Veebipäeviku algseks eesmärgiks oli tutvustada teed raudmeheks saamiseni. Peale kolmekordseks Ironman'iks saamist kajastan siin oma erinevaid ettevõtmisi spordiradadel - kas siis ise osaledes või korraldades!
Vahel harva, kui miskit sita keema ajab, tõmban üles purje, et oma arvamus välja öelda!!!
Senise "sportlas"karjääri vältel pole vist kunagi minu nime taga olnud tuntud lühendit DSQ! Paaril korral on sinna tulnud lühend DNF, viimati oli see läinud kevadel Pääsküla 6. raba maratonil. DNS on minu nime olnud vist kõige rohkem, sest ikka tuleb ette, et kunagi palju aega varem regatud üritusele lihtsalt ei saa minna, olgu põhjuseks siis tööväsimus, perekondlikud põhjused või mõnikord, aga üli-üliharva (mis seal salata) ka pohmell!
Pioneer ei karda hunti, ega rebast kah! Erkki Etverk oma sajandal
ja mina oma poolesajandal maratonil Rocca al Mares! Foto: Riho Lüüs.
Täna sain aga nö virtuaalselt (tegelikkuses sellist asja ju ei eksisteeri), ehk siis pigem iseenda teadvuses oma nime taha protokollis lühendi DND - Did Not Dare! Ehk siis ma ei julgenud või siis mul polnud piisavalt mune, et rajale minna! Nõrk, selge, süüdi! Üldiselt meil nii see asi käibki - ilma süvenemata tambitakse tavaliselt keegi suvaline sell siukese asja pärast kohe mutta ära, et siis hiljem takkaperra selgitada, et ma ju olin tegelikult tema poolt, aga näedsa, kisuvad kontekstist fraase välja!
14 segast stardijoonel, -22°C. Mina passin!
Täna toimus Rakveres 3-etapilise talvejooksusarja esimene etapp, kus oli kavas kaks jooksu - maraton ja kümp! Ilmaprognoosid lubasid stardihetkeks ca kahekümnekraadist pakast ning külma mõningat leevenemist päeva peale. Et sihukesele pakasele väärikalt vastu astuda, käisin (jooksin) kolmapäeval Pässa rabas testimas, et kuda see -19°C ka nagu tundub, joostes. Endalegi üllatuseks või siis pigem kurvastuseks ei tundunud üldsegi mitte hää! Sest kuradima külm oli, ja eriti just varvastel!
Üleeile Pässa rabas! -15°C, normaalne!
Kunagi kaugel 1986 aasta novembris saadeti meie karauul valvama mingeid mõttetuid ladusid kusagil "Lacise Dirsas"* Lätimaal ning pidin 4 päeva jutti tervelt 8 tundi ööpäevas veetma välipostil ca -13° juures, varbavarjuks vaid vanjutšii bartjanka ning vene kirsa. Oleks siis lundki olnud, oleks oma jalgadele iglu teinud! Aga polnud ning usun, et sinna ma oma varvaste külmataluvuse jätsingi!
Kirsa mai voi, rsk! Surnud sõduri foto... :)
Igatahes, peale kolmapäevast jooksu, kus ma Gore-Tex talvejalatsiga peale 6km pikkust jooksu oleks oma varvastest nõus olnud loobuma, kui ma neid oleks mõne närvirakukugagi tundnud, panin enda jaoks paika, et jooksen pühapäeval Rakveres maratoni juhul, kui õhutemperatuur on teismeline, ehk siis 19 ja soojem. 20 ja külmem pole minu jaoks, andke te andeks kõik, kes eelmise nädala laupäeval Rõuges -18° juures Rõuge Vinterpaiki sõitsid!
2.01.2016, Rõuge Vinterpaik, start, -18°C! Foto: Külli Leola
Täna hommikul koos 5 kaaslasega Rakverre sõites näitas Jõelähtme kandis termomeeter -27° ja Haljala kandis -26°. Kuigi Rakvere Spordikeskuse juures oli vaid(sic!) -21,5°C, andsin siiski alla, sest teadsin, et Vinni poolsetel väljadel on külmapügal taas veerandsaja kandis! Jah, andsin alla, lõin pasaks! Kui ring oleks olnud 4,22km või siis veelgi lühem, oleks ma kindlasti rajale läinud, sest häda korral on abi lähedal! Aga -20° juures loota minimaalselt 5km kaugusel olevale TP-le või mõnele turvajale ei tundunud minu jaoks turvaline! Keskendusin hoopis ise selleks nö taustal alati olemas olevaks taustajõuks, ehk siis saalisin oma autoga jooksu ajal pideval raja ääres, pommitades osalejaid ilmselt tüütuseni küsimusega, kas kõik ikka on korras! Üldjuhul oli, paaril korral aga mitte - tõin raja pealt ära katkestaja, kahte jooksjat varustasin lisakinnastega ning ühte kääridega! Ei, mitte harakiri, vaid hoopis külmunud geelipaki avamise jaoks!
Tänane kiireim Sander Hannus raja 12-ndal kilomeetril Vinnis!
Olen varasemalt oma korraldet Pääsküla maratonidel kahel korral nö jooksuriided seljas ja number juba küljes, starti mitte läinud, põhjuseks mure osalejate pärast just ekstreemsete olude tõttu! On siis põhjus lumes või jääs, vahet pole. Mingi sisemine hääl on öelnud, et ära ise mine, sinust on rohkem kasu, kui midagi kiiva kisub! Ei taha küll kuidagi tänase maratoni korraldajat kiusata, ega minu asemel oleks tänastes tingimustes pidanud olema keegi korraldajatest. No nii igaks juhuks! Sest miinus 20 juures ei lähe kaua, kui nt vigastatud ehk siis liikumisvõimetu osaleja saab korraliku külmakahjustuse. Ja kuna maratonirajal oli vaid 14 jooksjat, siis võib ka nö kaaslase abi kaugel olla! Lõppkokkuvõttes ju midagi tegelikult ei juhtunud, aga meie, korraldajad, peaksime olema veidi rohkem sellisteks asjadeks valmis! Ja ma ise kah!
Üks kinnaste laenutajaid, Tarvo Kapp, finišis!
Kui midagi läeb elus viltu, ära kohe vannu ja vaena, vaid õpi! Sest kunagi võib veel hullem katsumus ees oodata! Mina õppisin tänasest niipalju, et kuigi ma ise põdesin rajale mittemineku pärast, siis peale jooksu sain üle pooltelt osalejatelt kiita, et nende jaoks olin ma täna jooksurajal ikkagi olemas, kas siis varukinnaste või lihtsalt teadmise pärast, et kui midagigi peaks sellises pakases juhtuma, on abi väga lähedal! Hää, et niigi veel läits!
Ka hääd mehed läevad härma!
Ivar Lai peale 4h45min rajal....
Eks ma tee tänasest juba laupäeval toimuva Pääsküla 8. raba maratoni tarvis omad järeldused - seal jookseme, aga vaid teismelistes pügalates!
