El paraiso...vol1!

See ongi paradiis?

Santa Ponca

Descendo Coll de sa Gramola'lt

Badia de Palma, +18 umbes

Orbea

San Miguel

Võtab sõnatuks? Võtab jah.... :)

Kui ei proovi, ei tea, milleks võimelised oleme!

Inimese lihtsaim pareering igasugusele väljakutsele on stampväljend: "See ei ole võimalik või ma ei suuda või misiganes!" Kahjuks suurem osa inimkonnast jääbki sinnapoole arvatavat piiri, ehk siis nad ei ürita kunagi ette seatud (loe: mõeldud) piirist üle hüpata, kombata sealpoolsust. Ja mõnikordki avastada, et see piir, mis sai kunagi seatud ülimaks, on tegelikult lihtsalt alistatav, mõnikord liigagi lihtsalt.

Sissejuhatavale filosoofiale seletuseks pean ketrama veidi eel-lugu. Peale fiaskot Kopenhaageni Ironman'i maratoniosas sai veidi ennast mentaalselt pekstud ja peale peksuarmide taandumist sai ennast kokku võetud. Süstemaatiline jooksusoolika harjutamine (kui Haanja100 nädal välja arvata) on viinud selleni, et esiteks suutsin Tartu Linnamaratonil oma senise kehtiva maratoni tippmargi 4:24.08 paari minutiga üle lüüa ja nüüd kuu aega hiljem olen jõudnud sellise tasemeni, et 4 tunni piir maratonis on käeulatuses.

Kuna panin ennast kirja 18. novembril joostavale Divina Pastora ehk Valencia Maratonile, siis täna oli õige päev kontrolljooksuks. Olen kusagilt luulnud-lugenud, et ca 8-10 päeva enne maratoni oleks vaja teha nö viimane pikk trenn (kuidas see asi täpselt peaks olema või mida peaks tegelikult paremaks saamise nimel tegema, selle olen suutnud viimase kahe kuu jooksul endast eemal hoida, sest trenn peab olema fun, liiga teaduslik lähenemine muudab asja minu jaoks farsiks). Tehtud-mõeldud, eile 15km pikkusel jooksuotsal sai paika pandud, et proovin täna teha poolmaratoni 2 tunniga. Ja täna jooksma minnes vaatasin igaks juhuks üle, et mis see 1/2 maraton 2h-ga tähendab - näitas tempoks 5:41min/km. Vaatasin veel oma viimase kahe kuu treeningud üle, kiireim keskmine oli 5:45 ja siis jooksin 10km. Eesmärk kui selline tundus võimatuna.....

Aga täna jooksma hakates üllatasid esimesed kilomeetrid kõigepealt liiga kõrge pulsiga ja siis juba imelikult kõrge tempoga. 5:23, 5:28, 5:30 jne. Ühel hetkel, ca 8km peal, tunduski selline 5:25 täitsa normaalse minekuna, lasin aga edasi. 11km läks alla tunni (!!!) ja probleeme ei olnud. Ja siis kusagil alles 19km peal hakkas raske. Kas oli tuul vastu või hakkas rada märkamatult mäkke minema, ei saandki aru. Jalg läks pehmeks, tekkis väike tudin jne. Kindlasti oli oma süü ka selles, et tulenevalt kiiremast tempost kujunes jooks pikemaks ja pidin 2h kokkusaamiseks hakkama kodu ümber ringitama. Ja need mitmed pöörded, tänavate ja äärekivide ületused löövad rütmi sassi ja langetavad tempot.

Endomondo kokkuvõte tänasest poolmaratonist!

Aga lõpuks sain kahe tunniga joostuks 22,22km, poolmaratoni vaheaeg oli 1:53:49!!! Keskmine tempo oli 5:24min/km!!! Hetkel on reied veidi valusad, aga homme läheks vabalt jooksma.......vbla lähen ka, aga mitte enam selles sügiskaamose kliimas, vaid palju soojemas kohas. Homme hommikul lendan ära Mallorcale..........

Kokkuvõttes, ma vist ei ole veel valmis 4h piiri ründama, aga mine sa seal soojas tea. Kui ikka seljas on kolm kilo vähem riideid, rada on flat, siis miks mitte?!?

Divina Pastora ehk kümnes tuleb Valencias!

Peale pikka kahtlemist ja pikki kõhklusi panin ennast eile oma kümnendale maratonile kirja!

Aprillis Valencias, siis veel ei teadnud, et.........sügisel tagasi!

Kahtlused jooksuvormi osas, eriti seoses hiljutise liiga tiheda maratonigraafikuga (9.09, 6.10, 27.10, 18.11), said viimaste jooksuotstega otsa. Eile 15km keskmise tempoga 5:56, täna lausvihmas ja poris 10km 5:48-ga ilma mingite jälgedeta jalgades panevad uskuma, et jooksusoolikas on kahe kuuga arenenud ning üks maraton iga 2-3 nädala tagant ei tapa. Kui muidugi ennast surnuks (loe: katki) ei jookse, vaid asja mõistusega võtan.

Burger-King'is Valencias...........hmmm!

Kõhklused aga jäävad ja just nimelt selles osas, kuidas sinna Valenciasse kohale saada ja kõik vajalik üles leida. Nimelt lendan eeloleval laupäeval Mallorcale sügislaagrisse ning Palma ja Valencia sadamate vahel on olemas laevaühendus. Aga need laevad sõidavad minu jaoks võimalikult ebamugaval kellaajal, Palmast saaks laupäeval 11:30 väljumisega kell 19:30 Valenciasse, aga kas siis veel numbritelk lahti on, seda ei tea ega saa aru ka. Siis oleks vaja üheks ööks vaja mingi ööbimine leida, kus hommikul veidi süüa ka saaks. Peale maratoni saaks veidi suurlinnas hängida ja õhtul kell 22 läheks laevale ning oleks kell 6 esmaspäeva hommikul Palmas tagasi. Paberil on see asi lihtne, aga tegelikkuses?? Väikesed kõhklused on ja jäävad.

Kermo, Indrek, Mark ja mina enne Alkmaar-Valencia mängu...

Ehk siinkohal teen üleskutse! Kas keegi teab kedagi, kes elab või teab kedagi, kes elab Valencias ja saaks-tahaks mind veidi aidata-juhendada. Kus on sadam ja kus on start jne. Olen vaikne ja puhas vanainimene ning palju tüli ei tee! :))

Minu üheksas maraton!

Eile küsisin lugejate arvamust, kas kirjutada enne oma maratonist või Haanja Jala100-st üldiselt. Kuna tänaõhtusel jooksuotsal Pässa raba servas tekkis niikrdihää jooksutunne ja selline kirgastumine, et otsustasin vaatamata enamuse nõudele (teema Haanja Jala100) kirjutada esmalt ikka oma maratonist!!!

