Laupäev, 12. aprill 2014

Laagrist koju, väikse puhkepausiga Varssavis!

"Poolakad on vist Dumas' poindist valesti aru saanud", oli mu esimene mõte kell 2:00 öösel, peale üheksatteist järjestikust tundi rooli taga, kusagil Varssavi keskäärelinnas autost välja ronides. Sest sõber Aare poolt kinnipandud hotell kandis minu lemmikmusketäri Aramise nime, aga öises Varssavis temanimelist hotelli otsides nägime kauguses säramas vaid Atos'e ja Portos'e (poolapärane kirjaviis) tulikirjas nimesid. Aramist ei kusagil? Peale väikest kõhklust suundusin teistega samas seas seisva, Dzingli hotelli meenutava, teistest tunduvalt tagasihoidlikuma kolmanda moodustise suunas, mille ukse ees olevalt harjasmatilt suutsin lõpuks tuvastada Aramise nime. Aga eks ta oligi neist kolmest kõige tagasihoidlikum ja vagam, eriti veel jumalakartlike poolakate arust.
Neljapäeval kell 17:00 Denias - kõik on kojusõiduks valmis.
Veel merest ning poest läbi ning tuld!
32 eelneva tunniga olime oma Hispaania laagri maatiimiga autorataste alla jätnud 2900 kilomeetrit, neist 1700 minu piloodikepi all. Pidin teistest meestest veidi rohkem sõitma, et vähegi vabandada oma laevalt lahkumist 1200km enne kojujõudmist. Sest mul oli üks teine, äärmiselt kaval, plaan ühildada Hispaaniast kojusõit oma järjekordse maratoni jooksmisega. Hetkel on plaan toiminud sinnamaani, et olen koos veel kahe homse jooksjaga Varssavi hotellitoas rinnanumbreid jooksusärkidele kinnitamas, üks kaaslastest mandrazheerimas oma esimese maratoni pärast, mina aga koos teise kogenud tegija Tõnukesega jagamas talle homseks õpetusi. 
Varssavi rahvusstaadionil pasta-paartil...
26. märtsist peale olin Hispaanias laagerdamas - kokku sai ratast sõidetud 1100km, samas joostud vaid 21km!?! Seal lõunas on ennast väga raske jooksma sundida, esiteks lähevad kõik teised iga päev rattaga erinevatele ja huvitavatele teedele, teiseks seal praktiliselt puuduvad pehmema kattega teed ning kolmandaks on sealne kolmekümne kraadi alla ulatuv leitsak jooksmiseks minu jaoks liiga kuum. Rattaga kannatab palavas sõita, sest kiirus annab jahutust, need kaks tehtud jooksuotsa aga lõppesid minu jaoks niivõrd märja nahaga, et rohkem ei tahtnud proovida. Eks homme siin Varssavis ja hiljem külmal kodumaal saab joosta küll ja veel.
Veel üleeile, ca 5 tundi enne ärasõitu Granadella laguunis.
Öelgu siin mõned veel, et pikamaajooks on totter. Kas totter seetõttu, et selle pärast ronitakse kojusõitvast autost keset ööd maha ning jõutakse laagrist koju alles kaks päeva hiljem. Kas totter on see, et selle pärast jäetakse rattalaagris mõned viimased päevad rattaga sõitmata, et jalgu hoida. Ega ta ikka ole totter küll, lihtsalt viinamarjad on nii hapud.....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar