega, olgu selleks siis Estoloppeti suusasõit või Mulgi uisumaraton. Aga kuna talvel oli seekord mingi oma plaan, siis läkski just nii, et samal päeval, kui mina olin plaaninud Pääskülas maratoni korraldada-joosta, toimusid kaks omavahel konkureerivat suusamaratoni ning päev hiljem leidis aset algselt 5. jaanuariks planeeritud, kuid jää puudumise tõttu edasi lükatud Mulgi uisumaraton. Eelmisel esmaspäeval nädalavahetuse ilmaprognoosi nähes ma veel korraks kõhklesin maratoni korraldamise mõttekuses, aga teisipäeval alanud registreerimistulv kummutas kõik kõhklused, sest ligi 40 jooksjat sai kahe distantsi peale kirja. Neljapäeval-reedel tegelesin jooksu ettevalmistamisega ning laupäeva hommikuks oli kõik valmis - tähistatud ja osaliselt lumest puhtaks lükatud rada, stardi-finišikaar, jootmistelk, soojendusega riietumistelk, kiipidega ajavõtt ja kõik muu üheks väikseks maratoniks vajalik! Ilmataat ka halastas, lubades meil kell 10 stardi anda vaid 10-kraadises külmas.
Kolm kihti on ilmselgelt palju! Foto: Andrei Doronin
Enda korraldatud üritustega kaasneb alati see oht, et suures ettevalmistamise tuhinas saab tavaliselt veidi üle pingutatud ning pool tundi enne starti on alati selline tühja koti tunne - kas ikka minna ise starti või mitte. Ka laupäeval küsisid paljud, et kas ise ikka ka tuled? Ja egas siis muud üle jäänudki, kui tossud jalga ajada ning jalg joonele panna. Suure rabelemisega ei pannud aga tähelegi, et temperatuur on tõusnud ning kohe esimesel kilomeetril hakkas kuum. Esimese ringi järel vestist vabanenud, jätkasin juba tavaks saanud ühtlase tempoga kuni seitsmenda (kokku 10 ringi a 4,22km) ringini, siis hakkas raske. Eelnenud pikad tööpäevad ja maratoni-eelne hommikune rabelemine hakkas mõjuma. Pulss, mis seni oli olnud valdavalt alla 150, hakkas tempot hoides tõusma sinna 160 kanti, see aga pani ajus järgmise päeva uisumaratonile mõeldes "kellad helisema"! Lasin veidi tempot järele, mida on näha ka laupäevastest ringiaegadest:
1. 25:30 - tempo 6:02 (min/km)
2. 25:26 - 6:01
3. 25:21 - 6:00
4. 25:11 - 5:58
5. 25:14 - 5:59
6. 25:26 - 6:01
7. 25:36 - 6:04
8. 25:58 - 6:09
9. 26:05 - 6:11
10. 24:42 - 5:51
Lõpuaeg aga tuli enda kohta igati korralik - 4:14:30, mis jääb oma isiklikule margile alla vaid 6 minutiga! Aga silmas pidades järgmise päeva uisusõitu sai ikkagi veidi üle pingutatud, sest peale jooksu ei saanud sokke jalast ära - üle pika aja tulid külla krambid!?!
Laupäevase jooksu 2 kiiremat - Lauri Valdmaa (vasakul) ja Rain Seepõld.
Foto: Janek Oblikas, marathon100.com
Peale jooksu sai veel veidi rabeletud, võistluskeskus maha võetud ning kokku pakitud ning nii ei saanud tegelikult arugi, et olin endale ikka natuke liiga teinud. Täie selgusega jõudis see kohale järgmisel hommikul, kui juba loobununa Viljandi sõitmast komberdasin rabasse rajatähistust maha võtma. Peale paarikilomeetrist jalutuskäiku aga sain jalad miskitpidi liikuma ning just siis helistas oma tänava mees Steve, et kas ikka Viljandisse ka läheme? Tehtud-mõeldud, peale keskpäeva olime Mulgimaa pealinnas kohal, veidi hiljem juba numbrid küljes ja uisud all, ees ootamas 30km kihutamist siledal ja kiirel järvejääl.
Ovaal ja uisurada Viljandi järvel. Foto: Ilmar Roosmaa
