Laupäev, 7. detsember 2013

Kakskümmend!

Ärge nüüd kohe arvake, et ma olen langenud numeroloogia küüsi, sest juba teist postitust järjest on pealkirjaks number - küll sõnadega kirjutatult, kuid ikkagi number. Kui eelmise, vaid ühe pildi ja selle kahesõnalise allkirjaga, postituse pealkirjaks oli rahanumber (summa, mille annetasid Pääsküla raba maratoni osalejad, korraldajad ja toetajad Toomas Tarmi juhitavale Eesti Maratonitiimile), siis seekordse postituse pealkirjaks on järjekorranumber - jah, just täna sain Vändras maha oma kahekümnenda 42,195 meetriga!!!
Sulev Kraam enne Poznani maraton starti??? :)
Oma esimese maratoni jooksin 2009. aasta kevadel Otepäält Tartusse ja pean seda oma senini kõige ebaõnnestunumaks jooksuks - alguse asi. Tänast, minu kahekümnendat - Mispo II Talvemaratoni, pean aga ilmselt pidama oma senini kõige õnnestunumaks jooksuks. Miks, sellest veidi hiljem, aga kas tõesti on nö algajal maratoonaril vaja läbi teha tervelt 20 maratoni selleks, et aru saada, mis see 42,195m endast tegelikult kujutab? Minu näitel ilmselt küll ja veel!!!
Vaade Nizza maratoni aegsest elupaigast finišipaigale Cannesi rannapromenaadil.
Täna läksin stardist minema pulsi järgi, eesmärgiga hoida seda vähemasti esimesed 10km seal 145 kandis. See õnnestus ilusasti, aga tempo oli nö tavaminu jaoks üle mõistuse kiire (selle pulsi jaoks siis) - tervelt selline 6:05-6:10 per/km. Kuna tunne oli hea, otsustasin samamoodi jätkata. Vaatamata ca 14km peal tabanud lumetormile ja tee libedaks muutumisele suutsin paarilöögilise pulsitõusu hinnaga algtempot hoida ning seda kuni mingi 30-nda kilomeetrini välja. Siis hakkas korraks jalgades tunda andma, et juba on 3 tundi joostud, aga ma ei lasknud end sellest infost häirida, liiatigi võis see olla puhas desinformatsioon. 35-nda kilomeetri peal tempo säilis, pulss tõusis, aga kusagilt ei pitsitanud. Selsamal kilomeetril jõudsin järele, jooksin veidi koos ja siis läksin mööda täna üsna kiiresti alustanud Eesti aasta matkajast Villu Zirnaskist. Enne viimasele ringile minekut hakkasin ka oodatavale lõpuajale tähelepanu pöörama ning sai täheldatud, et alla 4 tunni ja 20 minuti jõudmiseks pean oma senist, sinna 27 minuti peale jäävat, ringiaega veidi kärpima, ehk siis suutma maratoni viimasel ringil joosta kiiremini, kui varasematel ringidel. Algaja maratoonari jaoks ilmselt ületamatu ülesanne, aga minu jaoks nüüd juba pisss-ohv-keik!!! Nii jooksingi viimase ringi iga kilomeetri 10 sekki kiiremini kui eelmise.
Tänased ringiajad:
1. 40:49 (see oli pikem ring)
2. 27:03
3. 27:09
4. 27:42 (hakkasin toituma banaaniga, neelamine võtab aega)
5. 27:37
6. 27:23
7. 27:30
8. 27:33
9. 25:02
Nende ülaltoodud, samasse auku jäävate, ringiaegadega kõlbaks vist juba vabalt mõne suurema maratoni tempomeistriks, sest nii ühtlast tempot pole ma varem hoida suutnud. Lõpuaeg oli täna 4:17:46, negative split ca 20-30 sekundit ning peale lõpetamist Vändra meeste poolt pakutud bussisauna ja kümblustünni vähemalt minul igasugu tavalised maratonijärgsed kehalised komplikatsioonid puuduvad. Perfektne maraton? Tänased tulemused!

Monte Carlo kasiino ees vähem kui kuu aega tagasi.
Kes pakub ära tumerohelise sõiduki margi?
NB! OFF-TOPIC:
Aga kuna ma olen niiiii kuradi laisk, et ei viitsi tavaliselt päevateemadel sõna võtta (loe: pastakast välja karanud probleemist tervet postitust välja imeda), siis üritan vähemasti mõned sisemusse kogunenud karjed avalikku ruumi paisata ürituspõhjusliku postituse lisana - asi seegi? 


Viimasel ajal on siin-seal (loe: Eesti enamtsiteeritud ja enimvigastatud harrastussportlas-blogija jututoas) hakanud kõlama sõnavõtud teemadel et, ah parem tsiteerin otse autorit: "Või kui, siis seda, et rahvaspordiürituste korraldajad on puhta sassis (väljend "Naabriplika" noorelt parmult bussipeatuses). Mis liig, see liig. Me oleme jõudmas faasi, kus rahvaspordiürituste rohkus hakkab varsti inimestele juba tervist lõhkuvalt mõjuma. See teema tuleb ka üles tõsta."

Vastan sellele idiootsusele nii: "Mis kuradi pärast on meie maaletoojad ja jaemüüjad toppinud kogu meie kaupluste alkoholiosakonna täis erinevaid napse. Me oleme jõudmas faasi, kus erinevate markide rohkus hakkab varsti inimestele juba tervist lõhkuvalt mõjuma. Vanasti oli lihtne - olid Ekstra viin, Vana Tallinn, Agdam'i vein ja Žiguli õlu. See teema tuleb ka üles tõsta.



4 kommentaari:

  1. Ilmselt nagu alkohoolik ei saa muidu kui joob ära kogu kodus leiduva alkoholi, on spordisõltlasel raske ühestainsastki võistlusest loobuda. Aga probleem on loomulikult konkreetse sõltlase tahtejõus, mitte liigses võimaluste rohkuses. Ja auto on Lotus Elise.

    VastaKustuta
  2. Lotus oli see küll, ei hakanud liignime täpsustama!
    Jah, just seda ma tahtsingi öelda, et ei ole vaja süüdistada võistluste korraldajaid võistluste rohkuses, osalejad valivad jalgadega ning tugevamad jäävad ellu!!!

    VastaKustuta
  3. Pean'd ikka hoogu nüüd. Särisevad verivorstid. Sült... väike sörk, jah. Külmal ajal maratone joosta ei saa miskitpidi tervisele hää olla. Kristo Reinsalu, näe, ka ei jookse enam talvel maratoni.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kristo Reinsalu on 21. detsember, mis on ühtlasi ka talve alguseks nagu naksti maratoni stardis

      Kustuta