Joonistasime Tallinnasse Eesti!

Kodumaa sünnipäeva pidamiseks on olemas ilmselt vähe alla miljoni erineva mooduse, sest just niipalju on neid meid, keda see päev kotib ning sõltuvalt pühendumise astmest toob kas pisara silmanurka või paneb kõike maapõhja vanduma! Just see ongi skaala nendest, kelle jaoks on 24. veebruar korralikku tähistamist vääriv püha, nädalasisest vaba päeva tähistamist korralikult vääriv püha või siis pisike meenutus kusagil ajukäärus, et kunagisel neetud kodumaal oli vist sellel päeval sünnipäev!

Õige Eestlane leiab kodumaad igalpool! Vaskna
Mõrvari tõus Haanja suusamaratoni 35-ndal km-l!

Eks inimesi ja ka eestlasi ole isesuguseid, mina ise kuulun nende hulka, kelle jaoks see päev on tõsine PÜHA, mida tuleb vääriliselt tähistada. Sel aastal leidsin kusagilt Facebook'i avarustelt üleskutse viia Eesti maailmakaardile ning alustada seda viimist justnimelt 24. veebruaril, joonistades oma liikumisega gps-süsteemi abil Tallinna linna piiresse joone, mis oleks võimalikult lähedane meie Eesti piirijoonega. Ehk siis joonistada Tallinnasse Eesti!

Noh, suures piires on mõninga erandiga enam-vähem loetav kontuur küll!!!

Aktiivgrupp kogunes hommikul kell 8:00, peale pidulikku leipuheiskamist Toompeal ehk siis Eesti kaardi järgi sobivalt kusagil Reigi (Hiiumaa) kandis, et sealt suunduda maad mõõtma, alustades Hiiumaast. Algselt oli grupis paarteist inimest, meie saared pudistasid mõned osalejad minema ning lõpuks oli neid, kes algusest lõpuni Eesti piiri läbi käisid, kokku 11!

Suund Reigist Kõpu suunas!

Egas sellest kõnnist endast pole sportlikus mõttes palju kõnelda, pealegi oli see üsna arulage (vähemasti kõrvaltvaatajale) tiirutamine! Seetõttu lasengi rohkem rääkida pildikeelel, pikkides vahele vaid mõningaid kommentaare!

Matsalu lahe kandis Kasarit ületamas (Lennuki tänav südalinnas)!

Alustasime siis Hiiumaast, edasi Matsalu laht, Virtsu, Muhu, Saaremaa jne. Sääl kusagil Sõrve sääre kandis tekkis grupijuhil Reigol ilmne aukartus Torgu kuninga ees, nii ei julgenudki ta Kirill I valdustesse siseneda ning meie kaardile joonistatud Sõrve säär jäi ikkagi väga nadiks (tegelikult tuli raudtee vastu A. le Coq Arena kandis)!

Torgu kuningriigi lüüside ees ülbitsemas....... :)

Kusagil Liivalaia kandis saime saartele lõpuks ringi peale ning pääsesime tagasi mandrile, ees ootamas Läti piir ja Ikla! Enne Iklat oli Ülemiste Vanake ikka hullud takistused kuhjanud tunnelite ning treppide näol, kuid Maru Ehituse maja juures saime Lätist odavat alkot sebida ning edasi Setumaa poole suunduda.

Ikla piiripunkt, valvet polnud.....

Tegelikkuses lõikab Võrumaa lõunaosa koos Paganamaaga ikka palju sügavamale Lätti, aga reaalseks sinnaminekuks oleks me pidanud tänase lennuliikluse ümber korraldama, mis käis meil ilmselt üle jõu. Anna andeks Võrumaa!

Kusagil Valukoja tänaval, seinal suurelt "Слава KПСС"

Lennujaama tolliladude ehk siis seal kusagil Keevise tänava kandis hakkas peale tänase päeva huvitavaim osa, ehk siis kulgemine piki Venemaa piiri - vasakul euroopalik hipster-town ja paremal karulaas....

Paremal Latvijas Valsts, uue piiritara taga Venemaa....

Kuidagi märkamatult olime jõudnudki Lasnogorodisse, kuhu meie grupi sisenemine koos suure Eesti lipuga ilmselt märkamatuks ei jäänud. Aga kuna meid oli nii palju, väljas oli valge ning taevas lendavad ja paraadi ülelennule suunduvad NATO hävitajad olid meile toeks, siis midagi märkimisväärset ei juhtunud! Kui siis ainult elevus Narvas ehk Smuuli tee Maximas, mille peldiku matkajad pikaks ajaks vallutasid....

Suur-Sõjamäelt Suur-Paala tänavale üle raudtee....

Narva-Jõesuu, ehk pöördepunkt põhjarannikule oli täpselt Smuuli tee ja Narva mnt ristis ning sealt saime juba suunduda turvalisemale maale, mööda lauluväljakust, Russalkast ning mereäärsest tühermaast, mille olemasolust näiteks mina ei olnud absull teadlik!

Tunnete ära? Müüri taga on mingi kütuse tänav, taamal
Metodisti kirik ja Tallinna Ülikooli hooned!

Aga neid tühermaid seal kunagise Tivoli maade ja D-terminaali vahel on ikka hektareid ja hektareid, mis sinna kunagi tuleb? Kes teab, andku end üles!

Tühermaalt mere poole avanenud kolepilt....

Juba Hemingway olevat väidetavasti vist öelnud, et igas sadamas võib kohata eestlast - ka meil vedas, D-terminaali eest ligines meile Walter Strongi tarbiv tegelane, kes küll ei olnud eestlane, aga kõneles selles keeles! Oli teine hoopis hiidlane, aga ta hoiatas meid ette Tammsaare pargis toimuva mäsu eest pagulaste ja soomlaste-rootslaste vahel?!?

