Trismile 2013 - üllatus kuubis!!!

Minu eelmine postitus oli miskipärast kantud pessimismi meeleoludest ning kõlas mõne lugeja jaoks lausa allaandmisena, nii et hää Alari pidi mind lausa hurjutama, et ei ole mõtet veel enne võistlust valget rätikut ringi heita. Tegelikult oli ju võistluseelseks paanikaks põhjust, aga taas tuleb tõdeda, et inimene õpib oma keha tundma vist alles siis, kui ta tunneb, et vikatimees on lähedal. Ehk siis inimene õpib küll kogu elu, aga alles 5 minutit enne surma saab ta lõpuks aru neist märkidest, mida keha talle annab....

Sellest märgist ma küll aru ei saa, ilmselt tehniga longap..... :)

Kuna olin juba enne võistlust alla andnud, siis ei olnud mul ka võistluseelse õhtu sisustamisega või mandrossiga maadlemisega mingit muret. Kella poole üheni sai Pühajärve Puhkekodu pubis jõmistatud ning üsna mitme B-vitamiinirikka joogi manustamise tagajärjel oli uni rahulik. Hommikul panin selge peaga kleepsud ja kotid õigesse järjekorda ning külastasin seekordseid üsna keeruliseks tehtud vahetusalasid. Kuigi see ei ole minu õigus ega tegelikult ka minu asi teiste korraldatud võistlusi kritiseerida, siis seekord jäi ikka üsna mitu probleemi minu professionaalset kretinismi piinama. Et asi ei tunduks liigse norimisena, siis proovin neid veidigi lahata edasise ülevaate käigus.

T1 ja ka T2, millide eurode eest süsinikku... Foto: Küllo Linnupuu

Hommik oli tavapärane - isupuudus ja kõhulahtisus, aga see kõik kaob enne starti. Viimased 10 minutit enne starti olid valusad, umbes 36 kraadi päikese käes ja mustas kalipsos ei ole eriti cool värk! Aga miks ma läksin ujuma kalipsoga? Seepärast, et ilma kalipsota ei tohtinud kompressioonisääriseid jalas olla. Tule taevas appi nr 1!!! Kes kurat on selle idiootse reegli välja mõelnud??? Kuna veest välja tulles on ilmvõimatu neid sääriseid märja jala otsa tõmmata, siis otsustasin seekord kalipso kasuks. Ja siit tekkis minu esimene probleem või pigem siis puhas viga - enne kalipsoga esimest korda hooajal ujuma minekut tuleks seda veidigi harjutada, sest see kest on rusuv ja piirav. Mina aga panin esimest korda sel aastal selle naha selga - smart decision of course!!! Enne esimest poid pidin mitu korda lisanahka kohendama ja endale sisendama, et 15 minuti pärast on jama läbi. Kui see mure sai murtud, hakkasid jamad viitstardiga, peale kolmandat poid lõid minu ees 50-meetrise frondina lupsu umbes 100 konnajalga, ehk siis eelmise laine kehvemad ujujad ja minna ei olnud kusagile. Tõmbasin siis paarkümmend meetrit ise ka konna ning siis juba läbimurdmise lootuse kaotanuna ründasin kroolides. Julmalt ja üle, sest tugevam ju võidab?!? Aga nii ei peaks ju tegelikult olema! Tule taevas appi nr 2! Tehke ikka viitstart, aga nii, et ujujad saaksid ujuda ja suplejad saaksid supelda, ilma et ujujad neist üle ja läbi ujuks! Ujumise aeg siis 17:01, ümmarguselt kaks minutit kehvem, kui tavaliselt.

Ise veel nii ei suuda, aga õnneks on mehi, kes ka nalja mõistavad teha...