Tegin järvele rajatud 400m pikkusel ovaalil mõned ringid, reie tagaosad olid küll valusad, aga lubasid liigutada. Uisutamise puhul töötavad ilmselt mingid muud lihased kui jooksu puhul, sest jooksma poleks mind sel pühapäeval küll miski vägi sundinud. Kell pool kaks tuli asuda stardijoonele, kus võtsin oma stardinumbrist 3 tulenevale staatusele tuginedes sisse koha esireas. Vahetult enne stardipauku algas aga mingi siblimine ning paugu kõlades olin vist juba kolmandas reas. Tagatipuks tegi minu ette roninud konkurent paar koperdavat sammu ja nii oligi stardikiirus maas. Kui kiiruse taas üles sain, laiutasid kolmekesi kõrvuti raja peal ees Viljandi Rattaklubi kollastes riietes noormehed, taas pidin veidi pidurdama. Hokiuiskudega tegelasest kuidagi mööda saades vajutasin punni põhja, et ca 20 meetri kaugusel oleva peagrupi saba taha tuulde saada. Vajutasin täiega mingi 300 meetrit, 50 sekundit peale starti oli pulss 175!?!, aga seda ca 5-meetrist vahet kinni ei saanud.  Minust möödus Viljandi mees Jaanus Johanson, kellel vaatamata eelmisel päeval läbitud Viru suusamaratonile oli veel piisavalt jõudu, et grupile saba peale saada. Minu püssirohutünn oli aga tühi mis tühi ning lasin jala sirgu, maandudes India pundis.
Start on antud! Foto: Kenno Soo, Delfi Sport
Aga ega seal India pundiski hõlpu polnud, sest esiteks oli eelmise päeva maraton kehas korraliku laastamistöö teinud ning teiseks on just India pundis selline seltskond, kel pole piisavalt jõudu või oskusi, et peagrupis loksuda. Minu ja ilmselt ka kõigi muude "hindude" õnneks juhtus meie gruppi Art Soonets, sest suuresti tänu tema vedamistele suudeti hoida piisavalt head kiirust, mis välistas Bangladeshi meeste meile järgi jõudmise. Aga nii kui Soonets vedamast kõrvale astus, kukkus kiirus kohe mitme pügala võrra. Lisaks astuti peale vedaja vahetust grupis ka teiselt ja kolmandalt possalt lihtsalt kõrvale, hüüdes: " Ei jõua"! Üritasin ise seda kiirust paar korda peale Ardi vedamist üleval hoida, aga suutsin seda teha ca 300 meetrit tema kilomeetriste ja pikemate vedamiste vastu. Paar meest käisid veel eest läbi, aga suuremalt jaolt oodati juba viimast sirget, et saaks finišit teha....
India punt tüüpolukorras, Soonets vedamas, mina grupi peas!
Foto: moonakas, Delfi Pilt.
Kui ma sel ammusel Tartu rullimaratonil, mida ma läksin sõitma peale poolpika triatloni läbimist, läksin püha viha täis, kui nägin varasemalt mitu kilti minu taga tuules valugrimasse teinud uisutajaid endast kilomeeter enne lõpujoont möödumas, siis ei tahtnud ma seda asja niisama jätta seegi kord! Kahjuks ei tabanud ma täpselt ära Soonetsi äraminekut ca 2km enne lõpujoont, pigem olin liiga kaugel taga grupis. Art vajutas uue käigu ja läks, ise jäin kemplema ülejäänud "lõpusirgeässadega". Kui pool kilti enne finišit kihutas TÜASK-i vormis sõitnud ning ilmselt India grupi parima tehnika ja kiireimate uiskudega Siim Lepik Soonetsit püüdma, siis mina olin karbis ning talle tuulde ei saanud. Vahetult enne Siimu minekut oskas Aigar Saarnits enne finišit "Pulleritsu teha" ning grupi peast diagonaalis läbi sõita, mis pani mind pidurdama. Siis oli aga vaba tee minna ning vana mees lasi lõõrid lahti - pulsiga 185 (sic!) olin joonel India pundi kolmas, võites poole uisuga poogeldajat Saarnitsu! 30km läbitud ajaga 1:06, keskmine kiirus 27km/h! Järgnevas videos on meie grupi finiš alates 2:51-st
Aga seletaks selle postituse pealkirja ka enne ära, kui läheme tagajärgede kallale. Pühapäeval protokolle silmitsedes selgus kokkusattumus, et olen kahel eri päeval peetud kahel eri üritusel saanud mõlemal 17-nda koha. Aga keda see huvitab? Ilmselt ainult mind ja seda ka niikauaks, et postitusele pealkiri leida! 
Tahaks väga teada,
kas see maratoni nimi
tuleneb õlle nimest või
sellest kuningas Ludwigist?

