Harakale halu, varesele valu....

.....mustale linnule muu tõbi! Sääl oli neid saagimehi palju, kes seda valu sai. Karule kaits kapatäit, rebasele riitäis - just nii loeti kaugel hallil aal Kambja kandis lastele peale, kui nad haiget said või haigeks jäid. Ka minul siin Hispaaaanias, kaugel ookeani taga, oleks tarvis olnud säärast õigeaegset päälelugejat, et mind taaskord justnimelt märtsi lõpus tabavast otorinolarüngoloogilisest probleemist säästa, kuid......läks nii nagu tavaliselt!

Mallorca, 3640km² (ca Saaremaa ja Hiiumaa kokku), elanikke 860000.

Minu kuues kevadine rattalaager sõbralikus Hispaanias, seekord siis teist aastat järjest Mallorcal, algas ju ilusti. Esmaspäeva keskpäeval Palmasse kohale jõudes saime kohe ilma eelmise aasta komplikatsioone kordamata auto renditud, selleks osutus seekord tutt-uus Opel Corsa koguhinnaga 10,60€/päev, minu jaoks siis vaid 2,65€/päev?!? Pool tundi hiljem olime juba rattarendis, kust saime rattad hinnaga 12,30€/päev?!? Elu on ikka ebaõiglane, onju? Sealsamas sõbralikus rattarendis veel enne nende siesta algust kiired tööd - pedaalid külge, sadulad vahetusse, kellad peale, rattariided selga ja siis oli minek, kahel rattal meie laagerdamispaika saare põhjaosas Port Alcudias.

Enne starti Can Pastilla promenaadi ääres.

Kui lühim teekond Palma ja Port Alcudia vahel, kiirteed välistades, on ca 55km, siis kevadise rattalaagri spetsiifikat arvesse võttes ei olnud mitte kohe mõistlik sõita nö otse punktist A punkti B. Laagri boonussüsteemi silmas pidades oli palju mõistlikum tekitada juurde punktid A1, A2, A3 ja ka A4, et siis nende läbimise järel punkti B jõudes omada moraalset õigust avada külmkapp ja võtta sealt seda. Takkajärgi tark olles võiski seesama asi olla üheks medistsiinilise probleemi süvendajaks, seda muidugi juhul, kui ma selle probleemi korjasin üles juba kodumaal olles, näiteks laagrieelsel laupäeval tehtud märjal ja külmal rattaringil Saku kandis.

Sõbrad eile Puig Massanella (1364m) tipus, mina kodus haigevoodis....

Teisel päeval sai ette võetud ring saare põhjaosas ilma mägesid nuusutamata. Päike kõrvetas, tuul jahutas, võib-olla isegi liiga, aga sõita oli mõnus, kui välja arvata ca 60km peal ühte pikka ja mõnusat cami'd* läbides tekkinud nõrkusehetk, kui pidin lausa maha istuma ja veidi puhkama (neljandal päeval seda lõiku teistpidi läbides sain aru, et tegu oli hiiliva ja pideva tõusuga, mida silmaga polnud näha). Kolmandal päeval käisime esimest korda mägesid nuusutamas ning Pollenca poolt mineval tõusul Lluc'i poole hakkas ikka tõsiselt raske, õhk ei käinud läbi ning kell näitas õhutemperatuuriks 32,6°C! Õhtul hakkas kurgus kergelt kipitama ja ilmselt oli üks teine temperatuur juba üle 36,6°C!

Lluci kandis heitsin pilgu kellale......

Kuna varemgi on väikesest nohust-köhast trennis lahti saadud, siis otsustasin vaatamata veidi krõbedale kurgule ka neljapäeval välja minna, liiatigi pidime minema suurema eestlaste pundiga, millele mina olin teejuhiks. Saad sa siis koju jääda, kurat! Juba esimesel suuremal tõusul Muro linnakesse olin grupi kirstunaelaks ning nii see jätkus kuni koju tagasijõudmiseni. Nelja sõidupäevaga 420 rattakilomeetrit küll tehtud, aga suur auk ees ootamas, sest olin haige, mis haige! Esimese matsuga üritasin murdjale vastu hakata vanade eestlaste kombe kohaselt, aga see tegi asja ainult hullemaks - tuli ikka sellesse "vaheldumisi välistemperatuuri ja kellaaega näitava punase risti kujulise reklaamiga majasse" minna ning pisut katalaani keelt purssida.

Süüa antakse siin laagris korralikult.....

Täna annab juba olla, aga jätsin igaks-puhuks veel ka tänase päeva taastumiseks, et mitte lasta haigusel vinduma jääda. Sest egas siin kaugel maal ainult hommikust õhtuni rattaga sõideta, siin on ka palju muud ja huvitavat teha. Kolme päeva pärast näiteks suundume kaheks päevaks naabersaart Menorcat avastama ja juba nädala pärast, pühapäeval 10. aprillil, ootab meid ees Palmas joostav 261WMM maraton!

Menorca, foto: OkinBook.com

Kolm sellist pealesunnitud vaba päeva pole iseenesest paha, sai veidi jalga puhatud, hulga tööd ära tehtud ning ka siia blogisse üle pika aja midagi kribatud! Töö tulemusena võite kiigata säärasele saidile nagu haapsalumaraton.ee, sest juba homsest läheb seal mai keskpaigas peetavale jooksule regamine lahti - laiendame haaret, nagu öeldakse! Olge terved ja ärge külmetage!!!

* Cami - tee, rada (katalaani k.), siinmail kasutuses peamiselt külavaheteede kohta, mis suuremalt jaolt asfalteeritud ning ideaalsed mõnusaks rattaga kulgemiseks, näidispilt selline!

Haanja Suusa100 2016 - ta tuleb siiski!

Kunagistel ammustel hallidel aegadel, valades Tamula järvel uisumaratoni rada, sai nö jutujätkuks kellegi poolt (osalejad teada) välja pakutud idee, et ratta100 kõrvale peaks tegema ka Suusa100! Tookordsete tõsiste talvede kontekstis palju ei mõeldud, tehti ära! Viimased kolm lumevaest talve on aga pannud asja otstarbekuses järele mõtlema, kas ikka on siia Maarjamaale vaja ühte 100km pikkust suusasõitu, pealegi veel ühel raskeimal rajal, nimelt Haanja viiesel? Eelmisel kahest kehvast talvest ühel saime perfektse ajastuse tõttu Saja ära teha, aga sel aastal tundus asi ikka väga nutune - kuni tänaseni!

Kolmese laskumine täna, 9. märtsil....

Läinud laupäeval toimunud Haanja suusamaratoni otseülekanne (tänud Baltic Broadcasting tiimile ja Riho Järvelainenile) ning kõned kohalikele suusafriikidele andsid lootust, et soojal sügisel väljakuulutet kuupäeval, ehk siis 19. märtsil, on vist kuidagi võimalik Suusa100 ära pidada. Et seda vist'i ja kuidagi't elimineerida, seadsin täna ise kursi Haanjasse, et ikka oma silm kuningaks saada!

Kose kandis Võrus, Haanjani 11km........

Võrus oli asi ikka üsna nutune, eriti lumisest Tallinast tulnule, aga mida lähemale Haanjale, seda lumisemaks läks. Suundusin kõigepealt tšekkima nö algupärast Haanja Suusa100 ringi ehk siis kohalike keeles haanja viiest. Juba Kurgjärvele laskudes oli selge, et see kahe tõusuga nö Kurka paun jääb kindlasti rajast välja, siis hullem ootas veel ees!

Kurka tõus, sinna saunaäärsele vutiplatsile.....

Sobrasin oma mälusopis erinevaid pilte kevadistest Haanja suusaradadest, meenutamaks, millistel lõikudel lumi kõige kauem püsib. Heaks orientiiriks muidugi kunagine legendaarne töörahva pühal peetud suusasõit! Kuigi too aasta oli erandlik, annab ta aimu, milliste kohtade peal lumi püsib ning kustkaudu kannataks 10 päeva pärast rada teha, sest nö "orginaalviiesel" (sõna õige, just nii seda nimetatakse) seda teha ei saa! Sest ka nn soo tõus ja sellele järgnev rajaosa oli väga must, "kreegi pani aga koogile" Taltjärve-äärne viiese lõpp, kus ennast paisutanud oja oli muutnud raja jõeks! Aamen!

Viiese ja Haanja maratoni soo tõus....

Jõgi viiese rajal 200m enne staadioni, vett pritsis poolde säärde......

Kuna 5km ring langes eelnevate piltide kaasabil valikust välja, siis teiseks alternatiivringiks proovisin kohalike keeles "poole neljast" ehk siis eesti keeles 3,5km pikkust ringi koos lisapaunadega, et näiteks 4km (loe: 25 ringi) kokku saada. Kuigi see ring oli nii tõusude kui lume kontekstis üsna pandav, sain kokku vaid 3,83km, mis on 100km ringitamiseks ilmselt ikka liiga lühike!

Tegelikult on ikka sõidetavat lund küll ja veelgi......

Suundusin kolmandale otsiringile ja leidsin kokkuvõttes säärase 4,67km pikkuse ringi, mida tuleks sõita siis 22 korda, kus tumedaid laike oli väga vähe, enamuses ikka valget lund! Ja peamine on, et need lõigud on üsna metsavabad, ehk siis seal säilib lumi kauem ning puudelt tilkuv lumi ei saa seda hävitada! Ehk siis, minu kogemus ja ilmajaamade arvamus ütlevad, et saame Haanja Suusa100 anno 2016 ära pidada, mis ringil ja kas ka klassikas või ainult vabastiilis, see selgub juba vahetult enne võistlust, ehk siis 17. märtsi keskpäevaks, kell 12:00!

Valgustatud rajaosa on alati korraliku lumevaiba all....

Seniks aga, usku, usku ja usku! Ning kohe regama haanja100.ee lehel! Vallavanem Jüri Gotmans lubas täna igapoolset abi raja ettevalmistamisel, nii et TEEME ÄRA, HAANJA SUUSA100 2016!

Joonistasime Tallinnasse Eesti!