Teadlik hiidlane Tallinna sadamas. Ikkagi inimene!

Ettehoiatatuna lähenesime koos lipuga Tammsaare pargis Odini-poiste meeleavaldusele, jahmatunud nägusi nähes siiski eemaldusime, sest meie kurss oli Rohuküla suunas, Estonia teatri ja Solarise vahel! Sealt jäi Tahkuna juba kiviga visata, vaid Vabadusristi juurest üles, ümber Vene kiriku ning Toomkiriku kaudu Toompea lossi platsile tagasi jõudes saimegi Eestile ringi peale! 27,5km, veidi alla 6h - TEHTUD! Eesti maailmakaardile viidud, Eesti kaart Tallinnasse joonistatud!

TEHTUD! Toompeal tagasi!

Aitüma Reigo Kimmelile asja eest vedamast!

Hääd ja ilusat kodumaa sünnipäeva kõigile, olge te siis patrioodid või mugavuspagulased, igatahes!!! 

FB event tänasest sündmusest!

Minu Polari tänane träkk!

Lauluga träkk juutuubis Reigo Kimmelilt!

GPS-i abil põnevaid kujundeid joonistava ameeriklase põnev kodukas!

Tartu Maraton Tehvandi ringil!?! Tänan, ei!

Täna jõudis Tartu Maratonile registreerunute mailboksi irriteeriv teade klubilt Tartu Maraton. Minu postkasti see miskipärast ei tulnud, pidin kasutama tutvusi, et seda näha. Teate sisuks oli kaheldava väärtusega küsitlus, et kas osalejad on nõus oma tasutud osavõtumaksu eest tiirutama 20-21. veebruaril lendsalkadena Tehvandi kunstlumeringidel, saades täisraha eest poole või keelduvad tiirutamisest, saades järgmisel aastal poole raha eest eest täislaksu!

Läinud laupäeva lumerõõmud Haanjas Plaani Jaanimäel.
26km pikkuse Lumeilvese matka osalejate laskumistehnikad.

Kui see valik oleks olnud nö isikustatud, ehk siis iga osaleja oleks pidanud kohustuslikult sellele vastama ning vastamise tulemusena oleks ta siis pidanud kas Tehvandil tiirutama või saama järgmiseks maratoniks 50-prossase hinna, mittevastamise korral aga loobuma kõigest, oleks see küsitlus olnud õigustatud. Sikud sõidavad, lambad terved ja lollid hoopis ilma. Aga kuna see küsitlus oli anonüümne, siis ei maksa selle tulemus absoluutselt mitte midagi! Kui siis ainult niipalju, et annab korraldajale kahtlasevõitu moraalse õiguse teha just nii, nagu hing (loe: rikutuse aste) lubab!

Jäine jooksurada eile Pääsküla rabas...

Korraldajana saan ma aru KTM-tiimi ees seisvatest dilemmadest, eriti veel pideva osavõtutasude välise sissetuleva rahavoo vähenemise tingimustes. Aga kuna hr Indrek Kelk on kogu aeg olnud üsna jäik traditsioonide järgija, olles vastu ettepanekutele teha Tartu Maratoni trass stardi ja finišiga Otepääl või nimetades 23km pikkust jooksu jäärapäiselt maratoniks, siis soovitaks tal eeskuju võtta Elfstedentocht'i uisumaratonist Hollandis! Nimelt on see 200km pikkune Hollandi kanalitel peetav uisusõit toimunud alates esimesest sõidust aastal 1909 tervelt 15 korral, seda 107 aasta jooksul!!! Viimati saadi jääle aastal 1997, aga kellelgi pole tulnud mõttesse seda maratoni nt ovaalil või kunstjääl korraldada. Sest see uisusõit toimub Leeuwardenist Leeuwardenisse, kanalite peal oleval looduslikul jääl, läbides kindlaid linnu, mis jäävad kanali äärde. Ja kui külma ja ühtlasi ka jääd kanali peal ei ole, oodatakse uut aastat! Simpel!

4.01.1997, seni viimase "11 linna tuuri" sõitjad Birdaardi veski juures.
Foto: accuweather.com

So, welcome to the 44^th Tartu Marathon on February 19^th 2017!

Maratoniaasta avapauk Elu Teel!

Elu Tee  (Дорога жизни, Doroga žizni) nime kandis ainus tee, mis Leningradi blokaadi ajal Teises Maailmasõjas ühendas sissepiiratud linna Nõukogude tagalaga....kui viitsid, loe edasi siit!

Taamal Laadoga (18000km²), suurim Euroopa piiridesse mahtuv järv!

Eelmisel aastal umbes samal ajal sai selle tee mälestamiseks juba 46-ndat korda peetud maratoni väisatud, sellest tegin valmis ka pikema kirjutise, mis läks oma teid rändama Venemaa erinevates jooksufoorumites ja blogides. Vastavalt "rikutuse astmele" minu vestet, küll läbi Translatori tõlgituna, seal siis kas kiideti või laideti. Mul poogen, vahet pole! Kui siis ainult niipalju, et umbes 80% minu poolt selles postituses esitatud kriitikast oli selle aasta maratoni korraldamisel arvesse võetud, möödalasud parandatud ning selle-aastane maraton oli peaaegu juba normaalse maratoni nägu.

Kuigi diplom tuli ise täita, oli medal OK!