Tilk juua ja mõned õpetussõnad avitajatele...

Nagu eelmise postituse viimasel pildil nii sõrmedest kui ka stardinumbrist näha, sai mul laupäeval üheksas maraton purki. Ja vaatamata sellele, et Haanja100 raames peetav klassikalise maratoni distants evis umbes 600 tõusumeetrit ja kulges alates 15-ndast kilomeetrist üsna tümal (porisel või lumisel) rajal, oli see viimane maraton minu jaoks senistest lihtsaim. Ta lõppes siis ära, kui oleks tahtnud joosta veel ja veel.....

Maraton on rõõm ja ..... lõbu! Ausalt!!!!

Aga kui nüüd algusesse tagasi minna, siis esimene maratonist loobumise kõks käis minu peast läbi reede hommikul Haanjas, kui nägin tegelikku lume(loe: raja)seisu. Tol hetkel arvasin, et kuna meil vennaga on nii palju teha nii reedel kui ka laupäeval, siis ilmselt ise sel aastal rajale ei jõua. Samas reedel tehtud õiged otsused (sellest pikemalt järgmises postituses Haanja Jala100-st) andsid mulle nö varuaega ja reedel magama minnes oli kõik OK!

Laupäeval kell 4:45 ärgates tegin oma osalemist silmas pidades strateegiliselt õige otsuse, peale hommikukohvi joomist panin jooksuriided selga - lisaks tavapärasele +5 kraadiga jooksmisele lisasin ülespoole Crafti dressika ja alus(higi)särgi vahele Crafti pesukihi. Panin jooksuriietele laigulised vatid peale ja sõitsin Haanjasse. Öösel oli veel lisaks eelmise öö 15cm-le 5 senti lund juurde tulnud. Tegin kohe ATV-ga ühe ringi peale ja sundisin oma venda veel kahte ringi ATV-ga läbi sõitma. Ise lükkasin samal ajal stardipaigas lund ja paigutasin aedasid. Siis kusagil kell 6:45 käis teine krõks, ok lähen rajale, aga jooksen 1 ringi ja vabandan ennast töökohustustega.... Kui sel hetkel oleks pidanud veel hakkama jooksuriideid selga panema, oleks mul ilmselt rajale minemata jäänud. Õnneks oli starti minekuks vaja vaid kaks asja seljast võtta ja tossud jalga panna! Kell 7:15 saime siis kuidagi stardist minema. Alguses jäin kohe väga lõppu, isegi kepikõndijaid vehkis ees. ATV-ga sisse aetud 2 jälge oli jooksjaid täis ja nii jooksin esimese kilomeetri vaid 6:48-ga. Siis pöörasid maratonijooksjad põhirajalt ära ja suundusid mööda maanteed tagasi Haanjasse. Maanteel ajasin maratoni peagruppi taga ja sain veel enne Haanjat selle pundi ka kätte. Üks mees numbriga üks jäi veel ette, teda ei saanud esimesed 3km keegi kätte!!! :))

Numbrile kohaselt liider....

Peale ajavõtumati ületust jätkas suur maratonigrupp (vist 8-9 jooksjat) koos, päämees oli Meelis Atonen, kelle eestvõttel arutati grupis üsna huvitavaid teemasid, ühesõnaga juttu jätkus kauemaks ja kilomeetrid kulusid kiiresti. Üsna pea hakkasid meile ette jääma ultrakepikõndijad, nendest möödumisega oli veidi probleeme, aga kõik olid õnneks sõbralikud.

Jutu- ja jooksumees!!! Respekt!

Kuna olin tegijamatele maratoonaritele teinud ka nende joostavat maratoni näitavad numbrid, siis oli rajal üsna hea aru saada, kui hullu jooksjaga tegu on! Teise ringi tõusudel läks meie suur punt tükkideks ja kolmandat ringi alustasime kolmekesi, mina, nr1 Juho ja oma 50-ndat jooksnud Joel Tints. Uue ringi esimese kildi peal läks mööda Atonen, kes teatas, et peldikusse on paberit vaja! :) Ja siis ta läks, ise lasime edasi sellises 6:37 tempos. Kuni neljanda ringi viimase kolmandikuni (maratoni 28-s km) jooksime koos Juho ja Joeliga koos, aga siis peale Kurgjärve pauna tõusu jäi tagapool vaikseks. Hüüdsin veel Juhole, et mis juhtus, ta vastas, et mine, tee oma jooksu! Ja ma läksin, eesmärki kui sellist ees ei olnud, aga kuna nii kerge ja hea oli olla, siis lihtsalt jooksin....mingeid ajalisi eesmärke ja mõtteid hakkasin sättima alles viimasel ringil. Kõige naljakam oligi see, et ca 30-35km jooksnuna ei olnud mitte mingit sellist tunnet, et nüüd tulevad need kõige raskemad kilomeetrid. Ma lihtsalt jooksin ja jooksin. Kui mingi 1km enne lõppu möödusin Erkki Vähist ja Kaisa Peikerist ning Erkki soovitas mul viimast ringi nautida, siis vastasin, et tahaks veel joosta, nii hea on!

Finito...

Ja nii see 42,2km möödus, alates kolmandast ringist pidi hakkama veidi jala ette vaatama ja viimasel ringil oli juba täitsa poogen, panin igast mudamülkast otse läbi. Aga usalt, mulle ei meenu, et ma oleks jooksnud maratoni, ma lihtsalt jooksin mingi 6+ ringi kusagil lumises Haanjas.

Hullemad kohad kärasid selliseks mülkaks!

Ma jõin peale igat ringi, sõin pool banaani ja kõik. Kas tõesti on nüüd niipalju jooksutrenni tehtud, et 42,2km möödubki nagu üks veidi pikem tavatrenn???? Kas maraton kui tavainimese jaoks ületamatu-võimatu-olematu on minu jaoks 9 jooksuga muutunud rutiiniks? Ma ei tea, uued maratonid on veel ees. Aga selle aasta plaaniga jõuda oma maratonidega kahekohalise arvu peale on suur probleem. Kuigi panin ennast kirja Stamina korraldatavale DnB Vana-aasta maratonile 16. detsembriks, siis paar päeva peale regamist on selgunud, et olen 14-16.12 Peterburis ja sellest tripist juba ei keeldu. Kahju, et ma ei saa siin jagada, kuhu ma lähen ja mis seal toimub! Vene värk!

Aga kui saaks oma osalust ära anda, siis annaks ära! Ja ootaks infot, kus veel sel aastal saaks maratoni joosta - tahaks 10 kokku saada!!!! Kui midagi ei toimu, korraldaks ise, aeeee maratonihullud!