Novembri alguses olin kindel, et ega kaks viimast sitta talve ilma kolmandata jää! Veel nädal enne jõule endas sajaprossaliselt kindel olles, kuulutasin ametlikult välja Rõuge Vinterpaik nimelise rattavõistluse, arvates, et sellest üks paras porilaks tuleb, nagu 9 aastat tagasi esimesel Vinterpaigil, tookord veel Haanjas!
Caspar Austa võitmas Haanja Vinterpaiki aastal 2007!
Vastu kõige paremaid ootusi läks teisiti, esimesed korralikud külmakraadid võlus ilmselgelt minu ülbusest pahandet ilmataat välja 27. detsembril, kui mul ja veel 25 hääl jooksusõbral oli plaanis ette võtta kümme 4,22km pikkust ringi Kubija radadel, ehk siis äkk-projekt nimega Kubija Jõulumaraton. Loodan väga, et kõik osalenud said vaatamata mõnele külmakraadile korraliku elamuse ja tarviliku pekikao, kuna selle maratoni juhendijärgne eesmärk oli "osalejate vabastamine jõulude ajal liigkonsumeeritud taagast sportlikul moel"!
Kubija Jõulumaratoni start. Foto: Külli Leola
OK, Kubijal läks õnneks, aga 2. jaanuariks välja kuulutatud Vinterpaigi ajal keeras ilmataat hoopis ära, maalides stardipäeva varahommikuks näiteks Rõuge ja Haanja valdade piiri peal olevas Kokemäe külas -23° lilled akendele ning vaatamata päikese soojendavale toimele ei suutnud kraadiklaasi elavhõbedasammas stardihetkeks, kella 11-ks, tõusta kõrgemale kui -18°C!
Epic start of Rõuge Vinterpaik! Foto: Raul Soome
"Ei ole kehva ilma, on kehv varustus ja virisevad memmekad" - see ütlus passiks igatahes nende 40 jaoks, kes starti tulid! Täisretsept, mehed!!! Vaid üks neist tuli 23km pealt otse sauna, ülejäänud 39 tegid igaüks oma kiirusega etteantud 30,2km nikerdamist ära - ja seda jahedamas keskkonnas, kui meie koduköögi külmkapi sügavkülma osakonnas!
Laskumise pilt ei anna tavaliselt selgust laskumise nurgast!
Äkki see pilt aitab mõista.... Foto: Raul Soome
Kogu selle aja, ehk 6 päeva vaatasin ila tilkudes FB-st pilte sõpradest uiskudel, lootes, et täna saan lõpuks uisu alla ja panna! Ei saanud, sest eile maha sadanud lumi pani kõik peesse - suusatamiseks on veidi vähe, uisutamiseks veidi palju! Siit jõuangi selleni, millest tegelikult tahtsin täna kirjutada, kuidagi pikk sissejuhatus tuli...
Pangodi järv 1. jaanuaril, mõned jäljed jääl. Foto: Dr Ain Kaare
Täna õhtul käsisin luurel, Pässa rabas olid olud üsna head, aga liiga kitsad; Trummis üleval oli suusarada juba pees, ja seda kõndijate-jooksjate-ratturite pärast. Harkus kogus Sparta treener Jaanus Teppan vägesid, kuid ega sealgi olukord kiita polnud, vähemasti Teppan soovitas vaid paaris lükata, et mitte suuskadele kivilihvi teha. Näha oli ka rattajälgi ja samuti jooksjate-kõndijate poolt ülesküntud kivikesi-mulda.
Kes meist ei unistaks raudteest......... Foto: www.vasaloppet.se
Kuna ja kas üldse kunagi oleks võimalik selline asi, et oleks olemas kokkulepitud reeglid erinevate spordialade harrastajate vahel. Ehk siis:
- suusarajal ei sõideta rattaga, ei joosta, ei jalutata koeri
- rattateel ei kõnnita lapsevankritega ega rullitata mitmekesi kõrvuti, klapid kõrvas või mitte
Neist kahest isegi piisaks, aga nende reeglite täitmise saavutamine on meie konnatiigis mission impossible, sest alati leidub keegi, kes on võrdsem kui teised! Alati leidub keegi, kes väidab, et lumi on ajutine ning suusarajal jooksmine või rattaga sõitmine on paratamatu, kuna mujal ei saa seda teha.
Üks neljast ratturist, kes osales ka 2007 samal
sõidul, ehk Tiimo Tõnisson Fat-iga laskumas.
Rattasõiduks ettevalmistatud rajal. Foto: Raul Soome
Saaks, kui oleks loodud tingimused, a la mõni konkreetne ring suvalises Eestimaa keskuses oleks tehtud lume ajal nö seaduslikuks suusarajaks ning ilma suuskadeta rajal viibijad saaksid karistada, fiskaalselt! Kuna aga neid keskuseid ja nendes olevaid radasid on nii vähe, ei saa seda teha. Kusagil peavad ju ka peast ratturid ja peast jooksjad ome trenne tegema! Või on see siiski võimalik? Nt mina pole näinud talveperioodil Haanja suusaradadel rattureid ega jooksjaid, seevastu Trummi-Harku radadel on need tegelased talvel igapäevaseks nähtuseks. Kuidas mujal, Tehvandil, Tartus, Rakveres, Valgehobusemäel, Jõulumäel asjad on, ma ei tea! Sest ei jõua igale poole! Aga tahaks teada!
Lumemölderdamine Haanjas! Foto: Kadri Parts
Mingi ökosüsteem on viimasel ajal hakanud pidama vihakõnesid kunstlume teemadel, a la milleks seda vaja, rahva raha raiskamine jne! Minu meelest hoolivad lund tootvad omavalitsused ja muud asutused justnimelt rahva raha eest sellesama maksu maksva rahva tervise eest, võimaldades neil tegeleda ilmselt parima spordiga, mis kaitseb rahvast kardioloogi juurde sattumise eest. Suusatamine on ülekaalulisuse ning südame-veresoonkonna probleemide all kannatava inimese jaoks parim sport! Sõidutempot saab ise valida ja suusatades töötab kogu keha! Lisaks ei saa need lumetegemise kritiseerijad aru sellest, et selle toodetud lumega hoiame neid väheseid noori, kes on valinud oma spordiks suusatamise, veidi kauem spordi ja värskes õhus viibimise juures. Seda just ajal, mil üha enam noori kapseldub oma nutiseadmestesse ning elab oma elu seal pakutava infovoo järgi! Iga suusatav laps on samm lähemale meie endi paremale pensionile, mõttekoht????
Kunstlik, laialivedamata lumemägi Haanjas! Foto: Kadri Parts
Aga, nimetage hetkel üks omavalitsus või organisatsioon, kellel on valmis tervelt 1600m pikkune kunstlumest ring! Ilmselt vaid Jõulumäel, kus kasutati eelmise hooaja kunstlund ning hetkel on vist kogu Eesti suusaeliit seal ka treenimas. Otepää paugutas oma eelmise aasta lumega vist liiga vara, jõulueelne sula tegi 1-0, aga hakkab ka seal taas looma. Trummi ja Pirita pole suutnud kuhjadest enamast, Haanjas sai tiigist vesi otsa jne... Andke infot, kus on lood paremad, sest näiteks Trummi leheküljel on värskeim info 6. märtsist 2015..............
