See kurb juhtum sai omamoodi äratajaks, sest selle vähem kui kaks nädalat tagasi toimunud asja tagajärjeks on Eesti eri meediakanalites tõusetunud teemapüstitus, a la kas tervisesport on ikka tervisele kasulik jne. Usun, et keegi ei kahtle selles, et selle teema ketramine on vajalik, sest näiteks eile tuli "Ringvaate" kaudu avalikkuse ette infarktijuhtum kevadisel Tartu Rattarallil, millest senini teadsid vähesed. Ja just seetõttu, et taguda veel kuuma rauda, räägin teile ka oma loo....
Postituse pealkiri tuleneb eilses Ringvaates SEB Tallinna Maratoni meditsiiniteenistuse juhi Kaspar Rõivassepa intervjuu lõpetuseks öeldust: peamine riskigrupp on 40-ndates aastates mees, kes on kunagi noorest peast sporti teinud ning on nüüd taas hakanud spordiga tegelema. Mina lõpetasin aktiivse sporditegemise nondel segastel aegadel seal 1991-1992 paiku. Vahepealsetele aastatel sai harva, nii ca 10 korda aastas sai ikka liigutatud - tennis, mõni rattasõit, jalg- või korvpall. 1997 sõitsin Tartu- ja 1998 sõitsin Haanja suusamaratoni, 1999 startisin Tartu rattamaratonil. Aga need olid harvad sähvatused. Aastal 2004 startisin Haanja suusamaratonil ning jäin toona enda jaoks ettepandud eesmärgi, ehk 3h alistamisest vaid sekundite kaugusele. Järgnenud sügisel asusin isuga treenima, et uuel katsel Haanjas parem olla.
 |
| Otepää rattasõit, suvi 2004 |
 |
| Vasa 2007, kolm meest, kolm medalit. Koos Art Soonetsi ja Teet Reediga. |
 |
| Senise elu ajaliselt pikim võistlus seljataga - Tahko 2008 MTB. 192km, 4300 tõusumeetrit, aeg 14h23min!!! |
Nüüdseks olen, nö mõtestatult treenides, saanud hakkama 3 täispika triatloniga, läbinud 15 maratoni, ligi 50 suusa- ja rattamaratoni. Kogu seda sporti ei tee ära ilma korraliku aeroobse põhja ladumiseta, aga baastreeningul aeroobses tsoonis püsimise parimaks abimeheks on pulsikell. Alati pole südame häält kuulda, tehnika aga näitab halastamatult, mis seis on!!!
 |
| Polar 725SX, minu asendamatu abimees aastast 2005! |
Olen sinuga täitsa päri, et enesetunnet tuleb jälgida aga algaja puhul enesetunne petab ja oi kui palju ta veel petab. Seega tuleb abivahendeid kasutada ja pulsikell on selleks sobivamaid.
VastaKustutaNagu sa ise oled korduvalt erinevates kohtades ka maininud - soov ära panna on nii suur, et ei mallata oodata ja rahulikult treenida.
Tulemuseks ongi see, et ühel võistlusel oldi kõvad aga edasi on suur kuristik.
Loodetavasti selle kuuma raua tagumine aitab nii mõnegi isiku suhtumist muuta ja see on hea algus suurema pildi muutumisele.
Väga hea ja kasulik lugemine.
VastaKustutaolles ise olnud Ülemiste jooksul, kuulnud kiirabipalvet (läbi teadustaja mikrofoni) lõpukurvi juurde, näinud nutvat naisterahvast reanimobiili juures ja kuulnud läbi masina südamemonitori piikse, on endalgi tõsine hirm. see kõik ebameeldiv toimus väga lähedal.
VastaKustutavanus ju ka sealkandis. samas ma eriti ei treeni ja pigem teen ikka madala pulsiga ja üsna väikeste koormustega. kellestki parem olemine ei kuulu ka esmaste vajaduste hulka ning pole end kunagi pildituks sportinud. mõni aasta tagasi sai koormustestis käidu, sel aastal on töötervishoiu arst kuulanud ja mõõtnud ja juhtmed külge pannud. kõik peaks nagu töötama. aga ikkagi on natukene kõhe tunne.
See kõik võib tõsi olla, aga nii madala pulsiga ei teki ju üldse mingit trenni tunnetki. Kui ikka päris algajaga tegemist, siis peaks praktiliselt kõndima, et pulssi madalal hoida. See kes trenni moodi trenni teeb, areneb ikka märksa kiiremini, arvan ma.
VastaKustutaJa kui võtta näiteks kas või suvaline spinningu treening spordiklubis. Ma pakun, et mu pulss on tunduvalt kõrgem kui üksinda metsa vahel joostes, sest ma ei suuda ennast ise iialgi nii palju tagant sundida.
