esmaspäev, 23. märts 2020

Nii kaob maailma hiilgus...

... ehk "Sic transit gloria mundi", ei öelnud mitte vanad roomlased, nagu vähemasti 95% inimesi ekslikult arvab. See ladina sentents pärineb hoopis keskajast, aastast 1409, ca 80 aastat hilisemast ajast, kui Euroopat ründas Hiiinast 1330-ndate paiku lahti pääsenud katk. 1347 jõudis see ilmselt inimajaloo kõige hävitavam haigus Krimmi kaudu Itaalia (sic!) sadamalinnadesse ja sealt juba üle Euroopa. Eestisse jõudis katk 6 aastat hiljem, aga noh eks tol ajal ei käidud koolivaheajal Itaalias suusatamas ega kutsutud Itaalia sadamalinnade pallimängijaid siia ka! Ainsana suutis toona oma piire sulgedes ennast katkust säästa see neetud Poola (sic!)!!!
Kui Atalanta-Valencia esimesele mängule Milanosse, mida peetakse
Itaalia pandeemia alguskohaks, sõitis 40000 fänni Bergamost bussidega,
siis kordusmängul Mestallal (olen seal ka ise mängu vaadanud) oli vaid
üks pealtvaataja - hiljuti surnud fänni kuju oma alalisel kohal!
OK, Hillar Palametsa juurest nüüd asisemate asjade juurde. Elame eriolukorras, mis on riigis kehtestatud kuni 1. maini, kui valitsus ei otsusta teisiti. Eriolukorras on keelatud igasugused rahvakogunemised, kaasa arvatud spordivõistlused. Tark inimene (ettevõtja) teab, et riskide hajutamiseks peab mune hoidma eraldi korvides, ehk siis tegelema Hunt Kriimsilma kombel erinevate asjadega, igasugu võimalike ja võimatute õnnetuste või tagasilöökide ennetamiseks. Kuni viimaste nädalateni tundus mulle, et olen üsna hästi neid riske hajutanud, tegeledes leiva lauale toomise nimel mitmete ja üsna erinevate asjadega. Aga hetke olukorras selgub, et olen mune hoidnud oma arvates küll eraldi, kuid kuidagipidi on nad kõik ikkagi sattunud samasse suurde korvi, millel nimeks Spordivõistlused! Jah, just need, mis hetkel keelatud!
Google esimene reaktsioon päringule Spordivõistlus Pilt,
eks see iseloomusta hästi ka hetkel tippspordi pausi
pärast puhkusel oleva ERR sporditoimetuse tõekspidamisi... :D
Veel eelmisel sajandil, 1999. a. suvel, korraldasime koos vennaga Haanjas esimese rattamaratoni (hetkel Eesti vanuselt kolmas jätkuvalt toimu(v)nud maastikurattamaraton) ja sealt läks lumepall vaikselt veerema. Esialgu põhitöö kõrvalt hobitegevusena, hiljem osalejate arvude ja erinevate sündmuste kasvades juba ise põhitööks muutudes.
Quiz! Kes pakub välja, mis võistlusega tegu?
Tänu mitmetele kokkusattumistele ja varasematele töökogemustele oleme suutnud kogu selle enam kui 20 aasta jooksul spordisündmuste korraldamise juures ise ära teha nii palju kui võimalik, hoides nii kokku erinevaid kulusid ning ühtlasi olla jätkusuutlik. Sõltumata ümbritsevast situatsioonist (masu, konkurents) oleme suutnud igal aastal nö kohustuslikud sündmused, nagu Rõuge rattamaraton, Tour de Rõuge, Haanja100 MTB, Haanja Ultra100, ära pidada ning ka veidi elatist teenida. Kuna korraldamise kuldaeg 2005-2009 ei naase enam iial, olen ise nö jooksvalt endale erinevaid tegevusi juurde otsinud - valmistan ka teistele spordivõistlustele stardinumbreid, teen erinevatel võistlustel kommentaatoritööd, mõnel talvel olen ka Kalevipojana välismaal ehitamas käinud, lisaks veel terake siit, raasuke sealt! Minu vend on vist juba ligi 10 aastat tagasi nn põhitööl, naastes praegusel ajal korraldamiste juurde vaid kõige pakilisematel hetkedel - radade märgistamiseks, võistluskeskuste paigaldamiseks, võistluse läbiviimiseks ja võistlusjärgseteks töödeks.
"Tuntud korraldaja vähetuntud vend", nagu Ivo naljaga pooleks kutsutakse.
Pakun puusalt, tuginedes tasutal olevale VW T3-le, et pildi aasta on 2007.
Teisalt, olen ise olnud laisk või siis lollilt järjekindel, keeldudes või vältides abi otsimist avalikust sektorist, täpsemalt siis kulkast või KOV-idest. Siinkohal meenub üks seik vist 10 aasta tagant, kui sain päev enne Haanja100-t Võrus kokku toonase linnapeaga, kes küsis, et mis ja kus jne? Vastasin, et toon turismi off-season'il nädalavahetuseks Võru linna ja maakonda ca 600 inimest ja ligi miljon krooni! Tema küsimise peale, et kas linn ka seda ettevõtmist toetab, pidin vastama, et kahjuks keeldus Võru linn meid toetamast ja 6000 krooni panustamast! Sealt peale olen olnud pigem tõrges igasuguste taotluste kirjutamise osas, vaid mõnel korral alla andes ja alludes mõnele soovkäsule. Näiteks eelmisel aastal sain Kulkalt Võrumaa jooksusarja kuuluva jooksu toetuseks 350 eurot, üle-eelmisel hooajal 400 eurot! Nende mõlema käsu taga oli üks inimene, kellele lihtsalt ei tahtnud ära öelda...
Rõuge maastikujooksu start 2019! Foto: Külli Leola
Ehk siis, jõuangi pika ringiga põhjuseni, miks see postitus just sellisena ilmub. Kui hetkel käimasolev pasaolukord jätkub, siis sõltuvalt selle kestusest tuleb mingil hetkel korraldajatel hakata tegema otsuseid lähitulevikus toimuva pidavate erinevate spordisündmuste kohta.
Need otsused võivad IMHO olla erinevad:
1. sündmuse ärajätmine, ehk siis edasilükkamine uude aastasse (vuti EM, Tokyo OM?, Haanja Suusa100)
2. edasilükkamine ehk siis kuupäeva nihutamine lootuses, et kunagi on see jama läbi (Võhandu maraton, ümber Viljandi Järve jooks, Vändra maraton)
3. alternatiivse sündmuse, näiteks virtuaaljooks vms välja kuulutamine (Otepää-Tartu maratoni virtuaal, Tartu maastikumaratoni virtuaaljooks)
Erinevad on IMHO ka põhjused, miks korraldajad mõne neist kolmest otsusest teevad:
1. mõni sündmus on nii suur ja rahamahukas, et lihtsalt ei mahu enam sellesse samasse aastasse ära (Haanja Suusa100 on siin nö poolnaljaga, lund ju ei olnud tegelikult, aga sai viiruse kaela ajada)
2. mõnel sündmusel ei ole kalendris konkurentsi, ehk siis teeme kunagi hiljem sama aastanumbri sees, vahet pole, tugev tegija võib
3. minu pea ei suuda sellistele otsustele põhjendusi leida
Ka nende otsuste tagajärjed võivad IMHO olla erinevad:
1. suurenevad kulud korraldajate jaoks, avalikust sektorist saadavad toetused tuleb tagasi maksta jne
2. võimalik vähenev osalejate arv, kuna nö annuaalsete sündmuste kuupäevad on nö kivisse raiutud
3. nui neljaks sündmuse korraldamine õigel kuupäeval, aga nö virtuaalsena, hoiab korraldaja hetkeks vee peal, aga ilmselt viimast korda, sest edaspidi võivad osalejad jalgadega hääletama hakata.
Vist 2015 Võhandu maratonil.... Foto: Maire Meeling
Minuga on hetke pasaolukorras lihtne, kui viirus ei luba minul nt sellel aastal ühtegi võistlust korraldada, suundun esimesel võimalusel nn "tootvale tööle", korraldades edaspidi töö kõrvalt hobi korras mõne üksiku võistluse. Minu vend teeb juba aastaid nii. Samas tunnen kaasa nenedele võistluse korraldajatetele, kes on aastast-aastasse toetunud, kes rohkem, kes vähem, lisaks võistluse osavõtutasudest saadavatele tuludele ka mõnele muule allikale - kuni masuni sponsorrahadele, peale masuaegset kraanide kinnikeeramist aga peamiselt avaliku sektori rahadele! Kuna erinevate allikate osakaalud eelarvetes on eri korraldajatel erinevad, saame ilmselt lähiajal näha ka erineva kõrguse pealt kukkujaid!

Ehk siis lühidalt - elame põneval ajal! Kui sulle läheb korda see, mida me oleme viimase 20 aasta jooksul teinud, nii ratta-, jooksu kui ka triatlonilainel, siis sinu võimalus on seda tegevust toetada, registreerudes mõnele sel aastal toimuvale võistlusele, mida korraldame. Hetkel on neid võimalusi 3, vajadusel (loe: osalejate soovil) teeme veel mõne sündmuse regamise lahti. Ka nö väiksematel korraldajatel on aastaringseid kulusid, me küll ei pea üleval kontoreid koos töötajate ja tehnikaga, aga mõnede korraldamisteks vajalike abivahendite liisingud-kindlustused-jms tahavad aastaringselt maksmist, lisaks võiks ka leib kodus laual olla! Kuna hetke olukord ja lähitulevik on määramatu, oleme sel aastal tunduvalt paindlikumad igasugu kokkulepete osas, mis puudutavad erinevate eriolukorrast tingitud ärajäävate sündmuste osalustasude ülekandmist nendele sündmustele, mis 100% toimivad!

Hetkel saab regada järgmistele meie poolt korraldatavatele sündmustele:

- 22. Rõuge Rattamaraton 23.05.2020 (kogu Bosch sarjale regamisel kuni 22.04 soodushind)

- 14. Tour de Rõuge 26-28.06.2020 (kuni 26.03 regamise soodushind)

- Rõuge maastikumaraton 12.07.2020 (pikendasime soodusregamise aega kuu võrra kuni 12.04)


AITÜMA!!!

neljapäev, 30. jaanuar 2020

Nullist seitsmekümneni alla seitsme tunni....

... ehk siis harkisjalu stiili suusaõpe Naisteorus!

