Kolmapäev, 20. veebruar 2019

Puust ja punased ehk esimene Tartu maraton puusuusal!

Iga vähegi spordisõber ja veidigi maailma asjadest teadev lugeja ilmselt teab, et 46. Tartu maraton oli aegade kiireim, aegade kõvima (maandumis)rajaga, aegade suurima vigastatute arvuga nii osalejate kui varustuse osas jne jne jne. Oleme kuulnud ja meediast lugenud jutte võitjatest, rohkem siiski neist langenutest. Las see kõik jääda ja olla, minul oli sellel maratonil oma missioon ajada, tõestamaks, et kui suusad on puust, siis mehed on rauast!
Kumb on kenam vaadata, kas "vötame mönuga" naeratav
maratonisõitja või suust väljas hõbeketiga rahmeldaja?
Suur aitüma 1985.a. TM võitjale Artur Danielile
oma tolleaegse kombeka laenamise eest!
Eelmises postituses sai varustuselt juba loori paotatud, sellest ei hakka rohkem juttu tegema. Aga, et kõik ausalt ära rääkida, siis ega peale toda 6. veebruari suusaproovi rohkem puusuusale ei saanudki ning olin suuski määrima asudes üsna lõhkise küna ees - tahke ilma settingud olid paigas, aga sulaga ma ei olnud veel neid punaseid koletisi pidama saanud. Mäletan oma elust vist ühte puusuusa ja kliistri kombot, kui mu isa kunagi vist 1980 minu Visu Junioritele kliistri alla pani. Pidamine oli siis kännu taga, aga käisin mitu korda ninuli, kuna ei oodanud sedavõrd julma suusa kinni kakkumist.
Vist 1980 Otepääl, pildil vasakul olev mees sõitis pühapäeval
77-aastasena läbi 31km distantsi ja oli M75 1.
Igatahes, panime laupäeval suusad määrdegaraazhi põrandale, astusin neile peale, sõber Aare mõõtis A4 paberiga pidamisala ära, lahutasime sealt 2cm sissepoole ja läkski kliister alla. Libisemiseks ei pannud midagi, kuna nii jäisel rajal libiseb tisleripuidust pruss ka, kui sellele side peale panna.... Pühapäeva hommikul asusin koos teistega nö vintage stardialasse starti ja imetlesin ümberringi olevat retrot - 50-ndate pütilauad, kajakaga mustad suusad, Visud, Tallinnad, ka mõned Karhud ja Järvinenid hakkasid silma. Riietuses oli kombesid, kihnu kuulikindlaid, matkašturmovkasid, ka nö viikarit koos triiksärgiga jne, tutikestega põlvikuid ja kukemütse - kõik ehe ja eelmisest aastatuhandest!!! Meeldiv, et kõik vintage osalejad olid vaeva näinud ning ei läinud mütsiga lööma!
Vintage stardiala....
Stardis surusime koos teiste laiasuusameestega ennast paremale poole, sest seal pidi olema kaks nö laiemat ja puusuusale (loe: sidemetele) sobivat rada. Egas see paremale murdmine selles massis kerge polnud, aga see sidemete kõrin nö tavarajas ei olnud ka tore. Vana lasketiiru tõusust murdsin ennast pudrus otse üles ning enne Ansomäe kurikuulsat laskumist panin juba varakult aju tööle, leidmaks laskumiseks parimat rada - õnnestus! Leidsin piisavalt tühja raja, veendusin, et ka kõrval olevad rajad on tühjad ja tuld. Egas selles rennis need puukad nö tavasuusale alla jäänud, libisesin üsna võrdselt alla välja. Peale teeületust järgmisel laskumisel oli esimene ärev hetk, kui pidin paremalt poolt rada lumekooriku pealt vaba vett otsima, et ette tekkinud külakuhjast pääseda. See kusagilt 2000 pealt startimine oli vähemasti minu jaoks ideaalne, ei jäänud kellelegi ise jalgu, ega jäädud mullegi, mõnus sujuv kulgemine kuni Harimäeni, peale mida sain esimest korda aimu, et ilu ei jätku kauaks. Kui ikka nääpsukesed tüdrukud hakkavad sajakilosest mehest laskumistel mööda lendama ning üle Harimäe laskumiste kaskaadi nukkide tuleb vahelduvat lükata, siis hakkas pea raalima, et ikkagi terve estoloppeti maraton veel ees, et ehk peaks veidi auru maha tõmbama. 20km 1:30-ga tundus ulme ja seda ta ka oli, sest ees oli raja raskeim osa kuni Peebuni! Päikeselistes rajaosades hakkas pidamine ja libisemine kaduma, suusakepid hakkasid tunduma mitmekilostena, olin jõudnud poolele maale Kuutsesse 2:30-ga!