Vahetusalas toimetasin oma arust üsna kiiresti, proovisin uut lähenemist ehk siis üritasin kogu triatloni läbi teha ilma sokkideta. Sündmuste käigust etterutates võin raporteerida õnnestumisest. Kuna eelmise õhtu pessimismilaines olin otsustanud peale ujumist asja treeninguna võtta, siis alustasin rahulikult kerides, eesmärgiga esimese ringi lisapauna tõusudega oma reitele mitte haiget teha. Imestasin väga, kui Poslavitsa otsas näitas kell keskmiseks kiiruseks 26km/h, sest sinnamaani oli rada vist kogu aeg tõusnud. Esimese rattaringi kõige alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34km/h, kusjuures ma ju ei pingutanud eriti, vaid sõitsin nö trennitempoga. Tagasi Pühaka poole tõustes hakkaski mulle tunduma, et äkki võiks trenni tegemise asemel siiski täiega panna. Tunne oli hea, kiirus korralik ja Kopenhaagenini ju veel 2 nädalat aega. Teise ringi alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34,8 ja tunne oli ikka veel hea. Tagasi Pühaka poole minnes hakkasid aga tuju rikkuma tsiklikohtunikud. Eriti haige oli üks Sihva kandis patrullinud närvihaige vestikandja, kes lubas pidevalt terve nö "grupi" maha võtta, tekitades ise pidevalt olukordi, mis normaalselt eraldit sõitvaid osalejaid taas grupiks kokku tõid. Nagu näiteks sellesama kohtuniku sõnelemine "grupi" esimese mehega, kes jala sirgu lasknuna meid laskumisel kokku imes jne. Üritasin ka ise veidigi korda luua, et aeglasemad sõitjad ei sõidaks telgjoonel, vaid paremas ääres, aga selle töö tulemuseks oli hr Püvi poolt mulle näidatud kollane kaart "draftimise" eest. Vanasõna ikka ei valeta, ükski heategu ei jää karistamata............... See kollane pissis ikka nii offi, et lasin terve teise ringi lõpu demonstratiivselt labakäed patjadel, ega üritanudki enam võidu sõita. Korraks tekkis mõte ka maha tulla, aga kuna see kulgemine jättis mind üksi ja sain taas oma sõitu teha, mitte pidevalt jälgida, et ma kellelegi kogemata "tuulde" ei satuks, siis panin omas mahlas ikka edasi. Aga siinkohal oleks paslik kuulutada välja kolmas ja viimane "Tule taevas appi"! Kohtunikud! Üritage aru saada, et osalejad ei taha tahtlikult tuules sõita, aga kui ikka viitstardid viivad võrdsed sõitjad kokku, siis lihtsalt ei ole ruumi..... Kolmandal ringil sain kätte sõbra-konkurendi Kermo, kes oli hädas laenatud tilga-kiivriga, mis ei lasknud üldse õhku läbi ning tähendas kandjale ilmselt kuumarabandust. Kulgesime koos lõpuni, rattaaeg siis 2:53, keskmine 33,4km/h. Veidi sai ikka üle pandud, aga sellest juba järgmises lõigus.

Kui mina jooksma läksin, olid need vennad juba poseerimas....

Jooksma minnes juhtus sama, mis kaks aastat tagasi. Kohe alguses lõi keegi kruvikad põlvede kohal reide ja hakkas neid keerutama. Proovisin kõndida, aga see oli palju hullem, kui jooksmine. Esimese tõusu peal sain suvaliste ergutajate käest pudeli Jaffaga, aga see solk mõjus hästi. Ja kohe nii hästi, et sain ikka korralikult liikuma, lausa 5:30 tempoga! Aedlinna tõus läks muidugi kõnniga ja Poslavitsa kah, aga sealt laskudes sain kätte Kermo, kes kurtis kurnatust. Ilmselt jõudis see kinnise kiivri kuumalaks tema jaoks kohale tõsise jooksuaegse kuvaldana. Jooksin Kermole kõrvale, laksasin talle sõbrakäe õlale ja küsisin, et: "Noh, kas enam ei jõua?" Jaatava vastuse peale kostsin, et: "Tra, siis ma kah enam ei jõua". Ja nii kulgesimegi viimased 4km koos lõpuni, lüües käega nii rajaäärsetele mölisejatele ja unustades, et paljude jaoks on tähtis lõpuaeg jne. Need viimased 4km olid üks mõnus minek, lihtsalt minek lõpuni, säästes ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i jaoks. Jooksu aeg siis midagi 1:02, koguaeg 4:18:41. TEHTUD!