Kui veel eelmisel aastal sai ennast maratonile regada 300 rutsi eest, mis perssekäinud rubla juures tähendas minu pangakontolt 3,81 eurost väljaminekut, siis sel aastal karistati need "jobannõje fašistõ" ära, määrates meile lausa 1700 rublane osavõtumaks. Kohalikud pääsesid 700 rublikuga. Eelmise aasta nõme XБ-rubažka* oli sel aastal asendunud normaalse T-särgiga! Samasuguse positiivse arengu oli läbi teinud ka lõpetaja medal, muundudes 70-ndate stiilis veoauto pilti kandvast plärtsust väga soliidseks hõbedaseks medaliks!  Kui eelmisel aastal ootasin tulemusi lausa kaks nädalat, siis sel aastal oli numbri küljes MyLaps kiip ja aeg saadeti pool tundi peale lõpetamist SMS-iga telefoni! Ja maratoni avakõnes ei kõlanudki enam paatos ja vihatud hümn, vaid see jama oli veidi eemal, "purunenud ringi" mälestusmärgi juures. Meile anti stardis vilet ja oligi minek. Korotšee, objavljaju blagodarnost!

Kaske, kaske....

Peale 5km pikkust algpauna stardipaika tagasi jõudes sain veel kaasa ümiseda kõllidest kajava "eeta den pabeedõ" sõjaväes pähetaotud sõnu ning siis tuli pikk vaikus, kuni esimese TP-ni, kus kohtasin ka Eesti maratonidelt tuttavaid Igorit ja Ljubat ning koos veel ühe valgevenelannaga lõbusalt mölisedes kulusid kilomeetrid ruttu. Kusagil 21km peal jäid sõbrad TP-sse toituma (olin 30km punktini oma joogi peal) ning liikusin neist ette oma jooksu jooksma. Sättisin tempo oma tavapärase lõpuaja, selle töise 4:45 peale ja etteruttavalt nii ka läks, suutsin poolmaratoni aja 2:22:20 muundada lõpujooneks ajaks 4:45:07. Tegelikult täit tõde ei teagi, sest umbes 8-nda kilomeetri peal oli kõigil gps-kellade omanikel umbes 600m pikkune black-out, osade osaliste selgitusel tingitud sõjaväe radarijaamast, millest me mööda jooksime - поле чудес. Vaatamata kuuajalisele eemalolekule jooksuradadelt suutsin oma nö stampaja ära teha, takkajärgi küll sellise kolmepäevase ai-ai hinnaga, aga ei viitsinud sõpra Aaret kaua finišis mind oodata lasta.  

Finito....

Tegelikult tahaks seda maratoni soojalt soovitada ja just säherdustele tegelastele, kes igapäevaselt meie Eesti elu üle virisevad! Käige korra seal ära ja tagasi tulles te avastate, et elame me siin Eestis ikka kuradima hästi. Ei ole meil pagulasi, ei ole igal võimalikul põhjusel või siis ka niisama autot peatavaid mente, ei ole meil nt Sakus toimuvat maratoni, mille stardimaterjale tuleks otsima minna Piritale jne. Meie elu on ikka kuradima lill siin! 

Kesklinnast 9 peatust metrooga, siis jala 3,5km mööda seda prospekti
ning leidsimegi üles maratoni EXPO tervelt 2 müügikohaga!
Stardimaterjale anti ka sealsamas päraperses....

Mina ei virise, ma nendin fakte! Ma ju tean, et juba 300 aastat, alates Peeter Esimesest on püütud Venemaad õigetele (loe: euroopalikele) rööbastele suunata, aga ei lähe ta mitte! Ja kas ongi mõtet, sest inimesed tunduvad valitseva olukorraga rahul olevat - on püstirikkad, on tšinovnikud, on tavalised inimesed, leppinud oma olukorraga ning kõige lõpus on kerjused, kes igal tänavanurgal almust paluvad! Nii oli see üle 100 aasta tagasi enne esimest ilmasõda ning nii see ka jääb, kuni järgmiste ilmasõdadeni! Aga kuradi meeldiv on kuulda mitte ainult ühe venelase käest, et see, mis me oleme oma Eestiga 20 aastaga teinud, on tõeline ime - teekond inetust pardipojast kauni luigeni!

Buss jõudis kell 8:55 stardipaiga lähistele.
Rahvas saadeti kooli ümber riietuma, 2h ja 20min!!!
11:15 sõideti starti edasi, mis tan iks muud tetä!

Niiet seltsimehed, vähem hala ja rohkem tegusid!!! Edasi võitude poole!!! Igatahes!!!


*XБ - hloptšato-bumažnõi, ehk siis puuvillane

R.I.P. suusatalv 5.01.2016-27.01.2016

Öeldakse, et kadunukestest räägitavat vaid head! Mind selle kadunukese puhul see kirjutamata seadus ei koti, sest see kuradi kadunuke pakkus minu jaoks oma liiga lühikeseks jäänud elu jooksul vaid kaks helget hetke, millest kumbki kestis vaid ca 2-3 tundi! Ülejäänud aja oma lühikesest ja mõttetust elueast keeras ta mulle täiega käru, iga jumala päev! Ehk siis, mille kuradi pärast peaks keegi kedagi sellist, kes iga jumala päev talle hinge s...ub, takkajärgi kiitma?

Kadunukese imikuiga, 3. jaanuaril Rõuges.

Ilmselt aimate ära, mis see üks helge hetk oli? Muidugi see ökosuusatamine, see mõnus minek otse maja välisukse eest, suuskadel ja kuhu iganes - Pässa rappa, Harku radadele, Nõmme tänavatele. Teisest helgest hetkest pole ma palju juttu teinud, see oli väike rännak veel vähese lumekihiga Pääsküla rabas ühel külmal, aga ilusal päikesepaistelisel päeval. Nende hetkede nimel tasub elada! Takkajärgi muidugi ei kaalu need mõned tunnid paradiisi kuidagi üles seda põrgut, mida see lühikeseks jäänud lumine aeg pakkus!