Priekuli 1600m ring Cesise kandis. Foto: Priekulu novads
Lätimaal on suutnud Priekuli vald valmis teha 1600m pikkuse suusaringi kunstlumest, kas tõesti on eestlased kehvemad!?!
Ei ole lumeta ükski maa,
kui siis ainult, Eestimaa......
EDIT: 5.01.2015 kell 9:15! Mammastes, kus juhatab vägesid Arne Tilk, olevat 2,5km pikkune kuntslumerada paksusega 50cm! Ei saa me Lätile alla jääda!
Kui ma umbes-täpselt aasta tagasi kirjutasin siin vaheaastast, siis täna võin öelda, et möödunud 2015 oli sportlikult helge ning eneses selgusele jõudmise aasta!
Best squad of this year - Rainer, Rivo, Härg, Ahto, Tambet & I!
Kusagil veebruaris suutsin heita endalt kammitsevad ahelad ning võtta Eesti suurimat talvist laulupidu mõnuga, mõtlemata sellele, et keegi tuultest tõmmatu kusagil südamekujulise ukseaknaga ruumi seinal temast sel korral aeglasemaid ehk heidetuid vaenab!
Iga kuradima eestlasel oli aind üks eesmärk - olla neegrist parem....
Aprilli alguses sain aru väga tähtsatest märkidest, mida mõned, keda enam pole, ei näe! Katkestasin esimest korda maratoni, sest minu sisetunne ja ka maratoni arst ütles nii! Pidasin ca pooleteisekuise taastumispausi....sest Mallorcal sai üle pandud - 14 päeva ja 1503km ratast....
Enne starti Pässa vol6! Veel on lõbus, 2h pärast on minu kallal dr Aibolit!
Sõitsin koos kaaslastega läbi maailma üheks raskeimaks harrastusratturite sõiduks peetava Paris-Brest-Paris Randonneur 1230km distantsi ajaga 87h20min! Tavainimese jaoks mõistmatut pingutust hindasid oma tunnustusega mõned, kes asjast tegelt ka aru said!
PBP 2015 - testing the limits of a human being....
Võta, aga anna tagasi ka! 21. novembril toimus kahe aasta jooksul juba seitsmes Pääsküla raba maraton, neist neljas heategev! Seekord saime osalejate-korraldajate-avitajate abiga kokku 1505 eurot Nõmme KJK noorte laagritoetuseks. Kes pole kunagi varem heategevuseks raha kogunud ning kogutut üle andnud, ausõna te ei tea, kui hea tunne on midagi sellist üle anda!
Andmise rõõm on ülim! 11.12.2015, foto Kea Kanger.
Kui ma eelmise aasta 23. jaanuaril käisin välja oma hullumeelse plaani teha 29. detsembriks 2017 ära 99 maratoni ning võtta siis kogu kaader kokku, et ära pidada nii minu 50-s juubel kui ka 100-s maraton, ei teadud ma veel, et mul läinud kevad-suvel siuke paus tuleb, et augusti lõpus Kihnus vaid aasta viienda maratoni purki saan! Sealtmaalt sain nelja kuuga veel 11 maratoni purki, neist 6 detsembrikuu jooksul! TEHTUD! 16 sel aastal, 52 kokku, 47 veel kahe aasta jooksul enne juubelit! Reaalne!
Saaks kaalu alla, oleks lihtsam joosta.... :D
Foto: Pavel
Eilne läinud aasta viimane maraton Meremõisas on minu jaoks siiani mõistatus. Alustasin enda jaoks liiga kiirelt, mitte 7:00, vaid umbes 6:40/km ning peale 7-ndat ringi (joosti kildisel ringil) tõstsin tempot, tuginemas üliheale jooksujalale ning meeles mõlkumas Jõuluvana toodud käsitööõlled ning naise poolt ostetud über-hea värske lõhemari! Korraks mõtlesin, et kas ikka kestan 6:15 tempot lõpuni, aga siis otsutasin sillad põletada ning samamoodi edasi panna! 8-41km läks ühtlases voos vahemikus 6:10-6:20 ja kustumist ei tulnud. Viimane kilt 5:32-ga ning kogu maraton aasta parima ajaga 4:23:50! Arvasin kogu aeg, et olen paras puss, aga võta näpust! Iial ei tea, kust varrest see pauk tuleb!
Ootamatu purakas enne uut aastat!
Kuivad numbrid anno 2015:
Ratas: 7395km, sh MNT 5658km ja MTB 1737km
Jooks: 1057km, sh 16 maratoni 675,2km........
Suusk: 366km ja HÄBI!!!
Kõnd-matk: 137km
Ujumine: 0,25km kusagil spaas....
Pudinaid peale kamaluga veel!
Kokku: 8984km ja 536h - korralik harrastaja aasta!
Viis aastat tagasi, detsembris 2010, jooksin Rocca al Mares oma teise maratoni. Seda tervelt 20 kuud hiljem peale oma esimest maratoni. Läinud pühapäeval, 60 kuud peale toda teist maratoni, jooksin Rocca al Mares oma poolesajanda maratoni. Nende 60 kuu, ehk siis viie aastaga on palju muutunud - lisaks tervelt 20 pügala võrra soojenenud ilmale (-11°C anno 2010 vs +9°C anno 2015) on palju muutunud kogu maratonimaastik. Kui veel viis aastat tagasi oli maraton selline ülim eesmärk, mission impossible, määramatu lõpuga avantüür, paljude jaoks täiesti mõistetamatu ettevõtmine, siis kuidagimoodi on nende vaid viie aastaga asi muutunud. Maraton on muutunud nii igapäevaseks, et naljahambad võtavad kätte ja nimetavad näiteks Haanja Ultra100 kõrvalala - 42,2km pikkust jooksu - "Mesikäpa jooksuks" või siis sprindiks! Või siis järgmisel aastal oma 70-ndat juubelit tähistav Leili Teeväli võtab kätte ja jookseb aastal 2015 tervelt 45 maratoni, ehk siis peaaegu et maratoni nädalas! Kuhu on kadunud aukartus tema pühaduse vastu?
Numbrid minu ja Marguse rinnal näitavad, mitmenda
maratoniga tegu! Foto: Mallor Malmre, CEP Eesti.