White men can't jump???

OK, tehtud küll, aga mida sellest kõigest arvata? Uskusin ja teadsin, et olen sihuke paras pasakott, aga et tegelikult oleks peaaegu oma Tristari isikliku teinud, seda küll ei osanud oodata. Ehk siis, kui ikka on pool aastat korralikku põhja laotud, ei vii ka kaks ja pool kuud ulaelu seda põhja minema. Vastupidi ilmselt ei saa, poole aasta ulaelu pealt juba 2,5 kuuga IronMan'i vormi ei saa. Ehk siis vaatamata vahepealsele kahe-ja-poole-kuulisele patustamisele olen käimas õiget teed..........vist?

MSPM ehk mitte s...gi pole muutunud!!!

Istun siin Pühajärve puhkekodu hotellitoas ja mõtlen, et miks on kõik taas, vaatamata sellele, et tahtsin parimat, läinud nii nagu alati. Ehk siis talvisest hiilgevormist on suviste tippsündmuste eel alles vaid riismed.....

Kehva sportlikku vormi on võimalik kompenseerida korraliku
varustusega, aga ainult teatud piirini..... :)))

Talvel tehtud paanid olid küll suured ja auahned, aga samas võimetekohased. Veel mai keskel oli kõik OK, kuu alguses sai Vändras maratoni joostud ja kuu keskpaigas pikk Maituur sõidetud. Aga siis hakkas pihta töö ja kestis tegelikult üleeilseni. Kogu selle 75-päevase perioodi jooksul suutsin ennast ca 10 korral töö võrgust välja rabeleda, aga ka siis ei läinud kogu see võidetud aeg treenituse päästmiseks, vaid oli vaja tegeleda ka muude asiste asjadega. Vaid mõned eredad sähvatused, nagu jaanipäeva-aegsed rattasõidud, 30. juuni Tallinn-Munamägi ja üle Tamula ujumine nädal hiljem jäävad meenutama seda üdini töist perioodi, mille jooksul sai ära korraldatud 5 suuremat võistlust, mõned laagrid ja suvepäevad jne....

Tallinn-Munamägi, 305,4km - TEHTUD!!!

Nüüd on 13 tundi Pühaka TriStar111-e (sel aastal siis TriSmile'i nime all, kuna TriStar läinud pankrotti)) stardini ja olen otsustanud, et homme kell 11:00 algab treeninglaager. Laager saab olema küll lühike, aga peab mul aitama ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i finišisse vedada.

Palju edu mulle Teie kõigi poolt!!!

Vaikimine pronks, rääkimine hõbe, kirjutamine kuld!

Igatsugu toimetuste tõttu olen blogimisse ikka liiga pika vahe sisse lasknud. Mingil määral on see mõistetav, sest üldjuhul teen noka (loe: avan klaviatuuri) lahti ikka siis, kui miskit sporti on tehtud. Peale Saku100-t on aeg aga möödunud suuremalt jaolt töö tähe all ja polegi nagu millestki kirjutada. Aga hoolimata tööpoolsele pidevale talapanemisele olen suutnud ka veidi sporti teha ja sellest nüüd tahakski väikse ülevaate teha.

Tuuri stardis Tartus 15. mail 2013. Töö paneb tala taas...

