Neljapäev, 30. jaanuar 2020

Nullist seitsmekümneni alla seitsme tunni....

... ehk siis harkisjalu stiili suusaõpe Naisteorus!

Siia-sinna piki Naisteoru põhja, jõgi pidevalt kõrval kohisemas...
Nüüd, kus oleme ETV vahendusel kuulnud kuulsate seiklustest ja lugenud onlainist teiste kuulsate "seiklustest", oleks paslik ise jutupliiats kätte võtta ja lihtsale inimesele maakeeli selgeks teha, mis imeloom see Marcialonga on, et läinud nädalavahetusel sinna lausa ca 160 eestimaalast oma palverännaku ette võtsid!
Pilt on illustratiivne ning ei kajasta asjade tegelikku seisu......
Jah, kui eestlased ei löö kvaliteediga, siis vaatamata oma väiksele rahvaarvule löövad nad massiga, olles selle aasta Alpide piirkonna suurimal suusamaratonil osalejate arvu poolest korraldajariigi ja kolme põhjamaa järel üllataval viiendal kohal, eespool kohalikke naabreid austerlasi, sakslasi, prantslasi, šveistlasi. Üllatavalt kohtasin ise aga rajal vaidi paari kaasmaalast ja ka pärast finišit Cavalese linna peal ei olnud neid eriti palju näha, aga noh start oli venitatud tunni aja peale ja rahvast oli kokku üle 10000, eks see vähene eestlaste nägemise protsent ka sellest johtu.
Cavalese pildistatuna meie elupaigast Caranost ca 200m kõrgemalt.
Aga asja juurde! Sinna-tagasi reis oli lihtne - Võru-Riia oma autos, sealt Münchenisse läti lennukiga, edasi ca 350km rendiautoga Cavalesesse, kohapeal sai liigutud korraldaja transpordiga ja peale maratoni sama teed tagasi - 3,5 päeva ja käidud - lisaks sai tutvutud ka mitmete tee peale jäänud vaatamisväärsustega, nagu 1800m kõrgused kurud, eesti "murdmaasuusahukukohamälestuskivi" Seefeldis, mõned kuulsad suusahüppemäed ja Müncheni lähedal asuv õllepood...
Julgustükk: sini-must-valgena Seefeldis....
47. korda peetud Marcialonga on üldjuhul selline maraton, mis ära ei jää (seni 3 juhust 1975 ja 1989-90) ning äärmiste olude puhul toimub lühendatud, 57-kilomeetrise versioonina (samuti 3 juhust 2007, 2015 ja 2017), seetõttu on sellele maratonile enda ca pool aastat ette kirjapanemine üsna lollikindel variant, et seal suusatada saab! Sai ka sel aastal, kuigi loodusliku lume piir algas mägedes seal kusagil 1300 meetri peal, olid korraldajad "itaaliapärase korralikkusega" suutnud ka lumepiirist madalamale ette valmistada "suusaraja laadse" toote!
Veel üks ilupilt, Garmisch-Partenkirchen, tagasiteel koju.
Pealkirja juurde naastes pean möönma, et kuna erialane ettevalmistus - ehk suusatamine lumel - jäi sel aastal enne maratoni tegemata, siis seda suuremat rõhku tuli pöörata tehniliste abivahendite parimale võimalikule ärakasutamisele, et selle hooaja esimesed 70 suusakilomeetrit ei kujuneks enesetapuks (loe: laen ühe "tuntud suusamehe" hiljutisest sõnavõtust)! Ehk siis, sajaprotsendiline pühendumine suuskade määrimisele, kompenseerimaks puudulikku kehalist ettevalmistust! Igatahes! Lisaks veel toitumine ja vedelike tarbimine, kompenseerimaks palavas alpi-ilmas toimuvat energiakadu ja ülekuumenemist! Etteruttavalt võib öelda, et suuskade määrimine läks täkke, kasutasin ära ühe kahest kaasasolnud pidamismäärdest ja see toimis! Ka seest määrimine läks täkke, nälga ei jäänud, hädal ei käinud!
Määrdemehe valikud.....