Vaata, kui Sul nii madala pulsiga ei teki trenni tunnetki ja tunned "et seisad paigal" siis järelikult see ongi Sinu kehalise võimekuse otsene näitaja. Jah, organimi heleda leegiga põletades, on areng ja tulemused küll kiiremad, kuid halb lõpp palju-palju tõenäolisem. Kuigi kaua suudab organism intensiivsed trennid ära taluda, kuid mingi hetk on reservid otsas ja kahjustused tehtud.
KustutaPulsi näitajad on väga individuaalsed ja võrdlus kellegi teisega või iseendaga teistes tingimustes ei näita suurt midagi.
Rühmatreeningud (eelneva personaalse kooskõlastuseta) on selles mõttes ohtlikud, et keegi paneb 110% ja keegi 60%. Kas treener selle ära tabab ja adekvaatselt reguleerib, sõltub juba kui hästi ta oma inimesi ja nende tasemeid tunneb.
Jah, aeg ajalt on ka sundida vaja, kuid nende kõrge pulsiga raskete treeningtundide arv on kogumahust väike osa. Sõltub mis treeningperioodis sportlane on.
AndresP
Aitäh, Andres, hea vastuse eest. Tahtsin ka ise just "Algajalt" küsida, kas ta ikka luges postituse läbi. Seletasin ju seal, et kohe alguses tekkis mul selline hea trenni tunne, oli tunda, et trennist on kasu, kuna ringiajad paranesid jne.
KustutaAga kütust jätkus tookord vaid kaheks nädalaks, siis tuli kiirabi....
Täiesti nõus! Algaja jaoks ja inimese jaoks, kes peabki kindlasti seda ühte pulsi ülempiiri jälgima, on pulsikell äärmiselt vajalik vidin. Pulsikell ongi täpselt nii kaua vajalik, kui Sa reaalselt ka vaatad seda ja analüüsid vastu vaatavaid andmeid mõistlikult ja järgid seda, mis on Sulle "ette kirjutatud".
VastaKustutaKahjuks olen aga üha enam kohanud neid rahvasportlasi, kellel on pulsikell ainult selle jaoks, et naabrimehega näite võrrelda. Isegi kui need näidud on mõlemil seal, kus ei tohiks olla. Ja enamasti arvatakse ikka, et nende aeroobne piir on kõrgem, eriti kui ei oldud enne arstiga kosnulteeritud (ja seda ei ole ju enamus rahvasportlasi teinud).
Oma enesetunde ja südame hääle kuulamisega mõistlikult trenni teha ei ole minu arvates võimalik. Enamasti arvatakse, eriti rahvasportlased, endast ikka rohkem, kui tegelikult vaja oleks ja usutakse, et ollakse rohkemaks (ja kiiremini) võimeline, kui tegelikult keha lubaks.
Asjalik. Kellast on kindlasti kasu. Siiski ei maksaks nende üksikute (spordi)surmade najal igasugune kestvam pingutus kahjulikuks tunnistada. Selleks, et kesta tugevaid treeninguid, peab palju madala intensiivsusega "põhja" laduma. Samas ilma mahtu ja intensiivsust tõstmata/varieerimata peatub areng üsna ruttu. Minu arvates on oluline ka sõnum, et tehtaks kindlaks oma individuaalsed pulsitsoonid. Tobeduse tipp on naabriga pulssi võrrelda, kui kumbki ei tea, kuskohas läved AL ja AnL asuvad. Kes spordiarsti juurde ei viitsi või ei raatsi minna, saab ise need piirid staadionil enam-vähem täpselt paika. Kuidas, selle kohta on kirjandust küll ja küll.
VastaKustutaKoormustestil ja uuringul käies ei pruugi pulsitsoon ainuke oluline asi olla, mis välja tuleb. Minu jaoks selgus seal 2 asja: hingan veidi aeglaselt (paljude harrastajate häda) aga kõige olulisem, teatud pulsist alates läheb vererõhk selliseks, mis see kunagi olla ei tohiks. Ainuke võimalus seda vältida ongi kasutada pulsikella, sest vererõhku ma ju maratonil mõõtma ei hakka. Sellest kinnipidamisel on saanud maratonid hoopis teise mineku! :)
VastaKustutahmmm... selle jutu põhjal peaks vist enamikel mittesportlastel tehvandi treeningrajal jooksmise ära keelama, kes seal käinud, see teab, mida see rada endast kujutab (tehvandi veebilehel on küll hoiatused üleval, aga raja ääres ei hoiata miski)... ehk siis alla 120 pulsiga sisuliselt võimatu üldse mingisugustki jooksusammu hoida... mul rahulikult joostes pulss seal keskmiselt 150 ja aja peale joostes 170+... enda pärast ma muidugi veel ei muretse, vanusega veel tülis pole ja stabiilselt ilma pausideta kergeraksu teinud, aga jah kahjuks on ülepingutamine ja ilgem panemine suht moodi läinud...
VastaKustuta