15-ndal mail startis Tartust üks tuur, millest teab kokku ligikaudu 100 inimest üle Eesti. Üks sõpruskond sõidab kord aastas viie päeva jooksul läbi kokku ca 600km, õhtul peale sõitu tegeletakse enesetäiendamise ja muu sellise sotsialiseerumisega. Nagu alati, jäi ka sel aastal mul tuur lõpetamata, sest töö pani taas tala! Aga esimese kolme päevaga sõidetud 400km on hea pagas suviseks peasündmuseks:
1. päev Tartu-Jõgeva-Vägeva-Emumägi-Simuna-Väike-Maarja-Rakvere (tegelik 138km, mul 123, kuna olin vahepeal saateauto roolis), õhtul Aqua Spa ja muud mõnud
2. päev Rakvere-Vihula-Sagadi-Toolse-Kunda-Ulvi-Tudulinna, 138km
3. päev Tudulinna-Iisaku-Alajõe-Mustvee-Alatskivi-Kolkja-Varnja-Koosa, 138km

Maituuri peloton maikuus kusagil Eestimaal.

Laupäeval sõideti Koosalt meie juurde haanjamatkad.ee Lauga tallu, aga ise läbisin sel päeval Rõuge Samsungi 63km pikkuse raja. Ja see keskmiselt 32-kraadises (päikse käes) ilmas tehtud 4:36 pikkune sõit imes mahlad nii välja, et pühapäeval ma enam koos tuuriga Võrust Tartusse ei jõudnud. Kuskil on piirid kah olemas.

Tuurijärgne nädal läks ühe jutiga Põhjamaade Kestvusratsutamise Meistrivõistlusteks radade ettevalmistamisega ning alles pühapäeval (26.05) sain naasta spordiradadele. Õnneks alustas tol samal päeval üks Urvaste hull oma amokijooksu ümber Vana-Võrumaa, mille väidetavaks eesmärgiks olevat olnud võrukatele nende uue lipu tutvustamine. Sain koos tolle hullu Contraga kokku neljal korral joosta, kuigi jooksuks oli seda üsna raske nimetada, sest tempo oli ikka tunduvalt aeglasem, kui mu eelmise aasta kõnnimaratonil Kopenhaagenis, ehk siis ikka üle 8min/km. Aga loodetavasti oli kasu sest jooksust ikka ka...

Lipujooksu eelviimane päev Ruusmäe kandis. Foto: Toomas Kalve

Seejärel talatas meie korraldatav Rõuge Samsung ja ikka nii pikalt, et lausa 12-päevane spordipaus tuli sisse. Alles eelmisel laupäeval sain lõpuks sadulasse ja veidi koos kahesajase brevetiga sõites sain 114 kilomeetrit kirja. Aga täna, kui selle aasta põhilaksuni jääb täpselt kaks kuud, ei jäänud enam muud üle, kui hakata vaikselt trenni tegema. Kõigepealt mõõtsin üle 6. juulil joostava Rõuge maratoni ringi, seejärel suundusin Kubijale, et ära mõõta laupäeval toimuva Võru XV krosstriatloni (tuntud ka kui Kubija minitriatlon) rajad. 

Rõuge maratoni rada läheb ümber seitsme Rõuge järve!

Kuigi lähemad päevad mööduvad ilmselt Kubija triatloni ettevalmistamise tähe all, siis vähemasti pühapäeval, kui sajad tuhanded eestlased juba vaikselt peo peale mõtlevad, on meie Kopenhaagenisse mineval tiimil omad plaanid. Nimelt sõidame pühapäevasel võidupühal, 23. juunil, pika otsa marsruudil Võru-Antsla-Paju lahingupaiga mälestusmärk-Valga-Saru-Võru, kokku ca 160km. Ja see pole veel kõik, sest 30. juunil, Tour de France teisel päeval on plaanis sihuke sõit nagu Tallinna sadam-Munamägi, ehk 275km pikkust ja stardi merepinnalt 318 meetri peale tõusmist. Need on sõidud, mis loodetavasti annavad signaale, mida on oodata 18. augusti Kopi Ironman'i 180km pikkuselt eraldistardilt. Tunniste, 33-34km/h sõidetavate, trennidega ei jõua kaugele, vaja on ikka pikemalt ja rahulikumalt asja võtta.....

Kahe kuu pärast siis taas üle selle silla kolmekordeks raudmeheks saama!

Kuna suuremad (loe: keerulisemad) tööd on nüüdseks läbi, siis saan rohkem aega trennile pühendada. Loodan ja luban, et kirjutan ka siia tihedamini........