Pildid: Külli Leola, Hillar Irves

Haanja Jala100 2012

Et paremini selgitada, mis imeloom see Haanja Jala100 on, lingin siia ühe targa lehe ja seal leiduva definitsiooni. Ehk siis laupäeval toimus Haanjas eelkõige ultramaraton, mille pikkuseks oli osaleja valikul 46,67-100km, 6,66km pikkuse sammuga. Lisaks sellele oli kavas ka "sprint" või siis nn "matkadistants" ehk klassikaline 42,195m pikkune maraton.

Osalejad stardi ootel

Kuna tegin ise eelmisel aastal muu korraldamise kõrvalt kah 46,67km ära, siis panin ennast ka selleks aastaks kirja, seekord siis uue asjana kavas olnud maratonile. Senise ultrajooksu uuenduslik lisadistants, puhas maraton, sai kavasse võetud seoses eestimaise maratonibuumiga. Selline sait nagu marathon100.com järjestab jooksuhulle joostud maratonide järgi ning näiteks selle arvestuse esikümnest oli Haanjas 5 meest kohal! Neist 3 jooksid maratoni ja 2 tegid 100 kilomeetrit.

Eesti maratoni grand old man Rein Pärn oma 202. maratonil Haanjas.

Just selle koha peale jäi see postitus seisma ja on seisnud selle koha peal juba kaks päeva, kuna ma ei suuda otsustada, kas kirjutada selle postituse raames Haanja Jala100-st kui jooksusündmusest või siis hoopis kirjutada oma üheksandast maratonist.

9 on tehtud, sel aastal neli!

Ja nii ma teekski siinkohal Pulleritsu ja küsiks, kas tahate lugeda Haanja Jala100st ja selle telgitagustest või minu 9-ndast maratonist?

Fotod: Külli Leola, rohkem pilte siit!

Kergelt uude kümnesse!!!

Ärge hakake kohe nüüd selle pealkirja pärast minu sünniaastat guugeldama, sellel rindel jõuan ma selle aasta lõpuks alles uue kümne poole peale.

See uude kümnesse jõudmine toimus ühel teisel rindel ja seekord on kümnendi läve ületus õnneks negatiivse märgiga. 27. augustil minu sisimas käinud krõks sundis veidi ümber hindama toonast ilmapilti ning seadis paika uued eesmärgid, milledest üks siis täna täitus. Eesmärk saada oma kehakaalu esimeseks numbriks 8 küll nö vilksas täna korraks ekraanil, aga selle kinnistamiseks läheb veel umbes nädalajagu aega. Nimelt mõõdan mina oma kaalu alati hommikuti peale ärkamist ja kui see number 8 seal juba nädalajagu hakkab hommikuti ees olema, on eesmärk lõplikult täidetud. Tänahommikune 90,8 muutus trennijärgselt numbriks 89,4!!! Viimati algas minu kaal numbriga 8 aastal 2006. Siis saavutasin miinimumiks 85,7kg. Aga veel selle aasta 4. jaanuaril oli asi nii!

Pealkirja esimene sõna ei tähenda aga mitte seda, et see uude kümnesse minek kergelt tuli, vaid märgib hoopis minu enesetunnet, et küll on kerge selles uues kümnes olla. Tänagi sai joostud 16 kilomeetrine ring Nõmme kandis, märkimaks minu 2012 aasta Saaremaa jooksu. Ilmselt kohaliku ralli pärast tavapärasest nädalajagu edasi lükatud selle-aastane Saaremaa 3-päeva jooks sõitis sisse Munamäe-Võru jooksule ja kuna ma olen Munamäe jooksul tööl päevajuhina, jääb mul sel aastal Saaremaale sõitmata. See-eest jooksen sel nädalalõpul siin Põhja-Eestis kolme päeva jooksul oma Saaremaa jooksu, ehk siis teen maratoni kolme päevaga. Järgmine tegelik maraton aga juba 27-ndal Haanjas Jala100-l!

Eelmisel sügisel Ohessaare pangal. Foto: Simmo Kikkas

Ah jaa, üks mure on veel - uusi riideid on vaja.... :))

Saaremaa jooksu esimene päev - Kose-Kubija-Kose!
Saaremaa jooksu teine päev - Saka-Ontika-Saka mõisajooks!
Saaremaa jooksu kolmas päev - ümber Nõmme!

Lõunasse nädalaks-kaheks....nüüd sügisel!

Ilmad on ikka nii tuksis, et läheks hää meelega soojemale maale trenni tegema ja puhkama.

Hetkel saadaval üsna soodsa hinnaga lend Palma de Mallorcale (10-24. nov). Koos majutusega kööginurgaga kaheses apartemendis oleks 2-nädalase reisi hinnaks 387 euri. Kolmekesi kolmeses toas oleks hind 355 euri. Lisandub söök, mida saab ise ja odavalt teha!

Ah ja, et mis trenni teha? Jooks, mäkketõus, äkki saab mõne maanteeratta või rulluisud rentida. Ühesõnaga, võimalikult vahelduslik treening soojas kliimas (eelmise aasta temperatuurid samal ajal olid ca 18-24 kraadi)!

Anybody?

Negative split 2 ehk Nipernaadi "linna"maraton!

Disclaimer: käesoleva postituse pealkirja teine pool ja ülalpool olev video ei ole mitte mingi juhul mõeldud virisemisena eilse Tartu Linnamaratoni raja kallal. Lihtsalt alates maratoni 14-ndast kilomeetrist hakkas mind kummitama see Anne Maasiku poolt lauldud lugu ning ma tundusin endale Toomas Nipernaadina, kes küll ei kõnni ega sõida rattaga, vaid jookseb hallil lõpmata teel kesk mitte midagi....
12 kilti praktiliselt üksinda mööda nö külavaheteid, ainsaks sõbraks iga kuue ja veidi peale minuti pärast külas käivad kilomeetri tähised, mis toovad häid sõnumeid, et taas on üks kilt joostud ja kilt vähem minna. Kui ikka jooksu nimi on Linnamaraton, siis võiks rada olla linnas! Tegelikult mulle meeldis kruusal ehk asfaldist veidi pehmemal pinnal jooksmine, aga eilse rajavaliku puhul tundub mulle, et väike Tartu tahtis suurele Tallinnale ära panna ja teha oma maraton ühel ringil, sest 4 korda suurem Tallinn ei suutnud oma suurde linna 42km pikkust rada ära mahutada ja korraldas oma jooksu kahel ringil. Minu isiklik arvamus ürituste korraldajana on see, et kahel ringil maratoni korraldamine on korraldajale odavam ja osalejale sõbralikum, aga see on vaid minu tagasihoidlik arvamus.
Ühesõnaga, ma ei virise ja vingu! Kui järgmisel aastal toimub Tartu Linnamaraton täpselt samal rajal, olen igal juhul stardis, sest kogu üritus jättis üdini positiivse mulje ja meeldis!!!

Stardis koos olümplasega.... :))))

Aga nagu eelmise postituse dilemmast võis välja lugeda, polnud ma eelmisel nädalal endas ja oma osalemises üldsegi kindel. Neljapäeval sai küll ennast stardikasse möllitud, aga reede õhtul hakkasid igasugused asjad (põlved, selg, hüppeliiges jne) valutama. Kui hommikul sai kell 6 Võrus ärgatud ja akna taga ladistas veel korralikult vihma ka, siis kell pool seitse olin juba peaaegu murdumas. Ainult eelmisesse blogipostitusse ja FB-sse lisatud kommentaarid sundisid mind teki alt välja tulema ja suunda Tartu poole võtma.

Stardis otsisin 4:30 tempomeistrit, aga ei leidnud?!? Stardist läksin minema koos Hannes Viherpuuga ja pidevalt tundus endale, et lähen liiga kiiresti. Endomondo muidugi unustasin käima panna, alles Ahju juures tuli see meelde. Ja kui siis kusagil Siili tänaval tuligi taskust esimene kraaksatus, mis kinnitas minu arvamust, et tempo oli liiga kiire, ca 6min/km. Lasin kohe sammu lõdvaks, Hannes hakkas eest libisema. Tiksusin vaikselt edasi, 4:30 grupp paarsada meetrit tagapool. Enne suurele sillale minekut suutsin rajalt eksida ja otse panna. Seal tegi rada väikse parempauna, aga mulle tundus, et läheb otse sillale. Lisaks ei öelnud minu teed takistama pidanud sõdur sõnakestki, seisis käed taskus ja vaatas, kuidas jooksja valesti läheb. Sõdur pole süüdi, süüdi on see, kes talle käsu andmata jättis. Pöördusin tagasi õigele rajale ja olingi 4:30 grupis. 100m grupis jooksmist ja läksin oma teed, kuidagi ei sobinud seekord see grupp minu rütmiga. Peale silda külastasin enne Eedeni TP-d minu jaoks juba naljakalt kohustuslikku 10km peldikut ning peale peldikut kahtede pükste nööridega pusimine võttis niipalju aega, et 4:30 grupp oli veel vaevalt näha. Kuna ma nii kehva ajaga ei taht lõpetada, siis jooksin gruppi tagasi. Oli see nüüd õige tegu või mitte, aga tagaajamise tempo oli 5:50/km. Taas grupis joostes tõdesin taas, et see grupp ei ole minu jaoks ja enne Annelinna läksin oma teed. Ja siis tulid need Nipernaadi kilomeetrid, kus sai mööda joostud mitmest tuttavast tegelasest, kes olid vist äkki liig kiiresti alustanud.

Meelis Atoneni muusa...kes küll oli seekord kiirem...
Kes selg ees seal vastu tuleb?
Kas trassil võidelda veel juleb?
Distantsiks tal on ultra,
see on meie Contra.
M. Atonen

Tagasi Luunja poole pöörates oli tuul vastu, kamandasin sõbrad oma varju ja asusin tuult murdma. Poolmaratoni vaheaeg tuli sama, mis 4 nädalat tagasi SEB maratonil, ehk 2:13. Tol hetkel veel ei uskunud, et suudan teise poole niipalju kiiremini joosta, et tuleks uus maratoni isiklik (päälinnas jäi sellest 28 sekki puudu). Aga peale Ihaste poole pööramist tõstsin ilma tahtmata tempot! Katrin Eks, kellega olin viimased 10km suht lähestikku jooksnud, jäi maha. Endomondost on see tempotõus üsna hästi välja loetav. Sisemine hääl küll ütles, et äkki on veidi vara, aga üldine tunne oli nii hea, et lasin edasi. Meeleolu tõstis veel see, et peale Eedeni 10km TP-d ja tegelikult kuni Raekoja platsini möödus minust ainult üks jooksja, ega see oli mingi UFO, sest ta ilmus kusagil Ihaste teel (ca 29km) ei kusagilt ja kadus kiiresti silmist. Äkki mingi starti hilineja? Aga kõik ülejäänud jooksid minust mööda suunaga selg ees!!!

Toomemäe tõusul, joostes!!!

Tagasi linna jõudes hakkas kuum, sain kindad anda Täpi kätte, kes need finiši toimetas. Tegelikult see raja lõpuosa Eedenist alates oli väga vinge - sildade alused, kergliiklusteed, jõeäärsed porised rajad, Toomemägi jne. Seda jookseks või mitu korda. Viimastel kilomeetritel tuli ikka palju tegelasi selg ees vastu, mõni üritas ka minu 6:00 tempos püsida, aga maha jäid nad ikka. Lobamokk-Soonets, ehk 35km TP pealik ütles veel, et Ivar, nüüd hakkab maraton. Vastasin, et tunne on nii kuradi hea, et lähen sama hooga lõpuni. Ja läksin, Toomemäe tõusu kilomeeter läks joostes tavapärase 6:00 asemel küll 6:11-ga, aga see oli ka ainus pidurdav faktor. Korraks käis üleval Toomemäel peast läbi mõte 4:20 piiri alistamisest, aga Vallikraavist allatulek tõmbas sellele kriipsu, 20km minu jaoks liiga kiiret tempot olid jalad pehmeks teinud. Minu kaheksanda maratoni finišijoon Raekoja platsil tuli siis ajaga 4:21:43, mis tähendas uut isiklikku rekordit ja raja teise poole läbimist 2:07:40-ga, ehk siis korralik Negative Split taas!!!

100m to go!!!

Mis ma oskan lõpetuseks öelda? Aitäh kõigile kannustajatele, nii siin blogis, FB-s kui rajal! Eneseusk sa taas korraliku lisapagasi, järgmisel, aga miks mitte veel sel hooajal tahaks juba seda 4h piiri rünnata. Eile veel ei julgenud, nüüd takkajärgi võib ju tark olla ja öelda, et pmst oleks see võimalik olnud! Aga siis oleks ennast sodiks ka jooksnud. Eilne maraton möödus lihasesõbralikult, sest eile kell 20:00 tegime koos sõber Augustiga (tema aeg oli 3:15:20) tema saunas peale teist leili prooviks mõned kükid. Ja andis teha küll, vaatamata sellele, et põrand polnud peeglist! :)))) Selle pommiga ka lõpetaks...........

Fotod: dr Leho Rips

Minu dilemma...

....seisneb küsimuses, kas minna laupäeval Tartusse maratoni jooksma või mitte???