Siia-sinna piki Naisteoru põhja, jõgi pidevalt kõrval kohisemas...
Nüüd, kus oleme ETV vahendusel kuulnud kuulsate seiklustest ja lugenud onlainist teiste kuulsate "seiklustest", oleks paslik ise jutupliiats kätte võtta ja lihtsale inimesele maakeeli selgeks teha, mis imeloom see Marcialonga on, et läinud nädalavahetusel sinna lausa ca 160 eestimaalast oma palverännaku ette võtsid!
Pilt on illustratiivne ning ei kajasta asjade tegelikku seisu......
Jah, kui eestlased ei löö kvaliteediga, siis vaatamata oma väiksele rahvaarvule löövad nad massiga, olles selle aasta Alpide piirkonna suurimal suusamaratonil osalejate arvu poolest korraldajariigi ja kolme põhjamaa järel üllataval viiendal kohal, eespool kohalikke naabreid austerlasi, sakslasi, prantslasi, šveistlasi. Üllatavalt kohtasin ise aga rajal vaidi paari kaasmaalast ja ka pärast finišit Cavalese linna peal ei olnud neid eriti palju näha, aga noh start oli venitatud tunni aja peale ja rahvast oli kokku üle 10000, eks see vähene eestlaste nägemise protsent ka sellest johtu.
Cavalese pildistatuna meie elupaigast Caranost ca 200m kõrgemalt.
Aga asja juurde! Sinna-tagasi reis oli lihtne - Võru-Riia oma autos, sealt Münchenisse läti lennukiga, edasi ca 350km rendiautoga Cavalesesse, kohapeal sai liigutud korraldaja transpordiga ja peale maratoni sama teed tagasi - 3,5 päeva ja käidud - lisaks sai tutvutud ka mitmete tee peale jäänud vaatamisväärsustega, nagu 1800m kõrgused kurud, eesti "murdmaasuusahukukohamälestuskivi" Seefeldis, mõned kuulsad suusahüppemäed ja Müncheni lähedal asuv õllepood...
Julgustükk: sini-must-valgena Seefeldis....
47. korda peetud Marcialonga on üldjuhul selline maraton, mis ära ei jää (seni 3 juhust 1975 ja 1989-90) ning äärmiste olude puhul toimub lühendatud, 57-kilomeetrise versioonina (samuti 3 juhust 2007, 2015 ja 2017), seetõttu on sellele maratonile enda ca pool aastat ette kirjapanemine üsna lollikindel variant, et seal suusatada saab! Sai ka sel aastal, kuigi loodusliku lume piir algas mägedes seal kusagil 1300 meetri peal, olid korraldajad "itaaliapärase korralikkusega" suutnud ka lumepiirist madalamale ette valmistada "suusaraja laadse" toote!
Veel üks ilupilt, Garmisch-Partenkirchen, tagasiteel koju.
Pealkirja juurde naastes pean möönma, et kuna erialane ettevalmistus - ehk suusatamine lumel - jäi sel aastal enne maratoni tegemata, siis seda suuremat rõhku tuli pöörata tehniliste abivahendite parimale võimalikule ärakasutamisele, et selle hooaja esimesed 70 suusakilomeetrit ei kujuneks enesetapuks (loe: laen ühe "tuntud suusamehe" hiljutisest sõnavõtust)! Ehk siis, sajaprotsendiline pühendumine suuskade määrimisele, kompenseerimaks puudulikku kehalist ettevalmistust! Igatahes! Lisaks veel toitumine ja vedelike tarbimine, kompenseerimaks palavas alpi-ilmas toimuvat energiakadu ja ülekuumenemist! Etteruttavalt võib öelda, et suuskade määrimine läks täkke, kasutasin ära ühe kahest kaasasolnud pidamismäärdest ja see toimis! Ka seest määrimine läks täkke, nälga ei jäänud, hädal ei käinud!
Määrdemehe valikud.....
26. jaanuari hommikul olid 20000 suuska Moenas valmis tarbima korraldjate poolt alpiaasadele ja linnakeste tänavatele laiali laotatud "suusaraja laadset" toodet! Start anti ca 300-400 suusataja suuruste lainetena, miskisel suvalisel hetkel peale käsklust "Andiamo", jooksin oma aedikust välja, panin suusad alla ja kukkusin uhama, umbes 600m, siis sai paar minutit ühe koha peal seistud, kuni suusasasipundar suutis hakata kahes käärireas esimest tõusu võtma. Siis sai veidi lükatud, kuni esimeses külas tuli seista vist lausa 8 minutit, kuni kohalikud ja ka Skandinaavia suusaässad julgesid ühekaupa alla sõita mäest, mille kohta isegi silemaa eestlane ei julgeks küngas öelda. Aga ka seal kukuti ja tropiti ja tehti igasugu suusakaugeid liigutusi. Eelnev stsenaarium kordus iga väikseimagi laskumise juures, niipalju kui neid esimese, 300m ülespoole viiva ja 18km pikkuse lõigu peal rajal oli. Esimese poole tunniga olin läbinud 3km, esimese tunniga jõudsin stardist 7,3km kaugusele, edasi oli keskmine kiirus ca 10km/h!!!
Stardiaedikud sombuses Moenas, taamal murdunud mets...
Canazeis, 18km peal, keeras rada allapoole tagasi ja läks kergemaks, või siis ka raskemaks - nimelt suutsin vahelduva sammu ja pidava suusaga ülesmäge üsna edukalt sõita, aga allamäge paaristõukega oli ilmselgeid probleeme, ehk siis viimase 2,5 kuu jooksul läbitud ca 800 jooksukilomeetrit ei ole suutnud grammivõrragi treenida allamäge suusamaratonide jaoks nii vajalikku paaristõuget, õigemini siis selle tõuke jaoks vajalikke lihaseid! Rada kulges pidevalt allapoole, samas oli ka paar korralikku küngast tee peal, mis oma korda tekitas nendele küngastele järgnevate laskumiste tõttu korralikud seismise ja suusatammumise sabad. Laskumiste alguses olid valves kohalikud suusainstruktorid, kes siis neid värisevate jalgadega "ässasid" ühekaupa ja 5-sek intervalliga laskumisele lubasid - hea paralleel veepargi torudest allalaskmise korraga! Vaatamata piisavale vahele ei sõidetud laskumistest otse alla, vaid hakati kohe sahatama, peale 5000 sahatajat oli laskumise keskel vaid 1,3m laiune renn ja kahel pool renni selle põhjast ca 20-30cm kõrgemad lumevallid. Neid valle pidi mäest alla sõites sai iga laskumisega ca kümnest tegelasest mööda, kellest ilmselt paljud kukkusid, nähes "miskit hullu siledamaameest" nendest 2x kiiremini mäest alla tuiskavat. Õppige suusatama, krt!
Kolesuusatamine suusaraja laadsel tootel Predazzo tänavatel...
Aga käed aina väsisid, lisaks mul hooti esinevale lateraalsele epikondüliidile, hakkasid ka tri- ja biitsepsid kergeid krambihoiatusi andma, sundides edasiliikumise täielikule säästurežiimile. Säästa oli aga vaja, sest igagi vähegi Marcialongaga kursis olev inimene teab, et lõpus tuleb tõus, 3km pikk! Lükkan siinkohal selle legendi veidi ümber, kuna tegelikult hakkab tõus juba 5,6km enne lõppu, peale tagasipööret Molinas. Alguses kerib see tõus sellise kraad-poolteist nurgaga (3,4km ja 40m tõusu) ja alles 2,2km enne lõpujoont läheb ta järsuks, sest algab Cascata - 144m kõrguste vahega tõus Cavalesesse. Mõtlesin seal veidi pidamist juurde panna, aga loobusin, kohati ca 12% nurgaga tõusul pole suurt vahet, kas astud pidava suusaga otse või mittepidavaga kääri, liikumiskiiruse vahe on minimaalne! Marcialonga lõputõusu kohta näeb elavat pilti postituse alguses viidatud Hannes Hermaküla Ringvaate lõigus!
Panen siia ka tegeliku olukorra, see eelmine pilt oli ilus muinasjutt!!!
Üles ma sain, medal anti ja teenisin ka enne starti paika pandud oma hindamisskaala alusel napilt rahuldava hinde! Lõpuaeg 6h56min, 690 tõusumeetrit! Vaatamata sellele, et:
- päike ei paistnud
- rada ei olnud, lumi oli, märg ja imev
- suusakultuur puudub,
soovitan suusahuvilistel kindlasti kunagi Marcialongal osaleda, sest:
- vaated on suurepärased
- saab teada, kui suur on see väike küür või mäenukk Val di Fiemme suusastaadionil, millelt Kiku kunagi Neumannoval eest kullale kihutas
- inimesed raja ääres on innustavad, soojad, lahedad
- alpikellad....
- Peroni, Nastro Azzurro, Moretti.....
- pizza!!!

Tuvikakane finito pilt (rohkem ma neile raha ei anna)!

reede, 10. jaanuar 2020

59/49, small step for a mankind, giant leap for me!