Juba homme stardime väikese seltskonnaga Saksamaa poole, et nädalavahetusel osaleda taas kahel maratonil, laupäeval vabastiilis König Ludwig Lauf'il ja pühapäeval sama nimega klassikasõidul. Aga seal võtan vähemasti mina ikka mõnuga, sest Viljandi järvel välja sõidetud pulsinumbrid 165/185 paneks mulle neli aastat tagasi füsioloogiliseks maksimumiks 168 lööki määranud emeriitprofessori ilmselt kukalt sügama!!! Ja ega endal ka veel hea olla ei ole, ikka valutab siit ja sealt. Aga kuidagi ju tuleb valmistuda detsembris toimuvaks Vändra maratonifestariks, kus kahel järjestikusel päeval kavas üks ja seesama - maraton 42,2km!!!

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Kehvakese talve dilemmad-trilemmad!

Hiljuti ühe tuttavaga vesteldes koorus välja tõde, et ka inimesel on haugi mälu. Nimelt väitis see tuttav, et viimased viis aastat on lumi tulnud maha detsembri alguses ja ära sulanud aprillis. Tuletasin siis talle siis meelde vaid kaks aastat tagasi (2011) olnud musti jõule ja aastavahetust, aga seda ta juba ei mäletanud. Aga just toona sain ma korraks, vist 9. detsembril, Haanjas suusad alla ning järgmine kord sain suusatada alles kuu aega hiljem Tšehhi mägedes Jizerska maratonil. Sellel talvel sai ka ca 10-nda detsembri paiku paar päeva suusatada ning järgmine kord sain suusad alla taas Tšehhis. Ja nagu aastal 2012 , hakkas ka sel talvel lõpuks Eestis lund sadama just täpselt siis, kui mina olin Tšehhimaal. Talved nagu kaks tilka vett?
Tšehhis Jizerska magistraalil lund jagus. Foto: Taivo Tolli
Ega ikka ole küll, sest toona hakkas lund sadama ja lumi jäigi sadama ning seda sadas veel aprilliski. Sel aastal aga läheb vastupidi. Kui Viru- ja Kõrvemaa sõidud saavad suusatapu sildi all ning maratonide korraldajate omavahelise tülitsemise saatel ära peetud, ja Alutaguse maraton toimub ilmselt ka, siis Tartu Suusamaratoniga on asi selge - see sõit jääb sel aastal pidamata, kuna mitte ükski prognoos ei luba lähematel nädalatel sinnakanti isegi mitte viit sentimeetrit lund. Ja niivõrd madala osavõtumaksuga, nagu see on Tartu Suusamaratonil, ei saa korraldaja garanteerida kogu 63km pikkuse trassi katmist kunstlumega! Kuigi külma ju on ning lund toota ju annaks! Nagu seda teevad Vasaloppet'i korraldajad, kellel olevat vajaminevast 150-st tuhandest kantmeetrist lumest juba kolmandik toodetud. Ja seda ka nö igaks-juhuks, sest seal tuleb ka taevast lund, nagu näitab Mora kirikutornis olev veebikaamera!
Vasa 2013 peagrupp ca 20-ndal kilomeetril.
