kolmapäev, 13. märts 2019

Vasaloppet 2020!

Loodetavasti sõidan järgmisel varakevadel 10-ndat korda Dalarna maakonda Kesk-Rootsis, et osa saada maailma suurimast suusapeost - 96. Vasaloppetist. Sealne pidu on tegelikult suurem, kui mina suudan osa võtta, sest minu sealviibimise aja jooksul, ehk Vasa põhinädala reedest kuni pühapäevani (27.02-01.03.2020), toimub 4 erinevat sõitu, samas kui kogu Vasa festivali jooksul toimub 10 päevaga 10 erinevat sõitu kokku ca 100000 osavõtjaga.
Vasa esimene ja legendaarne tõus, 2 km-ga 180m üles.
Nende varasema üheksa aasta jooksul on meil tekkinud üsna kindel tuumikgrupp, aga alati on sellesse punti mõni uus huviline juurde mahtunud, sest seltsis segasem ja koos on odavam. Ka järgmiseks Vasaks on meil juba suurem osa punti koos, osad neist tänu lojaalsusprogrammile ka juba ennast kirja pannud, aga mõned vabad kohad on siiski saadaval! Kui sul lõi tuluke põlema ja tahaksid maailma suurimal suusapeol osaleda, alusta enda kirjapanemisest, mis avaneb eeloleval pühapäeval, 17. märtsil, meie aja järgi kell 10 hommikul. Kõigepealt on vaja endale luua Vasa konto ja seejärel pühapäeva hommikul valmis panna nobedad näpud!
Öö-Vasa osalejad jõudmas poolele maale Evertsbergi.
Muidugi on ka võimalus suurt trügimist vältida ja osaleda näiteks Nattvasal ehk öösõidul, mis stardib reede õhtul kell 20:00, sõidetakse paarikaupa ja pimedas. Eriti tugevad ja neid on olnud, sõidavad läbi mõlemad sõidud ja seda vaatamata vaid ca 28-tunnisele vahele ühe 90km pikkuse sõidu finišist teise 90km pikkuse sõidu stardini!
Ainsa välisautorina siin blogis oma kirjatükiga üles astunud Aare
koos oma 3+ kilose lisaehtega Vasa2019 finišis.
On olnud aastaid, kui 15800 kohta müüakse ära 91 sekundiga, nii et ole pühapäeva hommikul valmis!

WÄLKOMMEN TIL VASALOPPET 2020!

NB! Loe ka varasemaid selleteemalisi postitusi:


Pikemalt Vasaloppetist


Pasaloppet 2015


kolmapäev, 20. veebruar 2019

Puust ja punased ehk esimene Tartu maraton puusuusal!