Kodumaa sünnipäeva pidamiseks on olemas ilmselt vähe alla miljoni erineva mooduse, sest just niipalju on neid meid, keda see päev kotib ning sõltuvalt pühendumise astmest toob kas pisara silmanurka või paneb kõike maapõhja vanduma! Just see ongi skaala nendest, kelle jaoks on 24. veebruar korralikku tähistamist vääriv püha, nädalasisest vaba päeva tähistamist korralikult vääriv püha või siis pisike meenutus kusagil ajukäärus, et kunagisel neetud kodumaal oli vist sellel päeval sünnipäev!

Õige Eestlane leiab kodumaad igalpool! Vaskna
Mõrvari tõus Haanja suusamaratoni 35-ndal km-l!

Eks inimesi ja ka eestlasi ole isesuguseid, mina ise kuulun nende hulka, kelle jaoks see päev on tõsine PÜHA, mida tuleb vääriliselt tähistada. Sel aastal leidsin kusagilt Facebook'i avarustelt üleskutse viia Eesti maailmakaardile ning alustada seda viimist justnimelt 24. veebruaril, joonistades oma liikumisega gps-süsteemi abil Tallinna linna piiresse joone, mis oleks võimalikult lähedane meie Eesti piirijoonega. Ehk siis joonistada Tallinnasse Eesti!

Noh, suures piires on mõninga erandiga enam-vähem loetav kontuur küll!!!

Aktiivgrupp kogunes hommikul kell 8:00, peale pidulikku leipuheiskamist Toompeal ehk siis Eesti kaardi järgi sobivalt kusagil Reigi (Hiiumaa) kandis, et sealt suunduda maad mõõtma, alustades Hiiumaast. Algselt oli grupis paarteist inimest, meie saared pudistasid mõned osalejad minema ning lõpuks oli neid, kes algusest lõpuni Eesti piiri läbi käisid, kokku 11!

Suund Reigist Kõpu suunas!

Egas sellest kõnnist endast pole sportlikus mõttes palju kõnelda, pealegi oli see üsna arulage (vähemasti kõrvaltvaatajale) tiirutamine! Seetõttu lasengi rohkem rääkida pildikeelel, pikkides vahele vaid mõningaid kommentaare!

Matsalu lahe kandis Kasarit ületamas (Lennuki tänav südalinnas)!

Alustasime siis Hiiumaast, edasi Matsalu laht, Virtsu, Muhu, Saaremaa jne. Sääl kusagil Sõrve sääre kandis tekkis grupijuhil Reigol ilmne aukartus Torgu kuninga ees, nii ei julgenudki ta Kirill I valdustesse siseneda ning meie kaardile joonistatud Sõrve säär jäi ikkagi väga nadiks (tegelikult tuli raudtee vastu A. le Coq Arena kandis)!

Torgu kuningriigi lüüside ees ülbitsemas....... :)

Kusagil Liivalaia kandis saime saartele lõpuks ringi peale ning pääsesime tagasi mandrile, ees ootamas Läti piir ja Ikla! Enne Iklat oli Ülemiste Vanake ikka hullud takistused kuhjanud tunnelite ning treppide näol, kuid Maru Ehituse maja juures saime Lätist odavat alkot sebida ning edasi Setumaa poole suunduda.

Ikla piiripunkt, valvet polnud.....

Tegelikkuses lõikab Võrumaa lõunaosa koos Paganamaaga ikka palju sügavamale Lätti, aga reaalseks sinnaminekuks oleks me pidanud tänase lennuliikluse ümber korraldama, mis käis meil ilmselt üle jõu. Anna andeks Võrumaa!

Kusagil Valukoja tänaval, seinal suurelt "Слава KПСС"

Lennujaama tolliladude ehk siis seal kusagil Keevise tänava kandis hakkas peale tänase päeva huvitavaim osa, ehk siis kulgemine piki Venemaa piiri - vasakul euroopalik hipster-town ja paremal karulaas....

Paremal Latvijas Valsts, uue piiritara taga Venemaa....

Kuidagi märkamatult olime jõudnudki Lasnogorodisse, kuhu meie grupi sisenemine koos suure Eesti lipuga ilmselt märkamatuks ei jäänud. Aga kuna meid oli nii palju, väljas oli valge ning taevas lendavad ja paraadi ülelennule suunduvad NATO hävitajad olid meile toeks, siis midagi märkimisväärset ei juhtunud! Kui siis ainult elevus Narvas ehk Smuuli tee Maximas, mille peldiku matkajad pikaks ajaks vallutasid....

Suur-Sõjamäelt Suur-Paala tänavale üle raudtee....

Narva-Jõesuu, ehk pöördepunkt põhjarannikule oli täpselt Smuuli tee ja Narva mnt ristis ning sealt saime juba suunduda turvalisemale maale, mööda lauluväljakust, Russalkast ning mereäärsest tühermaast, mille olemasolust näiteks mina ei olnud absull teadlik!

Tunnete ära? Müüri taga on mingi kütuse tänav, taamal
Metodisti kirik ja Tallinna Ülikooli hooned!

Aga neid tühermaid seal kunagise Tivoli maade ja D-terminaali vahel on ikka hektareid ja hektareid, mis sinna kunagi tuleb? Kes teab, andku end üles!

Tühermaalt mere poole avanenud kolepilt....

