Motherfuckers, my .......

Viimasest postitusest on möödas 3 kuud. Kolm kiiret, huvitavat ja samas nii masendavat kuud.

Esimene kuu, september, oli hea - sai ise liigutatud ja sai teisi liigutatud. Liigutatud sai lausa masse (okei, tegelikult ju liigutasin masse oktoobris), mis tõi kaasa H100 uue osalusrekordi, rekordiline oli ka välismaalaste osavõtt.

Selle aasta H100 särkide värvilahendused

Oktoober algas ka ilusti, sai metsas, asfaldil, maastikul käidud. Asjad sujusid ja KOK.

Nädal peale H100-t Haanjas matkamas, Kullipera mägi

Oktoobri keskel, täpsemalt siis 15-ndal kuupäeval, hakkasid juhtuma asjad, milleks ma valmis ei olnud. Esimese paugu said mu rattad* (my wheels) , teise paugu osaliseks sai mu columna vertebralis**, kolmas pauk tuli veidi hiljem, nii umbes kuu lõpus, kuid see oli ka kabelimats. Üks grupeering-seltskond-grupp seltsimehi, kelle jaoks ma olin üle kahe kuu tööd rabanud, teatas, et nende finantsid on otsas ja juurde ei tule. Tünn=83,2kilo!!!!! OK, lubati jupiti maksta kuni järgmise sügiseni, aga mida ma talvel teen?!? Poen koopasse ja imen käppa?

Nüüd peab kõik oma plaanid üle vaatama - Jizerska jääb ära, Finlandia ka, hää kui mõne kohaliku suusamaratoni jaoks papi leiab! Kõige kurvem on see, et mõne Euroopa Ironmani jaoks kõrvale pandud 380€ on kah juba kõige kaduva teed läinud ning kevadel, kui tekib uus võimalus kusagile regada (et siis on nagu tööd ja raha), on kõik suured triatlonid sold out!!! Vbla tuleb oma Ironman'i projekt aastakese edasi lükata, aga ükskord me selle ära teeme niikuinii!!!!

Sai kohe kergem, et veel veidi kergem saaks, saadan ühe sõnumi kõigile kolkapoliitikuile!!!


* - bussi veorihm irdus, tekitades mootoris kaose - vahetati plokikaas, klapid jne = 25K
** - samal hetkel bussi kustumisega algas seljavalu saaga, mis kestis vaheaegadega üle kuu, tavaliselt lahkub see pingest või selle langusest tingitud tervisehäire minust max nädalaga

Läks lahti!

Oeh, pole pikalt aega saanud kirjutada. Tegemist-jooksmist oli vahepeal niikrdipalju, et vahepeal tekkis hirm kõigega hakkamasaamise ees. Mis foobia see küll on?

Aga täna, kui tehtud sai uue hooaja esimene tõsine pikk trenn, pean kohe kirjutama. Üks teine asi mõjutas veel - liitusin täna ühe hea mehe klubiga. Säärane mees vajab toetust ja sellisel puhul mul kahju pole. Aga see selleks, edu poolnimekaimule sääl kaugel saarel!

Aga jah, täna tegin üle mitme-setme aja üle kahetunnise trenni. Alates kevadest on trennitegemine minu jaoks muutunud väga kaootiliseks, mõnel nädalal koguneb koguni üle 7 tunni tegemisi, mõned nädalakesed on Polari päevikus täitsa valged. Aga vast nüüd algab aega, sest peaeesmärgini on jäänud juba vähem kui aasta ning plaan on selle ajaga koguda tõsised 500 treeningtundi.

Vahepeal sai ära tehtud ka juba mõningate prominentsemate triatleetide poolt üles haibitud Pühaka plekkmees! Ja õnneks haibiti asi korralikult üles - tegu oli ikka tõeliselt hää üritusega. Oma eesmärk 6h sai küll täidetud, kuid täit rahulolu polnud. Esiteks ei saanud (loe: ei julgenud) kuidagi ujumises kiirust üles, kaotasin sekundiga isegi oma poolt välja pandud tiimi ujujale Tõnukesele. Teiseks oli jooksu aeg 2:17 ikka paganama nõrk, ei vabanda mind see raske profiil ega kuum ilm. Kui ikka kere on sült, siis ei jookse kah.