Iga vähegi spordisõber ja veidigi maailma asjadest teadev lugeja ilmselt teab, et 46. Tartu maraton oli aegade kiireim, aegade kõvima (maandumis)rajaga, aegade suurima vigastatute arvuga nii osalejate kui varustuse osas jne jne jne. Oleme kuulnud ja meediast lugenud jutte võitjatest, rohkem siiski neist langenutest. Las see kõik jääda ja olla, minul oli sellel maratonil oma missioon ajada, tõestamaks, et kui suusad on puust, siis mehed on rauast!
Kumb on kenam vaadata, kas "vötame mönuga" naeratav
maratonisõitja või suust väljas hõbeketiga rahmeldaja?
Suur aitüma 1985.a. TM võitjale Artur Danielile
oma tolleaegse kombeka laenamise eest!
Eelmises postituses sai varustuselt juba loori paotatud, sellest ei hakka rohkem juttu tegema. Aga, et kõik ausalt ära rääkida, siis ega peale toda 6. veebruari suusaproovi rohkem puusuusale ei saanudki ning olin suuski määrima asudes üsna lõhkise küna ees - tahke ilma settingud olid paigas, aga sulaga ma ei olnud veel neid punaseid koletisi pidama saanud. Mäletan oma elust vist ühte puusuusa ja kliistri kombot, kui mu isa kunagi vist 1980 minu Visu Junioritele kliistri alla pani. Pidamine oli siis kännu taga, aga käisin mitu korda ninuli, kuna ei oodanud sedavõrd julma suusa kinni kakkumist.
Vist 1980 Otepääl, pildil vasakul olev mees sõitis pühapäeval
77-aastasena läbi 31km distantsi ja oli M75 1.
Igatahes, panime laupäeval suusad määrdegaraazhi põrandale, astusin neile peale, sõber Aare mõõtis A4 paberiga pidamisala ära, lahutasime sealt 2cm sissepoole ja läkski kliister alla. Libisemiseks ei pannud midagi, kuna nii jäisel rajal libiseb tisleripuidust pruss ka, kui sellele side peale panna.... Pühapäeva hommikul asusin koos teistega nö vintage stardialasse starti ja imetlesin ümberringi olevat retrot - 50-ndate pütilauad, kajakaga mustad suusad, Visud, Tallinnad, ka mõned Karhud ja Järvinenid hakkasid silma. Riietuses oli kombesid, kihnu kuulikindlaid, matkašturmovkasid, ka nö viikarit koos triiksärgiga jne, tutikestega põlvikuid ja kukemütse - kõik ehe ja eelmisest aastatuhandest!!! Meeldiv, et kõik vintage osalejad olid vaeva näinud ning ei läinud mütsiga lööma!
Vintage stardiala....
Stardis surusime koos teiste laiasuusameestega ennast paremale poole, sest seal pidi olema kaks nö laiemat ja puusuusale (loe: sidemetele) sobivat rada. Egas see paremale murdmine selles massis kerge polnud, aga see sidemete kõrin nö tavarajas ei olnud ka tore. Vana lasketiiru tõusust murdsin ennast pudrus otse üles ning enne Ansomäe kurikuulsat laskumist panin juba varakult aju tööle, leidmaks laskumiseks parimat rada - õnnestus! Leidsin piisavalt tühja raja, veendusin, et ka kõrval olevad rajad on tühjad ja tuld. Egas selles rennis need puukad nö tavasuusale alla jäänud, libisesin üsna võrdselt alla välja. Peale teeületust järgmisel laskumisel oli esimene ärev hetk, kui pidin paremalt poolt rada lumekooriku pealt vaba vett otsima, et ette tekkinud külakuhjast pääseda. See kusagilt 2000 pealt startimine oli vähemasti minu jaoks ideaalne, ei jäänud kellelegi ise jalgu, ega jäädud mullegi, mõnus sujuv kulgemine kuni Harimäeni, peale mida sain esimest korda aimu, et ilu ei jätku kauaks. Kui ikka nääpsukesed tüdrukud hakkavad sajakilosest mehest laskumistel mööda lendama ning üle Harimäe laskumiste kaskaadi nukkide tuleb vahelduvat lükata, siis hakkas pea raalima, et ikkagi terve estoloppeti maraton veel ees, et ehk peaks veidi auru maha tõmbama. 20km 1:30-ga tundus ulme ja seda ta ka oli, sest ees oli raja raskeim osa kuni Peebuni! Päikeselistes rajaosades hakkas pidamine ja libisemine kaduma, suusakepid hakkasid tunduma mitmekilostena, olin jõudnud poolele maale Kuutsesse 2:30-ga!
Kuutsele jõudes olin üsna läbi!
Foto: Simmo Kikkas
Kuna Kuutseka tõus oli olnud üsna valus, pidamatuse tõttu just kätele ja õlgadele, siis lootsin pidamist juurde panna, aga nähes määrimisjärjekorda Kuutses, loobusin sellest. Mustikakisell aitab paremini edasi, kui kliister! Juba paari kildi pärast sain aru, kui loll mõte see oli, aga Peebuni oli veel 6km ronimist, makaronidest käte ja mittepidava suusaga. Aeg-ajalt, külmemates kohtades hakkas suusk tööle, aga see eest lagedatel, päikese käes, tegi ta mulle mitmekordselt tagasi, summutades vaevu üles saadud hoo mõnesse märjemasse kohta. Harimäel tundunud alla 5-tunnine lõpuaeg hakkas vääramatult vajuma sinna 6-7 tunni taha! Peebul võtsin suusad alt, panin need määrdejärjekorda ja läksin sööma - saiakest, rosinat, kurki ja kisselli, kisselli, kisselli. See oli 15-minutiline päeva aeglaseim kilomeeter, millest oli sama palju abi, kui külmetava varba puhul saapasse kusemisest. Korraks oli hea, aga siis taas jälle, tsiteerides Art Soonetsit: "Pidamise probleeme ei esinenud, kuna pidamist ei olnud"!
Kas Lobamokk just siin seda ütles, ei mäleta! 12 aastat tagasi
Vasa finišis, kolm mees ja kolm medalit! Foto: Kalvi Kitsnik
Õnneks libises alla Palu poole üsna hästi, seal võeti ERR otse-eetrisse, imestati puusuusa üle jne. Määrde juurdepanemisest loobusin, kuna teise saapasse ei viitsind kuseda. Liiatigi oli peale Palut metsaalune jääs ning suusk hakkas pidama - sõitsin mõnuga vahelduvat, vahepeal isegi ilma keppideta, et trii- ja biitsepsid ellu ärkaksid. Kilomeetrid venisid nagu kolmepäevase nohu tatt, mitu korda olin 101% kindel, et olin mõne kilomeetriposti maha maganud, kui see põrguline kauguses siiski nähtavale ilmus! Ootasin Hellenurmes tavapärast pakutavat puljongit, mis oli kordi varem elu päästnud, aga Indrek Kelk, kuhu jäi puljong??? Puljongi puudumisel otsustasin panustada pidamisse, mida pandi ohtralt ja pidas ka ohtralt, kuni lõpuni, tappes viimsegi libisemise. Kilt enne lõppu sirutasin selga, poseerisin ühele paparatsole ja siis lõpuni! Teine pool maratonist 3:12, sellest 19 minutit seisuaega, kokku 5:42, üle ootuste hää! Hää, et lõpus Grete Lõbu käest pääsesin, vist 3 minutit jäigi varu! Nõrgaks lohutuseks oli vintage klassi M50 III koht! Muidugi oleks tore teada, mitmes olin puusuusal - 3 meest tean kindlalt endast eespool, aga palju neid veel oli?
Võib jälle naeratada, kilt on minna!
Foto: Margus Kelk
Kui nüüd mõni küsib, et kas kunagi veel puusuusaga Tartu maratonile, siis miks mitte, aga pühapäevane kogemus ütleb, et ma ikka veel nii rauast ei ole, kui need mehed seal kaugetel 60-70ndatel! Sest tervest maratonist mõnu tundmiseks peab ikka kõvemast metallist olema......

neljapäev, 7. veebruar 2019

TM vol 17 - dresscode vintage!