Miks ma peaksin minema:
- seadsin endale eesmärgi 2012. aasta lõpuks 10 läbitud maratoni kirja saada, seitse on hetkel purgis
- rääkisin kunagi 4-5 aastat tagasi Kelgule (mitte see komissar, vaid KTM (Klubi Tartu Maraton) päälik), et aeg on see jõhkralt vale nime all peetav kevadine jooks Otepäält Elvasse pikemaks teha. Kelk vastas, et rahvas pole veel valmis. Nüüd, peale SEB maratoni edu 2011 aastal (üle 1000 kodumaise maratoniläbija) on rahvas äkki valmis saanud ja Kelk nö viimasel sekundil rongile hüpanuna ka maratoni korraldamas. Ehk siis, kuna ma ise seda maratoni Kelgule peale ajasin, oleks ju minust viisakas ka ise esimesel korral kohal olla
- üle-eelmisel nädalal tehtud jooksutrennid olid paljulubavad, tegin enda kohta ikka hirmkiire (5:28) tempoga 10-kilomeetrise jooksu, mis ei jätnud jalgadesse mingit jälge, ehk siis viimaste nädalate töö oma kehakaaluga ja plaanipäraselt korralik treenimine hakkas juba vilju kandma

Miks ma ei peaks minema:
- üks vääramatu jõud nimega Haanja100 tuleb ja keerab vaatamata iga-aastastele lubadustele kõik selleks vajalik varakult valmis teha ning ära organiseerida ikka selle H100-eelse nädala nii kuradi pea peale, et alati jääb üks päev puudu ja trenni sel nädalal lihtsalt ei jõua. Nii läks ka seekord, vaatamata sellele, et isegi trenniplaan oli paika pandud. First things first, ehk tähtis oli see Haanja100 ära korraldada ning oma ambitsioonid unustada
- ei tahaks enam ühelgi tulevasel maratonil kõndida, aga see ligi 10-päevane auk treeningutes ilmselt viib taas selleni, et kusagil 30-nda kildi peal hakkab tee ees püsti tõusma. Viimasest, SEB maratonist jäi ikka nii hea maitse suhu, et ei tahaks seda ebaõnnestumisega rikkuda
- pole ammu kodus käinud, nüüd peaks selle Tartu Linnamaratoni pärast taas kodusõitu 4-5 päeva võrra edasi lükkama

Kindlasti on neid plusse-miinuseid veel, aga mis ma siis ikkagi teen? Jooksen ei jookse? Andke nõu!!!

Sulelised-karvased ja Tõnuke H100 esireas

Ainsalu, Taaramäe, Karu, Jõeäär, Nisu, Hassinen, Ever.....

Vuelta etapivõitja H100 logo all, olen rahul!!!

Fotod: Külli Leola, vaata veel Haanja100 pilte siit!

Negative split ehk maratoni ABC!

Pealkirja seletuseni jõuan jutu käigus, aga tahan seekord alustada veidi kaugemalt. Neli nädalat tagasi olin Kopenhaageni Ironman'i jooksus üks hunnik pussu! Esimesed 15km suutsin kuidagimoodi vaheldumisi kõndides ja joostes liikuda, aga peale 15km märki asusin kõndima ja tegin seda peaaegu lõpuni. Viimane 200m sai kaamerate ees siiski joostud. Peale seda maratoni (aeg 5:37:24) jäi ikka väga paha maik suhu. Lisaks sai tuksi keeratud ka hea Ironman'i algus.

Vist veel jooksen sääl Kopenhaagenis...

Kopile järgnenud kaks nädalat läksid kuidagi vindudes ja põdedes, tegin vaid kaks rattasõitu, sõin palju ja valesid roogasid ning manustasin liiga palju kesvamärga. Takkajärgi tark olles olen enda peale ikka hirmus vihane selle maha molutatud kahe nädala eest. Vihane seepärast, et lükkasin kogu aeg seda SEB Tallinna jooksumaratoniks valmistuma hakkamist edasi. Õnneks käis 27. augusti hommikul see vajalik krõks ära ja alustasin projektiga "Kahe nädalaga maratoonariks"!

See projekt seisnes õigetes treeningutes, õiges toitumises ja vaenlaste väljatõrjumises. Vaenlasteks olid antud olukorras siis liigne kaal ja seda põhjustavad ained. Ehk siis maakeeli öeldes, läksin dieedile, loobusin õllest ja sinna juurdekäivast ning hakkasin trenni tegema. Esimese nädalaga kogunes 19,5 treeningtundi. Tundub küll palju, aga mul oli vaja Haanja100 rada läbi sõita ja see võttis aega 9,5h. Muu treening oli hommikune jooks ja õhtune kerimine maanteel madala (loe: rasvapõletava) pulsiga. Asi toimis, 27.08-8.09 sai maha võetud ligi 5 kilo ja joostud ligi 40km. Vaim ja keha olid Tallinna maratoniks valmis!!!

Täna hommikul sõitsin rattaga Nõmmelt stardipaika, selline hea triatloniteemaline soojendus. Kohapeal oli suur dilemma, kas panna selga pikk või lühike vorm, aga õnneks otsustasin vaatamata kõledale hommikule lühikese kasuks (teisele ringile minnes näitas Hobujaama termomeeter juba 17 soojakraadi). Stardis asusin kohe 4:30 pacemakeri ehk Meelis Atoneni punti ja see oli õige otsus. Oma 83-ndat maratoni jooksnud Meelis teadis täpselt, millise tempoga alustada, kuna juua, kuna juurde panna jaa nii edasi. Mereäärsetel tuulistel lõikudel kamandati grupp tihedalt kokku, nii oli kõigil kergem joosta. Peale igat toidupunkti oodati grupp järgi ja mindi kindla tempoga edasi. Kõik see lõigi võimaluse teha see maraton pealkirjas välja toodud negatiivse splitiga, ehk siis joosta maratoni teine pool kiiremini kui esimene. Mul oli täna esimese poole ajaks 2:13:24 ja teise poole ajaks tuli 2:11:12. Eriti meeldivaks teeb selle vaatepildi protokollis minust kaks rida tagapool olev tegelane, kes suutis esimese poole joosta minust lausa 20 minutit kiiremini, aga lõpuprotokollis on ta minust tagapool. Alates 30-nda kilomeetri märgist kuni lõpuni sai võetud 131 skalpi ehk siis liiga kiiresti alustanut. Poole maa pealt lõpuni tuli veel 49 skalpi lisaks. Ehk siis 180 minust poolel maal ees olnud jooksjat alustasid minuga võrreldes liiga kiiresti.

Kusagil Pirta TP-s, foto Janar Vabarna!

Ja veel, see oli minu teine maraton, mille läbisin algusest lõpuni joostes, ilma füüsise või vaimse tasandi nõrkusest tulenevate kõnnipausideta. Selle üle on tegelikult kõige rohkem hea meel. Lisaks jäi maratonijooksu isiklik rekord vaid 28 sekundi kaugusele.......