Suur Jalutuskäik ehk KMD Challenge Copenhagen.

Dead man walking?

Elu teine raudmehe triatlon sai siis läinud pühapäeval tehtuks. Kõik ei läinud küll nii, nagu ma seda eelmise aasta septembris ennast sellele katsumusele kirja pannes plaanisin. Sellest ka selle postituse pealkiri, sest ette antud 42,2 kilomeetri pikkusest jooksumaast suutsin ma erinevatel põhjustel (peapõhjus on tegelikult siin) jooksusammul läbida ca 15-16km. Ülejäänud 27km möödus kõndides, mis oli paljude imestavate taanlaste jaoks ikka mõistetamatult kiire (unbelievably fast walking) edasiliikumise moodus. Nojah, liikudes 100% kõndides tempoga 8-9 min/km panin mõnele uskumatult aeglasele jooksjale ikka särgi püksi küll....

Võitja Aaron Farlow (AUS), aeg 8:20:09, Folketingi ees.

Aga jooks jooksuks (loe: kõndimiseks), triatlon koosneb ju kolmest alast. Ja need kaks esimest said tehtud üsnagi korralikult, isegi nii korralikult, et maratonile minnes näitas kahe etapi ja kahe vahetusala koguaeg numbreid 6:46, mis omakorda tähendab seda, et oma nö unelmatepiiri, ehk 11h alistamiseks oleks vaja olnud joosta maraton ajaga 4:14.................

Võitjad võivad, Aaron Farlow ja Jimmy Johnsen

Aga tagasi algusesse. Suur triatlonivõistlus on mitmepäevane üritus, seal ei saa nö Elioni kombel hommikul kohale sõita ja õhtul koju tagasi kimada. Varajane start ja pikk võistluspäev nõuab mitmete toimetuste ärategemist juba eelmisel või üle-eelmisel päeval. Ise sõitsime neljakesi (kaks võistlejat, kaks tugiisikut) kolmapäeva õhtul Tallinnas laevale, et jõuda neljapäeva õhtuks kiviviske kaugusele Taanimaast, ehk siis Rootsi linna Malmösse, kus meie jaoks oli valmis pandud ühetoaline korter. Üllataval kombel mahutas see neli meest koos rataste ja hulgalise kraamiga. Siinkohal tänud Üvele, kui kogu meie majutuse-ülesõitude organiseerijale ja üleskerkinud probleemide lahendajale.

Neljapäeval Malmös tutvumisringil, kaugvaatega Taani sillale.

Giid Üve Malmö skailaini taustal.

Reedel käisime üle silla Kopis stardimaterjalide järel ja vahetusalaga tutvumas. Taani parlamendi juurde platsile oli üles seatud korralik EXPO, kus oli müügil kõikvõimalikku staffi kõikvõimalikelt tootjatelt. Hinnad olid muidugi üsna ümmargused ja suured, ikkagi üks Euroopa kalleimaid pealinnu ja kesklinn kah. Konsumeerisin endale siiski paar energiabatooni, mida juba Otepää TriStaril sai maitstud. Takkajärgi tark olles oleks võinud ilma milletagi kogu Ironman'ile peale minna. TP-de valik oli ikka üle võlli. Peale ujumist jook, esimes rattapunktis võta või kaks pudelit, batoone, geele jne.

Veest väljatuleku ala Amager Strandil.

Reede õhtul sai tehtud kerge treening suunaga Malmöst Taani sillale. Nii uskumatut ratturite vastast respekti autojuhtide poolt pole ma näinud isegi hea liikluskultuuriga Hispaanias. Enne iga rattateest ülesõitu jääb auto nö igaks-juhuks seisma, et veenduda, ega mõnda ratturit 100m kaugusel pole ristmikule lähenemas. Meil siin vaid bussiridasid maha joonistavate poliit-pupsikute mõttemaailma ilmselt ratas kui sõiduauto alternatiiv veel ei mahu. Iga kortermaja ees pargib kümneid-ja-kümneid rattaid, iga suurema tänava ääres on eraldi rattatee ja kõnnitee, ratturite liiklust reguleerivad ratturite foorid jne jne jne. Dreamland...