Kui ma nüüd õige rehnuti kokku panin, siis järgmisel pühapäeval peaksin olema 17. korda Tartu maratoni stardis, milles ei ole mitte miskit erilist. Eriliseks teeb aga seekordse stardi see tõik, et kuigi esimest korda sai Matu väljalt mindud seal hallil kaugel aastal 1982, pole ma seda maratoni kunagi sõitnud puusuuskadega. Plastiksuusk ilmus kõige kõrgemal (sportlikul) tasemel välja seal kusagil 70-ndate lõpus ning liikus - nagu uutel ja parematel asjadel kombeks - kiiresti massidesse. Teisalt usun, et vähemasti aastal 1982, kui Matu väljalt läks teele ligi 5000 suusatajat, võis selles massis plastikuid olla kindlasti alla tuhande paari. Mäletan veel mälupilte, kuidas karused mehed enne starti koridori kõrvale tehtud suure lõkke peal oma tolmuseid suuski tõrvasid.... Või on see mälupilt liiga raju ning pärit unenägudest või nn "20 aastat hiljem" maratonijuttudest, mine võta kinni!
Juba uisustiil Tartu Maratonil on retro, rääkimata varustusest:
Aga 1986 välja sõidetud 141. koht jääbki ületamata!
Oli kuis oli, igatahes olid siis mehed rauast ja suusad puust, kahjuks plastikute kohta ei oska võrdlust tuua, aga kui TM päälik Indrek Kelk kuulutas välja retrohõngulise vintage sõidu, lõi mul kohe pirni põlema! Sest mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada, punkt! Eht-eestlaslikult kohe nimi kirja (enne ütle) ja alles siis varustust kokku otsima (siis mõtle)! Kellelgi suurest tutvusringkonnast ikka kusagil midagist vedeleb ja küll feissbuuk aitab. Tutkit, brat!
Vana aus seanahk ja N.Liidu tipptoode.....see vist ikka liiga retro...
Esimesed arglikud katsed jalavarje leida takerdusid suure jalanumbri taha, sest kui miskit saapakraami ju siin-seal isegi liikus, aga max suurus jäi kahjuks sinna 43 kanti. Viskasin aasta alguses pilgu ka laia maailma ning e-bay'st jäid silma kusagil Milwaukees, Wisconsini osariigis, müüdavad saapad koodnimetusega Alpina Cross Country Ski Boots 3 Pin Size Euro 46 ja hinnaga 28 taala. Sama päeva õhtul pakkus keegi FB-s ilusa väljanägemisega suuski, millel peal just nendele saabastele sobivad, meil siin pigem haruldased, 75mm Nordic sidemed. Sain esimesena jaole ja ostsin ära, negljadja, poolesaja kohaliku eest.

Hartolan Suksi, erikois malli, Peltosen tuote, vuosimalli 197???
Tundus, et asi sujub, sest miskid riided ja vanemat tüüpi kepid ikka leiab, aga läks veidi teisiti. Esiteks hakkasid muret tegema suusad, sest need ei osutunud mitte tavalisteks ja tõrvatavateks puusuuskadeks, vaid nende põhjad olid kaetud musta ainega, mis osutus hikkoriks, ehk siis ülitugevaks ja kõvaks puiduks, mille abil lisati tolleaegsetele tippsuuskadele jäikust või muudeti suusakante kulumatuks. Iseenesest peaks see hikkoripuust suusapõhi olema kõva sõna, kui ta nii vana ja kulunud ei oleks - mitmes kohas põhja all on hele puit lausa näha ja ka mitmed väiksed augud selle hikkori sees ei tee ilmselt libisemist paremaks. Käisin siit-sealt uurimas, et mis selle põhjaga teha? Soovitusi tuli seinast seina, nagu lintlihvijaga hikkor maha, tõrv alla! Miski ainega augud ära täita! Uued vanad suusad otsida!
Kaua oodatud, kaunikesed! Aga....sellest edaspidi. Foto: E-bay müüja...
25. jaanuaril, 3 tundi enne lendu Kanaaridele, kui olin Pässa rabas oma 30-ndat tunnikorda jooksmas, helistas kuller: "Mjul sin pakk, oljen kjohe kohal"! Palusin panna pakk puukuuri alla ja jätkasin jooksu, 2 tundi hiljem olin lennujaamas ja unustasin selle paki. Naastes oli pakk kuuri all õnneks alles, sees pool maailma läbi sõitnud Alpina suusasaapad nr 46! Kuna saapad käes, otsustasin enne mehhaanilist suusatöötlust need nö pe(rs)es suusad siiski lumel ära proovida ja õigesti tegin, suusk libises ja külma ilmaga ka pidas. Mitme eri kohtades tehtud katsetuste tulemusena leidsin eile, 6. veebruaril nö ideaalse ilma, et suuska proovida. Tõmbasin täies pikkuses suusa alla kuuma rauaga Toko sinise, ehk siis külma ilma pidamismäärde, libisemiseks! Sic! Seejärel viisin suusad külma jahtuma ja siis panin suusa keskosasse, suvalise pikkusega alasse kaks kihti Toko punast, pidamiseks! Harku ja Trummi radadel suutsin läbida 31,5km ehk siis pool Tartu maratoni pikkust ajaga alla 3 tunni, keskmine kiirus 5:30min/km, mis pani mind kärpima senist finišiaja prognoosi ca 8 tunni alla sinna tõsiste tegijate mängumaale, ehk siis 6 tunni alla!
Kuna eile oli Harku rajatraktor metsa ära surnud, oli 7km klassikarada
sihuke omatekkeline, mis küll ei libisenud, aga ei kakkunud ka sidet kinni!
Aga, eilse sõidu 18-ndal kildil käis üks krõks, sest pealse küljest murdus lahti kalli hinnaga USA-st tellitud saapa tald, sõitsin eilse 31,5km pikkuse sõidu viimased 13km haigutava saapaga, ehk siis hoidsin vasakut jalga raja sees ning sellega eriti ei tõmmelnud. Eile õhtul aitas allmighty FB hädast välja, juba täna õhtuks oli eilne hukas saabas juba korras, liimitud ja üle õmmeldud. Lasin ka teise, veel liimist lahti tulemata saapa üle õmmelda - puuriti väikesed augud saapatalla sisse ja õmmeldi kummitald kolme ülitugeva õmblusega nahktalla külge, lisaks liimile, et jumalapärast see Tartu maratonil lahti ei tuleks!
Jaws 12.....
Tänud Nõmmel Pärnu mnt 303 multi-töökoja tegijatele, kes katkise saapa suu kokku tõmbasid ja ka nö tervele saapale lisa/varuõmblused tegid. 30 aastat hallitamist kusagil Milwaukee keldris, veidi märga Eesti suusarada ja oligi hää ja uhke välismaa saabas irvakil! Aga nüüd sellega korras! Mis veel, kepid ja riided? Kepid leidsime venna küünist, peaks olema meie kuulsa lauliku Kait Tamra 80-ndate suusarepertuaarist, neid pole veel proovinud, aga Tartu maratoniks lubatava ca miinus kümnekraadise pakasega käivad paksud nahksed käpikud väga hästi, vältimaks uudsest (vanamoodsest) kepirihmast tulenevaid ville! Ise mäletan hästi, et 80-ndatel sõideti suuska tol ajal tuntud kalarookimiskinnastega, mida sebiti ilmselt siis suurtest kalurikolhoosidest. Tänapäeval on samasugused kindad igas ehituspoes olemas, ehk siis nendega pole probleeme. Müts aga on mul juba mitu hooaega olemas!
Öfkoors, KAHRU oleks tegijam olnud, aga .......
Jäi veel riietus, ehk siis keha pahkluust kaelani retrosse panna, variante oli erinevaid, kuni mütsist lähtuvalt lõi pähe kasutada oma Soome kaverisi leidmaks täydellista pukuaa! Haanja100 legendaarne osaleja Hannu lõi letti 45 aastat vana "suomen maajoukkojen hiihtopuku" ja pani selle ka paar päeva tagasi postiga teele! Nüüd jääb loota vaid, et Omniva on jõuluruuhkast ja narkopakkidest veidigi hõlpu saanud ning suudab mulle 10 päevaga Keski-Suomest selle reliikvia kohale toimetada! Om nii vää, Omniva?
Hannu pani ka padja kombe alla, näitama venimust,
aga seda polnd tarvis, sest olen tervelt 14 kilo kergem kui novembris!
Olen teinud palju, et saaks 17. veebruaril olla koos teiste vanakoolimeestega Tehvandil stardis, puusuusa ja muu juurdekuuluvaga! Äge! Loodan, et ilm tuleb OK ning need muud osalejad austavad vana-kooli-meeste sõitu ning just neile ekstra sisse aetud (laiemat) rada! Trehväme stardis, tegijad!