Ühel ilusal päeval Pääsküla rabas. Enne lumeuputust! Foto: Kea Kanger

OK, head uudised on räägitud, aeg on asuda Augeiase talle rookima. Ma ei tea, paljud teist elavad säärases kohas, mille lahutamatuks osaks on talvine lumerookimine. Iseenesest on see ju meeldiv töö, ajab veidi higistama, kulutab kaloreid ning lubab hingata värsket õhku. Kui aga roogitav ala on pisut üle paarisaja ruutmeetri ning lumi ei tule mitte korraga, vaid jupiti, siis ühel hetkel muutub see töö vastikuks. Liiatigi, kui kortermaja kuues korteris elavast viiest täisjõus mehest olen mina ainus, kellele maja ümbruse ning selle krundiga piirneva tänava korrasolek korda läheb. Mõnel päeval sai tervelt kolm tundi kolmes jaos õues viibitud ning pahhaitatud. Lõpliku matsu minu suhtesse lumelabida- või kühvliga pani muidugi Pääsküla 8. raba maratoni eel toimunu, kui neljapäeva õhtul puhtaks lükatud rajale sadas laupäeva hommikuks vaatamata ilmajaama surmkindlale eile ca 12-15cm lund. Lisaks lumega sõdimisele jäi see maraton mul ka jooksmata.....ning seal osalenute jaoks osutus see parajaks Kolgata teeks!

Pääsküla maratoni võistluskeskus 2 päeva enne starti.

Küll mitte lume, pigem ikka külma (kus külma, seal lund) pärast jäi mul jooksmata ka teine aasta algusesse planeeritud maraton - Rakvere talvejooksusarja I etapp. Hilisem tagasiside sellele otsusele on küll olnud positiivne, aga üks jooksmata jooks kohe aasta alguses võib kätte maksta aasta lõpus, mis on planeeritud niigi liiga pingeliseks. Liiatigi on algses planeeritud maratonikalendris nüüdseks juba kaks nulli - Pääsküla ja Rakvere.

Rakvere maratoni võitja Sander Hannuse stiilinäide.

Külma vastu pole mul tegelikult midagi, kui see jääb nö mõistlikesse piiridesse, ehk siis sinna -12°C kanti ning ei hiili madalamale. Säärane kerge pakane külmutab pori ja löga ning kõige olulisemana kaanetab järved, andes võimaluse uisutamise harrastamiseks. Jää saavutas just paraja paksuse, kui taas rikkus kõik ära lumi, kattes tuisates kinni järvedele lükatud rajad, muutes uisutamise ilma pideva sekkumiseta võimatuks. Minu kahjuks jätkus siin Männiku kandis X-Dreami meestel võhma lumega võidelda vaid paariks korraks, nii tuli ka uisud kuni eelmises postituses kirjeldet Mulgi uisumaratonini varna riputada. Aga noh, hää kui kordki talve jooksul uisud alla saab!

Kui Ain-Ivar uiskudega Männiku järvele jõudis, olid lumed juba sadanud....

Läks metsa see suusatalv 2016, aga kas see on siis tõesti lõpp? Kas võib juba lähipäevadel ratta välja ajada ja hakata kevadlaagriks ennast vormi ajama? Ilmselt kohe veel mitte, aga ega pikka pidu enam pole. Uuel nädala lubab veel natuke külma, aga peale seda on kööga. Kunstlumeringikesed kusagil suusakeskustes jäävad, aga nendel maratone ei sõideta. Lükkub minulgi see TM-i nimelise numbri saamine taas aastakese edasi. Üks suusasõit peaks siiski sel aastal veel toimuma - nimelt näitavad kõiksugu märgid, et pikalt taeva jäänud tali selle jaanuarialgse suusamüüjatele heameele tegemisega kogu pauerit välja veel ei lasknud. Midagi jääb veel ka kevadesse, sellesse aega, kui loppeti-hooaeg on läbi. Nimelt 19. märtsil sõidame Haanja Suusa100!!!

Sealt Venemaalt pole kunagi midagist hääd tulnud...... :)

24 tundi sula sulatab ikka korralikult, homme on ilmselt üsna valge see pilt!
Fotokompilatsioon EMHI põhjal: Sulev Kraam aka eks-Kangaroo

Tänane pildike Eestimaa tavapärasest
lumemekast, hetkel trööstitust Haanjast!
Foto: Kadri Parts

Nüüd ei jäägi muud üle, kui vaid loota, et ma puusse panen, onju?

Ah jaa, kadunukesest jäid maha tutikad Salomoni SNS-Pilot
uisusaapad. Nr 46, sobiv 44 jalale, hind 160.-

Prakku sõitsin ma ja prakku sõitsid sa....

Kui nüüd mõni nipivend tahab selle postituse pealkirjast midagi erootilist* leida, siis ta paneb puusse! Või siis prakku! Jah, just sinna, kuhu täna ilmselt kõik Viljandi järvel 6. Mulgi Uisumaratonil osalenud panid. Ja seda ikka korduvalt, sest tänane 4,7km pikkune uisuring koosnes peamiselt kahest asjast - jääst ja jääpragudest! Ise mitmeid uisumaratone korraldanuna ning nüüdseks kokku üle kümnel maratonil osalenuna ei ole mul samas heita korraldajate suunas ühtegi kivi, kui siis ainult üks - et see maraton ikka 42,2km välja veaks. Aga rajaolud said ette reklaamitud loodusliku jääna ja just selline see jää täna oli - öösel järve orus vallatlenud -27° pakane tekitas hommikuks rajale korralikud praod, mis saidki tänase uisusõidu tegijateks! Prooviringi alguses ei saanud nagu arugi, et asi üsna hull on, aga siis jõudsin neljandale, ehk lõpusirgele ning seal vingerdas tervelt kilomeetri ulatuses piki rada üks katkematu uss, kohati veel kitsas, samas kohe aga juba paarisentimeetrise auguga jääpragu. Muu rada tundus üsna OK olevat, välja arvatud see paremtagasipööre, kus oli vesi jääle tunginud ning raja kitsaks muutnud.