Paar päeva tagasi küsis koolijütsist poeg, et mida ütles N. Armstrong kuule astudes......sealt siis selle pealkirja pikendus. Mis ta tegelikult ütles, teavad vaid asjassepühendunud tegelased, aga see selleks. Üle mitme-sõtme aja esimese postituse pealkirja esimene osa aga tähendab üht numbrikombinatisooni, mille lahtiseletamine on nii oluline, et viimasel ajal kitsi käega autor avab taas oma blogi!
Isegi minusuguse paduoptimisti jaoks oli Tenerifel klaas ikka pooltühi...
Vist umbes-kombes 10. novembril, viibides Tenerife saarel mitte just tavapärase turistina, andsin endale ja hääle toakaaslasele Kasparile ühe lubaduse, mille tingis DNS päev varem toimunud Tenerife maratonil. Olin nii vedel ja pehme, et ei julgenud ennast nii tavapärase maratoni starti lubada, liiati kiusas seal see kuradi ajalimiit, et esimene 21,1km tuleb läbida alla 2,5h, muidu teisele ringile ei lasta. Hiljem protokolli vaadates selgus, et tol päeval anti 4 DNF-i, kaks soomlastele ja kaks ungarlastele, minu viies DNF oleks sellesse ugri-mugri kompotti sobitunud ju ideaalselt...
Sõber Kaspar Tenerife maratoni finitos...
Aga toona lubasin, et tulen sellelt saarelt tagasi ja jooksen kuni uue aastani iga kuradima päev vähemalt ühe tunni, et enam mitte kunagi tunda seda tunnet, mille toob DNS, õigemini siis DND (did not dare)! 12. novembri hilisõhtul maandusin Tallinnas ja 13. novembri õhtul läksin jooksma, jooksin täpselt tund aega. Järgmisel päeval taas jne jne jne. 7. detsembril Vändras jooksin pikemalt, tulemuseks üle kolme aasta esimene vaid jooksujalu läbitud maraton ja aeg 4:40!
Pääle Vändrat, enne sauna ja vanni...
Järgmisel päeval oli dilemma, minna või mitte? Valge kurat võitis ja jooksin edasi, liiati tiivustas mind pidevalt vähenev kaasaskantav ballast, olin jõudnud juba tugevalt alla tsentneri. 21. detsembril olin taas maratonirajal, kerge jooksuga tulemus 4:35 - ja tunda oli, et palju jäi sisse. Vaatamata sellele oli järgmise päeva tunnine jooksuots paras piin, aga elasin üle ja olin valmis uueks maratoniks, aasta viimasel päeval. Kuna tunne oli hea, kaal oli korralikult alla käinud, siis läksin Meremõisa maratonirajale panema, tõestamaks kasvõi endale, et tollel päeval täitunud challenge 49/49, ehk siis iga päev vähemalt tund aega jooksu 49 päeva vältel, annab silmaga nähtavaid ja stopperiga mõõdetavaid tulemusi!
Detsembris sai üle antud Häätegeva Pässa raba maratoni osalejate
abiga kokku kogutud 3017 eurot Nõmme KJK noorte laagritoetuseks!
Andis ja kuhjaga, olin tollel läinud aasta viimasel päeval ca 30km peal isegi mõtlemas unelmapiiri 4h purustamisele, aga keha andis märku, et 49 päeva järjest on ikka vähe, 4h alistamiseks pead rohkem ohverdama. Pidin 34km peal veidi hoogu tagasi tõmbama, aga 4:01:08 on uus isiklik rekord ja "eesti sportlasena " polegi muud öelda, et siit on nüüd hea edasi minna.....
Isikliku purunemise hetk ajavõtja valvekaamerast... 31.12.2019
Aga, nüüd ja täna saan ma tõesti aru, kui nö tippmaratoonarid räägivad, et üle 2-3 korraliku maratoni aastas ei jookse. Eile sai 9 päeva mööda rekordjooksust, aga sellejärgne igapäevane tund jooksu on muutunud motiveerivast tegevusest piinavaks valuks! Kui seda olekut iseloomustada kogenud joodiku sõnapruugiga, siis on see olek nimega: "Ei lähe välja!" Ehk siis, eneseületusega jalgadesse kogunenud valu ei läinud ära, nagu varasemalt - joostes - vaid need jalad tahaks saada puhkust, rahu, jalgade seinale viskamist. Ehk olekski juba aeg, sest esialgne lubadus 49 päeva on miskipärast muutunud 59-päevaseks! Must kurat vasakul õlal ütleb, et jäta jama, valge kurat (ingel) paremal õlal kutsub jätkama..... Kuidas edasi? Tahaks ju puhata, aga ühe põrandal lebava ruudukujulise asja (varem nullist sajani kahe sekundiga) igahommikune info sunnib projekti jätkama, sest 59 päevaga olen endast sundinud lahkuma 10 kilo jagu kahjulikku kraami - täna panin selga oma M-suuruses lemmiksärgi, mis on 5 aastat kapis oma aega oodanud. Dilemma ruudus?
Kõlab kurjalt, aga see aasta leebe, ilma lumeta.....homme!
Vahet pole, homme kell 12 stardin Kornetist Taliharja Vanakurjale, eesmärgiks hakkama saada pehmodistantsi ehk siis 48km-ga. Kaasaelajad saavad minu täpikest jälgida ja ka palju kasulikku infot läbitava piirkonna kohta SIIT! NB! Kogu info ilmub sinna alles võistluse ajal, 11.01, kell 12:00!

Jookseme ikka edasi, vist?

teisipäev, 1. oktoober 2019

Ich bin ein Berliner!

Võimas oli! Aga ei meeldinud! Ehk siis, tehtud, aga tagasi ei läheks - kui siis, nt rullimaratonile!
Checkpoint Charlie - check!