Aukartuse kadumise taga on maratonibuum, mis kõige paremini väljendub võimaluste avardumises. Kui veel vaid 10 aastat tagasi toimus Maarjamaa pinnal 2 maratoni aastas, siis sel aastal korralda(si)n mina 6 maratoni ning ametlikus jooksukalendris on neid kokku kaugelt üle 30-e! Lisaks korraldatavate maratonide suurele arvule on ka nendel maratonidel pakutava menüü ehk raja valik seinast seina - staadionimaratonidest kuni linnamaratonideni, rääkimata maastiku- või rabamaratonidest. Pikenenud ajalimiidid on andnud paljudele varem maratonipatust eemalehoidnutele võimaluse ennast testida 42,2km pikkuse maa läbimisel ning seda kinnitab aasta-aastalt suurenev maratoni läbinute arv. Buumi alguses 4 aastat tagasi oli see number paari tuhande kandis, ehk siis ajavahemikus 1920-2010 oli Eestis kokku just niipalju ametlikul võistlusel 42,2km läbijat. Hetkel on see number tõusnud 6500 juurde, jäädes siiski alla 1% Eesti inimestest.
See sajandik kogu rahvast võib endale uhkusega rusikaga vastu rinda lüüa ja deklareerida, et TEHTUD! See, et tervelt 99% ei saa seda öelda, näitab üsna selgesti, et maraton ei ole ega saagi olla nö tavaline julgustükk, a la jääaugus ujumine või benjihüpe! Seda näitas ka selgelt kolm päeva tagasi Vana-Aasta maratonil minuga juhtunu. Vaatamata 49-le läbitud maratonile ning suurele kogemusepagasile sain 25-nda kilomeetri peal korraliku haamri. Tavaliselt lajatab see haamer 10km hiljem ning siis saab juba puhtalt tahtejõu pealt lõpuni kulgeda, aga 25-nda peal on veel ju 17km minna. Läksin kohe üle 25-ndale režiimile ning vaikselt edasi kulgedes ja olukorda analüüsides leidsin ka süüdlase, milleks osutus asfalt. Viimati oli mul maratonil sama raske olla Valencia munakividel-asfaldil ning ka seal pandi mind haamri poolt veerandsajandal kilomeetril paika! Ülekaalulisena eelistan pehmemaid pinnaseid, a la 100% pinnasteel kulgev Pääsküla raba rada või ka Vändra talvemaratoni rada, kus sai ikka vähemasti 75% asfaldi kõrval kulgetud. Lühikese treeningu ajal ei saa sellest aru, aga kolm tundi järjest asfaldi tampimine kulutab vähemasti minu jalad nii lühikeseks, et peab neile veidi puhkust andma. Nõnda kujuneski minu poolesajas maraton üsna pikaks, aga alla viie tunni tulin ära! 50 tehtud, 50 veel! 29.detsember 2017 peaks olema siis see päev, kui tahan ära teha oma sajanda maratoni, oma poolesajandal elujuubelil, koos kõigi teistega!
Ilusaid ja rahulikke pühi kõigile lugejaile! Tuletan teile meelde, et peale pekki-kapsast-vorsti on hädatarvilik veidikenegi liigutada, kasvõi kõndida iga päev paar või enam kilomeetrit. Mina ja sõbrad jookseme eeloleval pühapäeval Kubija metsas terve maratoni ning aasta viimasel päeval teen veel ühe maratoni, Meremõisas Harjumaal! Haiguste ravi, kontrollitud............
Eile avalikustas KTM (Klubi Tartu Maraton) pressiteate mõningatest uuendustest, mis ilmselt Eesti aegade kuulsaimat spordisündmust uuel aastal ees ootavad. Uuendused on IMHO igati positiivsed, sest need on enamuses ette võetud, tuginedes osalejate tagasisidele. Üks uuendus on tingitud ka nö moodsatest aegadest, sest iga normaalne spordisündmus pakub viimastel aastatel otseülekannet, tagamaks osalejate lähedastele või mingil põhjusel sündmusest kõrvalejääjatele võimalust toimuvaga kaasas olla ning omade ponnistusi jälgida. Minu korraldatud Haanja100 MTB on kolm viimast aastat otseülekannet (mis on ka hiljem youtube'i vahendusel järelvaadatav) enesestmõistetavalt pakkunud ning hea, et KTM on kah lõpuks sellele reele saanud. Aga ega suur elevant suudabki sõjaväelist käsklust "Ümberpöörd" täita umbes 27,5 korda aeglasemalt kui väike ja paindlik rebane...
Kellele elu küsimus, kellele poogen! Foto: Sulev Kraam
Ühele uuendusele aga oleks vaja lähemat tähelepanu pöörata, sest see mõjutavat teatud allikate sõnul lausa tuhandete inimeste elu ja eesmärke. Nimelt on Kelk ja Co-l plaanis eeloleval talvel toimuval Tartu Maratonil juurutada nn netoajavõttu, mis maakeeli tähendab seda, et osaleja aeg läheb käima hetkel, kui osaleja ületab stardijoone ning aeg läheb kinni siis, kui osaleja ületab finišijoone. Igati loogiline otsus, sest miks peaks nt viimasest grupist startijal aeg juba tiksuma, kui ta pole veel stardijoont ületanudki. Neli nädalat tagasi ületasin ma Valencia maratonil stardijoone ligi 13 minutit peale stardipauku, lõpetasin maratoni brutoajaga 5:06 ning protokolli läks aeg 4:53! Igati loogiline ju! Jah, loogiline on see ilmselt enamuse osalejate jaoks, kes lähevad maratonile osa saama suurest talvisest laulupeost, kelle jaoks ei ole eluliselt oluline, kas nad on selle peo lõpuprotokollis kohal 492, 501, 602 või hoopis 3512! Tuletagem või meelde dialoogi Eesti kultusfilmist "Vallatud kurvid":
- Miks nad niimoodi kihutavad?
- Sest
esimene saab auhinna!
- Mhm, materiaalne huvi, arusaadav! Aga miks need teised siis kihutavad?
Voldemar Panso ja Eve Kivi filmis "Vallatud kurvid".
Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Samas on meie hulgas inimesi, kelle jaoks on see uuendus 200% vastukarva. Kujutage endale ette seda frustratsiooni, kui olete pilt taskus suutnud 63km pikkuse suusamaratoni lõpukurvis sõita üle oma lähima konkurendi suusaninade ning tänu sellele üdini "sportlikule ja mehelikule" maneerile edestanud sedasama konkurenti finišijoonel terve suusapikkusega ning protokolli sirvides selgub, et see lõpukoridori "mehelik" ponnistus oli vaid Pyrrhose võit, sest seesama "konkurent" ületas stardijoone sinust kaks sekundit hiljem ning on tänu netoajavõtule lõpuprotokollis sinust hoopis sekundiga eespool! Kui see ajab sul sita keema, siis mine ravile, mitte aga mingisuguste "libadoktorite" mudaravile, vaid ikka sinna päälinna, hipodroomi kanti!