Juba Hemingway olevat väidetavasti vist öelnud, et igas sadamas võib kohata eestlast - ka meil vedas, D-terminaali eest ligines meile Walter Strongi tarbiv tegelane, kes küll ei olnud eestlane, aga kõneles selles keeles! Oli teine hoopis hiidlane, aga ta hoiatas meid ette Tammsaare pargis toimuva mäsu eest pagulaste ja soomlaste-rootslaste vahel?!?

Teadlik hiidlane Tallinna sadamas. Ikkagi inimene!

Ettehoiatatuna lähenesime koos lipuga Tammsaare pargis Odini-poiste meeleavaldusele, jahmatunud nägusi nähes siiski eemaldusime, sest meie kurss oli Rohuküla suunas, Estonia teatri ja Solarise vahel! Sealt jäi Tahkuna juba kiviga visata, vaid Vabadusristi juurest üles, ümber Vene kiriku ning Toomkiriku kaudu Toompea lossi platsile tagasi jõudes saimegi Eestile ringi peale! 27,5km, veidi alla 6h - TEHTUD! Eesti maailmakaardile viidud, Eesti kaart Tallinnasse joonistatud!

TEHTUD! Toompeal tagasi!

Aitüma Reigo Kimmelile asja eest vedamast!

Hääd ja ilusat kodumaa sünnipäeva kõigile, olge te siis patrioodid või mugavuspagulased, igatahes!!! 

FB event tänasest sündmusest!

Minu Polari tänane träkk!

Lauluga träkk juutuubis Reigo Kimmelilt!

GPS-i abil põnevaid kujundeid joonistava ameeriklase põnev kodukas!

Tartu Maraton Tehvandi ringil!?! Tänan, ei!

Täna jõudis Tartu Maratonile registreerunute mailboksi irriteeriv teade klubilt Tartu Maraton. Minu postkasti see miskipärast ei tulnud, pidin kasutama tutvusi, et seda näha. Teate sisuks oli kaheldava väärtusega küsitlus, et kas osalejad on nõus oma tasutud osavõtumaksu eest tiirutama 20-21. veebruaril lendsalkadena Tehvandi kunstlumeringidel, saades täisraha eest poole või keelduvad tiirutamisest, saades järgmisel aastal poole raha eest eest täislaksu!

Läinud laupäeva lumerõõmud Haanjas Plaani Jaanimäel.
26km pikkuse Lumeilvese matka osalejate laskumistehnikad.

Kui see valik oleks olnud nö isikustatud, ehk siis iga osaleja oleks pidanud kohustuslikult sellele vastama ning vastamise tulemusena oleks ta siis pidanud kas Tehvandil tiirutama või saama järgmiseks maratoniks 50-prossase hinna, mittevastamise korral aga loobuma kõigest, oleks see küsitlus olnud õigustatud. Sikud sõidavad, lambad terved ja lollid hoopis ilma. Aga kuna see küsitlus oli anonüümne, siis ei maksa selle tulemus absoluutselt mitte midagi! Kui siis ainult niipalju, et annab korraldajale kahtlasevõitu moraalse õiguse teha just nii, nagu hing (loe: rikutuse aste) lubab!

Jäine jooksurada eile Pääsküla rabas...

Korraldajana saan ma aru KTM-tiimi ees seisvatest dilemmadest, eriti veel pideva osavõtutasude välise sissetuleva rahavoo vähenemise tingimustes. Aga kuna hr Indrek Kelk on kogu aeg olnud üsna jäik traditsioonide järgija, olles vastu ettepanekutele teha Tartu Maratoni trass stardi ja finišiga Otepääl või nimetades 23km pikkust jooksu jäärapäiselt maratoniks, siis soovitaks tal eeskuju võtta Elfstedentocht'i uisumaratonist Hollandis! Nimelt on see 200km pikkune Hollandi kanalitel peetav uisusõit toimunud alates esimesest sõidust aastal 1909 tervelt 15 korral, seda 107 aasta jooksul!!! Viimati saadi jääle aastal 1997, aga kellelgi pole tulnud mõttesse seda maratoni nt ovaalil või kunstjääl korraldada. Sest see uisusõit toimub Leeuwardenist Leeuwardenisse, kanalite peal oleval looduslikul jääl, läbides kindlaid linnu, mis jäävad kanali äärde. Ja kui külma ja ühtlasi ka jääd kanali peal ei ole, oodatakse uut aastat! Simpel!

4.01.1997, seni viimase "11 linna tuuri" sõitjad Birdaardi veski juures.
Foto: accuweather.com

So, welcome to the 44^th Tartu Marathon on February 19^th 2017!

Maratoniaasta avapauk Elu Teel!

Elu Tee  (Дорога жизни, Doroga žizni) nime kandis ainus tee, mis Leningradi blokaadi ajal Teises Maailmasõjas ühendas sissepiiratud linna Nõukogude tagalaga....kui viitsid, loe edasi siit!

Taamal Laadoga (18000km²), suurim Euroopa piiridesse mahtuv järv!