Püssiga Öresundi silla man.

Laupäeval oli kella 17 ja 18:30 vahel T1-te ära viia ratas, kiiver ja run-bag ehk jooksutarvikute kott. Sõitsime taas üle silla ja läbi tunneli. Amager Strandi ehk kunstlikult tekitatud merelahte või siis laguuni oli maha märgitud ujumistrass ja kaldale ehitatud vahetusala, mis oli ikka tõeliselt suur, lausa nii suur, et pühapäeval võisteldes kulus veest väljatuleku koha ja rattale mineku koha puhtaks läbimiseks ca 4 minutit, sinna juurde veel riietumise 4 minutit. Rattakohad leitud, lasime kõrvetava päikese tõttu mõne ati kummidest välja, panime kiivrid paika ja sõitsime Malmösse tagasi mandrazheerima.

T1, rattakoht nr 1107

Pasta-pasta-pasta ja magamiseüritus, mis eriti ei õnnestunud. Vahest 2 tundi tuligi tegelikku magamist, sest kell 3:45 oli äratus, pakkimine-närvilisus-mittesöömine jne. Kell 5:16 saime minema ja kella kuue ajal hakkasime koos tuhandete palveränduritega stardiala poole liikuma.

Highway to hell??

Kell 7 kõmatas kahur, profid läksid teele. Kell 7:05 läksid naised ja hakkasin vaikselt kalipsot selga seadma. Vaatasin veel imestusega enda vastas istuvaid tegelasi, kes mingit möksi oma kaela peale määrisid. Ise panin kreemi vaid strateegilisse kohta ja kaenla alla. Kalipso seljas, läksin supporttiimi juurde, et nad mul luku tagant paika sätiksid, aga siin tegin valusa vea. Ingemar ei teadnud täpselt, kuidas see lukk peab seal taga kinni olema ja kuidagi poole vinna peale see asi jäigi. Kuigi käisin enne starti teisel pool laguuni ennast vette kastmas, ei saanud ma ka siis aru, et midagi oleks valesti.

Naeru ei jätkunud kauaks...

Stardist pandi ikka ilge lauluga minema, hoidsin ennast tagasi, et kohe käsi kinni ei kakuks. Peale esimest poid sai nagu ujuma hakatud, kui käed tundusid kuidagi rasked ja veidi jahe oli ka. Sain aru, et kalipso ei ole korralikult kinni ja kukla tagant tulvab vett sisse. Proovisin seda sättida, aga kohe ujusid hordid selga ja ilma jalgadealuse pidepunktita lukku paika ei saanud. Kui ma kusagil 700m peal lõpuks luku kuidagi kinni sain, oli lahtine kaelus koostöös mereveega tugevasti mu kaela raspeldanud, iga ujumisliigutus tegi valu. 1,5km peal tõmbasin paremale kaldale välja ja jalad põhjas sain lõpuks kinnituse õigesti paika ning lõpuks ujuma hakata. Aeg oli aga kulunud ja nahk raisus. Ilmselt sinna läkski see lootus ujuda Ironmani swim alla ühe tunni... kahju!

21 tundi peale lõpetamist ja....

.... täna hommikul!

Veest välja, hulga kreemi kaelale (põrguvalus), riided selga ja rattale. Selle osaga võistlusest olen ma kõige rohkem rahul, aeg 5:32:20 (ajaliselt kiirem kui jooks?!?), tempo ülistabiilne (erinevate ajavõtupunktide punktide vahelised keskmised kilomeetri läbimise ajad on vahemikus 1.50-1.52 ehk siis keskmine kiirus 32,42-32,82km/h). Rattast veel niipalju, et kuigi Taani on veel lamedam maa kui Eesti, suutsid korraldajad 180km pikkuse distantsi kohta välja võluda lausa 695 tõusumeetrit. Kaks korda võetud raja suurima tõusu peal võisid osalejad kogeda tõelist tuurdefraansi mäefiniši tunnet - tuhanded pealtvaatajad väga häälekalt kaasa elamas igale võistlejale.