PS! Määrime ka plastiksuuski libisema ja pidama sellekssamaks suusamaratoniks ning mõned vabad paarid veel jäänud venna Ivo määrdelaual! Kiirustage!!!




laupäev, 26. jaanuar 2019

30h = 256km = miinus 9kg, ehk joostes mudast välja!

19. november 2018
Stressirohke heategev Pääsküla raba maraton ehk eelmise aasta viimane korraldatud sündmus selja taga, oli aeg joon tõmmata - rasvane joon illusiooni ja tegelikkuse vahele. Illusioon väitis, et kõik on korras, asjad toimivad, elu kulgeb, aga tegelikkuses olin allakäigutrepi mademest poolteist meetrit allpool, kaelani mudas. Suvalised valud siin-seal kehas, krooniline unetus, pidev väsimus - kõige selle ilmselgeks põhjustajaks 30. juunile järgnenud saavutuspohmell. Nagu kordi varemgi, ei tekitanud millegi suure ärategemine uusi ja kõrgemaid sihte, vaid kukutas kolinal igasuguse motivatsiooni - mingis kultuuris nimetatakse seda seisundit ka loorberitele puhkama jäämiseks. Ja seal loorberitel oli oi-oi kui hea olla, keha puhkas ja kasvas ja puhkas ja kasvas, kuni 19. novembri hommikul näitas kaal 107,2kg!!!
Pääskülas maratoniga heategevuseks 2019€! Foto: Kea Kanger
20. november - 26. detsember 2018
Säherdune kaalunumber pani kellad kõvasti helisema ja liigutas midagigi paigast, nii otseses kui kaudses mõttes. Paar korda sai isegi spordiriietus selga tõmmatud ja värskes õhus erinevate distsipliinidega tegeletud, aga see tegelemine tegi valu. Sündis otsus - enne kaal alla ja siis trenni! Väikesed muutused köögis ja asi toimis, viie nädalaga jõudsin vahetult enne jõule sinna tsentneri lähedale, vaid ca kilokese kaugusele. Siis tulid jõulud...
Tavapärane hommikusöök paastuperioodil...
27. detsember 2018 - 25. jaanuar 2019
Peale jõulu 103,7kg! Krõks ja korralik! Mingi uitidee ütles, et mine jooksma. Ja jookse iga päev tund aega, hoolimata ilmast, asukohast, tempost või muust. Lihtsalt jookse, nagu Murakami! Jooksingi - metsas, teedel, lumel, jääl, lörtsis, vihmas, pakases, päeval, õhtul - iga päev ühe tunni! Jooksu tempo kujunes enesetunde ja olude järgi, esimestel kordadel oli tunnise jooksu tulemuseks 7-7,5km, kuid läbitud maa hakkas vaikselt pikenema, mõnikord lausa üle 9 kilomeetri. Kusagil seal kümnenda jooksu kandis hakkasid kaduma igasugu valud, tagasi tuli uni, ehk siis oli nö silmaga näha, et see, mis ma teen, on õige ja minu kehale hea! Otsustasin ettevõtmist pikendada ja joosta järjest 30 päeva, üks tund iga päev!
Õnneks on kodu külje all Pääsküla raba - parim paik jooksmiseks!
26. jaanuar 2019
Eelmise lõigu lõpus jõudsin lõpuks postituse pealkirjas toodud valemi juurde - kui joosta 30 päeva jutti iga päev ühe tunni, koguneb kokku üsna aukartustäratav number kilomeetreid, tervelt 256! Nende kilomeetrite arvust palju tähtsam on siiski nende läbitud kilomeetrite abil saavutatud tulemus - 30 päevaga on kadunud 9,2 kilo meheilu, mille asemel olen üles leidnud kaduma hakanud tervise, uue motivatsiooni ja ka hulganisti riideid, mis olid paar aastat peidus! Täna ei jookse, premeerin ennast kuuajase paastu eest, seevastu jooksen aga homme ja esimest korda sel aastal veidi kauem kui tunnikese!
25.01.2019, 30-päevase jooksukuuri algusest miinus 9,2kg!!!
Pässa maratonist alates on ca 2 kuuga kadunud 12,7 kilo....
Järgmisel nädalal panen paika uued sihid - mida, kuhu, kus ja kuna? Minu spordi sii-viis on veel mõned valged laigud, tahan need laigud veel enne ära värvida, kui vanadusnõtrus peale tuleb!
Paastust tuleb taastuda just nii ja siin, vabandust, sõbrad!
Nali naljaks, aga kui ma vees olin, näitas see aparaat +34°C!
Ehk siis varjus 26, päikese käes ......
Ei ole hülged, ei ole.....aga leia pildilt El Teide!!!
Adios, amigos!