Palju on veel teha, et saada paremaks. Loodan, et tänane positiivne emotsioon kestab kaua ja järgmisel maratoni- ja ironmani hooajal olen tugevam, peenem, kiirem ja nii edasi!!!

Ahjaa, mis kuradi maratoni ABC? Vaadake seda linki, vaadake tänast lõpuprotokolli ja te saate ise ka aru!!

Iga sõna on liigne....

8 päeva on möödas, vaatan seda muuvit kolmandat korda, sipelgad jooksevad mööda keha ja tahaks kohe veel!

Kurat, ülihää võistlus oli!!!

Suur Jalutuskäik ehk KMD Challenge Copenhagen.

Dead man walking?

Elu teine raudmehe triatlon sai siis läinud pühapäeval tehtuks. Kõik ei läinud küll nii, nagu ma seda eelmise aasta septembris ennast sellele katsumusele kirja pannes plaanisin. Sellest ka selle postituse pealkiri, sest ette antud 42,2 kilomeetri pikkusest jooksumaast suutsin ma erinevatel põhjustel (peapõhjus on tegelikult siin) jooksusammul läbida ca 15-16km. Ülejäänud 27km möödus kõndides, mis oli paljude imestavate taanlaste jaoks ikka mõistetamatult kiire (unbelievably fast walking) edasiliikumise moodus. Nojah, liikudes 100% kõndides tempoga 8-9 min/km panin mõnele uskumatult aeglasele jooksjale ikka särgi püksi küll....

Võitja Aaron Farlow (AUS), aeg 8:20:09, Folketingi ees.

Aga jooks jooksuks (loe: kõndimiseks), triatlon koosneb ju kolmest alast. Ja need kaks esimest said tehtud üsnagi korralikult, isegi nii korralikult, et maratonile minnes näitas kahe etapi ja kahe vahetusala koguaeg numbreid 6:46, mis omakorda tähendab seda, et oma nö unelmatepiiri, ehk 11h alistamiseks oleks vaja olnud joosta maraton ajaga 4:14.................

Võitjad võivad, Aaron Farlow ja Jimmy Johnsen

Aga tagasi algusesse. Suur triatlonivõistlus on mitmepäevane üritus, seal ei saa nö Elioni kombel hommikul kohale sõita ja õhtul koju tagasi kimada. Varajane start ja pikk võistluspäev nõuab mitmete toimetuste ärategemist juba eelmisel või üle-eelmisel päeval. Ise sõitsime neljakesi (kaks võistlejat, kaks tugiisikut) kolmapäeva õhtul Tallinnas laevale, et jõuda neljapäeva õhtuks kiviviske kaugusele Taanimaast, ehk siis Rootsi linna Malmösse, kus meie jaoks oli valmis pandud ühetoaline korter. Üllataval kombel mahutas see neli meest koos rataste ja hulgalise kraamiga. Siinkohal tänud Üvele, kui kogu meie majutuse-ülesõitude organiseerijale ja üleskerkinud probleemide lahendajale.

Neljapäeval Malmös tutvumisringil, kaugvaatega Taani sillale.

Giid Üve Malmö skailaini taustal.

Reedel käisime üle silla Kopis stardimaterjalide järel ja vahetusalaga tutvumas. Taani parlamendi juurde platsile oli üles seatud korralik EXPO, kus oli müügil kõikvõimalikku staffi kõikvõimalikelt tootjatelt. Hinnad olid muidugi üsna ümmargused ja suured, ikkagi üks Euroopa kalleimaid pealinnu ja kesklinn kah. Konsumeerisin endale siiski paar energiabatooni, mida juba Otepää TriStaril sai maitstud. Takkajärgi tark olles oleks võinud ilma milletagi kogu Ironman'ile peale minna. TP-de valik oli ikka üle võlli. Peale ujumist jook, esimes rattapunktis võta või kaks pudelit, batoone, geele jne.

Veest väljatuleku ala Amager Strandil.

Reede õhtul sai tehtud kerge treening suunaga Malmöst Taani sillale. Nii uskumatut ratturite vastast respekti autojuhtide poolt pole ma näinud isegi hea liikluskultuuriga Hispaanias. Enne iga rattateest ülesõitu jääb auto nö igaks-juhuks seisma, et veenduda, ega mõnda ratturit 100m kaugusel pole ristmikule lähenemas. Meil siin vaid bussiridasid maha joonistavate poliit-pupsikute mõttemaailma ilmselt ratas kui sõiduauto alternatiiv veel ei mahu. Iga kortermaja ees pargib kümneid-ja-kümneid rattaid, iga suurema tänava ääres on eraldi rattatee ja kõnnitee, ratturite liiklust reguleerivad ratturite foorid jne jne jne. Dreamland...

Püssiga Öresundi silla man.

Laupäeval oli kella 17 ja 18:30 vahel T1-te ära viia ratas, kiiver ja run-bag ehk jooksutarvikute kott. Sõitsime taas üle silla ja läbi tunneli. Amager Strandi ehk kunstlikult tekitatud merelahte või siis laguuni oli maha märgitud ujumistrass ja kaldale ehitatud vahetusala, mis oli ikka tõeliselt suur, lausa nii suur, et pühapäeval võisteldes kulus veest väljatuleku koha ja rattale mineku koha puhtaks läbimiseks ca 4 minutit, sinna juurde veel riietumise 4 minutit. Rattakohad leitud, lasime kõrvetava päikese tõttu mõne ati kummidest välja, panime kiivrid paika ja sõitsime Malmösse tagasi mandrazheerima.

T1, rattakoht nr 1107

Pasta-pasta-pasta ja magamiseüritus, mis eriti ei õnnestunud. Vahest 2 tundi tuligi tegelikku magamist, sest kell 3:45 oli äratus, pakkimine-närvilisus-mittesöömine jne. Kell 5:16 saime minema ja kella kuue ajal hakkasime koos tuhandete palveränduritega stardiala poole liikuma.

Highway to hell??

Kell 7 kõmatas kahur, profid läksid teele. Kell 7:05 läksid naised ja hakkasin vaikselt kalipsot selga seadma. Vaatasin veel imestusega enda vastas istuvaid tegelasi, kes mingit möksi oma kaela peale määrisid. Ise panin kreemi vaid strateegilisse kohta ja kaenla alla. Kalipso seljas, läksin supporttiimi juurde, et nad mul luku tagant paika sätiksid, aga siin tegin valusa vea. Ingemar ei teadnud täpselt, kuidas see lukk peab seal taga kinni olema ja kuidagi poole vinna peale see asi jäigi. Kuigi käisin enne starti teisel pool laguuni ennast vette kastmas, ei saanud ma ka siis aru, et midagi oleks valesti.

Naeru ei jätkunud kauaks...