Aga teha aeg 5:54 totaalse keeksivormi pealt raskel rajal peetud pooltriatlonis andis kõvasti eneseusku järgmiseks suveks, sest senine eesmärk 12h on vahepeal muutunud. Hää sõber ja klubikaaslane Teet tegi juuli alguses Saksamaal Rothi täispikal märgi ette - nüüd on eesmärgiks aeg alla 11:20!!!

Aga täna - tegin Pirtal Li(e)llepi pargis 20 ringi rulluisku - 50km, aeg 2:14.42, HR143/171, cal 1949 - korralik algus uuele treeningperioodile!

Uus meeskodanik!

Isa oli just Tahkost tagasi jõudnud (üritan sellest veidi hiljem ühe sissekande teha), kui 29 tunni möödudes sai öösel emalt vopsu selga - MINEK!

Ja 30. juuni hommikul kell 5:11 ta tuligi!!!


52cm pikkune ja 3625 grammi kaaluv poisslaps!


Sööb ja magab, aga nii peabki!

Katkestamine toob hingevalu!

Ma pidin eile Raplamail sõidetud E®MS Paluküla100 rattamaratoni põhidistantsi - 114km pikkuse katsumuse - katkestama peale teist ringi, ehk 76-ndal kilomeetril !?!?!?!?!?!?!?

Minu viimase aja katkestamistena tulevad silme ette:
1. 2007 aasta TRR, mis katkes 1,7km peale starti ja lõppes kell 11:15 Maarjamõisas kiirabiarsti tõdemusega: "Juba?"
2. 2006 aasta Rakvere rattamaraton, kui peale teist ringi jäi tagakassett kinni ja hakkas jõuga ketti kaasa vedama, sõita polnd enam võimalik...
3. 1985 aasta eestikate suusa 30km Otepääl, teise ringi ajal vanal Oti kümnesel leidsin sepa unelmate kuvalda ja sinna see sõit jäigi. Aga olin ka noor ja loll veel siis, ei teadnud, et aasta hea on 85 :)

Rohkem nagu ei meenu! Seetõttu ongi katkestamine minu jaoks täielik tabu. Mina, kes ma korraldan Eesti kõige raskemat MTB-maratoni, ei tohi mingil 114km pikkusel sõidul sadulast maha ronida. Mina, kes ma tahan kuu aja pärast Tahkos läbida 20h jooksul 240km mägirattamaratoni! Mina, kes ma tahan järgmisel suvel saada raudmeheks, ei saa omada pisimatki mõtet sellest, et ma loobun, annan alla, katkestan!

Aga ometi nii juhtus. Põhjus on proosaline, hiljuti (6. mail) Kana käest soetatud uued MTB-saapad (karboon ja puha) poosid ilmselt oma jäikuse tõttu Paluküla teise ringi alguses labajalgade verevarustuse nii kinni, et ringi teiseks pooleks enam vasakut labajalga all ei tundnud. Üritasin küll paar korda saapast vabaneda, võimelda, teha kõike, aga jalg ei andnud järele. Teise ringi lõpus üritasin peale piskut puhkust siis kolmandale ringile minna, aga vasak jalg enam ei kandnud. Ei kandnud seistes, rattasõidust rääkimata. Ja sinna see sõit jäi...

Oleks ju võind selle kolmanda ringi ära punnitada, aga sel nädalal on tegemisi ka, käia on vaja, autoga sõita jne. Ehk annavad paljud-ja-paljud ratturid mulle selle katkestamise andeks. Luban, et enam nii ei tee!

