Kui ma läinud laupäeva keskpäeval jala Pääsküla 6. raba maratoni stardijoonele panin, ei osanud ma aimata, et senimaani 39-st maratonist 39 lõpetanuna jääb see neljakümnes mul pooleli! Ka veel kaks tundi hiljem ei aimanud ma peatset katkestamist ette, sest olemine oli hea. Vaid pulss tegi imelikke trikke, rallides 140 ja 150 löögi vahel üles-alla nagu litsimaja lift! Vaid 5 minutit hiljem andis organism märku, et kellal on siiski õigus - midagist on kapitaalselt mäda!
 |
| Enne starti osalejatele infot jagamas. Foto: Külli Leola |
Kahekümnendal kilomeetril, silda ületades, jäin seisma, sest tundsin südames kerget pitsitust. Ei midagi erilist, samalaadset pitsitust olen varemgi tundnud, aga mitte maratoni joostes. See tegi ettevaatlikuks, kulgesin vaikselt edasi kuni ringi lõpuni ning seal võistluse arstiga konsulteerides otsustasin maha tulla, kõrvale astuda, maratoni pooleli jätta. Mingi jalavalu pärast poleks ma seda mingil juhul teinud, aga südamest lähtuvate signaaalidega pole mõtet kõvatada. Liiga palju on viimasel ajal uudiseid äkksurmadest, mina ei taha olla järmiseks uudiseks! Tagatipuks on juba sel laupäeval ees ootamas Pariis-Brest-Pariisi esimene kvalifikatsioon,
200km pikkune brevet!
 |
| Kell kaks, siin sillal..... Foto: Külli Leola |
Pitsituse ja sellest tulenenud katkestamise põhjust ma sajaprotsendiliselt välja tuua ei saa (egas ma mõni doktor pole!?!), aga nukkapidi aiman, kus kivi all see sõraline peidus on!
Täpselt nädal enne Pääsküla maratoni lõppenud rattalaager Mallorcal ning seal kahe nädalaga läbi sõidetud kilomeetritega akumuleerunud väsimus ongi ilmselt see, mille kaela saan seekord süükoorma riputada. 1450km ratast 14 ja poole päevaga, kuigi kergelt ja madala pulsiga sõidetuna, ei ole vaatamata suurele tahtmisele siiski seeditav maht, liiatigi minusuguse keskaealise ja ülekaalulise harrastussportlase jaoks. Aga tahtmine oli suur, sest see saar on tõeline rattaparadiis ning kui juba kodust nii kaugele tuldud, siis tuleb võtta kõike ja nii palju kui vähegi võimalik!!!
 |
| Cala Mirror'i rand saare idakaldal. Bueno! |
Ja alalhoidliku eestlasena ma võtsingi, veetes lausa 62 tundi rattasadulas, käies ära paljudes ilusates kohtades, kaasa arvatud saare kõrgeim koht, kuhu maanteerattaga saab sõita - Monnaber'i tunnelisuu 1445m kõrguse Puig Majori jalamil 866m kõrgusel üle merepinna. Üks must be koht jäi veel võtmata - Sa Calobra, aga midagi peab ju ka tulevikuks jääma, et oleks põhjust paradiisi naasta!
 |
| Ilmselt saare kõrgeimal kohal olev maanteelõik... |
 |
| ....kust avaneb säärane vaade! |
Jaaaahhh, Mallorca on pärl, aga see postitus on keha kuulamisest! "Võta, aga pane tagasi", ütles Kert Ämmapets ning see ütlus pädeb enam kui vaid raha kohta. Kui oled keha kulutanud, siis pead talle ka tagasi andma, kas puhkuse või siis kergema koormuse näol. Alati ei ole see vajalik, kuid mõnikord siiski ning kui just siis tuleb organismilt ohumärguanne, oska seda hinnata ja vajalikul hetkel kässarit tõmmata! Loobumine ei ole alati allaandmine, kõva mehe testi tulemust sinu hauakivisse ei raiuta!!!
