Totaalne logistiline segadik!

Kaugelt vaadates on kõik lihtsam, mugavam ja mõnusam. Veel Eestis olles ja Divina Pastora ehk Valencia maratonile minekut planeerides tundus kogu minek umbes sama lihtsana nagu Helsingis käimine - lähed sadamasse, sõidad üle mere, siis lähed Valencias hotelli, hommikul võtad numbri välja, jooksed maratoni ära, kobid laevale ja oledki Mallorcal tagasi. Lihtne skeem, onju?

Lihtsa skeemi kohale hakkasid pilved kogunema...

Jah, kui sulle tundub, et kõik on kontrolli all ja korras, siis valmistu halvimaks. Nimelt sõidab saarelt mandrile ehk Palmast Valenciasse minule vajalikul laupäeval ehk homme ainult 2 praami ja need on konkureerivate firmade alused ja väljuvad nad kah miskipärast ühel ajal ehk kell 11:30. Kohalegi jõuavad mõlemad samal ajal - 19:30, ehk maakeeli öelduna ainult pool tundi enne viimase numbritelgi sulgemist ning see telk asub sadamast ca 4km kaugusel. Ja suurtel maratonidel, Valencia on suur oma 9000 osalejaga, stardihommikul numbreid ei jagata. Hakkasin viimases hädas juba lennuplaane vaatama, aga ka seal midagi rõõmustavat ei olnud - ainus logistiliselt loogiline lahendus oleks olnud AirEuropaga üle Madridi, kohalejõudmisega peale lõunat. Aga hind oli see, mis sundis loobuma, ca 160 eurot ühe otsa eest. Oleks saanud ka Ryan'iga ja 40 euro eest, aga selle lennu juures pelutas mind hiline (ca 22:30) jõudmine Valencia lennujaama, sealt omakorda võimalik probleemne hotelli pääsemine ja nii edasi.

Vaade Palmale Oratorio Virgen de la Pazi juurest.

Kus häda kõige suurem, seal on ikka abi Hemingway'st, kelle kuulsat postulaati igas sadamas leiduvast kaasmaalasest on vist iga eestlane kuulnud. Väikese uurimise tagajärjel leidsin Valencia sadamast ühe eestlase, kes (oh üllatust!) tulnud sinna eesmärgiga joosta Valencia maratoni ning püsida Eesti 2012 aasta enim maratone jooksnud eestlaste hulgas heal löögipositsioonil. Hetkel juhib selle aasta maratonihullude edetabelit Meelis Atonen, kes viimase maratoni jooksis Aasiast Euroopasse. Aga Indrek Jürgenstein oli lahkesti nõus mind aitama ning loodan nüüd väga, et tal õnnestub minu number homme kätte saada.

Indrek Jürgenstein lõpetamas oma 44-ndat
maratoni vähem kui 3 nädala eest Haanjas.

Aga ka siin on üks aga, kuidagi on mul vaja toimetada Indrekuni oma ID-kaardi koopia koos minu allkirja ja nõusolekuga, et tema minu numbri välja võtaks. ID-kaart on aga rattarendi firmas pandis ja üleüldse on asi veel väga segane. Lisaks kõigele muule oskasin ma miskipärast endale Valenciasse apartement tüüpi hotellitoa bronnida, kus hommikusööki ei pakuta. Ja kuna Hispaanias ei ole Selver kella 23-ni lahti, siis pean ka vajaliku toidu endale siit saarelt kaasa vedama.
 

Kuidas võib üks nii lihtne tripp nii krdi keeruliseks osutuda???

See ei ole küll maratonihommiku roog, aga minu tavaline lõuna.

Aga maraton maratoniks, tegelikult tulin ma siia ju trenni tegema, lõõgastuma, talveks patareisi laadima ja ringi vaatama tuleviku kevadlaagreid silmas pidades. Ja seda kõike olen ma siin ka teha saanud, ilm on soodne, keskmiselt selline 18-20 kraadi sooja, kerge pilvitus (eriti mägede pool), rattasõidu teed on head ja üsna süsteemselt tähistatud, autojuhid on viisakad. Viie päeva jooksul olen 4 korda rattale saanud, läbitud on ümmarguselt 300km ja ronitud 3,5km. 

Sihukest teed mööda sõidaks või ümber saare...

Jooksma olen saanud kahel korral, pühapäeval ja eile, mõlemal korral tegin veidi pealt 10km otsa. Aga eilne jooksuots näitas, et täna vist ratta peale ei lähe, sest jalad on ronimisest üsna kanged ja nii võib pühapäevane maraton Kolgata teeks osutuda. Üsna raske oli ennast liikuma saada ning tagatipuks hakkas palavus liiga tegema. Ilmselt pole mõtet enne pühapäeva ka jooksma minna, lihtsalt puhkan lihaseid ja lebotan. Lähen randa päevitama...

Rannas on küll üsna vähe vaba ruumi, aga saan hakkama...

Autori (päikselised) ja Külli Leola (lumised) fotod.