Totaalne ülepanek TriStar'il!!!

NB!!! Ootasin eile õhtust peale TriStari vaheaegadega tulemusi, et lubatud postitust ära teha, aga mida pole, seda pole!!! Lubati on Monday, siis on Tuesday afternoon......enam ei jõua oodata!!! Edit: 10.august kell 8:23, vaheajad tulid, aga I vahetusala aeg puudu, oma kella järgi tuleks see aeg 2min ja 16 sek.

Kohe-kohe hakkab saama juba 52 tundi Tristari finišist mööda, aga olek on säärane, et palun-palun andke mu normaalsed (vanad) jalad mulle tagasi. Nende hetkel allolevate puupakkudega ei saa kummardada, kükitada, trepid (alla) valmistavad põrgupiina ning ainult istuda-astuda saab normaalselt. Üritan endamisi jälile jõuda, kus sai sisse lastud see apsakas, mis esiteks ei lubanud mul peale ratast normaalselt jooksma asuda ning veel praeguseni piina valmistab.

Ettevalmistus sujus normaalselt, olin suutnud eelmise nädala keskpaigaks oma tavakaaluga võrreldes enda küljest maha raputada mingi 5 lisakilo, joosta tundus üsna kerge ja rattal liikusin ilusti. Neljapäeval külgekruvitud aerolenks sai ka mitme proovimisega lõpuks nii paika sätitud, et kusagilt ei pitsitanud. Laupäeva lõunast hakkasin varusid laadima, jõin korralikult nii spordijooki kui vett. Magasin öösel ilusti, mandrossilaine oli eelmisel ööl juba üle käinud ja kõik tundus olevat OK!

Laupäevaõhtune lõhepasta, 3 taldrikutäit läks sisse....

Hommikul läksin varakult kohale, ainsaks mureks ja probleemiks oli fakt, et unustasin õhtul poes käies mee ostmata. Jah, just nimelt tavaline mesi, mida kasutan geeli asemel. Sõitsin hommikul veel Võru Favorast läbi, et äkki seal on seda mesilinnurohtu, aga ei! Veidi enne Pühajärvele jõudmist märkasin Otepää kultuurimaja hoovis mingit laata ja ennäe, mesi olemas ja eriti odavalt kah veel. Mured murtud, ilm ilus, jõudsin stardipaika. Stardieelsest saginast polegi palju rääkida, see vahetusalade kottide pakkimine nõudis omajagu loogilist mõtlemist ja süvenemist. Kuulsin veel mitmest suust nö laitust, et ma kalipsoga vette ei lähe, aga no 1 kilomeetri pealt kalipsoga ujumisest saadav oletatav edu ei ole ju suurem, kui selle naha mahakiskumiseks kuluv aeg! Üks pisike probleem jäi, vahetult enne starti tekkis korralik häda, aga võimalust sellest lahtisaamiseks enam ei tekkinud.

Hirmus vägi enne pesumasinat! Foto: Heidi Tarkpea

Sebisin ennast ujumise stardiks sinna proffide lähedale ja takkajärgi tundub, et oli tark otsus. Kuigi enne starti arutati, et kohe tuleb korralik pesumasin, minu ees startinud Allan Oras palus härdalt, et ärge teda seekord pekske, siis tegelikkus osutus minu jaoks ikka väga roosiliseks. Kuidagi juhtus nii, et minu ees oli ujudes selline 3x3 meetrit ujujatest tühi kast, sain rahulikult oma pikka tõmmet teha ning ei pidanud oma käsi avasirgel kangeks kakkuma. Teisel sirgel lisasin kiirust, kolmandal hakkas ümberringi valgeid mütse (naisprofid) näha olema. Ujumine möödus kuidagi ülikiiresti, äkki oli distants veidi lühem kui kilomeeter. Igatahes sellist aega oma ujumisetapilt küll ei oodanud. Ujumise aeg siis 15.35, kaotust ujumise kiireimale 3.36, ujumise koht üldjärjestuses 48-s.

Esimesed vändapöörded, foto Grete Krüger.

Veest välja, kaasasolnud veepudelist jalad liivast puhtaks, sõidukingad jalga, kiiver-prillid-number ja minek. Hüppega rattale, kõik sujus. Kohe esimesel tõusul hakkasin nägema hääd konkurenti Einarit (üks väheseid oma kaalukategooria triatleete), kelle liikumine ei olnud tõusu peal eriti kerge. Poslavitsa otsa jõudes hakkasid kiired laskumised ja seal tegi mass tööd. Tõusude peal mööda surunud kilud jäid ikka pika puuga maha. Ilmselt tänu esimeste tõusude järskusele ja pikkadele laskumistele suutsin esimese 35-kilomeetrise ringi lõpetada enda jaoks hirmuäratava keskmise kiirusega 34km/h. Teisel ringil läks liiklus tihedamaks, aeglased ujujad hakkasid rattaga mööda pressima. Kohati läks ikka tõsiseks grupisõiduks ja seda tuulekotti kasutati ikka varmalt ära. Kuradi spordimehed, kui ikka tuulessõit on keelatud, siis ei ole ilus teise mehe pe..es sõita. Mõnede kodanike käitumine ajas ikka väga närvi, aga õnneks otsustasin oma jõu hoida oma soorituse jaoks. Lisaks kiusas ikka veel see stardieelne häda...

Grupp Otepää tõusul, foto Grete Krüger.

Teise ringi alguses olin oma suure tühja pudeli annetanud Mäe tänava tõusul GreenZone'i, saades vastu väikese pudeli vaid ca 400ml veega, ja seda oli 31-km ringi kohta vähe. Tarbisin siis oma mett ja jõin vett peale, aga Sangaste pöördes oli pudel peaaegu et tühi. Suulagi hakkas kuivama ja keel muutus karedaks. Omamoodi imelik, et tekkinud vedelikupuudus ei mõjunud kuidagi põiele, see piinas ikka veel! Kolmandal ringil sain uue pudeli ja pool sellest kulus kohe tule kustutamiseks ning Sangaste pöördes oli taas pudel kuiv. Kuna 76-ndal kilomeetril andis parem reis juba ka esimese krambihoiatuse, siis tõmbasin tempot alla ja kohe niipalju, et teise ringi keskmine 33,5km/h kukkus kolmandal ringil 31km/h peale. Siiski suutsin vaatamata janule ja hädale (need koos ei ole ju loogiline!) sõita rattaetapi alla 3 tunni, täpsemalt siis kulus 97,1km (minu kella andmed) läbimiseks 2:57.53 keskmise kiirusega 32,8km/h. Rattal kulutatud kaloritest või keskmisest pulsist pole aimu, sest miskipärast kell pulssi ei lugenud. Teadsin aga jooksule minnes, et ühe eesmärgi, 4:15, alistamiseks pean suutma joosta 10km keskmiselt tempoga 5:30 kilomeetri peale. 

Vahetus läks peaaegu et perfektselt (vahetusalas kulus aeg 1.41, oli minust kiireimaid, aga rohkem kindlasti aeglasemaid), välja arvatud parem sõiduking, mis otsustas 50m meetrit enne vahetusala algust pedaali ja asfaldi vahelt läbi sukelduda. Tulemus ei mõjunud saapa kaubanduslikule välimusele hästi, aga loodan, et lõppkiirusele see mõju ei avalda!

Asfaldipõletus rattakingal.