Ja kui juba südatalvine laulupidu ära jääb, pole ju mingit mõtet suusatrenni peale aega raisata. Eriti veel, kui seda peaks näiteks hetkel tegema üsna kivisel Harku ringil või siis 1,4km pikkusel Trummi kunstlumeringil, kus vähemasti läinud nädalavahetusel olevat kuulujutu põhjal liikunud nö katkematu-suusk-suusakannas-kinni inimmass. Ning sellega peakski olema üks minu talviseid dilemmasid murtud. Sest palju lihtsam ja ökom on joosta, paned kodus tossud jalga ja tuld! Ära jääb autoga sõitmine suusaradade juurde, määretega mökerdamine ja kõik muu, mis suusatamisega kaasas käib. Jah, ühtpidi läheb talvine sportimine odavamaks, aga teistpidi paneb see suusatalve ärajäämine minule isiklikult paraja põntsu. Olin selleks talveks ennast registreerinud 147€ eest neljale suusamaratonile, millest üks on juba ära jäänud, 2 järgmise kohta (König Ludwig Lauf'i mõlemad pikad sõidud) antakse, ilmselt ärajäämise, infot 27. jaanuaril ning Tartu omaga saab olema nii, nagu ennist juba ütlesin!  Muist sellest rahast saab tagasi, muist kantakse üle järgmisele hooajale, aga suurem osa rahast on ikkagi läinud. Lisaks veel hotellibronnide tühistamisest tulenevad trahvid ja muu selline. Lisaks sellele istub raske kivina kaela peal sügisel TSM-il määrdeteenuse osutamiseks soetatud kraam. Nii et pole see lumevaene talv odavam midagi, kui lumine...
Just sellises rabas me peamegi pidu....
Kuna selle talve algus oli veel 8-nda jaanuari paiku lume suhtes üsna vinduv ja lootusetu, sai hoopiski plaani võetud 25.01 Pääsküla rabas lisaks sügisesele heategevale jooksule veel üks maraton korraldada. Vahepeal Eestisse jõudnud talv ning üsna krõbedad külmakraadid panid mind küll ettevõetus korraks kõhklema, aga eile õhtul sain kõhklustest võitu ning juba laupäeval saab alternatiivina Viru- ja Aegviidu suusatapule ilusalt talvises Pääsküla rabas nii poolmaratoni kui ka maratoni joosta. Mis oma korda tekitab minu enda jaoks järjekordse dilemma ehk siis kokku juba trilemma. Sest päev pärast Pääsküla maratoni toimub Viljandis veel üks samale nädalavahetusele edasi lükatud sportlik mõõduvõtt - Mulgi 5. Uisumaraton, seesama sõit, kus ma olen vähemalt paar korda saanud sinna, kuhu mul muudel spordialadel asja pole - poodiumile!!! See, et ma lauäeval Pääskülas maratoni korraldan ja ise selle ka läbi jooksen, mind ilmselt Mulgis poodiumile ei aita. Samas eelmisel aastal sai ju päev enne uisumaratoni Tamsalus suusamaraton läbi sõidetud ning siis suutsin kenasti Viljandi järvel peagrupis püsida kuni finišini välja? Kuidas see sel aastal välja kukub, saame näha, igatahes kindel plaan on laupäeval teha 42,2km jooksu ja pühapäeval uiskudega 30km peale. Niipaljukest lugejale rahustuseks, et viimaste kuude jooksukilometraazh annab minu usule alust - jaanuaris on läbitud juba 155km, novembri algusest peale aga tervelt 522km!
Liidergrupp 2013 Mulgi uisumaratonil.
Eks neid dilemmasid tuleb talve jooksul veel - näiteks 8.02 saab Alutagusel 40km klassikat sõita (kui ikka saab) ning kohe järgmisel päeval Rakveres maratoni joosta! Mis ei tapa, teeb tugevaks!