31. mail siis ootab meid kõiki siis üks järjekordne massacre - TRR, mida mina isiklikult kutsun koodnimega TRRRRRMAIVOI. Viimase nelja aasta sõitude saldo on hetkel fifty-fifty, ehk 2 korda sadulas ja 2 korda asfaldil. Kuda seekord läeb, eks ole näha!

Jelagu juks mai ehk 2 korda ümber Viljandi järve!

Jooksin täna kaks ringi ümber Viljandi järve, kokku 24km. Tekitab ju küsimusi, et miks?

Seetõttu alustangi Agu Sihvka moodi ausast ärarääkimisest. Eelmisel sügisel kusagil Pärnu linna ööklubis Elioni sarja lõpetamisel läksin vaidlema Viljandi Spordiliidu tegelase Katrin Mauringu ehk Katsiga. Vaidlusaluseks teemaks oli Olli ehk Raul Olle sünnipäev, mis minu veendumuse kohaselt oli 4. jaanuar (olin mitmeid aastaid eri seltskondades seletanud, et noorsportlase aegadel olime Rauliga üle aasta eri vanuseklassides, kuigi ta oli minust ainult 7 päeva noorem), aga Kats väitis, et Olli sünnipäev nüüd küll 4. jaanuaril pole. Eks tal oli seda hea kerge väita, sest tal endal ju sünnipäev seal lähedal.

Aga noh mul oli ikka vaja kihla vedada, võidu korral oleks ma saanud endale Viljandi jooksul täisteeninduse (regamine, jootmine, after-run jne), kaotuse korral aga oli minu ülesandeks joosta 2009 aasta Viljandi jooksul 2 ringi ümber järve, kusjuures esimese ringi aeg pidi olema alla tunni.

Täna oli siis kihlaveo kaotuse tasumise päev. Alustasin numbri all 500 ja esialgu läks kõik hästi. Sain stardikoridoris kokku Mulgi Rattamaratoni rajameistri Jaanusega, kes soovitas joosta majade vahelt - oli küll tasasem rada ja tundus ka lühem. 5km sai läbitud napilt alla 21 minuti, 6km 25 minutiga, tempo oli hea, aga arvestades seda, et ma pean veel ühe ringi jooksma, hakkasin tagasi hoidma. Aga kuradima raske oli seda teha, kui kahelt poolt hooga mööda pandi. Eriti karmiks läks asi enne lõppu, kui kõrvalt ikka spurtima hakati. Ma tundusin endale ikka igavese igiliikurina - häbi oli. Aga lõpetasin oma ringi 55:22-ga, andsin kiibi ära, panin üle piirdeaia ja jooksin ennast tribüünil ummikusse. Kurat, 1:32 läks peale finišikaart aega, enne kui statka juures taas uuele ringile sain.

Mõte oli küll, et lasen nüüd lohva-lohva, aega küll, aga mingi sportlik viha ei lubanud alla anda - silme ees terendas eesmärk 2 ringi 2 tunniga. Joogipunktides anti veel juua, 5km enne lõppu hakkasid kõpikendijad tagurpidi vastu tulema. Kokkuvõttes oleks vist jõudnud ka teise ringi alla 1h joosta, aga alalhoiuinstinkt sai võidu - lasin kaks viimast kilomeetrit kergemalt, et säästa ennast paaripäevasest jalavalust. Kokku siis aeg 1:56:25, ehk teine ring 1:01-ga.

2 ringi järvel peal, pole paha...

Mina olen rahul, kihlvedu on lõpetatud, järgmisel aastal saab siis paugutada - täna oleks reaalne olnud ühe ringi aeg kusagile 52:10-52:30 kanti, aga see on oleks. Igatahes pole elus nii head vormi olnud, kui praegu on. Tempo hoidmine, taastumine, valu vähesus jne viitab heale treenitusele.

Tjah, 15 kuu pärast on IRONMAN, peabki hakkama olek paremaks minema!!!!

Elu esimene uperpall kanuuga!