26. jaanuari hommikul olid 20000 suuska Moenas valmis tarbima korraldjate poolt alpiaasadele ja linnakeste tänavatele laiali laotatud "suusaraja laadset" toodet! Start anti ca 300-400 suusataja suuruste lainetena, miskisel suvalisel hetkel peale käsklust "Andiamo", jooksin oma aedikust välja, panin suusad alla ja kukkusin uhama, umbes 600m, siis sai paar minutit ühe koha peal seistud, kuni suusasasipundar suutis hakata kahes käärireas esimest tõusu võtma. Siis sai veidi lükatud, kuni esimeses külas tuli seista vist lausa 8 minutit, kuni kohalikud ja ka Skandinaavia suusaässad julgesid ühekaupa alla sõita mäest, mille kohta isegi silemaa eestlane ei julgeks küngas öelda. Aga ka seal kukuti ja tropiti ja tehti igasugu suusakaugeid liigutusi. Eelnev stsenaarium kordus iga väikseimagi laskumise juures, niipalju kui neid esimese, 300m ülespoole viiva ja 18km pikkuse lõigu peal rajal oli. Esimese poole tunniga olin läbinud 3km, esimese tunniga jõudsin stardist 7,3km kaugusele, edasi oli keskmine kiirus ca 10km/h!!!
Stardiaedikud sombuses Moenas, taamal murdunud mets...
Canazeis, 18km peal, keeras rada allapoole tagasi ja läks kergemaks, või siis ka raskemaks - nimelt suutsin vahelduva sammu ja pidava suusaga ülesmäge üsna edukalt sõita, aga allamäge paaristõukega oli ilmselgeid probleeme, ehk siis viimase 2,5 kuu jooksul läbitud ca 800 jooksukilomeetrit ei ole suutnud grammivõrragi treenida allamäge suusamaratonide jaoks nii vajalikku paaristõuget, õigemini siis selle tõuke jaoks vajalikke lihaseid! Rada kulges pidevalt allapoole, samas oli ka paar korralikku küngast tee peal, mis oma korda tekitas nendele küngastele järgnevate laskumiste tõttu korralikud seismise ja suusatammumise sabad. Laskumiste alguses olid valves kohalikud suusainstruktorid, kes siis neid värisevate jalgadega "ässasid" ühekaupa ja 5-sek intervalliga laskumisele lubasid - hea paralleel veepargi torudest allalaskmise korraga! Vaatamata piisavale vahele ei sõidetud laskumistest otse alla, vaid hakati kohe sahatama, peale 5000 sahatajat oli laskumise keskel vaid 1,3m laiune renn ja kahel pool renni selle põhjast ca 20-30cm kõrgemad lumevallid. Neid valle pidi mäest alla sõites sai iga laskumisega ca kümnest tegelasest mööda, kellest ilmselt paljud kukkusid, nähes "miskit hullu siledamaameest" nendest 2x kiiremini mäest alla tuiskavat. Õppige suusatama, krt!
Kolesuusatamine suusaraja laadsel tootel Predazzo tänavatel...
Aga käed aina väsisid, lisaks mul hooti esinevale lateraalsele epikondüliidile, hakkasid ka tri- ja biitsepsid kergeid krambihoiatusi andma, sundides edasiliikumise täielikule säästurežiimile. Säästa oli aga vaja, sest igagi vähegi Marcialongaga kursis olev inimene teab, et lõpus tuleb tõus, 3km pikk! Lükkan siinkohal selle legendi veidi ümber, kuna tegelikult hakkab tõus juba 5,6km enne lõppu, peale tagasipööret Molinas. Alguses kerib see tõus sellise kraad-poolteist nurgaga (3,4km ja 40m tõusu) ja alles 2,2km enne lõpujoont läheb ta järsuks, sest algab Cascata - 144m kõrguste vahega tõus Cavalesesse. Mõtlesin seal veidi pidamist juurde panna, aga loobusin, kohati ca 12% nurgaga tõusul pole suurt vahet, kas astud pidava suusaga otse või mittepidavaga kääri, liikumiskiiruse vahe on minimaalne! Marcialonga lõputõusu kohta näeb elavat pilti postituse alguses viidatud Hannes Hermaküla Ringvaate lõigus!
Panen siia ka tegeliku olukorra, see eelmine pilt oli ilus muinasjutt!!!
Üles ma sain, medal anti ja teenisin ka enne starti paika pandud oma hindamisskaala alusel napilt rahuldava hinde! Lõpuaeg 6h56min, 690 tõusumeetrit! Vaatamata sellele, et:
- päike ei paistnud
- rada ei olnud, lumi oli, märg ja imev
- suusakultuur puudub,
soovitan suusahuvilistel kindlasti kunagi Marcialongal osaleda, sest:
- vaated on suurepärased
- saab teada, kui suur on see väike küür või mäenukk Val di Fiemme suusastaadionil, millelt Kiku kunagi Neumannoval eest kullale kihutas
- inimesed raja ääres on innustavad, soojad, lahedad
- alpikellad....
- Peroni, Nastro Azzurro, Moretti.....
- pizza!!!

Tuvikakane finito pilt (rohkem ma neile raha ei anna)!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar