30h = 256km = miinus 9kg, ehk joostes mudast välja!

19. november 2018
Stressirohke heategev Pääsküla raba maraton ehk eelmise aasta viimane korraldatud sündmus selja taga, oli aeg joon tõmmata - rasvane joon illusiooni ja tegelikkuse vahele. Illusioon väitis, et kõik on korras, asjad toimivad, elu kulgeb, aga tegelikkuses olin allakäigutrepi mademest poolteist meetrit allpool, kaelani mudas. Suvalised valud siin-seal kehas, krooniline unetus, pidev väsimus - kõige selle ilmselgeks põhjustajaks 30. juunile järgnenud saavutuspohmell. Nagu kordi varemgi, ei tekitanud millegi suure ärategemine uusi ja kõrgemaid sihte, vaid kukutas kolinal igasuguse motivatsiooni - mingis kultuuris nimetatakse seda seisundit ka loorberitele puhkama jäämiseks. Ja seal loorberitel oli oi-oi kui hea olla, keha puhkas ja kasvas ja puhkas ja kasvas, kuni 19. novembri hommikul näitas kaal 107,2kg!!!

Pääskülas maratoniga heategevuseks 2019€! Foto: Kea Kanger

20. november - 26. detsember 2018

Säherdune kaalunumber pani kellad kõvasti helisema ja liigutas midagigi paigast, nii otseses kui kaudses mõttes. Paar korda sai isegi spordiriietus selga tõmmatud ja värskes õhus erinevate distsipliinidega tegeletud, aga see tegelemine tegi valu. Sündis otsus - enne kaal alla ja siis trenni! Väikesed muutused köögis ja asi toimis, viie nädalaga jõudsin vahetult enne jõule sinna tsentneri lähedale, vaid ca kilokese kaugusele. Siis tulid jõulud...

Tavapärane hommikusöök paastuperioodil...

27. detsember 2018 - 25. jaanuar 2019
Peale jõulu 103,7kg! Krõks ja korralik! Mingi uitidee ütles, et mine jooksma. Ja jookse iga päev tund aega, hoolimata ilmast, asukohast, tempost või muust. Lihtsalt jookse, nagu Murakami! Jooksingi - metsas, teedel, lumel, jääl, lörtsis, vihmas, pakases, päeval, õhtul - iga päev ühe tunni! Jooksu tempo kujunes enesetunde ja olude järgi, esimestel kordadel oli tunnise jooksu tulemuseks 7-7,5km, kuid läbitud maa hakkas vaikselt pikenema, mõnikord lausa üle 9 kilomeetri. Kusagil seal kümnenda jooksu kandis hakkasid kaduma igasugu valud, tagasi tuli uni, ehk siis oli nö silmaga näha, et see, mis ma teen, on õige ja minu kehale hea! Otsustasin ettevõtmist pikendada ja joosta järjest 30 päeva, üks tund iga päev!

Õnneks on kodu külje all Pääsküla raba - parim paik jooksmiseks!

26. jaanuar 2019
Eelmise lõigu lõpus jõudsin lõpuks postituse pealkirjas toodud valemi juurde - kui joosta 30 päeva jutti iga päev ühe tunni, koguneb kokku üsna aukartustäratav number kilomeetreid, tervelt 256! Nende kilomeetrite arvust palju tähtsam on siiski nende läbitud kilomeetrite abil saavutatud tulemus - 30 päevaga on kadunud 9,2 kilo meheilu, mille asemel olen üles leidnud kaduma hakanud tervise, uue motivatsiooni ja ka hulganisti riideid, mis olid paar aastat peidus! Täna ei jookse, premeerin ennast kuuajase paastu eest, seevastu jooksen aga homme ja esimest korda sel aastal veidi kauem kui tunnikese!

25.01.2019, 30-päevase jooksukuuri algusest miinus 9,2kg!!!
Pässa maratonist alates on ca 2 kuuga kadunud 12,7 kilo....

Järgmisel nädalal panen paika uued sihid - mida, kuhu, kus ja kuna? Minu spordi sii-viis on veel mõned valged laigud, tahan need laigud veel enne ära värvida, kui vanadusnõtrus peale tuleb!

Paastust tuleb taastuda just nii ja siin, vabandust, sõbrad!

Nali naljaks, aga kui ma vees olin, näitas see aparaat +34°C!
Ehk siis varjus 26, päikese käes ......

Ei ole hülged, ei ole.....aga leia pildilt El Teide!!!

Adios, amigos!

80 - Cajasiete Kang Canaria Maraton!

Ära ma ta tõin - üks ilusamaid medaleid minu maratonide ajaloos.

Kunagi kaugel hallil nõukaajal, vist 87-ndal, sai mu isa tuusiku Indiasse. Moskva -20° pealt õhtujahedas vist Delhisse maandudes ei saanud ta arugi, et midagi valesti oleks, aga hommikul konditsioneerõhuga hotellist välja +30° kätte astudes tundis ta, nagu oleks puuga pähe saanud. Nüüd üle 30 aasta hiljem, lendasin mina lumesajusest ja miinuskuuesest Oslost pilvisesse ja ca +20-kraadisesse Las Palmasesse, aga puuga pähe ei saanud.