PS! Ma ausalt väga loodan, et mul ei ole Tartu Suusamaratoni suhtes õigus...



reede, 17. jaanuar 2014

Mälust ja mäletamisest, valikuliselt....

Aasta siis oli 1997. Ehitasin Võrumaal teist aastat üles oma firmat (aktsiaseltsi), mille nimeks oli .... teate ju küll, seesama nimi on praegu ühe blogi nimeks. Mingil hetkel kolis üks hea sõber kibekiiresti Tallinnast tagasi Võrumaale tagasi ning talle oli kiirelt töökohta vaja. Milles on probleemi, nagu öeldakse, lõime firma juurde uue osakonna, kuhu see sõber tööle asus - ja just sellel erialal, millisel ta ka Tallinnas oli töötanud. Oli selline aeg, kus võis seda lubada - teha sõbrale töökoht, kui vaja ja just selline, nagu vaja! Umbes pool aastat hiljem helistas mulle üks Eestis senini üsna tuntud ärimees, kes minu sõpra teatud liini pidi tundis ning kes soovitas mul selle tööle võetud sõbra asjus teatud tegelastega ühe Tallinna hotelli kohvikus tingimata kohtuda. Kuna ajad olid toona keerulised, ikkagi 90-ndate keskpaik - maffia-tapmised-jne, siis läksin sinna hotelli kohale. Üsna kiiresti tehti mulle selgeks, et see sõber oli teatud tegelastele üsna kiire perioodi jooksul 30000 krooni võlgu jäänud. Millest võlg tekkis, seda mulle ei seletatud, aga nii suure summa nii kiire ajaga võlgujäämine saab toimuda ainult kahel viisil - žetoonid või süstal! Mulle tehti ettepanek võla klaarimiseks maksta ühe naisterahva autoliisingut ühe aasta vältel summas 2500 krooni kuus - ning see oli ettepanek, millest oleks mõistlik olnud mitte keelduda!!! Maksingi, maksin aasta otsa mingi tibi autoliisingut, sest minu töötaja (loe: sõber) oli neile võlgu...... Shit happens, aga elu läheb edasi!!!
Aga miks ma seda teile räägin? Aga sellepärast, et kui keegi ajakirjanik oleks tulnud näiteks nädal aega tagasi ja küsinud minu käest, et miks ma tagusin 16 aastat tagasi 12 kuu jooksul kinni mingi maffiapomo armukese autoliisingut, siis esimese reaktsioonina oleks ma vastanud, et sõida seenele, ma pole midagi maksnud!!! Jah, paar päeva hiljem oleks midagi võib-olla koitnud, aga esimene reaktsioon oleks ikka see, et ei mäleta, pole olnud! Miks? Sest ma ei taha seda mäletada!!!
Pildi taga on ka video: http://www.svt.se/skidor-vasaloppet/vasaloppet-2000-sammandrag
Tean ja tunnen Rauli juba üle 30 aasta - sellest ajast, kui ta Haanjast Võru I Keskkooli ehk Reimani gümnaasiumisse tuli. Ma tunnen üsna paljusid inimesi, aga teist nii vahetut ja ausat suhtlejat, nagu tema, kohtab harva. Ta ei keeruta kunagi, ta vastab ja küsib alati otse ning võib-olla just seetõttu on ta hetkel ka selle imeliku dopingusaaga hammasrataste vahel. Nagu ka see, et ta need misiganes-eest-ka-need-ei-olnud ülekanded tegi läbi panga, ausalt, kartmata, et nendest kunagi mingi jama tuleb. Ma ise ka ei mäleta, kas ma maksin selle tibi autoliisingut sulas või sulas pangaarvele või pangaülekandega (oli siis panganet?), ei mäleta! Las see Karpa mehe (Mihkel Mattisen aastavahetuse saates "Me armastame Eestit") naine uurib välja, kuidas ma maksin! Ja tegelikult ei peaks see ei mind, ega ka Rauli huvitama, sest meie asjad on aegunud, case closed, Finito, конец фильма!!!
Inimesed siin ja seal, olgem tolerantsemad. Meie seas liigub iga päev ringi inimesi, kes ei ole sünnist saati olnud üdini, 101% ausad, ikka tuleb mõnel eluetapil ette mõni seik, mis ei ole üldiste normidega kooskõlas. Mõni ületab maanteel kiirust, aga ei jää vahele; teine teeb naabrimehele sarvi, aga ei jää ei naabrimehele ega ka oma naisele vahele; kolmas optimeerib makse ja tõmbab maksuametit, aga maksuameti arust on kõik korras. Kõik need ja kindlasti veel paljud muud pahalased ei ole ju üdini pahad, sest keegi ei tea, et nad on vaid korraks pahad! Keegi ei ole neid teolt tabanud. Hе пойман, не вор!!! Elu ongi selline mäng - tee, aga ära jää vahele! Mina ise olen juba 10 aastat olnud ilma ühegi liiklusrikkumiseta, aga see ei tõesta, et ma ca 40000km aastas sõites liikluses ingel olen. Niipaljukest see aitab, et 3 viimase väikese eksimuse puhul on mendid vaadanud minu olematut karistusregistrit ning vaid hoiatuse teinud. Ehk siis, tee valskust, aga oska olla korralik!
Kellele pandi Harkovisse aastal 2005 monument???
Ja eriti nõme on mingite vanade asjade üleskaevamine kümne ja enama aasta tagant. Maksuamet lubab hävitada ettevõtte raamatupidamispaberid (va tööjõudu puudutavad) 7 aasta möödudes, Eestis täna kehtiv karistusseadustik ütleb, et esimese astme kuriteod aeguvad 10 aasta jooksul, teise astme kuriteod 5 aasta jooksul. Jah, on ka aegumatud kuriteod, nagu inimsusevastased kuriteod, sõjakuriteod ja kuriteod, mille eest on võimalik vabaduskaotusena mõista eluaegse vangistuse. Kas ühe sportlase pangaülekanne ühele väidetavale "dopingutohtrile" on inimsusevastane kuritegu, mis ei aegu?????? Tulge mõistusele, nii ajakirjanikud kui ka delfiilsed kommenteerijad eri kanalites!