Geels Bakken - raja suurim tõus.

Nojah, ja jooksust või siis pigem kiiresammulisest jalutukäigust sai juba räägitud. 6km enne lõppu sai mu eelmise aasta Ironman'i aeg täis, aga samas suutsin vaatamata olematule jooksulihasele (30km jooksu sel aastal enne Taanit) läbida maratoni ajaga 5:37.24, mis lubas koguajas lõpetada lausa 3 tundi enne ametlikku kontrollaega, ehk kella 23.00-i. Teise Ironman'i lõpuaeg tuli mul siis 12:32:24. Niipaljukest veel, et jooksin esimest korda maratoni nö suures linnas, kus iga suvaline möödakäija, isegi Jaapani turist, elab sulle häälekalt kaasa, sunnib sind edasi pingutama ja mitte alla andma. Sellise suhtumise ja avatuseni on näiteks meil, nõukaajast tulnud eestlastel, ikka pikk-pikk maa minna. Tulevastele raudmehe hakatistele aga soovitan - tehke enne kodus (Keilas) proov ära, et saaksite minna elu emotsiooni saama kusagile suurele triatlonile. Selleks kulunud raha (mul suurusjärgus üle 1000 euro) on piisk meres selle emotsiooni eest, mida te seal saate. Olen juba järgmisel suvel valmis suunduma kuhu iganes Ironman'ile - üks "Raudmehe Triatlon" aastas on piisav väljakutse sellele jamale, millesse suurem osa eestlasi sureb, ehk siis südame veresoonkonna haigused!!!!!

Eesti koondus peale lõpetamist...

Ja veel, üllatavalt palju naisi oli Kopenhaagenis seda võistlust tegemas ja kuidas neile kaasa elati!!! Kokku lõpetas võistluse 169 naist ja neist tervelt 112 tegid mulle tuule alla!!!! Eesti naistel on valehäbi matmiseks veel pikk-pikk maa minna....

Cristina Conzalez, Venezuela, 12:47.31

Lõpetuseks veidi tehnilist juttu ja seda just nimelt sama ala tegijatele. Toitumise koha pealt möödus see Ironman küll kuidagi säästurezhiimil. Peale ujumist jõin pool topsi High5 jooki, rattasõidu ajal sain hakkama 4x0,75 pudeliga, millest 3 olid oma Dexali mustsõstrajook ja üks punktist võetud vesi. Sõin ära ühe High5 banana energiabatooni (koogi) ja sain raja äärest supporti käest oma klassikalise sändvitši - kaks viilu saib'a,  seal vahel vaap merevaiku, 6 viilu kanasinki ja 6 viilu gouda juustu. Igatahes möödasõitjad neelatasid kadedusest. Jooksu ajal sõin pool banaani, kaks viilu õuna ja jõin ohjeldamatult coca-colat, no umbes 3-4 litra läks küll sisse. Ja see oligi kõik.

Proovin siia istutada ka ühe huvitava tabeli, kes oskab lugeda, saab aru:

Link tabelile, kus on toodud ajavõtupunktide kohad, ajad, kiirused, tempod ja muu. Hää töövahend algajale raudmehele!

Uute kohtumisteni!!!

Vastutuulega Võrust Viljandi...

... ja muidugi jalgrattaga, sest muidu ei peaks pealkirjas olema viidet vastutuulele või miks muidu sellest linnast-linna sõitmisest ikka kirjutada.

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, ca kell 10:30

Aga see reedene rattasõit on ilmselt nö heaks põhjuseks, et nokk taas lahti teha. Liiga palju on juba blogimispausi peetud ja endale pidevalt uusi lubadusi antud... Niiet räägiks selle reedese sõidu lahti ja siis juba kõigest muust.