teisipäev, 25. september 2018

Dr Holden läheb tuleva kevade Hispaaniasse laagrisse!

Kõigepealt vabandan pika pausi pärast siin blogis, oli töid ja tegemisi, enam siiski suure eesmärgi täitmise järgset moti langust, aga see selleks. Ehk üskkord algab aega!
Moti langemise hetk 30.06.2018!
Aga, et uuesti motti leida ning eluga edasi minna, lähen taaskord, juba üheksandamat korda Hispaaniasse, sinna kaugele ookeani taha, laagerdama! Sest siin Haanias, kaugel ookeani taga, on sel ajal veel nii külm, et ei kannata lühkaritega ratast sõita!
Playa de la Grenadella, üks lemmik paiku seal kandis!
Ehk siis lähen juba kuuendat korda Denia kanti ja võtan sõbrad kaasa, kellest hetkel juba üle 10-ne on paadis. Kuidas ja mis, saate teada minu käest maili, messengeri või telefoni teel! Avalikult ei tohi enam midagi öelda, sest mõnedele eestlastele meeldib kitse panna, eriti "konkurendi" peale, kes sõpradega laagerdamas käib!
Kollanokk Hispaanias, 4.4.2011, Coll de Rates ehk Ticketitõus!


Helistage, kirjutage, joonistage! Äge primavera on Espanas ees ootamas!

laupäev, 23. juuni 2018

99 - teeme ühe väikse õlle!!!

Kõik see neli ja pool päeva, mis enne Eesti Vabariik 100 maratoni möödus 98-ndast, olin sügavas stressis või siis spordimehe keeli hullus mandrossis - läinud pühapäeval Harku metsas ettevõetud 98-s osutus kohe selliseks pähkliks, et paigutaksin ta oma raskeimate pingereas lausa kolmandale kohale, kontorimaratoni ja kõige esimese järel.
Harku metsa pikad sirged.....kõndimiseks igavad!
17. juuni õhtupoole Harku metsas peetud 15. MK maratoni 15-ndal kilomeetril keeldus parem reis jooksusammu tegemast, valu oli nii jõrm, et ka tahtejõud ei aidanud. Kõndida lubas, aga mitte normaalses kõnnitempos, vaid ca min per km aeglasemalt. Too hetk mõtlesin, et mingi vale samm või siis lihtsalt paha päev on süüdi, aga kuna järgnevad kolm päeva läks asi ainult hullemaks, siis pidin taaskord endale tunnistama, et see vanakuradi ishias, mis pole mind mitu-setu aastat kummitanud, on taas kohale jõudnud, seekord siis paremas reies. Kuna kolmapäeval ei saand enam ilma käte abita trepist alla, siis hakkasin suure eesmärgi võtmes ette võtma äärmuslikke meetmeid. Kõigepealt palusin Tori-Pärnu maratoni peakorraldajat mind tund varem rajale lubada, et kui ikka joosta ei saa, siis jõuaksin enne finito sulgemist Rüütli tänava lõppu, et saada maraton purki ja sihuke iludus kaela!