Aga, et aus olla, siis mulle ei meeldi massid, muidugi juhul, kui nad ei osale minu korraldet sündmustel! Berliini maraton on ilmselt maailma üks suurimaid maratone osalejate arvu silmas pidades ja see on ka tema võlu ja häda! Igasugu probleemid, mis johtuvad suurest osalejate arvust, olid ka Berliinis näha! Aga palun järgnevat võtta mitte tavalise eestlase virisemisena, vaid ühe kah korraldaja kokkuvõttega tema osalemisest Abbott World Marathon Majors ühest osavõistlusest!
Trabant-limo - võimalik vaid Berliinis!
Egas sinna Berliini maratonile niisama saa, miskid loosid ja muu, mina kasutasin kindlat varianti, ehk siis ostsin endale stardikoha, ilmselt tunduvalt suurema summa eest, kui läbi looside ja muu oleks saanud! Tegin otsuse veebruari alul, just pärast seda, kui olin kuu aega järjest jooksnud iga päev ühe tunni ja läbinud Cran Canaria maratoni viie tunni piirimail. Arvasin siis, et jätkan oma tunniseid jooksuotsi ja lähen Berliinis 4 tunni piiri alistama, aga see kuradima vene vanasõna on ikka jummalast õige - tahtsime parimat, aga läks nagu alati!
Trabide paraad Berliinis.
Suutsin aprilli algusest kuni septembri lõpuni oma jooksukilometraazhi täiendada tervelt 50km võrra, ehk siis läksin pühapäeval Berliinis starti nö treenimata! Ärge seda kodus järgi tehke, palun! Mind päästis viimaste kuude tihe välitöö ja Haanja100 rattaraja lõikude läbisõitmine, ehk siis igapäevane pidev füüsiline tegevus, aga sisimas oli ikka hirm nahas, uurisin kontrollaega (6:15) jne, ehk siis olin üsna pabinas, et ikka see "suure raha" eest ostetud stardikoht ka lõpetaja medaliks formeeruks!
Enne starti koos Riigipäeva hoonega!
Etteruttavalt võib öelda, et formeerus ja lihtsamalt, kui karta oskasin. Selle aasta teisel (sic!) maratonil jäi hooaja tippmark küll löömata, aga jõudsin turvaliselt finišisse ajaga 5:10:57! Saja maratoniga kaasnev kogemus ütles mulle enne starti, et antud olukorras on parim minna teele, kasutades juba teisest kilomeetrist 25-ndat energia tarbimise rezhiimi (900m jooksu+100m kõndi), arendades keskmist tempot ca 7:20min/km. Uskusin, et jõuan enne järgmisele, 26-ndale rezhiimile (400+100+400+100), lülitumist turvaliselt 21km peale. Keha aga arvas teisiti, lubades mul niimoodi liikuda lausa 30km märgini, andes alles seal märku, et jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb ümber lülituda 26-ndale rezhiimile.
Berliini maratoni liidrid esimesel kilomeetril.
Ja siis sündis ime - vaatamata lisandunud 100m kõnnile kilomeetri kohta tõusis tempo alla 7 min/km, küündides kiireimal, allamäge kilomeetril lausa 6:12 peale! Hakkasin mõtlema, et võiks teha negatiivse spliti, mis paneks kogu sellelele kahtlasele värgile ette suure ja rasvase plussmärgi! Julgesin mõelda, ega teha oli seda raske, sest peaaegu et võimatu oli kusagil 35-40km sektoris leida mõnda tegelast, kes veel jookseks, eriti veel tempoga alla 6min/km! Ise liikusin oma kõnnisadasid meetreid tehes raja servas või isegi kõnniteel, enamus osalejaid loivas aga seal, kus juhtus, enamasti veel ka kolmekesi kõrvuti... Slaalom märjal, lompidega rajal ei ole see tegevus, mida sa ootaks viimasteks kilomeetriteks. Õnneks läks viimasel paaril kildil rada laiemaks, mis lubas veelgi tempot lisada. Brandenburgi väravate alt läbi ja ZIEL juba paistis. Negatiivne split üle kahe minutiga oli tõsiasi, Berliin - tehtud! 27974 koht, esimene pool 2:36:32 (koht 30051), teine pool 2:34:25 (koht 23323)!!!
Race report!
Eks me nüüd vaata, kuhu edasi? Äkki kahe nädala pärast Kõrvemaale? Või nelja nädala pärast Haanjasse? Vaatan seente pealt!
Berliin, Tiergarten. 29.09.2019 - suured sirmikud keset linna!!!


kolmapäev, 13. märts 2019

Vasaloppet 2020!

Loodetavasti sõidan järgmisel varakevadel 10-ndat korda Dalarna maakonda Kesk-Rootsis, et osa saada maailma suurimast suusapeost - 96. Vasaloppetist. Sealne pidu on tegelikult suurem, kui mina suudan osa võtta, sest minu sealviibimise aja jooksul, ehk Vasa põhinädala reedest kuni pühapäevani (27.02-01.03.2020), toimub 4 erinevat sõitu, samas kui kogu Vasa festivali jooksul toimub 10 päevaga 10 erinevat sõitu kokku ca 100000 osavõtjaga.
Vasa esimene ja legendaarne tõus, 2 km-ga 180m üles.
Nende varasema üheksa aasta jooksul on meil tekkinud üsna kindel tuumikgrupp, aga alati on sellesse punti mõni uus huviline juurde mahtunud, sest seltsis segasem ja koos on odavam. Ka järgmiseks Vasaks on meil juba suurem osa punti koos, osad neist tänu lojaalsusprogrammile ka juba ennast kirja pannud, aga mõned vabad kohad on siiski saadaval! Kui sul lõi tuluke põlema ja tahaksid maailma suurimal suusapeol osaleda, alusta enda kirjapanemisest, mis avaneb eeloleval pühapäeval, 17. märtsil, meie aja järgi kell 10 hommikul. Kõigepealt on vaja endale luua Vasa konto ja seejärel pühapäeva hommikul valmis panna nobedad näpud!
Öö-Vasa osalejad jõudmas poolele maale Evertsbergi.
Muidugi on ka võimalus suurt trügimist vältida ja osaleda näiteks Nattvasal ehk öösõidul, mis stardib reede õhtul kell 20:00, sõidetakse paarikaupa ja pimedas. Eriti tugevad ja neid on olnud, sõidavad läbi mõlemad sõidud ja seda vaatamata vaid ca 28-tunnisele vahele ühe 90km pikkuse sõidu finišist teise 90km pikkuse sõidu stardini!
Ainsa välisautorina siin blogis oma kirjatükiga üles astunud Aare
koos oma 3+ kilose lisaehtega Vasa2019 finišis.
On olnud aastaid, kui 15800 kohta müüakse ära 91 sekundiga, nii et ole pühapäeva hommikul valmis!

WÄLKOMMEN TIL VASALOPPET 2020!

NB! Loe ka varasemaid selleteemalisi postitusi:


Pikemalt Vasaloppetist


Pasaloppet 2015


kolmapäev, 20. veebruar 2019

Puust ja punased ehk esimene Tartu maraton puusuusal!