Side lõpp!

Ja kui kellelgi midagi hinge läks, siis jäta see välja ütlemata, mine parem õue jalutama või tee veidi sporti, ilm on ju imeilus!!!
Pääsküla raba....


teisipäev, 7. jaanuar 2014

Hääd uut liikumisaastat!

Mulle ei meeldi kampaaniad - ei valimis-, ei müügi- ega ka sellised kampaaniad, mis kutsuvad vägisi liikuma. Sest kampaaniaga läheb tavaliselt kaasa loll inimene - ehk siis see inimene, kes ise ei oska mõelda. Ja kui ta on oma mõttelageduses kampaaniaga kaasa läinud, siis tavaliselt tema nö mõtestatud tegevus lõppeb ära koos kampaania lõppemisega. Valimiste puhul selline asi toimib, inimene annab oma hääle ja korras. Müügikampaaniaga on samamoodi, müüja saab lolli käest raha kätte ja tehtud! Seetõttu suhtungi veidi eelarvamuslikult ka sellesse uude nn Eestimaa liigub 2014 kampaaniasse. Inimest pole vaja kutsuda liikuma, teda on vaja panna mõtlema, et liikuda on vaja! Küürakat parandab ainult haud, igasugu kampaaniad tema selga sirgeks ei tee!!!
Kui pikaks sel aastal talv venib, kui ta üldse tuleb? Pilt tehtud 24.04.2013 Haanjas.
Aga seda postitust alustades polnud mul üldse mitte see esimese lõigu pessimismipuhang mõttes. Tahtsin kokku võtta oma 2013 spordiaasta, mis sisaldab küll üsna igavaid ja tavapäraseid numbreid, kuid võib siiski olla võrdluskohaks või eeskujuks mõnele säärasele liigutajale, kelle jaoks see "Eestimaa liigub" kampaania on juba ammu hiljaks jäänud! Ehk siis täpsemalt, minu eelmise aasta kokkuvõttest võiks huvituda mõni selline liikuja, kes on juba aastaid nö liikunud ning on sellega jõudnud liikuja tasemest veidi kõrgemale astmele - temast on saanud harrastaja! Ja harrastajad tahavad ennast teiste harrastajatega võrrelda, mõõtu võtta, võistelda. Sest ükski normaalne harrastaja ei taha ju sõbrast vähem trenni teha või veelgi enam - talle kaotada. Aga veel korraks tagasi tulles selle kampaania juurde, siis vähemasti ühe asja eest tuleb selle uue kampaania vedajate ees müts maha võtta - nad on kaasanud nö "sõbra jutu efekti"! Sest keegi meist ju ei usu seda pläma, mis tuleb meediast, aga oma sõpra me usume ju küll. Ja kui juba sõber ütleb, et nii on, siis nii ongi!!! Geniaalne, liigutamaajajad!!!
Rattamehed omavahel - 16.05.2013 Rakveres.
See kuradi kampaania on ikka nii hinges, et ei lase kuidagi postituse teema juurde minna.
Aga, eat this!!!
Minu 2013 arvudes:
- treeningtunnid- ja kilomeetrid kokku 378:17; 5631,8km
- maanteeratas 101:26; 2696,6km - vähe kuidagi
- maastikuratas 70:55; 905km - parasjagu
- suusatamine 58:40; 844,8km (sh klassika 31:24; 477,3km ja uisk 27:15; 367,5km) - detsember jäi puudu
- jooks 98:09; 888,3km - uus tase!
- matk, rännak, kepikõnd 29:45; 119,4km
- ujumine 4:46; 16,9km - häbi!!!
- rullsuusk 0:00; 0km - toks, toks, toks...
- rulluisk 0:35; 11,7km - korra Hispaanias, kui rattast siiber sai...
- muu pahn, enamasti kanuu ..... 13:12; 136,6km