Vötta saab ka mönuga! Foto: Art Soonets aka Lobamokk
OK, jätaks emotsioonid ja läheks kuivade numbrite juurde. Tartu Maratoni stardijoone peaks esimene tuhat startijat, vähemasti minu mälu järgi, ületama umbes minuti jooksul alates selle koleda hümni avataktidest! Esimene tuhat lõpetajat laekub Elva lasketiiru 80 minuti jooksul, mis teeb keskmiselt 12,5 lõpetajat minutis. Vastavalt päälik Kelgu väidetele võib kohtade korrektsioon olla 5-10 protsenti, mis eelpooltoodud numbritele tuginedes on ilmselgelt üle pakutud. Kui minutis tuleb ca 12,5 lõpetajat, siis eksimusprotsent on 12,5/1000 ehk umbes 1,25%. OK, võitja ja peagrupp tulevad tagaajajatega võrreldes ilmselt veidi pikema vahega ning ka eelpool pakutud valem ei ole lõplik tõde, aga usun ise, et võimalik lõpukoha kõikumise protsent jääb igal juhul alla kolme ehk siis muretsemiseks ei ole põhjust!
Killuke Kubija Jõulumaratoni rajast.
Foto: Aare Huik
Pealegi, nagu üks Võrumaa ilmatark mulle juba oktoobri lõpus ütles - ega kaks sitta talve ilma kolmandata jää!!! Seetõttu pühendungi sel talvel enam jooksule, näiteks 27. detsembril korraldame koos sõpradega üsnagi eksklusiivse Jõulumaratoni ning 16. jaanuaril ootan kõiki fänne Pääsküla rappa, et kasvõi piskuga toetada meest, kes on Eesti maratoni ajaloo tarbeks teinud ära vaat et suurema töö, kui seda oli kunagine Augeiase tallide puhastamine Heraklese poolt! Täpsem info ikka kodukal haanja100.ee!
...isegi poomisega - algub sipleb veidike, hiljem jääb rahulikuks! Selles habemega naljas on paraku sees ka üks suur tera tõtt, sest inimkehale on antud imepärane võime ennast ekstreemses olukorras kokku võtta ning teha ära kõik see, mida inimese loll pea on planeerinud ja ette võtnud. Ja siis, kui see planeeritu on lõpuks täide viidud, ei taha see keha teha enam ühtegi liigset liigutust, andes igal sammul märku, et OK, tegid nalja, aga nüüd aitab! Tegelikkus hetkel nii hull ei ole, kui selles eile kirjutatud postituse algusest võib välja paista! Mõned imelikud kohad, mis pole kunagi maratonijärgselt valu teinud, tekitavad hetkel veidi ebamugavust, aga samas need tavapäraselt maratonijärgselt valutavad kohad ei anna endast üldse märku. Kokkuvõttes pole mul siin kurta midagi, sest "Ise" ju tegi!
Kolmanda päeva stardi ootel vihmavarjus...
Kolmanda päeva stardis seista oli ikka tunduvalt tummisem, kui päev varem. Laupäevane, teine järjestikune, maraton oli lisanud korraliku pahmaka enesekindlust ning tutvustanud mulle seda senikogemata tunnet, mille ma endamisi ristisin ultratundeks. See on selline staadium, kus sa tunned, et sinu seisund ei saa enam kuidagi paremaks minna, aga samas hullemaks ka ei lähe. Lihtsalt tiksud samas rütmis edasi, kuni finišis medal kaela pannakse. Ning finišijärgselt ei ole tunnet, et variseks kohe horisontaali, vaid võiks hoopis edasi joosta. Säärase hea tunde tekkimisele aitas kindlasti kaasa kohe esimesest päevast peale õigesti valitud tempo, mis hindas täpselt organismi hetkeseisundit ja võimalusi. Minu suurim rahuolu ei tulenegi sellest, et ma kolme päevaga kolm maratoni ära tegin (milles ma enne ei kahelnudki), vaid hoopis nende kolme maratoni lõpuaegadest - 5:00, 4:56, 4:53. See kahanev numbrijada tuletab meelde ühte tuntud vanasõna, kus mängus aeglus, aerud ja teekonna pikkus! Ehk siis, distants ei tapa, tempo tapab! Eile ja üleeile Vändras kogetu pani mind mõtlema ühe senimaani minu jaoks ulme valdkonda kuulunud ettevõtmise läbitegemise peale. Kustutaks ma ju sellega suure pleki oma renomeelt, sest Haanja Ultra100 on ainus minu korraldatud spordisündmus, mida ma ise pole läbinud. Eks järgmisel sügisel näis...
Surnuaia tõusul koos Ljubov Bogdanovaga Piiterist.
Foto: Janek Oblikas, marathon100.com
Olen siit ja sealt kuulnud erinevaid arvamusi selle kolmepäevase avantüüri kohta seal Vändras ning need arvamused on eestasele tavapäraselt seinast seina. Kõlas ka see kõige tähtsam küsimus - miks? Vastus on väga lihtne - kuna ma tellisin Urmo Raiendilt endale 20. detsembril toimuvaks Heategevuslikuks Vana-aasta jooksuks numbrivesti ühe ümmarguse numbriga, siis ei jäänudki mul seal Vändras muud üle, kui need kolm maratoni ära joosta ja olla täiesti õigustatult Rocca al Mare kooli juures oma poolesajanda maratoni stardis numbriga 50!
Olete te kunagi seisnud siinpool ja mõelnud, et mis on seal teisel pool? Noh, sealpool, kus te pole kunagi varem käinud või siis midagi sellist uut ja senitundmatut teinud. Kindlasti on selline ühelt poolt veidi pelutav tunne, aga teisalt on uudishimu ikka hirmus suur saamaks teada, et "mida kuradit nad sinna plangu taha ikkagi ehitavad"! Täna kell 11 Vändras maratonifestivali teise päeva stardis seistes oli just selline veidi muret tekitav, aga painavalt teadmishimuline tunne, sest kuigi olen kunagi varem kahel järjestikusel päeval jutti ära teinud pooliku ja maratoni, siis kaks maratoni kahe päevaga oli ka minusuguse paadunud kestvusalade harrastaja jaoks täiesti uus kogemus ning lisaks neile kahele järjestikusele päevale ei saanud ma kuidagi unustada seda, et see hüpe tundmatusse on tegelikult pikem kui vaid kaks päeva jutti maratoni joosta....
Vändra, day 2, three minutes to the start!