Eelmisel aastal umbes samal ajal sai selle tee mälestamiseks juba 46-ndat korda peetud maratoni väisatud, sellest tegin valmis ka pikema kirjutise, mis läks oma teid rändama Venemaa erinevates jooksufoorumites ja blogides. Vastavalt "rikutuse astmele" minu vestet, küll läbi Translatori tõlgituna, seal siis kas kiideti või laideti. Mul poogen, vahet pole! Kui siis ainult niipalju, et umbes 80% minu poolt selles postituses esitatud kriitikast oli selle aasta maratoni korraldamisel arvesse võetud, möödalasud parandatud ning selle-aastane maraton oli peaaegu juba normaalse maratoni nägu.

Kuigi diplom tuli ise täita, oli medal OK!

Kui veel eelmisel aastal sai ennast maratonile regada 300 rutsi eest, mis perssekäinud rubla juures tähendas minu pangakontolt 3,81 eurost väljaminekut, siis sel aastal karistati need "jobannõje fašistõ" ära, määrates meile lausa 1700 rublane osavõtumaks. Kohalikud pääsesid 700 rublikuga. Eelmise aasta nõme XБ-rubažka* oli sel aastal asendunud normaalse T-särgiga! Samasuguse positiivse arengu oli läbi teinud ka lõpetaja medal, muundudes 70-ndate stiilis veoauto pilti kandvast plärtsust väga soliidseks hõbedaseks medaliks!  Kui eelmisel aastal ootasin tulemusi lausa kaks nädalat, siis sel aastal oli numbri küljes MyLaps kiip ja aeg saadeti pool tundi peale lõpetamist SMS-iga telefoni! Ja maratoni avakõnes ei kõlanudki enam paatos ja vihatud hümn, vaid see jama oli veidi eemal, "purunenud ringi" mälestusmärgi juures. Meile anti stardis vilet ja oligi minek. Korotšee, objavljaju blagodarnost!

Kaske, kaske....

Peale 5km pikkust algpauna stardipaika tagasi jõudes sain veel kaasa ümiseda kõllidest kajava "eeta den pabeedõ" sõjaväes pähetaotud sõnu ning siis tuli pikk vaikus, kuni esimese TP-ni, kus kohtasin ka Eesti maratonidelt tuttavaid Igorit ja Ljubat ning koos veel ühe valgevenelannaga lõbusalt mölisedes kulusid kilomeetrid ruttu. Kusagil 21km peal jäid sõbrad TP-sse toituma (olin 30km punktini oma joogi peal) ning liikusin neist ette oma jooksu jooksma. Sättisin tempo oma tavapärase lõpuaja, selle töise 4:45 peale ja etteruttavalt nii ka läks, suutsin poolmaratoni aja 2:22:20 muundada lõpujooneks ajaks 4:45:07. Tegelikult täit tõde ei teagi, sest umbes 8-nda kilomeetri peal oli kõigil gps-kellade omanikel umbes 600m pikkune black-out, osade osaliste selgitusel tingitud sõjaväe radarijaamast, millest me mööda jooksime - поле чудес. Vaatamata kuuajalisele eemalolekule jooksuradadelt suutsin oma nö stampaja ära teha, takkajärgi küll sellise kolmepäevase ai-ai hinnaga, aga ei viitsinud sõpra Aaret kaua finišis mind oodata lasta.  

Finito....

Tegelikult tahaks seda maratoni soojalt soovitada ja just säherdustele tegelastele, kes igapäevaselt meie Eesti elu üle virisevad! Käige korra seal ära ja tagasi tulles te avastate, et elame me siin Eestis ikka kuradima hästi. Ei ole meil pagulasi, ei ole igal võimalikul põhjusel või siis ka niisama autot peatavaid mente, ei ole meil nt Sakus toimuvat maratoni, mille stardimaterjale tuleks otsima minna Piritale jne. Meie elu on ikka kuradima lill siin! 

Kesklinnast 9 peatust metrooga, siis jala 3,5km mööda seda prospekti
ning leidsimegi üles maratoni EXPO tervelt 2 müügikohaga!
Stardimaterjale anti ka sealsamas päraperses....

Mina ei virise, ma nendin fakte! Ma ju tean, et juba 300 aastat, alates Peeter Esimesest on püütud Venemaad õigetele (loe: euroopalikele) rööbastele suunata, aga ei lähe ta mitte! Ja kas ongi mõtet, sest inimesed tunduvad valitseva olukorraga rahul olevat - on püstirikkad, on tšinovnikud, on tavalised inimesed, leppinud oma olukorraga ning kõige lõpus on kerjused, kes igal tänavanurgal almust paluvad! Nii oli see üle 100 aasta tagasi enne esimest ilmasõda ning nii see ka jääb, kuni järgmiste ilmasõdadeni! Aga kuradi meeldiv on kuulda mitte ainult ühe venelase käest, et see, mis me oleme oma Eestiga 20 aastaga teinud, on tõeline ime - teekond inetust pardipojast kauni luigeni!

Buss jõudis kell 8:55 stardipaiga lähistele.
Rahvas saadeti kooli ümber riietuma, 2h ja 20min!!!
11:15 sõideti starti edasi, mis tan iks muud tetä!

Niiet seltsimehed, vähem hala ja rohkem tegusid!!! Edasi võitude poole!!! Igatahes!!!