Negatiivne vastus peakorraldaja Vahur Mäelt palju optimismi ei süstinud, hakkasin ennetamaks reaalset eesootavat krahhi võimalikke tagavaravariante otsima. No näiteks MK maraton Võrus uuel nädalal vms. Samas asusin tegelema ka selle saatana reiega, et ikka Pärnus see 99-s ära teha. Veidi kreemi, kompressiooni ja mõni tablett. Kogu selle jama tagajärjeks oli see, et olin reedel kell 15 Tori kiriku juures stardis, jalg ettevalmistatud, valust teatajad tapetud ning rinnal number 99, mis oleks pidanud küll olema kellegi teise oma, vastavalt tähestikule! Tuhat tänu Pärnu 2 Silla Klubi päälikule ja Eesti Vabariik 100 maratoni peakorraldaja Vahur Mäele motiveerimast ning numbrisüsteemis muudatust tegemast - oli see 99 seal rinnanumbril ikka abiks ja kohustuseks!!!
Stardis Toril koos Indrekuga, kel 100 täis!
Stardist läksin ettevaatlikult, teisel pool Pärnu jõge tekkis usk, et jalg kannab. Lasin kiirematel minna ja leidsin ennast neljasest pundist, kelle reaalne eesmärk oli lõpetada seal 5,5 ja 6h vahel. Mulle sobis! Proovisin jala säästmiseks ca 100 meetriseid kõnnipause vahele teha, aga üsna varsti sain aru, et nii tehes jään üksi põrgutuule meelevalda, mis puhus pmst esimesed 13km otse vastu, kiirusega ca 15-20m/sek. Hiilisin pundile tuulde, passisin taga ning ühel hetkel läksin vedama. Jalg kandis ja jõudu oli. Mingil hetkel meie neljas liige jäi ning kuna kahel allesjäänul olid erinevalt minust probleemid (ühel võimalik katkestamine ning teisel pikk vigastuspaus), siis surusin neile oma taktika peale - 900m jooksu, 100m kõndi taastumiseks. Töötas, nii minu kui nende suhtes - nemad said küüti, mina seltskonda. Ja seda seltskonda sai kohe mitmes mõttes, nimelt koukis Vändra maratonide päälik Joel kusagil Paikusel põõsast välja ühe pindise Sassi - oli selle enne starti sinna sokutanud, teades ette, et pikalt vigastuspausilt tulnuna võib päev pikaks minna ning siis on Sassist abi!
Joel metsas Sassi otsimas....
Sassist oli abi ka mulle, ja teisest ka, mille ta leidis Papiniidu kandis raja äärest. Elu läks lõbusamaks ning vaikne kulgemine polnud enam igav. Jaansoni raja alguses olevas A2K TP-s meid oodati, suruti kaks lätlast pihku ning pidu jätkus. Joelil oli raskusi, 9-kuune paus ikkagi jätab oma jälje. Endal oli kerge olla, oleks ilmselt suutnud kogu maratoni alla 5h tulla, aga ükski eestlane ei jäta maha meest, kes talle välja teeb. Nimelt lubas Joel Jahtklubi baaris õlled ja praed teha ning selle ootuses ootasin teda järele....
Mis nii viga, külma ilma tõttu olid trofeed mõnusalt külmad!
Linna jõudes ei olnud jahtklubi enam kaugel, Vallikraavist läbi ja seal ta oligi - aga oh häda, väike õlu maksis 2.90, aga Joelil oli vaid viiekas. Kauplesime tugevalt happy hour'ile rõhudes ning saimegi oma, aga teist klaasi välja valades sai vaat tühjaks. Aja kokkuhoiu mõttes vahetasime teise kaasi Saku tumeda pudeli vastu ning asusime taas  teele.....ees ootamas rannapromenaad ja muu Pärnu mereäärne.
Kauple, Joel, kauple!!!
Tammsaare puiesteel jõudis tänu meie sekeldustele meile järgi raja algusosas maha jäänud pundi neljas liige ning nii me koos lõpetasimegi, tehtud! 99 maratoni purgis! Hull plaan teha oma sajas ära 30. juunil on tõeks saanud. Sel aastal on 20 maratoni tehtud, selle aasta 21-ne, ühtlasi minu sajas leiab aset järgmisel laupäeval dr Holden 50/100 maratoni raames! Welcome!
Kohal, tehtud, purgis!

esmaspäev, 21. mai 2018

88-93, aeg lendab!

Lubasin kunagi, et teen igast neist viimasest veerandsajast maratonist, mis mind lahutavad minu vist kolmandast suurest ettevõtmisest, eraldi postitused, aga ..... mees annab sõna ja võtab ka! Igatsugu tegemist on olnud, lisaks on suur suvi ka Maarjamaale jõudnud, mis omakorda vähendab võimalust küdeva ahju saatel läpaka taga istuda ja oma üleelamisi kirja panna. Olen mitmeid kordi alustanud, aga sinnapaika see  ongi jäänud. Vahest nüüd õnnestub?
Flirt? Korraks? Kuhu edasi? Maybe?