Stardist pandi ikka ilge lauluga minema, hoidsin ennast tagasi, et kohe käsi kinni ei kakuks. Peale esimest poid sai nagu ujuma hakatud, kui käed tundusid kuidagi rasked ja veidi jahe oli ka. Sain aru, et kalipso ei ole korralikult kinni ja kukla tagant tulvab vett sisse. Proovisin seda sättida, aga kohe ujusid hordid selga ja ilma jalgadealuse pidepunktita lukku paika ei saanud. Kui ma kusagil 700m peal lõpuks luku kuidagi kinni sain, oli lahtine kaelus koostöös mereveega tugevasti mu kaela raspeldanud, iga ujumisliigutus tegi valu. 1,5km peal tõmbasin paremale kaldale välja ja jalad põhjas sain lõpuks kinnituse õigesti paika ning lõpuks ujuma hakata. Aeg oli aga kulunud ja nahk raisus. Ilmselt sinna läkski see lootus ujuda Ironmani swim alla ühe tunni... kahju!

21 tundi peale lõpetamist ja....

.... täna hommikul!

Veest välja, hulga kreemi kaelale (põrguvalus), riided selga ja rattale. Selle osaga võistlusest olen ma kõige rohkem rahul, aeg 5:32:20 (ajaliselt kiirem kui jooks?!?), tempo ülistabiilne (erinevate ajavõtupunktide punktide vahelised keskmised kilomeetri läbimise ajad on vahemikus 1.50-1.52 ehk siis keskmine kiirus 32,42-32,82km/h). Rattast veel niipalju, et kuigi Taani on veel lamedam maa kui Eesti, suutsid korraldajad 180km pikkuse distantsi kohta välja võluda lausa 695 tõusumeetrit. Kaks korda võetud raja suurima tõusu peal võisid osalejad kogeda tõelist tuurdefraansi mäefiniši tunnet - tuhanded pealtvaatajad väga häälekalt kaasa elamas igale võistlejale.

Geels Bakken - raja suurim tõus.

Nojah, ja jooksust või siis pigem kiiresammulisest jalutukäigust sai juba räägitud. 6km enne lõppu sai mu eelmise aasta Ironman'i aeg täis, aga samas suutsin vaatamata olematule jooksulihasele (30km jooksu sel aastal enne Taanit) läbida maratoni ajaga 5:37.24, mis lubas koguajas lõpetada lausa 3 tundi enne ametlikku kontrollaega, ehk kella 23.00-i. Teise Ironman'i lõpuaeg tuli mul siis 12:32:24. Niipaljukest veel, et jooksin esimest korda maratoni nö suures linnas, kus iga suvaline möödakäija, isegi Jaapani turist, elab sulle häälekalt kaasa, sunnib sind edasi pingutama ja mitte alla andma. Sellise suhtumise ja avatuseni on näiteks meil, nõukaajast tulnud eestlastel, ikka pikk-pikk maa minna. Tulevastele raudmehe hakatistele aga soovitan - tehke enne kodus (Keilas) proov ära, et saaksite minna elu emotsiooni saama kusagile suurele triatlonile. Selleks kulunud raha (mul suurusjärgus üle 1000 euro) on piisk meres selle emotsiooni eest, mida te seal saate. Olen juba järgmisel suvel valmis suunduma kuhu iganes Ironman'ile - üks "Raudmehe Triatlon" aastas on piisav väljakutse sellele jamale, millesse suurem osa eestlasi sureb, ehk siis südame veresoonkonna haigused!!!!!

Eesti koondus peale lõpetamist...

Ja veel, üllatavalt palju naisi oli Kopenhaagenis seda võistlust tegemas ja kuidas neile kaasa elati!!! Kokku lõpetas võistluse 169 naist ja neist tervelt 112 tegid mulle tuule alla!!!! Eesti naistel on valehäbi matmiseks veel pikk-pikk maa minna....

Cristina Conzalez, Venezuela, 12:47.31

Lõpetuseks veidi tehnilist juttu ja seda just nimelt sama ala tegijatele. Toitumise koha pealt möödus see Ironman küll kuidagi säästurezhiimil. Peale ujumist jõin pool topsi High5 jooki, rattasõidu ajal sain hakkama 4x0,75 pudeliga, millest 3 olid oma Dexali mustsõstrajook ja üks punktist võetud vesi. Sõin ära ühe High5 banana energiabatooni (koogi) ja sain raja äärest supporti käest oma klassikalise sändvitši - kaks viilu saib'a,  seal vahel vaap merevaiku, 6 viilu kanasinki ja 6 viilu gouda juustu. Igatahes möödasõitjad neelatasid kadedusest. Jooksu ajal sõin pool banaani, kaks viilu õuna ja jõin ohjeldamatult coca-colat, no umbes 3-4 litra läks küll sisse. Ja see oligi kõik.

Proovin siia istutada ka ühe huvitava tabeli, kes oskab lugeda, saab aru:

Link tabelile, kus on toodud ajavõtupunktide kohad, ajad, kiirused, tempod ja muu. Hää töövahend algajale raudmehele!

Uute kohtumisteni!!!

12 tundi stardini!

Istume Malmös ühetoalises korteris ja mandrazheerime. Mina mitte eriti, sest üks säärane ettevõtmine, nagu meid homme ees ootab, on mul juba läbitud ja minu suur mandross jääb aasta tagusesse aega. Teine mees, Kermo, võtab asja vist rohkem südamesse, aga see selleks.

Homme kell 5 sõidame üle selle silla starti...

Aga kõigest järjest:

Eelmisel pühapäeval tegin Nuustakul Tristari võistlust. Võrreldes eelmise aastaga (loe teemakohast postitust siit) võtsin sel aastal asja ikka väga kergelt, sest siiani on valusalt meeles eelmise aasta jalavalu veel nädal peale TriStar111 triatloni. 111km aeg oli küll kokku 13 minutit aeglasem kui eelmisel aastal, aga kuna vahetasin kohe peale rattale istumist esikummi, siis tegelikult tegin selle läbi ainult 9 minutit aeglasemalt, mis hetke vormi ja enda valusat tagasihoidmist ning rajal nö naljategemist on ikka väga OK tulemus. Tegelikult tahaks selleaastasest TriStarist kohe pikema postituse teha, äkki leian selleks veidi hiljem aega. Postituse teemaks oleks siis, et kuidas TriStari mõistusega teha....mõlematpidine kogemus on mul nüüd olemas.

White men can't jump???