*XБ - hloptšato-bumažnõi, ehk siis puuvillane

R.I.P. suusatalv 5.01.2016-27.01.2016

Öeldakse, et kadunukestest räägitavat vaid head! Mind selle kadunukese puhul see kirjutamata seadus ei koti, sest see kuradi kadunuke pakkus minu jaoks oma liiga lühikeseks jäänud elu jooksul vaid kaks helget hetke, millest kumbki kestis vaid ca 2-3 tundi! Ülejäänud aja oma lühikesest ja mõttetust elueast keeras ta mulle täiega käru, iga jumala päev! Ehk siis, mille kuradi pärast peaks keegi kedagi sellist, kes iga jumala päev talle hinge s...ub, takkajärgi kiitma?

Kadunukese imikuiga, 3. jaanuaril Rõuges.

Ilmselt aimate ära, mis see üks helge hetk oli? Muidugi see ökosuusatamine, see mõnus minek otse maja välisukse eest, suuskadel ja kuhu iganes - Pässa rappa, Harku radadele, Nõmme tänavatele. Teisest helgest hetkest pole ma palju juttu teinud, see oli väike rännak veel vähese lumekihiga Pääsküla rabas ühel külmal, aga ilusal päikesepaistelisel päeval. Nende hetkede nimel tasub elada! Takkajärgi muidugi ei kaalu need mõned tunnid paradiisi kuidagi üles seda põrgut, mida see lühikeseks jäänud lumine aeg pakkus!

Ühel ilusal päeval Pääsküla rabas. Enne lumeuputust! Foto: Kea Kanger

OK, head uudised on räägitud, aeg on asuda Augeiase talle rookima. Ma ei tea, paljud teist elavad säärases kohas, mille lahutamatuks osaks on talvine lumerookimine. Iseenesest on see ju meeldiv töö, ajab veidi higistama, kulutab kaloreid ning lubab hingata värsket õhku. Kui aga roogitav ala on pisut üle paarisaja ruutmeetri ning lumi ei tule mitte korraga, vaid jupiti, siis ühel hetkel muutub see töö vastikuks. Liiatigi, kui kortermaja kuues korteris elavast viiest täisjõus mehest olen mina ainus, kellele maja ümbruse ning selle krundiga piirneva tänava korrasolek korda läheb. Mõnel päeval sai tervelt kolm tundi kolmes jaos õues viibitud ning pahhaitatud. Lõpliku matsu minu suhtesse lumelabida- või kühvliga pani muidugi Pääsküla 8. raba maratoni eel toimunu, kui neljapäeva õhtul puhtaks lükatud rajale sadas laupäeva hommikuks vaatamata ilmajaama surmkindlale eile ca 12-15cm lund. Lisaks lumega sõdimisele jäi see maraton mul ka jooksmata.....ning seal osalenute jaoks osutus see parajaks Kolgata teeks!

Pääsküla maratoni võistluskeskus 2 päeva enne starti.

Küll mitte lume, pigem ikka külma (kus külma, seal lund) pärast jäi mul jooksmata ka teine aasta algusesse planeeritud maraton - Rakvere talvejooksusarja I etapp. Hilisem tagasiside sellele otsusele on küll olnud positiivne, aga üks jooksmata jooks kohe aasta alguses võib kätte maksta aasta lõpus, mis on planeeritud niigi liiga pingeliseks. Liiatigi on algses planeeritud maratonikalendris nüüdseks juba kaks nulli - Pääsküla ja Rakvere.

Rakvere maratoni võitja Sander Hannuse stiilinäide.

Külma vastu pole mul tegelikult midagi, kui see jääb nö mõistlikesse piiridesse, ehk siis sinna -12°C kanti ning ei hiili madalamale. Säärane kerge pakane külmutab pori ja löga ning kõige olulisemana kaanetab järved, andes võimaluse uisutamise harrastamiseks. Jää saavutas just paraja paksuse, kui taas rikkus kõik ära lumi, kattes tuisates kinni järvedele lükatud rajad, muutes uisutamise ilma pideva sekkumiseta võimatuks. Minu kahjuks jätkus siin Männiku kandis X-Dreami meestel võhma lumega võidelda vaid paariks korraks, nii tuli ka uisud kuni eelmises postituses kirjeldet Mulgi uisumaratonini varna riputada. Aga noh, hää kui kordki talve jooksul uisud alla saab!

Kui Ain-Ivar uiskudega Männiku järvele jõudis, olid lumed juba sadanud....

Läks metsa see suusatalv 2016, aga kas see on siis tõesti lõpp? Kas võib juba lähipäevadel ratta välja ajada ja hakata kevadlaagriks ennast vormi ajama? Ilmselt kohe veel mitte, aga ega pikka pidu enam pole. Uuel nädala lubab veel natuke külma, aga peale seda on kööga. Kunstlumeringikesed kusagil suusakeskustes jäävad, aga nendel maratone ei sõideta. Lükkub minulgi see TM-i nimelise numbri saamine taas aastakese edasi. Üks suusasõit peaks siiski sel aastal veel toimuma - nimelt näitavad kõiksugu märgid, et pikalt taeva jäänud tali selle jaanuarialgse suusamüüjatele heameele tegemisega kogu pauerit välja veel ei lasknud. Midagi jääb veel ka kevadesse, sellesse aega, kui loppeti-hooaeg on läbi. Nimelt 19. märtsil sõidame Haanja Suusa100!!!

Sealt Venemaalt pole kunagi midagist hääd tulnud...... :)

24 tundi sula sulatab ikka korralikult, homme on ilmselt üsna valge see pilt!
Fotokompilatsioon EMHI põhjal: Sulev Kraam aka eks-Kangaroo

Tänane pildike Eestimaa tavapärasest
lumemekast, hetkel trööstitust Haanjast!
Foto: Kadri Parts

Nüüd ei jäägi muud üle, kui vaid loota, et ma puusse panen, onju?

Ah jaa, kadunukesest jäid maha tutikad Salomoni SNS-Pilot
uisusaapad. Nr 46, sobiv 44 jalale, hind 160.-

Prakku sõitsin ma ja prakku sõitsid sa....

Kui nüüd mõni nipivend tahab selle postituse pealkirjast midagi erootilist* leida, siis ta paneb puusse! Või siis prakku! Jah, just sinna, kuhu täna ilmselt kõik Viljandi järvel 6. Mulgi Uisumaratonil osalenud panid. Ja seda ikka korduvalt, sest tänane 4,7km pikkune uisuring koosnes peamiselt kahest asjast - jääst ja jääpragudest! Ise mitmeid uisumaratone korraldanuna ning nüüdseks kokku üle kümnel maratonil osalenuna ei ole mul samas heita korraldajate suunas ühtegi kivi, kui siis ainult üks - et see maraton ikka 42,2km välja veaks. Aga rajaolud said ette reklaamitud loodusliku jääna ja just selline see jää täna oli - öösel järve orus vallatlenud -27° pakane tekitas hommikuks rajale korralikud praod, mis saidki tänase uisusõidu tegijateks! Prooviringi alguses ei saanud nagu arugi, et asi üsna hull on, aga siis jõudsin neljandale, ehk lõpusirgele ning seal vingerdas tervelt kilomeetri ulatuses piki rada üks katkematu uss, kohati veel kitsas, samas kohe aga juba paarisentimeetrise auguga jääpragu. Muu rada tundus üsna OK olevat, välja arvatud see paremtagasipööre, kus oli vesi jääle tunginud ning raja kitsaks muutnud.

Üks vähestest tähistatud pragudest rajal, aga umbes 99% neist oli tähistamata...

Kuigi sel hooajal on mul vormi asemel sai või siis äärmisel juhul sepik, ronisin stardiks ikka esiritta, et vähemasti suures rüsinas kähku vabasse vette pääseda ning kukkumistest hoiduda. 100m peale starti olin liidrikohal, siis tuiskas mööda kohalik äss Kristjan Johanson ning kohe seejärel veel mõned kiiremad, nagu Mark Markus, Aleks Luik, Sandra Alusalu. Esimesele pikale sirgele minnes olin ise pidevalt see, kelle pärast kett katkema kippus, aga tagant tulevad kiiremad nõelusid vahe kiirelt kinni. Siis nägin enda ees olevat kahte meest sukeldumas, jäin korraks nende taha kinni ja läind see grupp oligi, Tõnuke veel kühveldas kuidagi grupi saba peale, milles oli kokku 6 sõitjat. Seesama liidergrupp jagunes üsna varsti kaheks, ees panid minema kaks hilisemat kiiremat ning maha jäi neljane jälitajate grupp. Ise olin ilusti pelotonis ehk peagrupis sees, kus oli kokku mingi 10 sõitjat**. Üritasin kuidagigi kaaluda võimalusi, ehk siis vaadata meestele näkku ning arvata, et mis seis M40 klassis on. Tõnuke oli küll kiirematega läinud, aga 2. ja 3. poodiumikoht oli veel olemas. Kolmanda ringi alguses läksin pelotoni vedama ning hetk hiljem olin ise hüljes - kõhuli jääl ja libisemas kuhugi. Kohe tuli meelde Müncheni olümpia ja Lasse Viren - kuna grupp on pikk, jõuan kähku püsti saades veel saba peale....

Kes meist, 40+ tegelastest, ei mäletaks seda pilti Müncheni raamatust...

Aga ei saandki kohe püsti, sest kõva paugu vastu jääd saanud vasak põlv kohe mitte ei tahtnud, et ma jala kõveraks ajaksin. Valutas vastu ja peloton oligi läinud. Ajasin ennast kuidagi püsti ning mööda läks vana konkurent ja võitluskaaslane Toivo Tomingas. Liipasin parema jala abil sirge lõpuni, meeles mõlkumas katkestamine, kuid siis meenus medal, mille ma olin enne starti kaela saanud - Mulgi Uisumaratoni alatine lõpetaja. No ei saanud seda tänast sõitu kuidagi katki jätta, sest kümnes Mulgi sõit pole enam kaugel. Tõmbasin ühele neljasele Bangladeshi pundile sappa ning üritasin nende tuules lõpuni tulla, valutava põlve kiuste. See punt aga osutus tõsiseks töötegijate pundiks ning vältimaks liidrite käest ringiga saamist, panin oma vedamiskordade ajal ikka punni üsna põhja. Minu kurvastuseks või siis rõõmuks püsisime eespool olevate gruppidega sama vahe peal, ehk siis see kukkumise ringil kaotatud 2 minutit jäigi selleks vaheks, mille ma lõpujoonel paljudele konkurentidele kaotasin! Tegin selles pundis ca pool kogu vedamisest, aga meie kiirus oli võrreldes minu algse grupiga ringi kohta vaid 30 sekki nõrgem. Ehk siis pauerit täna oli, aga õnne jäi vajaka! Kolm aastat tagasi vedas ebaõnn paljud konkurendid jääle pikali, mina jäin toona püsti, saades üldarvestuses neljanda ja M40 esikoha! Life is like a box of chocolate, you never know, what you 're gonna get! 