Iga vähegi spordisõber ja veidigi maailma asjadest teadev lugeja ilmselt teab, et 46. Tartu maraton oli aegade kiireim, aegade kõvima (maandumis)rajaga, aegade suurima vigastatute arvuga nii osalejate kui varustuse osas jne jne jne. Oleme kuulnud ja meediast lugenud jutte võitjatest, rohkem siiski neist langenutest. Las see kõik jääda ja olla, minul oli sellel maratonil oma missioon ajada, tõestamaks, et kui suusad on puust, siis mehed on rauast!
Kumb on kenam vaadata, kas "vötame mönuga" naeratav
maratonisõitja või suust väljas hõbeketiga rahmeldaja?
Suur aitüma 1985.a. TM võitjale Artur Danielile
oma tolleaegse kombeka laenamise eest!
Eelmises postituses sai varustuselt juba loori paotatud, sellest ei hakka rohkem juttu tegema. Aga, et kõik ausalt ära rääkida, siis ega peale toda 6. veebruari suusaproovi rohkem puusuusale ei saanudki ning olin suuski määrima asudes üsna lõhkise küna ees - tahke ilma settingud olid paigas, aga sulaga ma ei olnud veel neid punaseid koletisi pidama saanud. Mäletan oma elust vist ühte puusuusa ja kliistri kombot, kui mu isa kunagi vist 1980 minu Visu Junioritele kliistri alla pani. Pidamine oli siis kännu taga, aga käisin mitu korda ninuli, kuna ei oodanud sedavõrd julma suusa kinni kakkumist.
Vist 1980 Otepääl, pildil vasakul olev mees sõitis pühapäeval
77-aastasena läbi 31km distantsi ja oli M75 1.
Igatahes, panime laupäeval suusad määrdegaraazhi põrandale, astusin neile peale, sõber Aare mõõtis A4 paberiga pidamisala ära, lahutasime sealt 2cm sissepoole ja läkski kliister alla. Libisemiseks ei pannud midagi, kuna nii jäisel rajal libiseb tisleripuidust pruss ka, kui sellele side peale panna.... Pühapäeva hommikul asusin koos teistega nö vintage stardialasse starti ja imetlesin ümberringi olevat retrot - 50-ndate pütilauad, kajakaga mustad suusad, Visud, Tallinnad, ka mõned Karhud ja Järvinenid hakkasid silma. Riietuses oli kombesid, kihnu kuulikindlaid, matkašturmovkasid, ka nö viikarit koos triiksärgiga jne, tutikestega põlvikuid ja kukemütse - kõik ehe ja eelmisest aastatuhandest!!! Meeldiv, et kõik vintage osalejad olid vaeva näinud ning ei läinud mütsiga lööma!
Vintage stardiala....
Stardis surusime koos teiste laiasuusameestega ennast paremale poole, sest seal pidi olema kaks nö laiemat ja puusuusale (loe: sidemetele) sobivat rada. Egas see paremale murdmine selles massis kerge polnud, aga see sidemete kõrin nö tavarajas ei olnud ka tore. Vana lasketiiru tõusust murdsin ennast pudrus otse üles ning enne Ansomäe kurikuulsat laskumist panin juba varakult aju tööle, leidmaks laskumiseks parimat rada - õnnestus! Leidsin piisavalt tühja raja, veendusin, et ka kõrval olevad rajad on tühjad ja tuld. Egas selles rennis need puukad nö tavasuusale alla jäänud, libisesin üsna võrdselt alla välja. Peale teeületust järgmisel laskumisel oli esimene ärev hetk, kui pidin paremalt poolt rada lumekooriku pealt vaba vett otsima, et ette tekkinud külakuhjast pääseda. See kusagilt 2000 pealt startimine oli vähemasti minu jaoks ideaalne, ei jäänud kellelegi ise jalgu, ega jäädud mullegi, mõnus sujuv kulgemine kuni Harimäeni, peale mida sain esimest korda aimu, et ilu ei jätku kauaks. Kui ikka nääpsukesed tüdrukud hakkavad sajakilosest mehest laskumistel mööda lendama ning üle Harimäe laskumiste kaskaadi nukkide tuleb vahelduvat lükata, siis hakkas pea raalima, et ikkagi terve estoloppeti maraton veel ees, et ehk peaks veidi auru maha tõmbama. 20km 1:30-ga tundus ulme ja seda ta ka oli, sest ees oli raja raskeim osa kuni Peebuni! Päikeselistes rajaosades hakkas pidamine ja libisemine kaduma, suusakepid hakkasid tunduma mitmekilostena, olin jõudnud poolele maale Kuutsesse 2:30-ga!
Kuutsele jõudes olin üsna läbi!
Foto: Simmo Kikkas
Kuna Kuutseka tõus oli olnud üsna valus, pidamatuse tõttu just kätele ja õlgadele, siis lootsin pidamist juurde panna, aga nähes määrimisjärjekorda Kuutses, loobusin sellest. Mustikakisell aitab paremini edasi, kui kliister! Juba paari kildi pärast sain aru, kui loll mõte see oli, aga Peebuni oli veel 6km ronimist, makaronidest käte ja mittepidava suusaga. Aeg-ajalt, külmemates kohtades hakkas suusk tööle, aga see eest lagedatel, päikese käes, tegi ta mulle mitmekordselt tagasi, summutades vaevu üles saadud hoo mõnesse märjemasse kohta. Harimäel tundunud alla 5-tunnine lõpuaeg hakkas vääramatult vajuma sinna 6-7 tunni taha! Peebul võtsin suusad alt, panin need määrdejärjekorda ja läksin sööma - saiakest, rosinat, kurki ja kisselli, kisselli, kisselli. See oli 15-minutiline päeva aeglaseim kilomeeter, millest oli sama palju abi, kui külmetava varba puhul saapasse kusemisest. Korraks oli hea, aga siis taas jälle, tsiteerides Art Soonetsit: "Pidamise probleeme ei esinenud, kuna pidamist ei olnud"!
Kas Lobamokk just siin seda ütles, ei mäleta! 12 aastat tagasi
Vasa finišis, kolm mees ja kolm medalit! Foto: Kalvi Kitsnik
Õnneks libises alla Palu poole üsna hästi, seal võeti ERR otse-eetrisse, imestati puusuusa üle jne. Määrde juurdepanemisest loobusin, kuna teise saapasse ei viitsind kuseda. Liiatigi oli peale Palut metsaalune jääs ning suusk hakkas pidama - sõitsin mõnuga vahelduvat, vahepeal isegi ilma keppideta, et trii- ja biitsepsid ellu ärkaksid. Kilomeetrid venisid nagu kolmepäevase nohu tatt, mitu korda olin 101% kindel, et olin mõne kilomeetriposti maha maganud, kui see põrguline kauguses siiski nähtavale ilmus! Ootasin Hellenurmes tavapärast pakutavat puljongit, mis oli kordi varem elu päästnud, aga Indrek Kelk, kuhu jäi puljong??? Puljongi puudumisel otsustasin panustada pidamisse, mida pandi ohtralt ja pidas ka ohtralt, kuni lõpuni, tappes viimsegi libisemise. Kilt enne lõppu sirutasin selga, poseerisin ühele paparatsole ja siis lõpuni! Teine pool maratonist 3:12, sellest 19 minutit seisuaega, kokku 5:42, üle ootuste hää! Hää, et lõpus Grete Lõbu käest pääsesin, vist 3 minutit jäigi varu! Nõrgaks lohutuseks oli vintage klassi M50 III koht! Muidugi oleks tore teada, mitmes olin puusuusal - 3 meest tean kindlalt endast eespool, aga palju neid veel oli?
Võib jälle naeratada, kilt on minna!
Foto: Margus Kelk
Kui nüüd mõni küsib, et kas kunagi veel puusuusaga Tartu maratonile, siis miks mitte, aga pühapäevane kogemus ütleb, et ma ikka veel nii rauast ei ole, kui need mehed seal kaugetel 60-70ndatel! Sest tervest maratonist mõnu tundmiseks peab ikka kõvemast metallist olema......

neljapäev, 7. veebruar 2019

TM vol 17 - dresscode vintage!

Kui ma nüüd õige rehnuti kokku panin, siis järgmisel pühapäeval peaksin olema 17. korda Tartu maratoni stardis, milles ei ole mitte miskit erilist. Eriliseks teeb aga seekordse stardi see tõik, et kuigi esimest korda sai Matu väljalt mindud seal hallil kaugel aastal 1982, pole ma seda maratoni kunagi sõitnud puusuuskadega. Plastiksuusk ilmus kõige kõrgemal (sportlikul) tasemel välja seal kusagil 70-ndate lõpus ning liikus - nagu uutel ja parematel asjadel kombeks - kiiresti massidesse. Teisalt usun, et vähemasti aastal 1982, kui Matu väljalt läks teele ligi 5000 suusatajat, võis selles massis plastikuid olla kindlasti alla tuhande paari. Mäletan veel mälupilte, kuidas karused mehed enne starti koridori kõrvale tehtud suure lõkke peal oma tolmuseid suuski tõrvasid.... Või on see mälupilt liiga raju ning pärit unenägudest või nn "20 aastat hiljem" maratonijuttudest, mine võta kinni!
Juba uisustiil Tartu Maratonil on retro, rääkimata varustusest:
Aga 1986 välja sõidetud 141. koht jääbki ületamata!
Oli kuis oli, igatahes olid siis mehed rauast ja suusad puust, kahjuks plastikute kohta ei oska võrdlust tuua, aga kui TM päälik Indrek Kelk kuulutas välja retrohõngulise vintage sõidu, lõi mul kohe pirni põlema! Sest mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada, punkt! Eht-eestlaslikult kohe nimi kirja (enne ütle) ja alles siis varustust kokku otsima (siis mõtle)! Kellelgi suurest tutvusringkonnast ikka kusagil midagist vedeleb ja küll feissbuuk aitab. Tutkit, brat!
Vana aus seanahk ja N.Liidu tipptoode.....see vist ikka liiga retro...
Esimesed arglikud katsed jalavarje leida takerdusid suure jalanumbri taha, sest kui miskit saapakraami ju siin-seal isegi liikus, aga max suurus jäi kahjuks sinna 43 kanti. Viskasin aasta alguses pilgu ka laia maailma ning e-bay'st jäid silma kusagil Milwaukees, Wisconsini osariigis, müüdavad saapad koodnimetusega Alpina Cross Country Ski Boots 3 Pin Size Euro 46 ja hinnaga 28 taala. Sama päeva õhtul pakkus keegi FB-s ilusa väljanägemisega suuski, millel peal just nendele saabastele sobivad, meil siin pigem haruldased, 75mm Nordic sidemed. Sain esimesena jaole ja ostsin ära, negljadja, poolesaja kohaliku eest.

Hartolan Suksi, erikois malli, Peltosen tuote, vuosimalli 197???
Tundus, et asi sujub, sest miskid riided ja vanemat tüüpi kepid ikka leiab, aga läks veidi teisiti. Esiteks hakkasid muret tegema suusad, sest need ei osutunud mitte tavalisteks ja tõrvatavateks puusuuskadeks, vaid nende põhjad olid kaetud musta ainega, mis osutus hikkoriks, ehk siis ülitugevaks ja kõvaks puiduks, mille abil lisati tolleaegsetele tippsuuskadele jäikust või muudeti suusakante kulumatuks. Iseenesest peaks see hikkoripuust suusapõhi olema kõva sõna, kui ta nii vana ja kulunud ei oleks - mitmes kohas põhja all on hele puit lausa näha ja ka mitmed väiksed augud selle hikkori sees ei tee ilmselt libisemist paremaks. Käisin siit-sealt uurimas, et mis selle põhjaga teha? Soovitusi tuli seinast seina, nagu lintlihvijaga hikkor maha, tõrv alla! Miski ainega augud ära täita! Uued vanad suusad otsida!
Kaua oodatud, kaunikesed! Aga....sellest edaspidi. Foto: E-bay müüja...
25. jaanuaril, 3 tundi enne lendu Kanaaridele, kui olin Pässa rabas oma 30-ndat tunnikorda jooksmas, helistas kuller: "Mjul sin pakk, oljen kjohe kohal"! Palusin panna pakk puukuuri alla ja jätkasin jooksu, 2 tundi hiljem olin lennujaamas ja unustasin selle paki. Naastes oli pakk kuuri all õnneks alles, sees pool maailma läbi sõitnud Alpina suusasaapad nr 46! Kuna saapad käes, otsustasin enne mehhaanilist suusatöötlust need nö pe(rs)es suusad siiski lumel ära proovida ja õigesti tegin, suusk libises ja külma ilmaga ka pidas. Mitme eri kohtades tehtud katsetuste tulemusena leidsin eile, 6. veebruaril nö ideaalse ilma, et suuska proovida. Tõmbasin täies pikkuses suusa alla kuuma rauaga Toko sinise, ehk siis külma ilma pidamismäärde, libisemiseks! Sic! Seejärel viisin suusad külma jahtuma ja siis panin suusa keskosasse, suvalise pikkusega alasse kaks kihti Toko punast, pidamiseks! Harku ja Trummi radadel suutsin läbida 31,5km ehk siis pool Tartu maratoni pikkust ajaga alla 3 tunni, keskmine kiirus 5:30min/km, mis pani mind kärpima senist finišiaja prognoosi ca 8 tunni alla sinna tõsiste tegijate mängumaale, ehk siis 6 tunni alla!
Kuna eile oli Harku rajatraktor metsa ära surnud, oli 7km klassikarada
sihuke omatekkeline, mis küll ei libisenud, aga ei kakkunud ka sidet kinni!
Aga, eilse sõidu 18-ndal kildil käis üks krõks, sest pealse küljest murdus lahti kalli hinnaga USA-st tellitud saapa tald, sõitsin eilse 31,5km pikkuse sõidu viimased 13km haigutava saapaga, ehk siis hoidsin vasakut jalga raja sees ning sellega eriti ei tõmmelnud. Eile õhtul aitas allmighty FB hädast välja, juba täna õhtuks oli eilne hukas saabas juba korras, liimitud ja üle õmmeldud. Lasin ka teise, veel liimist lahti tulemata saapa üle õmmelda - puuriti väikesed augud saapatalla sisse ja õmmeldi kummitald kolme ülitugeva õmblusega nahktalla külge, lisaks liimile, et jumalapärast see Tartu maratonil lahti ei tuleks!
Jaws 12.....
Tänud Nõmmel Pärnu mnt 303 multi-töökoja tegijatele, kes katkise saapa suu kokku tõmbasid ja ka nö tervele saapale lisa/varuõmblused tegid. 30 aastat hallitamist kusagil Milwaukee keldris, veidi märga Eesti suusarada ja oligi hää ja uhke välismaa saabas irvakil! Aga nüüd sellega korras! Mis veel, kepid ja riided? Kepid leidsime venna küünist, peaks olema meie kuulsa lauliku Kait Tamra 80-ndate suusarepertuaarist, neid pole veel proovinud, aga Tartu maratoniks lubatava ca miinus kümnekraadise pakasega käivad paksud nahksed käpikud väga hästi, vältimaks uudsest (vanamoodsest) kepirihmast tulenevaid ville! Ise mäletan hästi, et 80-ndatel sõideti suuska tol ajal tuntud kalarookimiskinnastega, mida sebiti ilmselt siis suurtest kalurikolhoosidest. Tänapäeval on samasugused kindad igas ehituspoes olemas, ehk siis nendega pole probleeme. Müts aga on mul juba mitu hooaega olemas!
Öfkoors, KAHRU oleks tegijam olnud, aga .......
Jäi veel riietus, ehk siis keha pahkluust kaelani retrosse panna, variante oli erinevaid, kuni mütsist lähtuvalt lõi pähe kasutada oma Soome kaverisi leidmaks täydellista pukuaa! Haanja100 legendaarne osaleja Hannu lõi letti 45 aastat vana "suomen maajoukkojen hiihtopuku" ja pani selle ka paar päeva tagasi postiga teele! Nüüd jääb loota vaid, et Omniva on jõuluruuhkast ja narkopakkidest veidigi hõlpu saanud ning suudab mulle 10 päevaga Keski-Suomest selle reliikvia kohale toimetada! Om nii vää, Omniva?
Hannu pani ka padja kombe alla, näitama venimust,
aga seda polnd tarvis, sest olen tervelt 14 kilo kergem kui novembris!
Olen teinud palju, et saaks 17. veebruaril olla koos teiste vanakoolimeestega Tehvandil stardis, puusuusa ja muu juurdekuuluvaga! Äge! Loodan, et ilm tuleb OK ning need muud osalejad austavad vana-kooli-meeste sõitu ning just neile ekstra sisse aetud (laiemat) rada! Trehväme stardis, tegijad!