Sokid jalga, tossud otsa, number ette ja minek. Unustasin buffi kotti, sellega oleks hea olnud higi pühkida. Kohe peale vahetusalast väljumist oli joogipunkt, haarasin topsi vett, pool sellest läks suu piirkonda ja siis hakkas peale. Korraga olid mõlemad reied krambis, ei saanud joosta ega kõndida. Komberdasin veel kuidagi edasi, kuni sein tuli ette. Jäin seisma, vajusin põlvili asfaldile, panin ka otsaesise vastu maad ja mõtlesin....mõtlesin, kuidas on võimalik liikuda kui kõndida ei saa ja joosta jalad ei lase. Minut möödus, ajasin ennast püsti, kõndida ei olnud võimalik, sestap hakkasin jooksma ja oh imet, jalg lubas - küll läbi hirmsa valu, aga ma liikusin. Esimese jooksukilomeetri läbimiseks kulus koos põlvitamisega üle 7 minuti, aga ma liikusin edasi. Teine km juba 5:14-ga ja kolmas 4:55-ga. Siis lõppes sile maa ära ja algas Aedlinna tõus. Tõusu kõndisin pika venitava sammuga vaatamata pealtvaatajate hurjutamisele. Olin tagasipöördes ära näinud ka lähimate häädest sõpradest jälitajate (Margus, Tõnuke, Kermo) kauguse endast ja nad olid lähedal, peaaegu et sabas.

Sumotriatleet Kermo, foto Grete Krüger.

Veidi enne Poslavitsa tõusu jõudis siis kätte see hetk, kui enam kuidagi ei saanud. Varjusin suure puu taha ja .... hakkas kohe kergem. Lisasin sammu, Poslavitsa ja teise Aedlinna tõusud küll kõndisin, aga ülejäänud kõik joostes ja tempoga ca 5:15-5:20. Ca paarsada meetrit enne finišit oli üks osaleja raja ääres pikali, abistajad ümber ja kiirabi tulemas (hiljem kuulsin poole kõrvaga, et põhjuseks olevat olnud joogi-söögi täielik asendamine erineva keemiaga ja sellest tingitud akontaktne olek). Vaibaga kaetud finišitõusul ajasin veel pulsi 185 peale (füsioloogiline max olevat 176) ja läbi ta oli. Jooksuetapile kulus aega 56:43, pulss 176/185 (põlvitamise ajal aga lausa 137).

Aga nüüd takkajärgi olen ikka kindel, et sõitsin rattal viimased 30km ikka totaalselt janus ja sellest olid timgitud ka krambid, hilisem põlvitamine ja praegune valu. Veel enne starti uurisime, et kas joogipunktis pakutavad lisapudelid on suured või väikesed, aga konkreetset vastust ei saanud. Nii pika ringi jaoks oleks vaja olnud miinimum kolmveerand liitrit vett 400ml asemel. Ehk siis järgmisel aastal support-tiim kaasa! Teise suure veana ei teinud endale enne starti selgeks jooksuraja joogipunktide asukohta. Parimaks kinnituseks organismi kõrbestumisele oli säärane fakt, et peale lõpetamist jõin finišialas mingi liitri jooki (coca, vesi), edasi läks 2 Premiumit kere vahele. Kella poole seitsme ajal Tallinna sõitma asudes konsumeerisin Otepää Konsumist 3 Rock Zero't. Ehk siis peale puu taga käiku jooksuraja 6-ndal kilomeetril ca kella 14:50 paiku kutsus loodus järgmine kord Järve Selveri õlleleti ees seistes (kell 20:54). Nende kahe tärmini vahel valasin keresse üle 4 liitri vedelikku....

Üleeilset võistlust kokku võttes võin tõdeda, et sai endale korralikult liiga tehtud. Kuidas see mõjutab minu sooritust vähem kui kahe nädala pärast toimuval Finale Ultimol, pole vee selge. Igatahes kogemuse võrra olen targem - kui häda piinab, käi hädal, kui janu piinab, siis joo!!! 

Kui nüüd keegi tahaks küsida, et oli sellist pingutust siis tarvis või oli see asi seda vaeva väärt, siis teema lõpetuseks: eelmisel neljapäeval peale Trapi karjääris kalipsoga ujumise proovimist läks hää sõber Margus härga täis ja et asi Pühajärvel ikka lõbusam oleks, siis panime ka midagi traditsioonilist vahele!
Margus, väikesed vihjed, äkki on abiks?