Hetki tänase sõidu finišisirgelt, paremal Siim Holtsmann. Foto: Janar Kulp

Ma ei põe üldse, sest seesama uisusutsakas ongi minu jaoks vist kogu spordiaasta ainsaks korraks, kus ma kõik mahlad välja panen, pulsoka uskujatele kõlbavad ilmselt selle illustreerimiseks tänased numbrid 170/189. See viimane number tuli ilmselt lõpusirgel, kui keegi meie Birma pundist mulle ca 200m enne lõpujoont kõrvale tõmbas, panin siis uisud libisema ning oma grupi finito sai tervelt 2 sekiga kinni pandud! Kokkuvõttes 25. koht, M40 vanuseklassi viies, sitta kahh! Vähemasti alati finitos!

Tänane sõit endomondos näitab allpool oleval kiirusgraafikul ilusasti välja, mis 10km peal juhtus....

Delfi uudise peapilt näitab veel seda hetke, kui olen grupis sees. Selles grupis, mis hiljem kohtadel 6.-12. lõpetas....

* - erootilisi värke pakkuvat üks teine spordiblogi.....
** - palju neid tegelikult seal puntides oli, täpselt ei tea, 175 pulsiga aju jahtub....

Ökosuusatamine 2016!

Eile oli siis taaskord, üle mitme-setme aasta, see päev, kui erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu tekkis olukord, mis lubas kodumaja trepi ees suusad alla panna ning suusatama minna. Ilma autosse istumata, kütust ja kaasliiklejate närve kulutamata! Olen ka varem siia blogisse samateemalisi postitusi teinud ning täpselt ei mäletagi, mitmes kord see nüüd oli! Tegelikult, eriti veel viimaste lumevaeste talvede valguses, juhtub seda ikka üsna harva, et saab piki Nõmme tänavaid suusatada.

Ökotamine kuus aastat tagasi ehk 29.12.2009!
Leidsin sellelt pildilt võrreldes eilsega vaid 4
nähtavat erinevust (dressipluus, kindad, kepid ja vöökott).

Säärase olukorra tekkimiseks ei ole tegelikult vaja muud, kui ootamatut ja korralikku lumesadu, mis algaks peale ennelõunasel ajal. Just siis, kui erinevad lumetõrjemehhanismid on oma töö lõpetanud. Just siis muudab see ootamatu lumi vähemasti Nõmme tänavad üheks suureks suusakeskuseks - sõida kust tahad kuhu tahad. Eile ei viitsinud isegi magistraalide, nagu nt Vabaduse pst või Kadaka tee, ületamisel suuski jalast võtta, sest ka neid polnud jõutud puhtaks lükata ning rahulikult üle tee astudes ei olnud kuidagi võimalik suuska kahjustada.

Minu suusarada Pässa jaama juures...

Kindlasti ei tohi säärast avantüüri ette võtta võistlussuusaga, sest siin-seal satub ikka suusa alla soolast lund või mõni ootamatu lume all peidus olev äärekivi. Või kui näiteks Rahumäe tee alusesse tunnelisse sõites järsku avastad, et see valge asi seal tunneli põrandal ei olegi mitte lumi, vaid õhuke härmatisekiht...

Suusarada Suvila tänaval....

Kulgesin kodust Nelgi tänavat pidi Pääsküla rabasse, kus mind ehmatas sealne lumekogus. Edasi raba kaudu Nõmme ujulast mööda Pääsküla raudteejaama juurde ning sealt juba Suvila tänavat kaudu Harku metsa. Sealsel nö ametlikul suusarajal oli olemas isetekkeline klassikajälg, mis oli üllatavalt korralik ja sobiv ka hea suusaga sõitmiseks. Tegin ühe 8km pikkuse Harku ringi ning siis panin edasi Trummi poole. Kunstlumerada oli ikka tase omaette, jälg nagu raudtee! Hobuka otsast pöörasin Vana-Mustamäe tänavale ning sealt juba hüppetorni tagant vana raudteetammi pidi kodu tagasi. Kokku ca 25km ning ligi 3 tundi rahmeldamist. TEHTUD! 

Harku ringil oli juba eile talv, täna siis veelgi parem!

Täna öösel juurde sadanud lumekogus oli minu kandis umbes 10-12cm, ehk siis ka täna saab õkotama minna. Ja lähengi kohe, kui olen joonde ajanud hoopis muu probleemi - laupäeval toimub Pääsküla rabas juba 8-s raba maraton, aga jooksmise jaoks on lund liiga palju. Nokk kinni, saba lahti!