Eilse maratoni järelnähud olid võrreldes tavapärase maratonijärgse hommikuga üsna tühised, väike valu siin või imelik tunne seal ei löö kogenud maratoonarit kunagi rööpast välja. Stardist sai minema mindud kergelt, vesteldes ja arutades kaaskannatajatega erinevaid teise päeva tüsistusi. 3 esimest kilomeetrit oli lillepidu koos lustiga, kuid siis järsku tõusis tee ees püsti. Esimese matsuga ei saanud aru, et mis nüüd lahti, terve keha loksus ja logises, vägisi kippus meelde ühe tuntud filmi pealkiri - "The Empire Strikes Back", ehk siis eelmisel päeval viis tundi järjest narritud organism otsustas vastu hakata, saades kuidagiviisi aru, et järjekordne viis tundi narrimist on taas tulemas! Aga mul olid vastumeetmed kohe olemas - lülitusin 25-ndale energiatarbimise režiimile, mis minu puhul tähendab kombot 100K+900J. Kuna järgmine kilt ei suutnud see kombo ees kummuvat maanteed täiesti maha suruda, pidin rakendama karmimaid meetmeid, ehk siis käiku läks lausa 26-s energiatarbimise režiim kombona 100K+400J+100K+400J! See aitas, sest juba kuuendal kildil naasesin 25-nda režiimi juurde ning peale lühikest võitlust minu kahel õlal istuvate valges kuues ja mustas rüüs mehikese vahel jätkasin kahekümneviiendaga peaaegu lõpuni välja. See must mehike nimelt tahtis, et ma jookseksin 100% lõpuni välja. Tegelikkuses osutus see 25-nda režiimi kombo kiiremaks kui eilse päeva puhas, ilma mingi režiimita jooks...
Vene keele tund Vändra vallamajas - mis elukutse
esindajate kevadkontserdi plagu see on?
Neljandal ringil jäin totaalse paduka kätte ning niigi õhukeselt riides olles hakkas läbiligunenuna ikka kuradima külm. Ringi lõpus tegin kaheminutise treti oma auto juurde ja kõik mehe rinnast (mis on teatavasti ülalpool vööd) kõrgemal olev läks vahetusse kuiva ja soojema vastu! 38-ndal kilomeetril, kui aega oli kulunud 4:26, ärkas taas see mustas kuues vennike ning hakkas nõudma lõpuaega alla 4:50-ne! Kuidagi õnnestus see uitvend puu taha saata ning viimased kaks kilti tegin pigem taastavat pika sammuga kõndi, sügavalt mõeldes eesootavale kolmandale päevale. Lõpuaeg täna 4:56:56, ehk siis üle kolme minuti parem kui eile! Aga ärgem unustagem, et homme on taas päev ja taas maraton!
Kaks päeva üsna tühja kõhuga rajal ja siis
peale lõpetamist siuke värk - sai ikka õgitud!
Kui homme külm või mõni muu ootamatu tegur mind ära ei kustuta, siis proovin ka kolme päeva kokkuvõtte homme hilisõhtuks siia üles saada! Palju edu mulle kõigi teie poolt! Jee!
Täna kell 11 anti Eesti mitteametlikus maratonipealinnas Vändras stardipauk Maarjamaa esimesele maratonifestivalile - kolmepäevasele jooksupeole, kus maratonikogujatest jooksugurmaanidele on antud võimalus tõelisuseks teha oma veidraimad unenäod. Nimelt oli alates tänasest võimalik lausa kolmel päeval järjest startida maratonidistantsile, lühematest jooksudest (21,1 ja 7km) rääkimata. Siinsamas jutu kõrval paremal tiksub üks countdown, lugedes päevi-tunde-minuteid 29. detsembrini 2017, ehk päevani, mil ma peaks jooksma oma sajandat maratoni! Kuna hetke seis on 755 päeva ja 53 maratoni, ehk 1 maraton üle 2 nädala kahe järgmise aasta jooksul, siis ei saanud ma nii head võimalust mööda lasta, et seda hullumeelset sagedust vähendada ning laksata kolm kärbest ühe hoobiga (loe: nädalavahetusega)!
Mind novembri lõpupäevadel juba tavapäraselt külastav ishias laksas seekord läinud pühapäeval alaselja piirkonda ning veel üleeile polnud selge, kas ma üldse Vändrasse minna saan. Tänusõnad ravimitootjatele kangede droogide eest ja eriline tänu sellele mehele, kes need mulle kiiresti orgunnis. Täna hommikul oli olemine juba menee-bolee ning võisin starti asuda. Eesmärgiks ikka ennast tagasi hoida, sest kahel järgmisel päeval ootab ees tundmatu maa. Seadsin alguses tempo paika sinna kusagile 5 tunnise lõpuaja peale, mis tegi kilomeetri ajaks ca 7:10 ja suures piirdes suutsin vaatamata pealelõunal tugevnenud tuulele ka seda hoida. Viimastel kilomeetritel läks asi küll veidi lappama ning seda oli ka tänasest lõpptulemusest näha - tervelt 7,9 sekki läks üle viie tunni, lõpuaeg täna siis 5:00:07,9! Muidu oli täitsa tip-top ja tavaline maraton, aga ma pole vist kunagi ühe maratoni jooksul nii palju söögikraami tarbinud kui täna. Tegelikult on ka sellele seletus olemas, nimelt panid need ishiase minema peletanud rohud mao valutama ning maovalu vastu aitab söömine.... Nüüd tuleb siis uued rohud sebida!
Medal anti ka, ei tea kas 3 karu tähendab
kolme maratoni?
Homme uus päev ja uus maraton! Väljasõit hommikul kell 8:30 Järve Keskuse juurest!
Ah jaa, üks asi veel - pealkirjas olev sõna eakohane tähendab ainult üht, nimelt jõudsin oma maratonide arvuga oma eluaastatele kõrvale, kahekordistamine peaks eeldatavalt toimuma ülalpool nimetatud kuupäeval!
Veidi üle 2 aasta tagasi oma kuueteistkümnendalt maratonilt, Poolast Poznanist naastes, tekkis autos oleva seltskonnaga põnev arutelu ühe uue maratoni korraldamise teemadel. Kuigi Eesti rekordi valdaja 100km jooksus Peeter Kirpu käis küll kõvasti peale, et maratoni võiks korraldada tema kodukoha lähedal Stromka ranna ja Kakumäe kandis, siis kaaludes erinevaid miinuseid, otsustasin maratoni korraldada ikkagi oma kodukoha lähedal ehk Pääsküla rabas. Ja kuna uue maratoni puhul olid erilised nii aeg (novembri lõpp) kui ka koht, siis pidi ka korralduslikult midagi erilist välja mõtlema. Kuna vaid pool aastat enne selle uue maratoniidee sündimist oli mind avalikult süüdistatud minu korraldatavatel üritustel osalevate inimeste lüpsmises, siis ninanipsuks tollele ütlejale oli mul algne plaan maraton ära korraldada ning korraldamise käigus tekkinud kulude summa jagada osalejate arvuga, et jumala pärast ühtegi senti korraldaja kaukasse ei jääks!
Pääsküla raba vaatetorn 21.01.2014.