88 - Hispaaniast tagasi jõudnuna sain kolm päeva kodumail olla, kui taas oli vaja (minema) panna. Sihtkohaks Varssavi. Reede õhtul lõpetasin Võrumaa Pikamaajooksusarja esimese etapi kommenteerimise, istusin autosse ja kimasin Riiga. Öö autos ning hommikul lennukile, 29 euro eest Poola pealinna. Quo vadis, RB? 
Orleni maratoni expo oli keset staadioni, kus mänginud enamik vutistaare!
Varssavi maraton 22. aprillil, mõnus nagu ikka, 5 tundi kannatust 23°-ses kuumas, ainsate eesmärkidena jõuda kontrollaega (5:30) ning võtta üks taastumisjook Nowy Swiat nimelisel tänaval. Etteruttavalt ja kokkuvõtvalt võin öelda, et mõlemad eesmärgid täitusid - aeg 5:08 ja (ainult) 1 taastumisjook tarbitud.
Sportlase taastumine algab hetkest, mil ta avab teise õlle.
Kui sportlane avab kolmanda õlle, siis on ta joodik....
89 - MK maraton Harku metsas 25. aprillil, vaid kolm päeva peale Varssavi jooksu. Imelühike aeg taastumiseks, aga aega ju ei ole. Imekombel oli meid tavapärase 3 osaleja asemel lausa 6 jooksjat joonel. Selle mõnusa, Harku metsa teedel toimuva, jooksu märksõnadeks sai kemplus jooksjate vahel, kelle maratoni juurde või lähedale on sattunud kõige kuulsam inimene. Minu trumbiks oli Rooma maratoni rajast ca 150m kaugusel Vatikanis kõnet pidanud Rooma paavst Franciscus. Marathon100.com pidaja Janek Oblikas käis oma trumbina välja kuninganna Elizabeth II, kes olevat Londoni maratonil stardi andnud. Jooksuvälise võistluse võitjaks tuli hoopiski MK ehk Meelis Koskaru, kelle joostud Rovaniemi maratoni stardi andis Jõuluvana, ilmselt tuntuim tegelane kogu maailmas!
Mõnusalt jahedas ja vihmases Eestis, Harku metsas, 89 purgis!
90 - MK maraton Pässa rabas, pidime küll sõitma Helsinki Malmi lennuvälja ümber joostavale Jeesusmaratonile, aga meil polnd niipalju usku ega raha, et ülelahe reis ette võtta. Lihtsam oli ennast piinata vanas heas Pässa rabas, aga nö uuendatud rajal, MK stiilis. Mõõtsime tavapärasest stardipaigast nagu ikka ühele poole 1,76 ja siis ka teisele poole 1,76km ning tegime seda 6 korda, kokku 42,3km. Ilm oli mõnusalt jahe, vihmagi saime, aga joostud see üsna emotsioonitu maraton sai. Viimasele ringile võtsin kaasa vana hea sõbra, härra Püha Migueli, temaga koos oli veidi lõbusam ning saime koos lõpuni, mina oma üheksakümnenda, tema peale üle 3000km pikkust reisi pakendikonteinerisse...
Hää sõbraga ca 41-sel kilomeetril! Endli foto...
91 - Tartu Maastikumaraton 13.05!!! Taustast ja tagamaadest olen sel aastal juba kirjutanud, ehk siis pidin nui neljaks kohal olema. Siiski-siiski, enne veel osalesin Saku100-l, mille lõpetasin seekord kilbil ning sattusin kogemata Euroopa suurimasse linna Istanbuli. Sellest linnast võiks lausa eriposti teha, aga teen seda siis, kui oleme novembris seal ka maratoni ära jooksnud! Diil?
Vasakul Aasia, paremal Euroopa, üleval kajakas ja all vasakul nurgas lammas...
Tartu Maastikumaratonist ei tahaks pikalt kirjutada, olin täitsa tühi kott ning suutsin suure surmaga selles 28°C palavuses ennast finišisse vedada. Tänu talupojatarkusele, mis sundis paar joogipudelit seljakotiga kaasa vedama. Lihtne arvutus näitab, et jõin rajal üle 4 liitri, peale lõpetamist veel 2 liitrit vedelikke ning loodus kutsus alles kella poole kaheksa ajal Järve Selveri õlleleti ees. Deja vu aastasse 2011, kui Tristaril sarnane vedelikukaotus tabas?
7 aastat pausi ja taas jooksuga selle kaare alla!
92 - MK maraton Kuusalus 17. mail! Rajameister Flash kutsus meid Lauritsa rajale, esimest korda jooksime MK maratoni ringil, mitte edasi-tagasi ning esimest korda päälinnast veidi kaugemal. See Kuusalu tagune mets on jooskmiseks üks äraütlemata mõnus kant, poolik möödus lennates, siis läks veidi raskemaks, lisaraskust lisas kuum, mida oli mitteestimaiselt 24°C!!! Ilmselt seetõttu venitasid kaks viimast ringi päeva väga pikaks, lausa 5:41 peale. Ilmselt hoidis alalhoiuinstinkt mind veidi tagasi, sest kolm päeva peale Kuusalut oli ees ootamas Riia!
Kuusalu stardi ootel, autorit pole fotol!
93 - Riia, 20. mai 2018! Olin kunagi Riia maratonil kirjas, aga töö pani toona tala ning jäi osalemata. Hiljem on Riiaga samal nädalavahetusel toimunud mitmeid Haapsalu maratone, kus olen olnud nii osaleja kui korraldajana ning seetõttu oli lähim välismaraton minu maratonide CV-st veel puudu. Tänaseks on see lünk linnukese saanud ning minu jaoks viies Euroopa pealinnas joostud maraton purgis!
Riia parimas kõrtsus oli ka koduvärve näha! :D
Riiga sain koos seltskonna spordimeestega, saime veel õhtul numbrid kätte ning siis anti vaba aeg, kuni pühapäeva kella 15-ni, mil pidi algama tagasisõit. Kasutasin antud vaba aega sisukalt, tutvusin oma nö kolmanda kodulinna (kaks aastat vene armeed veetsin Riias 1986-88) vaatamisväärsuste ja ööeluga. Polegi sääl linnas peale toda kauget aega palju käinud, tundus teine sellise moodsa ja mõnusana, väärt külastamist veelgi! Maraton sai stardi kell 8:30 hommikul, vaatamata õhtu pikaks venimisele oli algus üsna hea, pooliku tegin 2:30-ga, aga kusagil seal 2/3 peal läks veidi raskeks. Eks see kolmas maraton kaheksa päeva jooksul ning maratoni jaoks veidi kuum ilm nõudsid oma. Pidin veidi järgi andma, aga lõpuaeg 5:10:56 tegi rõõmu. Lisaks veel meeletu emotsioon rahvatantsijatest Tevzemei un Brivibase juures ning koorilauljatest Brivibase tagasipöörde juures! PALDIES LATVIA, tõsiselt hingehakkav kaasaelamine jooksjatele!
Rahvatantsijad kaasa elamas! Foto: Janek Oblikas

93 purgis, 7 minna, olen graafikus! Dr. Holdeni 50/100 pidu toimub 30. juunil Vango Imedemaal, info FB-s ja varsti ka trailrun.ee-s!

teisipäev, 10. aprill 2018

87 - Nuustakult Barcelona kaudu Rooma!