PS! Määrime ka plastiksuuski libisema ja pidama sellekssamaks suusamaratoniks ning mõned vabad paarid veel jäänud venna Ivo määrdelaual! Kiirustage!!!




laupäev, 26. jaanuar 2019

30h = 256km = miinus 9kg, ehk joostes mudast välja!

19. november 2018
Stressirohke heategev Pääsküla raba maraton ehk eelmise aasta viimane korraldatud sündmus selja taga, oli aeg joon tõmmata - rasvane joon illusiooni ja tegelikkuse vahele. Illusioon väitis, et kõik on korras, asjad toimivad, elu kulgeb, aga tegelikkuses olin allakäigutrepi mademest poolteist meetrit allpool, kaelani mudas. Suvalised valud siin-seal kehas, krooniline unetus, pidev väsimus - kõige selle ilmselgeks põhjustajaks 30. juunile järgnenud saavutuspohmell. Nagu kordi varemgi, ei tekitanud millegi suure ärategemine uusi ja kõrgemaid sihte, vaid kukutas kolinal igasuguse motivatsiooni - mingis kultuuris nimetatakse seda seisundit ka loorberitele puhkama jäämiseks. Ja seal loorberitel oli oi-oi kui hea olla, keha puhkas ja kasvas ja puhkas ja kasvas, kuni 19. novembri hommikul näitas kaal 107,2kg!!!
Pääskülas maratoniga heategevuseks 2019€! Foto: Kea Kanger
20. november - 26. detsember 2018
Säherdune kaalunumber pani kellad kõvasti helisema ja liigutas midagigi paigast, nii otseses kui kaudses mõttes. Paar korda sai isegi spordiriietus selga tõmmatud ja värskes õhus erinevate distsipliinidega tegeletud, aga see tegelemine tegi valu. Sündis otsus - enne kaal alla ja siis trenni! Väikesed muutused köögis ja asi toimis, viie nädalaga jõudsin vahetult enne jõule sinna tsentneri lähedale, vaid ca kilokese kaugusele. Siis tulid jõulud...
Tavapärane hommikusöök paastuperioodil...
27. detsember 2018 - 25. jaanuar 2019
Peale jõulu 103,7kg! Krõks ja korralik! Mingi uitidee ütles, et mine jooksma. Ja jookse iga päev tund aega, hoolimata ilmast, asukohast, tempost või muust. Lihtsalt jookse, nagu Murakami! Jooksingi - metsas, teedel, lumel, jääl, lörtsis, vihmas, pakases, päeval, õhtul - iga päev ühe tunni! Jooksu tempo kujunes enesetunde ja olude järgi, esimestel kordadel oli tunnise jooksu tulemuseks 7-7,5km, kuid läbitud maa hakkas vaikselt pikenema, mõnikord lausa üle 9 kilomeetri. Kusagil seal kümnenda jooksu kandis hakkasid kaduma igasugu valud, tagasi tuli uni, ehk siis oli nö silmaga näha, et see, mis ma teen, on õige ja minu kehale hea! Otsustasin ettevõtmist pikendada ja joosta järjest 30 päeva, üks tund iga päev!
Õnneks on kodu külje all Pääsküla raba - parim paik jooksmiseks!
26. jaanuar 2019
Eelmise lõigu lõpus jõudsin lõpuks postituse pealkirjas toodud valemi juurde - kui joosta 30 päeva jutti iga päev ühe tunni, koguneb kokku üsna aukartustäratav number kilomeetreid, tervelt 256! Nende kilomeetrite arvust palju tähtsam on siiski nende läbitud kilomeetrite abil saavutatud tulemus - 30 päevaga on kadunud 9,2 kilo meheilu, mille asemel olen üles leidnud kaduma hakanud tervise, uue motivatsiooni ja ka hulganisti riideid, mis olid paar aastat peidus! Täna ei jookse, premeerin ennast kuuajase paastu eest, seevastu jooksen aga homme ja esimest korda sel aastal veidi kauem kui tunnikese!
25.01.2019, 30-päevase jooksukuuri algusest miinus 9,2kg!!!
Pässa maratonist alates on ca 2 kuuga kadunud 12,7 kilo....
Järgmisel nädalal panen paika uued sihid - mida, kuhu, kus ja kuna? Minu spordi sii-viis on veel mõned valged laigud, tahan need laigud veel enne ära värvida, kui vanadusnõtrus peale tuleb!
Paastust tuleb taastuda just nii ja siin, vabandust, sõbrad!
Nali naljaks, aga kui ma vees olin, näitas see aparaat +34°C!
Ehk siis varjus 26, päikese käes ......
Ei ole hülged, ei ole.....aga leia pildilt El Teide!!!
Adios, amigos!