Üks vähestest tähistatud pragudest rajal, aga umbes 99% neist oli tähistamata...

Kuigi sel hooajal on mul vormi asemel sai või siis äärmisel juhul sepik, ronisin stardiks ikka esiritta, et vähemasti suures rüsinas kähku vabasse vette pääseda ning kukkumistest hoiduda. 100m peale starti olin liidrikohal, siis tuiskas mööda kohalik äss Kristjan Johanson ning kohe seejärel veel mõned kiiremad, nagu Mark Markus, Aleks Luik, Sandra Alusalu. Esimesele pikale sirgele minnes olin ise pidevalt see, kelle pärast kett katkema kippus, aga tagant tulevad kiiremad nõelusid vahe kiirelt kinni. Siis nägin enda ees olevat kahte meest sukeldumas, jäin korraks nende taha kinni ja läind see grupp oligi, Tõnuke veel kühveldas kuidagi grupi saba peale, milles oli kokku 6 sõitjat. Seesama liidergrupp jagunes üsna varsti kaheks, ees panid minema kaks hilisemat kiiremat ning maha jäi neljane jälitajate grupp. Ise olin ilusti pelotonis ehk peagrupis sees, kus oli kokku mingi 10 sõitjat**. Üritasin kuidagigi kaaluda võimalusi, ehk siis vaadata meestele näkku ning arvata, et mis seis M40 klassis on. Tõnuke oli küll kiirematega läinud, aga 2. ja 3. poodiumikoht oli veel olemas. Kolmanda ringi alguses läksin pelotoni vedama ning hetk hiljem olin ise hüljes - kõhuli jääl ja libisemas kuhugi. Kohe tuli meelde Müncheni olümpia ja Lasse Viren - kuna grupp on pikk, jõuan kähku püsti saades veel saba peale....

Kes meist, 40+ tegelastest, ei mäletaks seda pilti Müncheni raamatust...

Aga ei saandki kohe püsti, sest kõva paugu vastu jääd saanud vasak põlv kohe mitte ei tahtnud, et ma jala kõveraks ajaksin. Valutas vastu ja peloton oligi läinud. Ajasin ennast kuidagi püsti ning mööda läks vana konkurent ja võitluskaaslane Toivo Tomingas. Liipasin parema jala abil sirge lõpuni, meeles mõlkumas katkestamine, kuid siis meenus medal, mille ma olin enne starti kaela saanud - Mulgi Uisumaratoni alatine lõpetaja. No ei saanud seda tänast sõitu kuidagi katki jätta, sest kümnes Mulgi sõit pole enam kaugel. Tõmbasin ühele neljasele Bangladeshi pundile sappa ning üritasin nende tuules lõpuni tulla, valutava põlve kiuste. See punt aga osutus tõsiseks töötegijate pundiks ning vältimaks liidrite käest ringiga saamist, panin oma vedamiskordade ajal ikka punni üsna põhja. Minu kurvastuseks või siis rõõmuks püsisime eespool olevate gruppidega sama vahe peal, ehk siis see kukkumise ringil kaotatud 2 minutit jäigi selleks vaheks, mille ma lõpujoonel paljudele konkurentidele kaotasin! Tegin selles pundis ca pool kogu vedamisest, aga meie kiirus oli võrreldes minu algse grupiga ringi kohta vaid 30 sekki nõrgem. Ehk siis pauerit täna oli, aga õnne jäi vajaka! Kolm aastat tagasi vedas ebaõnn paljud konkurendid jääle pikali, mina jäin toona püsti, saades üldarvestuses neljanda ja M40 esikoha! Life is like a box of chocolate, you never know, what you 're gonna get! 

Hetki tänase sõidu finišisirgelt, paremal Siim Holtsmann. Foto: Janar Kulp

Ma ei põe üldse, sest seesama uisusutsakas ongi minu jaoks vist kogu spordiaasta ainsaks korraks, kus ma kõik mahlad välja panen, pulsoka uskujatele kõlbavad ilmselt selle illustreerimiseks tänased numbrid 170/189. See viimane number tuli ilmselt lõpusirgel, kui keegi meie Birma pundist mulle ca 200m enne lõpujoont kõrvale tõmbas, panin siis uisud libisema ning oma grupi finito sai tervelt 2 sekiga kinni pandud! Kokkuvõttes 25. koht, M40 vanuseklassi viies, sitta kahh! Vähemasti alati finitos!

Tänane sõit endomondos näitab allpool oleval kiirusgraafikul ilusasti välja, mis 10km peal juhtus....

Delfi uudise peapilt näitab veel seda hetke, kui olen grupis sees. Selles grupis, mis hiljem kohtadel 6.-12. lõpetas....

* - erootilisi värke pakkuvat üks teine spordiblogi.....
** - palju neid tegelikult seal puntides oli, täpselt ei tea, 175 pulsiga aju jahtub....

Ökosuusatamine 2016!

Eile oli siis taaskord, üle mitme-setme aasta, see päev, kui erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu tekkis olukord, mis lubas kodumaja trepi ees suusad alla panna ning suusatama minna. Ilma autosse istumata, kütust ja kaasliiklejate närve kulutamata! Olen ka varem siia blogisse samateemalisi postitusi teinud ning täpselt ei mäletagi, mitmes kord see nüüd oli! Tegelikult, eriti veel viimaste lumevaeste talvede valguses, juhtub seda ikka üsna harva, et saab piki Nõmme tänavaid suusatada.

Ökotamine kuus aastat tagasi ehk 29.12.2009!
Leidsin sellelt pildilt võrreldes eilsega vaid 4
nähtavat erinevust (dressipluus, kindad, kepid ja vöökott).