Eesti Maratonitiimi, Nõmme Spordiklubi kergejõustiku osakonna ja Marathon100.com jooksuportaali õnneks siiski nii ei läinud, sest olen tänaseks Pääsküla raba teedel korraldanud juba seitse maratoni ning nendest nelja puhul on maratoni korraldamise tulud kas tervenisti või osaliselt läinud heategevuseks või siis mõne konkreetse projekti toetuseks! Ning seda on märgatud, sest eelmisel reedel olin osaline Eesti Kergejõustiku Liidu hooaja lõpetamisel, kus mind tunnustati kui EKJL Aasta Toetajat! Pean siinkohal äärmiselt vajalikuks märkida, et tegelikult tunnustati selle aukirjaga mitte mind, vaid kõiki neid:
- kes on kahe viimase aasta jooksul osalenud nendel seitsmel Pääsküla rabas peetud jooksul
- kes on maratoni läbiviimiseks osutanud tasuta teenust või andnud oma tooteid - Vahur Leemets ja Nelson Timing, Riho Järvelainen, Toomas Ellmann ja Enervit, Marek Talviku ja Auhinnapood, Hillar Irves ja Eesti Pagar, Siiri Visnapuu ja Saare Delifood, Merike Õun ja Võrumaa Spordiliit, Ergo Tamm ja Digit Reklaam, Harri Seinberg
- kes on kinkinud oma vaba aega maratonide läbiviimiseks - Andrei Doronin, Marika Lilienthal, Jüri Kanger, Indra Tupp, Marie Elise Tupp, Kea Kanger, Tõnu Hendrikson.
Aitüma veeelkord kõikidele avitajatele, sest tänu teile sain ma ise pidada viimase Pääsküla raba maratoni korraldamise käigus tervelt viietunnise pausi ning kogu asja ka nö seestpoolt kaeda. Kuna eelmisest maratonist Valencias oli möödas vaid kuus päeva, tahtsin alustada äärmiselt rahulikult, no nii 5:00 lõpuaja tempos. Õnneks ei kukkunud see mul eriti hästi välja ning kokkuvõttes kujunes välja ideaalilähedane 4:45 tempomeistri jooks. 9 esimest ringi 28 minuti sisse ning viimane ring 27 ja poole minutiga. Poolmaraton 2:22.42-ga ning 46. maraton purgis ajaga 4:44.37, negatiivne split 47 sekundit - täppistöö!
Viiendik maratonist joostud, nägu naerul. Foto: Merilyn Kongo
Ülehomme kell 11 peaks Vändras panema jala joonele, osalemaks vähemasti minu jaoks täiesti uudsel ettevõtmisel - maratonifestivalil. Nimelt pole mina Eestis ainus, kes väheke kiiksuga ettevõtmisi korraldab, Vändras on sajaviiekümne-maratoni-mees nimega Joel Tints ette võtnud lisaks kunagise N.Liidu kuulsaima maratoni reinkarneerimisele (uhh kui hirmus sõna) ka väiksemate nišijooksude korraldamise. Kui kolm ja ka kaks aastat tagasi piirduti Mispo maratonide nime all vaid ühe jooksupäevaga, siis eelmise aasta detsembris oli kavas juba kaks ja sel aastal lausa kolm maratonipäeva. Võib ju küsida, et quo vadis, aga ons vaja? Kui ikka leidub osalejaid, leiab ka tegijaid!
Joel Tints (vasakul) ja Meelis Atonen Haanja Ultra100 sprindidistantsil.
Foto: Külli Leola
Kui nüüd veel sellest kuramuse ishiasest lahti saaks, mis mind igal aastal just novembri lõpus üles leiab, paneks ülehomme ja laupäeval ning ka pühapäeval jala joonele! 39 tundi on veel stardini aega....
Jooksu mõistes lörrilastud suvel tegemata jäänu nõuab järele tegemist. Sest aega on jäänud üsna vähe, vaid veidi üle kolmveerandtuhande päeva. Ja teha on veel palju, mõne jaoks isegi üle mõistuse palju. Minu enda jaoks tundub selle eesmärgi täitmine võimalikuna, sest paljud varasematel aastatel ette võetud ja esmapilgul üsna hullumeelsed katsumused, nagu IM ja PBP, said ju tehtud. Sest midagi peab ju inimesel olema, mille poole püüelda, muidu järgneb vältimatu mandumine. See aga ei sobi minusugusele vabale hingele, ühel ja samal ringil päevast-päeva, kuust-kuusse, aastast-aastasse tiirutamine ning ringiaegade edetabeli pidamine pole minu jaoks!!!
Haanja Ultra100 start 31.10.2015 kell 7:00, -3C°. Foto: Külli Leola
Et mitte enam rohkem tänasida toimetusi (loe: suvel jooksmata jäänud maratone) homse (loe: järgmise kahe aasta) varna visata, hakkasin septembri lõpus otsima lisa kodustele maratonidele ning valik langes Valenciale. Veidike imelik see valik küll oli, sest olen varem selles linnas mitu korda käinud ja seal ka 3 aastat tagasi maratoni jooksnud. Kas just seetõttu, et tookord need asjad seal Valencias veidi nihu läksid, pani kaalukausi Istanbuli asemel Hispaaania kasuks langema, mine sa tea? Igatahes takkajärgi olen valikuga rahul, sest nägin seda mõnusat linna veidi uue nurga alt ning ka ilm oli kõik need kolm seal veedetud päeva lausa suurepärane, maratonipäeval isegi liiga kuum. Oma rolli mängis ka reisi koguhind, Valencia maraton tuli Istanbuliga võrreldes kokkuvõttes üle saja raha odavamalt kätte.
Banco de Valencia peahoone.
Kuna oskasin ligi kuu aega enne reisi lennupileteid ostes täpselt ennustada Lufthansa töötajate streigi lõppkuupäeva, siis pääsesin maratonieelsel päeval kenasti päikese alla kohale. Kuuldavasti olevat elu esimest maratoni jooksma läinud Tiidrek Nurme päev varem sellesama streigi tõttu seigelnud Eestist Hispaaniasse Türgi kaudu!?! Kuigi mul läks marsruudi valikul edukamalt, suutsin ma oma lennulitaka ikka ära saada - nimelt oli lennuki tagauks Frankfurdis õhkutõusmist oodates liiga kaua lahti ning vähemasti ühe reisija tõmbas see lennusaatjate apsakas läbi. Pühapäeva hommikul ärgates ei saanud ma esimese hooga voodist välja, sest seal kusagil õla ja kaela vahel tegi miski põrguvalu, ehk siis pead keerates pidi kehaga kaasa aitama... Hispaaniale nii omane, meie jaoks aga harjumatu padi oli esimene mõte, kuid siis meenus lennukis ulunud külm tuul! Valencia Trinidad Alfonso maratoni stardini oli jäänud 2,5h!
Finish on the water...
Kuna odavreisi kaalu- ja muude piirangute tõttu koju jäetud valuvaigistavaid tablette sisaldav kotike oli kaugel, jäin lootma mõne hommikul teele jääva apteegi peale ning läksin kella seitsmeks kokkulepitud varasele hotelli hommikusöögile. Veel pool kaheksa polnud köögis kedagist. 7:45 sain oma pool tassi kohvi, kaks odavaimast jahust tehtud röstsaia viilu ja kaks pakikest marmelaadi kätte! Continental breakfast my ass! Peatselt eesootavale ca 4000 kcal kulutamisele mõeldes jäin taas lootma Valencia tänavakaubitsejate unetusele.... Lootus asjatu - ei ühtki avatud apteeki ega mõnda tänavaäärset puuviljaletti tervelt 3km jooksul teel hotellist maratoni stardipaika. Kokkuvõttes kukkus välja huvitav kogemus - polegi kunagi varem seisnud maratoni stardis kangekaelselt tühja kõhuga!