Pean alustuseks teieni tooma sügavad vabandused kaheksakümne kuuendast maratonist kõneleva postituse puudumise pärast - no ei olnud millestki eriti rääkida. Põhjusteks siis Tali Tiidu Otepää-Tartu oma "tuntud headuses" ja suur kiire siit talvevangis Eestist lahkumisega - ikka taaskord sinna, juba kaheksandat kevadet jutti, kus muru on roheline ja päike kõrgel! Persekukkunud aktsiisipoliitikast ja rotina laevalt põgenevast ministrist rääkimata......
Maantepüss teki sisse ja lõunasse....
28. märtsil panime Tallinnas koorma peale ja kütsime sooja otsima. Esimese hooga sinna, kus kolme riigi piirid kohtuvad, ehk Edela-Saksa linnakesse nimega Weil am Rhein. Öökene linade vahel magamist ja siis edasi juba ammu unistet linna ühe järve kaldal, kus kunagi ühed "sügavalt purpursed" mehed nägid kasiino tulekahju ja kirjutasid sellest ühe surematu loo. Too tolleks, aga säälsamas linnas selle järve kaldal seisab üks pronkskuju, mille London kunagi ära põlgas, paras neile! Või siis pigem tänu neile oli see linn ja see kuju minu palverännaku sihtkohaks! TEHTUD!
Montreux, Šveits, 30. märts 2018!
Edasi suundusime frantsuuside manu Alpide jalamile, et kahe päevaga ära võtta kolm kolli, ehk siis kolm kuru (siinsetes keeltes on kuru nimeks Col). Kohe esimene Col ehk siis Tourniol (1145m) tähendas minu isiklikku rekordit rattasadulas. Seejärel sai kogemata ää võetud ka järgmine Col ehk siis Limouches (1086m). Järgmisel päeval oli plaanis Col de Jerome Cavalli, aga see osutus tõsiseks pähkliks ning seda peamiselt jaheda tuule soovimatu kaasabi pärast.
Col 1
Col 2
Ja Col 3
Jahedatest ja järskudest Alpidest siiber, kimasime 2. aprillil Katalooniasse Sabadelli kanti, tõelise päikese alla. Samal päeval jõudis ka muu kaader kohale ning kohe sai laager hoo sisse. Esimesel päeval nuusutasime kohalikke tõuse, teisel päeval aga käisime ratastega suurlinnas. Sõpradele ei soovita, jala või autoga on Barcas piki La Ramblat või Plaza Espanat lihtsam liigelda, rääkimata Sagrada la Familia külastamisest....
Siin toimus laulu "Barcelona" üks kuulsamaid live ettekandeid,
mis jäigi Freddie viimaseks avalikuks esinemiseks 8.10.1988!
3 aastat tagasi startisin sama laulu fono saatel siit Barca maratonile...
Läinud laupäeval lendasin Barcast Roomasse, et märtsikuus unarusse jäänud "suurplaan 50/100" uuesti elule puhuda. Kodu-Eestist oleks Rooma sõit ilmselt üle-eelarveliseks kujunenud, aga siit kaugelt Hispaaniast, juba ookeani tagant, sai kogu Rooma maratonitrett ära lahendatud alla 200-eurose eelarvega! Kui Hispaaniasse maha jäi vihm ja jahedus, siis Roomas ootas ees tõeline põrgukatel, 24°C sooja ja pilvitu taevas.
Kümned tuhanded palverändurid teel maratoni starti Coloseo poole....
Ja just sellises kuumas ma pidasingi pidu, ehk läbisin oma 87-nda maratoni. Rada oli põnev, nägin ära mitmed sellised vaatamisväärsused, mida paar aastat tagasi Roomat külastades kolme päevaga ära vaadata ei jõudnud. Ja rajal olles oli aega vaadata, sest Rooma maratonil on harukordselt pikk kontrollaeg, lausa 7 ja pool tundi. Isegi 7:30 tempomeister, kelleks oli ca 70-aastane daam, oli neil makaroonidel olemas! Peale minu lõpetamist seal 5 ja poole tunni kandis tuli veel hulgim sulelisi ja karvaseid, üks vanem kui teine. Ehk siis, esimeseks maratoniks sobiks Rooma küll, kõik oodatakse ära!
300 meetrit finišini, Piazza Venezia, uhke värk!
Õhtul läks Roomas nii kuumaks, et pidasin paremaks naasta viimase lennukiga vihmasesse Barcelonasse ja tuua ka sinna veidi ilusat ilma. Õnnestus, olen nüüd kaks päeva sadulas veidi oma jalgu silunud ning kuumarabandusest üle saanud. Meie Kataloonia rattalaager jätkub veel nädala, aga järgmise maratoni jooksen Varssavis 22. aprillil!

PS! Viimaste sõitude-jooksude täpsem spetsifikatsioon saadaval SIIT!