Juba kolmapäeva õhtul läksime laevale, et suunduda Kopenhaageni poole KMD Challenge nimelisele võistlusele, kus soojenduseks ujutakse kunstlikus merelahes ehk Amagerstrandis üks suur ring ehk 3,8km. Kokku tuleb ujuda kuus korda kolme silla alt läbi. Sillad olevat pilgeni täis pealtvaatajaid ja ilmselt üldse on kaasaleamist siin rohkem kui eelmisel aastal Keilas :))

Tšainikute vahetusala, numbrid 1020-1400

Edasi järgneb 180km rattasõitu ilusas Kopenhaageni ümbruses. Rajal olevat ka mõni tõus ja raja kõrgeim punkt pidavat olema lausa 70 meetri kõrgusel? Aga kuna ratast on sel aastal sõidetud lausa niipalju kui 4300 kilomeetrit, siis selle viie-ja-pooletunnise rattasõidu pärast ma üldse ei põe. Lisaks on mul homseks sõiduriistaks sihuke püss, millisega pole ma veel kunagi sõitnud - spetsiaal TT-ratas koos 60mm-ste karboonaerojooksude ja eriti kiirete Schwalbe Ultremo kummidega.

Merida Warp4 Dalkia six-zero jooksudega.

Mis aga ootab mind ees 7 tundi peale starti, ehk siis umbes kell 14:35, sellest ei taha kohe mitte rääkidagi. Seda siis seepärast, et selle aasta jooksukilometraazh on kokku lausa 30 kilomeetrit. Eelmisel pühapäeval sain Pühajärvel selle 10 kilomeetriga kuidagi hakkama, aga 42,2 on ikka midagi muud. Õnneks on mul peale rattasõitu vist elu raskeima jooksumaratoni läbimiseks aega tervelt 8 ja pool tundi, ehk siis ilmselt ootab mind homme ees pikk ja vaatamisväärsusi täis jalutuskäik õhtuses Kopenhaagenis. Rada möödub neli korda väikesest merineitsist, möödub neli korda Taani kuninganna akende alt ja finišeerub raekoja platsil. Kokkuvõttes ma eriti ei põe, kindlasti saab homne jooks lõbusam olema, kui eelmisel aasta Keilas seal ladude taga silkamine!

Köögitoimkonnas....

Hetkel aga teeme viimast pastahunnikut, et homme oleks rajal midagi seedida...

 

Palju edu mulle teie kõigi poolt, loodan homme selle jama lõpuni teha ja eluga pääseda!!!

Vastutuulega Võrust Viljandi...

... ja muidugi jalgrattaga, sest muidu ei peaks pealkirjas olema viidet vastutuulele või miks muidu sellest linnast-linna sõitmisest ikka kirjutada.

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, ca kell 10:30

Aga see reedene rattasõit on ilmselt nö heaks põhjuseks, et nokk taas lahti teha. Liiga palju on juba blogimispausi peetud ja endale pidevalt uusi lubadusi antud... Niiet räägiks selle reedese sõidu lahti ja siis juba kõigest muust.

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, kell 12:00:05

Asi oli siis nimelt selles, et kuidagi oli reedel vaja koos jalgrattaga (minu buss on remondis) Tallinna saada. Liinibussidega on nii, et kui satub hea bussijuht, siis võtab ratta peale, aga kunagi ei tea. Järele jäi rongivariant - lähim jaam Võrule on Tartu. Kuna aga pidin reedel kindlasti enne 16:00 Nõmmel olema, siis päevane Tartu rong ei sobinud, sest see jõuab liiga hilja kohale. Õigeaegselt jõudnuks Tallinna aga Viljandi rong, kuid Viljandi on Võru suhtes Tartust ca 60km kaugemal. Tehtud-mõeldud, tõmbasin reede hommikul pool kaheksa seljakoti selga ja asusin Viljandisse väntama. Arvestatud oli rahuliku sõidu, ehk 25km/h keskmise kiirusega ja ca poole tunnise varuga kohale jõudmisega. 

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, kell 12:15:05

Kohe linnast välja saades üllatas vastutuul, küll mitte tugev, aga liikumiskiirust ca paari km/h võrra kärpiv. Kui ikka enne Kanepit hakkas keskmine alla 25 vajuma, keerasin veidi punni peale. Aga ega enne Otepääd keskmist kõrgemale ei saanudki, sest tuulele lisandus tõus - pluss 100 meetrit ülespoole. Korraks tekkis juba hirm, et pean hakkama rongile jõudmiseks võistlustempot arendama, aga hirm kadus kiiresti kui peale Rõngut Pikasilla poole sõites keeras kuni Väikese Emajõe suudmeni tuulekese poolviltu taha ja kerisin keskmise kergelt 26,8 peale. Mustlas, 102km peal, tegin söögipausi, ostsin poest 2 banaani ja pudeli RC-d. Korraks käis enne Viljandit ketserlik mõte peast läbi, et prooviks Kõrgemäe tõusu, aga õnneks loobusin, sest isegi tavatõusust üles jõudes lõi reites veidi haamerdama. Vaksali tänavast rongile, 6 eurot ja olin kell 15:35 Liiva jaamas, sealt kodu vaid 1,5km. Kokku sai sõidetud siis 132km, aega läks 5:04 ja keskmine kiirus lõpuks 26,0km/h.

Kolmanda koha heitlus, numbrite järgi õiged mehed aktsioonis.

Aga koos rattaga oli Tallinna vaja jõuda seetõttu, et tahtsin laupäeval osaleda selle aasta esimesel brevetil - 200km pikkusel sõidul. Tervet brevetit ma muidugi kodustel põhjustel teha ei saanud, aga talitasin õpetaja Lauri sõnade järgi - tegin pool, aga korralikult. Eilne sõit siis 103km ja kesmine 30,7km/h! Kui siia ritta lisada veel neljapäeva õhtune Võru-Vastseliina-Kapera-Haanja-Võru sõit, siis tahaks nii väga öelda, et olen taas ree peal, ikka selleks, et 12. augustil Kopenhaagenis valmis olla. Valmis teistkordseks raudmeheks saamiseks.

Inglid kesapõllul, ehk saunamaa.ee/Rõuge vald TP

Nagu need kolm viimast sõitu näitavad, siis vaatamata tõsistele aukudele ettevalmistusperioodil on üldine foon hea. Ja seda põhja on nüüd vaja lihvima hakata. Edu mulle!!!

Kuus meest poodiumil, Caspari pojast rääkimata...

Veidi arve ja statistikat:

Selle aasta trennipausid - 13 päeva, 7 päeva, 2x5 päeva, 6x4 päeva, pluss veel 32 päeva.
2012 aastast on möödas 169 päeva (neist minul 83 trennipäeva ja 86 puhkepäeva) - kokku 253h trenni, keskmine päev ca 1,5h, tegelik trennipäeva keskmine 3:05!!!
MNT - 2348km

MTB - 765km

Suusk - 857km
Ujumine - 29,2km (viimane veekatsumine 22. veebruar....)

Jooks - 12,7km (mõttepaus.......)

Fotod: ProShop Rõuge rattamaratoni galeriidest, aitähh fotode tegijale!