Võistlejad kohtadele....
5 minutit enne starti leidsin üles pakihoiu, see oli miskipärast teises kohas kui 3 aastat tagasi ning nibin-nabin jõudsin ka stardikoridori juurde. Sinna aga enam õigest august sisse ei saanud, sest jooksjaid oli ikka üle mõistuse palju. Kui ei saa õigest august, tuleb minna aiaaugust, ütleb kogenud maratoonari vaist ning nii ka mindi. 13 minutit peale stardipauku ületasin ajavõtumati - netoaeg läks käima. Läksin teele harjumuspärases 4:45 tempos (see on lõpu- mitte kilomeetri aeg) ainsa lootusega kusagilt midagi süüa saada. Saingi - 20-ndal kilomeetril veerandiku apelsinist ja 30 kildi peal tervelt neli kuivatatud datlit. Umbes siis hakkas ka kuumus mõju avaldama ning pidin üle minema säästurežiimile, mis näeb ette kordustega 100m pikkust puhkust ning 900m pikkust spurti. Töötas!
Groucho, el carismàtico "pràctico", oli 3 aastat tagasi veel 4:30 pacemaker.
Kaelakangus hakkas jooksu käigus taanduma või see ainult tundus nii, sest tekkis nö varjutav asendusvalu, eeskätt reitesse. Nälg aga aina süvenes ning 39-nda kilomeetri peal oli kõht ikka nii kapitaalselt tühi, et panin parema suuna sisse ja keerasin esimesse raja kõrval olevasse boksi ehk cerveceriasse ning tellisin vedelat leiba, hispaania keeles siis "una cerveza, por favor"! Toodi, üsna kiiresti, ilmselt saades aru olukorra tõsidusest. Läks alla, üsna kiiresti, tulenevalt olukorra tõsidusest. Ja aitas eluvaimu sisse puhuda küll! Jooksin ka need kolm viimast kilti ära, et maanduda peale lõpetamist medalikõrvasena saadud moonakoti saatel radlerileti äärde, jäädes sinna mitmeks-mitmeks pikaks topsitäieks - "райское наслаждение"!
Elupäästja 39-ndal....
Veel hommikul üsna lootusetus seisus tundunud 45-nda maratoni purkisaamine läks oodatust valutumalt, vaid 100% asfaldijooksust tingitud tüsistused reites andsid veel paar päeva hiljemgi tunda, et miskit on joostud. Põdemiseks mul aga ega polnud, sest juba 6 päeva hiljem tuli Pääskülas taas joonele asuda, sellest aga juba uues postituses!
Kui esimestelt kaasaaegsetelt olümpiamängudelt naasnud USA pikamaajooksjad tõid endaga kaasa jutu uuest romantilisest jooksust nimega maraton, ei jõudnudki palju vett Atlandi ookeani voolata, kui ameeriklased juba härjal sarvist haarasid ning pool aastat hiljem esimese Bostoni maratoni organiseerisid. Esimesel korral startis 15 jooksjat, lõpetas 10. Vaid 116 maratoni ehk 117 aastat hiljem (2014) oli maratoni lõpetajaid 31926! See lõpetajate arv on küll märkimisväärne, kuid see postitus räägib millestki muust. Nimelt sellest, et ligi 70 aastat peale oma sündi oli seesama maraton vaid meeste pärusmaa. Jah, oli veel säärane aeg, mil tänased võrdõigusvolinikud polnud veel sündinudki ning naisjooksjate jaoks peeti üle 800m pikkuseid jooksumaid ebasobivaks!
19.04.1967. "Big" Tom Miller rammib Kathrine Switzerit rünnanud
Bostoni maratoni juhi Jock Semple rajalt minema.
Jää hakkas vaikselt murenema aastal 1967, mil 71. Bostoni maratonile registreerus keegi K.V. Switzer. Aasta varem oli esimene naine juba küll Bostoni maratoni lõpetanud, kuid nö mitteametlikult, väljaspool arvestust, ilma numbrita, salaja. K.V. Switzeri nime taha peitunud Kathrine Switzer aga, leidmata juhendist otsest keeldu naiste osalemiseks, läks maratoni jooksma ametlikult ennast registreerides ja numbriga. Kuna korraldajatel polnud enne stardipauku aimugi, et nende initsiaalide taga peidab ennast naisterahvas, läks raja neljandal miilil madinaks. Võistluse juht püüdis bussitäie pressifotograafide silme all Kathrinelt numbrit küljest rebida, kuid rüselusse sekkunud Kathrine vasaraheitjast poiss-sõber rammis tülinorija kaarega kõnniteele. Kathrine lõpetas jooksu, tõestades sellega, et need 42,195 meetrit on naistele jõukohane distants ning viis aastat hiljem, aastal 1972, said naised juba täiesti ametlikult Bostoni maratonil startida. Veel 12 aastat hiljem jõudis naiste maraton olümpiale! Nüüdsel aal stardivad naised Bostoni maratonil pool tundi enne mehi...
Ajalugu on iseenesest huvitav, aga mis kuradi pärast sellest Holdeni blogi kirjutab? Mõned lugejad ilmselt teavad ning mõned vaid ähmaselt mäletavad, et lubasin 29.12.2017 joosta oma sajanda maratoni! Kuna selle üsna tähelepanuväärse päevani on jäänud vaid 781 päeva ning tervelt 55 maratoni, siis tuleb järgmisel aastal jalad kõhu alt välja võtta ning lippama hakata. Keskmiselt iga 14,2 päeva tagant maratoni läbimine ei lase pikka vahet sisse teha, seetõttu asusingi otsima kevadise pika rattalaagri ajaks mõnda jooksu ning komistasin, ennäe imet, Palmas joostavale 261 naiste maratonile! Olen nimelt sel ajal sealsamas saare peal ning rattatrennide vahele sobiks üks maraton küll, mis siis, et naiste oma. Sest erinevalt minu sünniaasta Bostoni maratonist lubatakse Palmas mehed jooksma, muidugi klausliga, et auhindadele nad ei pretendeeri... Mis minu puhul teadagi asjatu hoiatus! :)
Maratoni nimi tuleneb sellest rinnanumbrist, mida Kathrinelt taheti kunagi Bostonis küljest rebida ning Kathrine ise on selle kevadise jooksu finišis kõiki lõpetajaid isiklikult vastu võtmas. Ehk siis ajalugu missugune!
Kevadel tahaks Mallorca laagri raames ära käia ka naabersaarel
Menorcal - no kasvõi selle vaate pärast....
Kui nüüd kellelgi ärkas huvi sellel jooksul osaleda või hoopistükkis Mallorcal rattalaagerdada, siis võtke ühendust, aitan igapidi - jõu ja nõuga!