Säärase olukorra tekkimiseks ei ole tegelikult vaja muud, kui ootamatut ja korralikku lumesadu, mis algaks peale ennelõunasel ajal. Just siis, kui erinevad lumetõrjemehhanismid on oma töö lõpetanud. Just siis muudab see ootamatu lumi vähemasti Nõmme tänavad üheks suureks suusakeskuseks - sõida kust tahad kuhu tahad. Eile ei viitsinud isegi magistraalide, nagu nt Vabaduse pst või Kadaka tee, ületamisel suuski jalast võtta, sest ka neid polnud jõutud puhtaks lükata ning rahulikult üle tee astudes ei olnud kuidagi võimalik suuska kahjustada.

Minu suusarada Pässa jaama juures...

Kindlasti ei tohi säärast avantüüri ette võtta võistlussuusaga, sest siin-seal satub ikka suusa alla soolast lund või mõni ootamatu lume all peidus olev äärekivi. Või kui näiteks Rahumäe tee alusesse tunnelisse sõites järsku avastad, et see valge asi seal tunneli põrandal ei olegi mitte lumi, vaid õhuke härmatisekiht...

Suusarada Suvila tänaval....

Kulgesin kodust Nelgi tänavat pidi Pääsküla rabasse, kus mind ehmatas sealne lumekogus. Edasi raba kaudu Nõmme ujulast mööda Pääsküla raudteejaama juurde ning sealt juba Suvila tänavat kaudu Harku metsa. Sealsel nö ametlikul suusarajal oli olemas isetekkeline klassikajälg, mis oli üllatavalt korralik ja sobiv ka hea suusaga sõitmiseks. Tegin ühe 8km pikkuse Harku ringi ning siis panin edasi Trummi poole. Kunstlumerada oli ikka tase omaette, jälg nagu raudtee! Hobuka otsast pöörasin Vana-Mustamäe tänavale ning sealt juba hüppetorni tagant vana raudteetammi pidi kodu tagasi. Kokku ca 25km ning ligi 3 tundi rahmeldamist. TEHTUD! 

Harku ringil oli juba eile talv, täna siis veelgi parem!

Täna öösel juurde sadanud lumekogus oli minu kandis umbes 10-12cm, ehk siis ka täna saab õkotama minna. Ja lähengi kohe, kui olen joonde ajanud hoopis muu probleemi - laupäeval toimub Pääsküla rabas juba 8-s raba maraton, aga jooksmise jaoks on lund liiga palju. Nokk kinni, saba lahti!

DND - uus tase finišiprotokollis!

Senise "sportlas"karjääri vältel pole vist kunagi minu nime taga olnud tuntud lühendit DSQ! Paaril korral on sinna tulnud lühend DNF, viimati oli see läinud kevadel Pääsküla 6. raba maratonil. DNS on minu nime olnud vist kõige rohkem, sest ikka tuleb ette, et kunagi palju aega varem regatud üritusele lihtsalt ei saa minna, olgu põhjuseks siis tööväsimus, perekondlikud põhjused või mõnikord, aga üli-üliharva (mis seal salata) ka pohmell!

Pioneer ei karda hunti, ega rebast kah! Erkki Etverk oma sajandal
ja mina oma poolesajandal maratonil Rocca al Mares! Foto: Riho Lüüs.

Täna sain aga nö virtuaalselt (tegelikkuses sellist asja ju ei eksisteeri), ehk siis pigem iseenda teadvuses oma nime taha protokollis lühendi DND - Did Not Dare! Ehk siis ma ei julgenud või siis mul polnud piisavalt mune, et rajale minna! Nõrk, selge, süüdi! Üldiselt meil nii see asi käibki - ilma süvenemata tambitakse tavaliselt keegi suvaline sell siukese asja pärast kohe mutta ära, et siis hiljem takkaperra selgitada, et ma ju olin tegelikult tema poolt, aga näedsa, kisuvad kontekstist fraase välja!

14 segast stardijoonel, -22°C. Mina passin!

Täna toimus Rakveres 3-etapilise talvejooksusarja esimene etapp, kus oli kavas kaks jooksu - maraton ja kümp! Ilmaprognoosid lubasid stardihetkeks ca kahekümnekraadist pakast ning külma mõningat leevenemist päeva peale. Et sihukesele pakasele väärikalt vastu astuda, käisin (jooksin) kolmapäeval Pässa rabas testimas, et kuda see -19°C ka nagu tundub, joostes. Endalegi üllatuseks või siis pigem kurvastuseks ei tundunud üldsegi mitte hää! Sest kuradima külm oli, ja eriti just varvastel! 

Üleeile Pässa rabas! -15°C, normaalne!

Kunagi kaugel 1986 aasta novembris saadeti meie karauul valvama mingeid mõttetuid ladusid kusagil "Lacise Dirsas"* Lätimaal ning pidin 4 päeva jutti tervelt 8 tundi ööpäevas veetma välipostil ca -13° juures, varbavarjuks vaid vanjutšii bartjanka ning vene kirsa. Oleks siis lundki olnud, oleks oma jalgadele iglu teinud! Aga polnud ning usun, et sinna ma oma varvaste külmataluvuse jätsingi!

Kirsa mai voi, rsk! Surnud sõduri foto... :)

Igatahes, peale kolmapäevast jooksu, kus ma Gore-Tex talvejalatsiga peale 6km pikkust jooksu oleks oma varvastest nõus olnud loobuma, kui ma neid oleks mõne närvirakukugagi tundnud, panin enda jaoks paika, et jooksen pühapäeval Rakveres maratoni juhul, kui õhutemperatuur on teismeline, ehk siis 19 ja soojem. 20 ja külmem pole minu jaoks, andke te andeks kõik, kes eelmise nädala laupäeval Rõuges -18° juures Rõuge Vinterpaiki sõitsid!