Plusspoolele jääb see, et treeningtunde kogunes rohkem, kui aastas päevi (üle 1h päevas) ja jooksukilometraazh oli vägagi korralik (detsembris lausa 243km)... Miinuspoolele võiks arvata vähese rattakilometraazhi (eelmisel aastal üle 5K) ja ujumiskilometraazhi vähesuse (kuigi Kopenhaagenis sel suvel välja ujutud 1:03 on paljude aironmännide unistuste tulemus).
Läinud aasta üks tipphetki - rattaga Tallinnast Munamäele 305km!
Suures piirdes võib aastaga sportlikus mõttes rahul olla - TSM-il isiklik rekordaeg (siiski ühes teises võtmes napikas), TriSmile'l ilma väga pingutamata isikliku lähedane tulemus, IronMan'i isiklik rekord, 11 joostud maratoni (neist viimane isikliku rekordi lähedase ajaga)!! Iga tõsisem harrastaja tunneks uhkust. Mina ei tunne, sest tean, et olen võimeline palju rohkemaks....eks uus aasta anna arutust!!! Uutest eesmärkidest ja plaanidest juba õige pea, hetkel on kiire Tšehhimaa poole ärajäänud Jizerska maratoni radadele suusatama....

teisipäev, 31. detsember 2013

Nutuse aasta õnnelik lõpp!

Palju pole enam uue aastani aega jäänud ning mul on ülimalt hea meel, et ma sain selle tegelikult igapidi üsnagi nutuse 2013. aasta viimastel tundidel hakkama enda jaoks rõõmustava saavutusega - nimelt jooksin oma sellel aastal tehtud 11 maratoni kohta välja oma aasta parima tulemuse, mis jäi minu eelmise aasta detsembris Vändras joostud isiklikule margile alla vaid 2 minuti ja 45 sekundiga.
Kloogalt Nõmmele ehk Pekist Priiks Tallinn 28.12.2103.
Foto Kristi Jahilo, info@jahilo.ee
Nimelt toimus Eesti Ultrajooksjate Klubi korraldusel vist juba mitmendat korda Meremõisa telkimisala kandis ultrajooksuüritus Viimase Öö Unistus, mille raames said minusugused maratonihullud ka maratoni joosta. Süsteem oli lihtne, start kell 12:00, alguses tehti 200 meetrine paun ja siis suunduti täpselt 1-kilomeetristele ringidele.
3 päeva tagast Pekist Priiks Tallinn üritusel, ca 30km läbitud!
Läksin rajale enda jaoks viimasel ajal paika loksunud skeemi abil - esimesel kuuel kildil hoida pulssi 145 kandis, selle alusel panna paika tempo ja siis juba vaadata, kas jõuab valitud kiirusega lõpuni. Täna läksid esimesed kuus kilti, mille ajal kõiksugu liigesed ja lihased suutsid endast mulle märku anda (süüdlaseks vist 3 päeva tagune Pekist Priiks 46km rännak), tempoga 6:10-6:15 min/km kanti. Siis aga, kui 40-minutilise jooksu järel organism oma keemiavabriku tööle pani (dr Leho Ripsi sõnad), lõppesid igasugu vaevused ning sai tempot veidi tõstetud. Ning (sic!) tervelt 31-ks järgnevaks kilomeetriks, kuni jooksu 37-nda kilomeetrini, jäigi tempo täpselt sinna kuue minuti alla, kõikudes 5:54 ja 6:00 vahel. Nagu metronoom oleks tiksunud ca kuueminutilise amplituudiga!!!
Rongis teel Pekist Priiks saama koos 7-kordse raudmehe Indrek Paki
ja Ivo Põlluga. Kanna Pets läks kahjuks pildi tegemise ajal pileteid ostma.
Foto: Kristi Jahilo, info@jahilo.ee
Viimasel viiel kildil sattusin jooksma Marga taha, kes hakkas mulle tempot tegema - 5:50, 5:49, 5:38, 5:27 ja viimane ring juba lõbusalt ise pannes ajaga 4:57!!! Poolmaratoni splitt oli 2:07:36 ja teine pool 2:03.29... PERFECTO!!! Siit on alla 4 tunni tegemine juba piece-of-cake.....
Just sellise koogi tegid lapsed mulle üleeile sünnipäevaks!
 Hetkel on kiire pika laua taha, teen sisukama aasta kokkuvõtte juba uuel aastal koos statistika ja uue aasta eesmärkidega. Seniks kõigile lugejatele HÄÄD LÕPPU ja ILUSAT UUT!!!!