Täna sai teoks minu elu esimene kanuu külilipööramine. Olen alati oma klientidele enne veematka aset leidva instruktaazhi ajal seletanud, et kanuuga on võimalik ümber minna, aga mina pole seda veel suutnud. Täna siis sai ka see vana võlg korda aetud.

Homme saabuva suure matkaseltskonna pärast muret tundes sõitsime täna nö igaks juhuks läbi ühe lõigu suurvee ajal vahutavaks muutunud Piusa jõel. Alustasime Vahtsõliinast ja üsna pea sai selgeks, et see mis me teeme, ei ole mitte suvine lõbu, vaid tõsine töö mäsleval jõel. Pööre, puu, kivi, pööre, puu, kivi jne jne jne - kümne minutiga oli nahk märg ja circa 20 minutit peale starti see juhtuski.

Tulime vasakkurvist välja mõõda vahust peavoolu, nägin ühte kahtlast vettekukkunud puud paremal veepinna kohal turritamas, aga ei suutnud sellest kuidagi mööduda. Puu tabas paremasse pardasse ca 1m enne kanuu saba ja kohe keeras veevoolu jõu tõttu vasaku parda vee alla. Ja ..... minek!

Vesi ei olnudki külm, aga seda ainult vetteminemise hetkel. Haarasin ühe käega kanuu sabast ja otsisin teise käega aeru, kolmanda käega üritasin haarata vees olevast puust. Õnnestus! Et siis mis õnnestus? Kuidagi sain kätte minema ujuva kanuu, püüdsin aeru ja sain ka ennast puu külge kinni. Hakkasin vaikselt vastuvoolu ennast ja kanuud välja imema. Silver (paadikaaslane) maabus muidugi teisel pool jõge, nii et temast palju abi polnud. Aga sentimeeterhaaval liikusin tagasi, sain kanuu ümber pööratud, veest tühjaks, aer kaldale ja ka ise puu peale. Siis hakkas korraks külm, aga seda ainult korraks, sest kuidagi oli Silver juba siinpool jõge ja hakkasime kanuud uuesti vette laskma. Panime aga edasi (enne valasin kummastki kummikust ca liitri vett välja), et külm ei hakkaks.

Meil läks veel hästi, järgmisel päeval tehti aga ühe kanuuga nii!

Aga vesi on võimas, teeb sinuga, mis tahab. Kevadise suurvee ajal tunned kõige selgemini enda väiksust ja looduse võimsust. Ja seda on vaja kogeda, on lihtsam edasi elada. Siit saab näha ka mõnesid Suure Reede Piusa videosid.

Kõik veele!!!!

Blogijale omase sagedusega ei hiilga, aga no vähemasti ühe postituse aastas võiks ju teha. Äkki see ongi omalaadne MR - 1 post per year.
Eelmises postis kurtsin äkki tulnud talve üle, nüüd kurdan äkki läinud talve üle. Aega oleks olnud, aga võimalusi jäi väheks, oleks taht rohkem suuska sõita. Lihtsalt suusatamist imiteerivad tegevused - imikas ja rullsuusk - ei ole ju see. Ega pihkupeks pole ka see õige asi! Aga ajavat asja ära. :)))
Sai siis E-T tehtud Harkus ca 4h imikat ja täna Kubijal 2h rulle. Tunne on hea, ootan lund.
Vahepeal tegelen taas selle sügisese teemaga - küttepuudega.

Suvest sai talv

Nagu alati, tuli ta ka sel aastal ootamatult! Öösel alanud lumesadu jätkus päeval ja õhtuks oli paks valge vaip maas. Nagu veel muredest puudus oleks.
Eelmisel aastal rõõmustasin lume üle, saime koos hea sõbraga 10 päevaga Haanjas 235 km suuskadel läbida - sel aastal ainult vannun selle krdi talve üle - laseks ometi kõik tööd lõpetada!
Palju pole enam jäänud, ca 20-25 päeva kahekesi tööd rabada ja kaua tehtud kaunikene peaks valmis saama.

Kaua tehtud kaunikene on valmis kujul siis selline!