2.01.2016, Rõuge Vinterpaik, start, -18°C! Foto: Külli Leola

Täna hommikul koos 5 kaaslasega Rakverre sõites näitas Jõelähtme kandis termomeeter -27° ja Haljala kandis -26°. Kuigi Rakvere Spordikeskuse juures oli vaid(sic!) -21,5°C, andsin siiski alla, sest teadsin, et Vinni poolsetel väljadel on külmapügal taas veerandsaja kandis! Jah, andsin alla, lõin pasaks! Kui ring oleks olnud 4,22km või siis veelgi lühem, oleks ma kindlasti rajale läinud, sest häda korral on abi lähedal! Aga -20° juures loota minimaalselt 5km kaugusel olevale TP-le või mõnele turvajale ei tundunud minu jaoks turvaline! Keskendusin hoopis ise selleks nö taustal alati olemas olevaks taustajõuks, ehk siis saalisin oma autoga jooksu ajal pideval raja ääres, pommitades osalejaid ilmselt tüütuseni küsimusega, kas kõik ikka on korras! Üldjuhul oli, paaril korral aga mitte - tõin raja pealt ära katkestaja, kahte jooksjat varustasin lisakinnastega ning ühte kääridega! Ei, mitte harakiri, vaid hoopis külmunud geelipaki avamise jaoks!

Tänane kiireim Sander Hannus raja 12-ndal kilomeetril Vinnis!

Olen varasemalt oma korraldet Pääsküla maratonidel kahel korral nö jooksuriided seljas ja number juba küljes, starti mitte läinud, põhjuseks mure osalejate pärast just ekstreemsete olude tõttu! On siis põhjus lumes või jääs, vahet pole. Mingi sisemine hääl on öelnud, et ära ise mine, sinust on rohkem kasu, kui midagi kiiva kisub! Ei taha küll kuidagi tänase maratoni korraldajat kiusata, ega minu asemel oleks tänastes tingimustes pidanud olema keegi korraldajatest. No nii igaks juhuks! Sest miinus 20 juures ei lähe kaua, kui nt vigastatud ehk siis liikumisvõimetu osaleja saab korraliku külmakahjustuse. Ja kuna maratonirajal oli vaid 14 jooksjat, siis võib ka nö kaaslase abi kaugel olla! Lõppkokkuvõttes ju midagi tegelikult ei juhtunud, aga meie, korraldajad, peaksime olema veidi rohkem sellisteks asjadeks valmis! Ja ma ise kah!

Üks kinnaste laenutajaid, Tarvo Kapp, finišis!

Kui midagi läeb elus viltu, ära kohe vannu ja vaena, vaid õpi! Sest kunagi võib veel hullem katsumus ees oodata! Mina õppisin tänasest niipalju, et kuigi ma ise põdesin rajale mittemineku pärast, siis peale jooksu sain üle pooltelt osalejatelt kiita, et nende jaoks olin ma täna jooksurajal ikkagi olemas, kas siis varukinnaste või lihtsalt teadmise pärast, et kui midagigi peaks sellises pakases juhtuma, on abi väga lähedal! Hää, et niigi veel läits!

Ka hääd mehed läevad härma!
Ivar Lai peale 4h45min rajal....

Eks ma tee tänasest juba laupäeval toimuva Pääsküla 8. raba maratoni tarvis omad järeldused - seal jookseme, aga vaid teismelistes pügalates!

* Lacis - karu, läti k.
* Dirsa - perse, läti k.

Jaanuaris lumi on maas, minu jaoks see pole ime...

Novembri alguses olin kindel, et ega kaks viimast sitta talve ilma kolmandata jää! Veel nädal enne jõule endas sajaprossaliselt kindel olles, kuulutasin ametlikult välja Rõuge Vinterpaik nimelise rattavõistluse, arvates, et sellest üks paras porilaks tuleb, nagu 9 aastat tagasi esimesel Vinterpaigil, tookord veel Haanjas!

Caspar Austa võitmas Haanja Vinterpaiki aastal 2007!

Vastu kõige paremaid ootusi läks teisiti, esimesed korralikud külmakraadid võlus ilmselgelt minu ülbusest pahandet ilmataat välja 27. detsembril, kui mul ja veel 25 hääl jooksusõbral oli plaanis ette võtta kümme 4,22km pikkust ringi Kubija radadel, ehk siis äkk-projekt nimega Kubija Jõulumaraton. Loodan väga, et kõik osalenud said vaatamata mõnele külmakraadile korraliku elamuse ja tarviliku pekikao, kuna selle maratoni juhendijärgne eesmärk oli "osalejate vabastamine jõulude ajal liigkonsumeeritud taagast sportlikul moel"!

Kubija Jõulumaratoni start. Foto: Külli Leola

OK, Kubijal läks õnneks, aga 2. jaanuariks välja kuulutatud Vinterpaigi ajal keeras ilmataat hoopis ära, maalides stardipäeva varahommikuks näiteks Rõuge ja Haanja valdade piiri peal olevas Kokemäe külas -23° lilled akendele ning vaatamata päikese soojendavale toimele ei suutnud kraadiklaasi elavhõbedasammas stardihetkeks, kella 11-ks, tõusta kõrgemale kui -18°C!

Epic start of Rõuge Vinterpaik! Foto: Raul Soome

"Ei ole kehva ilma, on kehv varustus ja virisevad memmekad" - see ütlus passiks igatahes nende 40 jaoks, kes starti tulid! Täisretsept, mehed!!! Vaid üks neist tuli 23km pealt otse sauna, ülejäänud 39 tegid igaüks oma kiirusega etteantud 30,2km nikerdamist ära - ja seda jahedamas keskkonnas, kui meie koduköögi külmkapi sügavkülma osakonnas!