Kuutsele jõudes olin üsna läbi!
Foto: Simmo Kikkas
Kuna Kuutseka tõus oli olnud üsna valus, pidamatuse tõttu just kätele ja õlgadele, siis lootsin pidamist juurde panna, aga nähes määrimisjärjekorda Kuutses, loobusin sellest. Mustikakisell aitab paremini edasi, kui kliister! Juba paari kildi pärast sain aru, kui loll mõte see oli, aga Peebuni oli veel 6km ronimist, makaronidest käte ja mittepidava suusaga. Aeg-ajalt, külmemates kohtades hakkas suusk tööle, aga see eest lagedatel, päikese käes, tegi ta mulle mitmekordselt tagasi, summutades vaevu üles saadud hoo mõnesse märjemasse kohta. Harimäel tundunud alla 5-tunnine lõpuaeg hakkas vääramatult vajuma sinna 6-7 tunni taha! Peebul võtsin suusad alt, panin need määrdejärjekorda ja läksin sööma - saiakest, rosinat, kurki ja kisselli, kisselli, kisselli. See oli 15-minutiline päeva aeglaseim kilomeeter, millest oli sama palju abi, kui külmetava varba puhul saapasse kusemisest. Korraks oli hea, aga siis taas jälle, tsiteerides Art Soonetsit: "Pidamise probleeme ei esinenud, kuna pidamist ei olnud"!
Kas Lobamokk just siin seda ütles, ei mäleta! 12 aastat tagasi
Vasa finišis, kolm mees ja kolm medalit! Foto: Kalvi Kitsnik
Õnneks libises alla Palu poole üsna hästi, seal võeti ERR otse-eetrisse, imestati puusuusa üle jne. Määrde juurdepanemisest loobusin, kuna teise saapasse ei viitsind kuseda. Liiatigi oli peale Palut metsaalune jääs ning suusk hakkas pidama - sõitsin mõnuga vahelduvat, vahepeal isegi ilma keppideta, et trii- ja biitsepsid ellu ärkaksid. Kilomeetrid venisid nagu kolmepäevase nohu tatt, mitu korda olin 101% kindel, et olin mõne kilomeetriposti maha maganud, kui see põrguline kauguses siiski nähtavale ilmus! Ootasin Hellenurmes tavapärast pakutavat puljongit, mis oli kordi varem elu päästnud, aga Indrek Kelk, kuhu jäi puljong??? Puljongi puudumisel otsustasin panustada pidamisse, mida pandi ohtralt ja pidas ka ohtralt, kuni lõpuni, tappes viimsegi libisemise. Kilt enne lõppu sirutasin selga, poseerisin ühele paparatsole ja siis lõpuni! Teine pool maratonist 3:12, sellest 19 minutit seisuaega, kokku 5:42, üle ootuste hää! Hää, et lõpus Grete Lõbu käest pääsesin, vist 3 minutit jäigi varu! Nõrgaks lohutuseks oli vintage klassi M50 III koht! Muidugi oleks tore teada, mitmes olin puusuusal - 3 meest tean kindlalt endast eespool, aga palju neid veel oli?
Võib jälle naeratada, kilt on minna!
Foto: Margus Kelk
Kui nüüd mõni küsib, et kas kunagi veel puusuusaga Tartu maratonile, siis miks mitte, aga pühapäevane kogemus ütleb, et ma ikka veel nii rauast ei ole, kui need mehed seal kaugetel 60-70ndatel! Sest tervest maratonist mõnu tundmiseks peab ikka kõvemast metallist olema......

3 kommentaari:

  1. Ei jõua seda ilusat kombekat ära imetleda! Ja ei kujuta ettegi kui palju sulle õhtul õlut sisse mahtus peale selle distantsi piinarikast läbimist. Tubli Ivar! Käsi pihku!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ilusalt kole või siis koledalt ilus oli see kehakate! Aga seda muud ikka kulus, piinade leevenduseks. Täna hommikul olid veel jalad imelikust kohast haiged, aga tunnine jooks Pässa raba jääl tegi need korda!
      Aitäh!

      Kustuta
  2. Minek oli sul kena alguses nii tõusudel kui laskumistel. Oleks su taga rahulikult istunud oleks Oleks 6km. laskumisest tervete suuskadega alla saanud.

    VastaKustuta