Ajutine kodutänav Trianas, ehk Las Palmase vanalinnas.

Mats lihtsalt lükkus edasi, lajatades ilmselt kogu selle lühikese lõunameresaaretripi kõige ebasobivamal hetkel. Aga sündmustest etteruttamata pean ilmselt alustama sellest, et miks just Cran Canaria - senine kodust kaugeim maraton? Detsembri lõpus sain teada, et olen jaanuaris Norras komandeeringus ning juba varem olin sellele maratonile (varem kaks korda siin jooksnud Indrek Jürgensteini kaasabil) silma peale visanud. Edasi oli ainult vormistamise küsimus, (Norrast kusagile lennata on ikka sigaodav) ning eelmise neljapäeva õhtul olin Norwegiani abil Oslost Barca kaudu kohal. Järgmiseks hommikuks oli Indrek kohaliku kliimapagulase Kaspari kaasabil meile väikese saareekskursi planeerinud, mis algas Antonio Gaudi õpilase poolt ehitatud kirikust Firgases ja lõppes korraliku matkaga Azuaje orgu.

Ojad, kosed, köied, džungel - matk nagu peab!

Laupäeva hommikul maratoni expo, ilm oli pilves, isegi mõni tiba vihma tuli alla. Aga kusagil kella kahest alates hakkasid pilved hajuma ja päike särama, andes mõista, et pühapäevane kohalik ilmateade - 25 kraadi sooja ja lauspäike - võibki täide minna. Vaatasime veel üle maratonipäeva 41km extra cerveza servicio asukoha ning siis valmistuma, vedelikke tarbides.

Kui Miguel'i ei ole kodus, saab ka Mahou'ga hakkama!

Maratonipäeva hommikul olen koos kümnete teiste maratoonaritega San Telmo bussijaamas, stardini 7,2km ja 50 minutit, aga busse pole - ega tule, kuna linna põhjaosa oli juba kella 00:30-st maratoni tõttu suletud. Mingid Lanzarote klubi jooksjad suutsid ühe niisama passiva bussijuhi ära rääkida ja mees tegigi nö extra otsa, teiselt poolt linna läbi mäealuse tunneli otse stardi juurde, pool tundi enne starti. Piisavalt, et kott ära anda ja koht viimases stardireas sisse võtta. Kell 8:30 on minek, alguses läbi linna ja siis juba pikalt lõunasse ehk lennujaama poole viiva magistraali peale, mille üks suund on liiklusele suletud. Päike on mõnusa hägu taga, temperatuur ca 20°. Paar korda käib rada viaduktide pärast ka üles alla, aga tõusud on siiski lamedad. 12 ja poole kilomeetri peal tagasipööre ning linna poole tagasi. Igasugu sulelisi ja karvaseid tuleb veel vastu, ehk siis ei ole me Indrekuga mitte kõige viimased. Kusagil 15km peal on päikest varjanud hägu järsku kadunud ning grill pannakse tööle. Paar kilti hiljem ütleme üsna üheaegselt, et küll kõrvetab, kukal ja selg hõõguvad. Poolele maale, ehk 21km peale, jõudes saan selle sama puuga pähe, millega mu isa kostitati veidi enam kui 30 aastat tagasi Indias.

Catedral de Santa Ana, muidugi maratoniraja ääres.

Indrek läheb, mina jään kangi taltsutama. Lootus, et vanalinna vahelisele rajaosale jõudes saab varju, kustub ca 24km peal, kui päike paistab otse piki tänavat. Kang süveneb, igas joogipunktis joon suure topsitäie Aquariuse nimelist spordijooki ja võtan pooleliitrise pudeli kaasa. See kulub uue punktini, ehk 5 kildiga, tilgatumaks. Kastan nokatsit veevannidesse, aitab minutiks. Kuumus kasvab, mõned postid raja ääres näitavad juba 26-27 kraadist temperatuuri. Seitse kilti enne lõppu ei suuda enam joosta, jalad on pakud, tunnen talla all ville, riided hõõruvad. Ei mäletagi enam, millal viimased villid sain või kusagilt hõõrus. 39-ndal kilomeetril jõuan ookeaniäärsele promenaadile, mis on turiste täis, rannas päevitavad inimesed. Kaasaelajate toel proovin joosta - suudan, sest 41km extra TP on nii lähedal. 

Quo vadis, temperatura?

Juba tuttav fraas - una cerveza por favor ja kohe tuuaksegi, klaas on higine, külm jutt läheb kiirelt kurgust alla. Kilt lõpuni, jooksen, löön lastele patsu, ergutan kaaskannatajaid, finiš! Valus! Tehtud!

Elu tuli tagasi peale extra servicio't..... :D

20 veel.....