Laskumise pilt ei anna tavaliselt selgust laskumise nurgast!

Äkki see pilt aitab mõista.... Foto: Raul Soome

Kogu selle aja, ehk 6 päeva vaatasin ila tilkudes FB-st pilte sõpradest uiskudel, lootes, et täna saan lõpuks uisu alla ja panna! Ei saanud, sest eile maha sadanud lumi pani kõik peesse - suusatamiseks on veidi vähe, uisutamiseks veidi palju! Siit jõuangi selleni, millest tegelikult tahtsin täna kirjutada, kuidagi pikk sissejuhatus tuli...

Pangodi järv 1. jaanuaril, mõned jäljed jääl. Foto: Dr Ain Kaare

Täna õhtul käsisin luurel, Pässa rabas olid olud üsna head, aga liiga kitsad; Trummis üleval oli suusarada juba pees, ja seda kõndijate-jooksjate-ratturite pärast. Harkus kogus Sparta treener Jaanus Teppan vägesid, kuid ega sealgi olukord kiita polnud, vähemasti Teppan soovitas vaid paaris lükata, et mitte suuskadele kivilihvi teha. Näha oli ka rattajälgi ja samuti jooksjate-kõndijate poolt ülesküntud kivikesi-mulda.

Kes meist ei unistaks raudteest......... Foto: www.vasaloppet.se

Kuna ja kas üldse kunagi oleks võimalik selline asi, et oleks olemas kokkulepitud reeglid erinevate spordialade harrastajate vahel. Ehk siis:
- suusarajal ei sõideta rattaga, ei joosta, ei jalutata koeri
- rattateel ei kõnnita lapsevankritega ega rullitata mitmekesi kõrvuti, klapid kõrvas või mitte
Neist kahest isegi piisaks, aga nende reeglite täitmise saavutamine on meie konnatiigis mission impossible, sest alati leidub keegi, kes on võrdsem kui teised! Alati leidub keegi, kes väidab, et lumi on ajutine ning suusarajal jooksmine või rattaga sõitmine on paratamatu, kuna mujal ei saa seda teha.

Üks neljast ratturist, kes osales ka 2007 samal
sõidul, ehk Tiimo Tõnisson Fat-iga laskumas.
Rattasõiduks ettevalmistatud rajal. Foto: Raul Soome

Saaks, kui oleks loodud tingimused, a la mõni konkreetne ring suvalises Eestimaa keskuses oleks tehtud lume ajal nö seaduslikuks suusarajaks ning ilma suuskadeta rajal viibijad saaksid karistada, fiskaalselt! Kuna aga neid keskuseid ja nendes olevaid radasid on nii vähe, ei saa seda teha. Kusagil peavad ju ka peast ratturid ja peast jooksjad ome trenne tegema! Või on see siiski võimalik? Nt mina pole näinud talveperioodil Haanja suusaradadel rattureid ega jooksjaid, seevastu Trummi-Harku radadel on need tegelased talvel igapäevaseks nähtuseks. Kuidas mujal, Tehvandil, Tartus, Rakveres, Valgehobusemäel, Jõulumäel asjad on, ma ei tea! Sest ei jõua igale poole! Aga tahaks teada!

Lumemölderdamine Haanjas! Foto: Kadri Parts

Mingi ökosüsteem on viimasel ajal hakanud pidama vihakõnesid kunstlume teemadel, a la milleks seda vaja, rahva raha raiskamine jne! Minu meelest hoolivad lund tootvad omavalitsused ja muud asutused justnimelt rahva raha eest sellesama maksu maksva rahva tervise eest, võimaldades neil tegeleda ilmselt parima spordiga, mis kaitseb rahvast kardioloogi juurde sattumise eest. Suusatamine on ülekaalulisuse ning südame-veresoonkonna probleemide all kannatava inimese jaoks parim sport! Sõidutempot saab ise valida ja suusatades töötab kogu keha! Lisaks ei saa need lumetegemise kritiseerijad aru sellest, et selle toodetud lumega hoiame neid väheseid noori, kes on valinud oma spordiks suusatamise, veidi kauem spordi ja värskes õhus viibimise juures. Seda just ajal, mil üha enam noori kapseldub oma nutiseadmestesse ning elab oma elu seal pakutava infovoo järgi! Iga suusatav laps on samm lähemale meie endi paremale pensionile, mõttekoht????

Kunstlik, laialivedamata lumemägi Haanjas! Foto: Kadri Parts

Aga, nimetage hetkel üks omavalitsus või organisatsioon, kellel on valmis tervelt 1600m pikkune kunstlumest ring! Ilmselt vaid Jõulumäel, kus kasutati eelmise hooaja kunstlund ning hetkel on vist kogu Eesti suusaeliit seal ka treenimas. Otepää paugutas oma eelmise aasta lumega vist liiga vara, jõulueelne sula tegi 1-0, aga hakkab ka seal taas looma. Trummi ja Pirita pole suutnud kuhjadest enamast, Haanjas sai tiigist vesi otsa jne... Andke infot, kus on lood paremad, sest näiteks Trummi leheküljel on värskeim info 6. märtsist 2015..............

Priekuli 1600m ring Cesise kandis. Foto: Priekulu novads

Lätimaal on suutnud Priekuli vald valmis teha 1600m pikkuse suusaringi kunstlumest, kas tõesti on eestlased kehvemad!?!
Ei ole lumeta ükski maa,
kui siis ainult, Eestimaa......

EDIT: 5.01.2015 kell 9:15! Mammastes, kus juhatab vägesid Arne Tilk, olevat 2,5km pikkune kuntslumerada paksusega 50cm! Ei saa me Lätile alla jääda!