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, kell 12:00:05

Asi oli siis nimelt selles, et kuidagi oli reedel vaja koos jalgrattaga (minu buss on remondis) Tallinna saada. Liinibussidega on nii, et kui satub hea bussijuht, siis võtab ratta peale, aga kunagi ei tea. Järele jäi rongivariant - lähim jaam Võrule on Tartu. Kuna aga pidin reedel kindlasti enne 16:00 Nõmmel olema, siis päevane Tartu rong ei sobinud, sest see jõuab liiga hilja kohale. Õigeaegselt jõudnuks Tallinna aga Viljandi rong, kuid Viljandi on Võru suhtes Tartust ca 60km kaugemal. Tehtud-mõeldud, tõmbasin reede hommikul pool kaheksa seljakoti selga ja asusin Viljandisse väntama. Arvestatud oli rahuliku sõidu, ehk 25km/h keskmise kiirusega ja ca poole tunnise varuga kohale jõudmisega. 

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, kell 12:15:05

Kohe linnast välja saades üllatas vastutuul, küll mitte tugev, aga liikumiskiirust ca paari km/h võrra kärpiv. Kui ikka enne Kanepit hakkas keskmine alla 25 vajuma, keerasin veidi punni peale. Aga ega enne Otepääd keskmist kõrgemale ei saanudki, sest tuulele lisandus tõus - pluss 100 meetrit ülespoole. Korraks tekkis juba hirm, et pean hakkama rongile jõudmiseks võistlustempot arendama, aga hirm kadus kiiresti kui peale Rõngut Pikasilla poole sõites keeras kuni Väikese Emajõe suudmeni tuulekese poolviltu taha ja kerisin keskmise kergelt 26,8 peale. Mustlas, 102km peal, tegin söögipausi, ostsin poest 2 banaani ja pudeli RC-d. Korraks käis enne Viljandit ketserlik mõte peast läbi, et prooviks Kõrgemäe tõusu, aga õnneks loobusin, sest isegi tavatõusust üles jõudes lõi reites veidi haamerdama. Vaksali tänavast rongile, 6 eurot ja olin kell 15:35 Liiva jaamas, sealt kodu vaid 1,5km. Kokku sai sõidetud siis 132km, aega läks 5:04 ja keskmine kiirus lõpuks 26,0km/h.

Kolmanda koha heitlus, numbrite järgi õiged mehed aktsioonis.

Aga koos rattaga oli Tallinna vaja jõuda seetõttu, et tahtsin laupäeval osaleda selle aasta esimesel brevetil - 200km pikkusel sõidul. Tervet brevetit ma muidugi kodustel põhjustel teha ei saanud, aga talitasin õpetaja Lauri sõnade järgi - tegin pool, aga korralikult. Eilne sõit siis 103km ja kesmine 30,7km/h! Kui siia ritta lisada veel neljapäeva õhtune Võru-Vastseliina-Kapera-Haanja-Võru sõit, siis tahaks nii väga öelda, et olen taas ree peal, ikka selleks, et 12. augustil Kopenhaagenis valmis olla. Valmis teistkordseks raudmeheks saamiseks.

Inglid kesapõllul, ehk saunamaa.ee/Rõuge vald TP

Nagu need kolm viimast sõitu näitavad, siis vaatamata tõsistele aukudele ettevalmistusperioodil on üldine foon hea. Ja seda põhja on nüüd vaja lihvima hakata. Edu mulle!!!

Kuus meest poodiumil, Caspari pojast rääkimata...

Veidi arve ja statistikat:

Selle aasta trennipausid - 13 päeva, 7 päeva, 2x5 päeva, 6x4 päeva, pluss veel 32 päeva.
2012 aastast on möödas 169 päeva (neist minul 83 trennipäeva ja 86 puhkepäeva) - kokku 253h trenni, keskmine päev ca 1,5h, tegelik trennipäeva keskmine 3:05!!!
MNT - 2348km

MTB - 765km

Suusk - 857km
Ujumine - 29,2km (viimane veekatsumine 22. veebruar....)

Jooks - 12,7km (mõttepaus.......)

Fotod: ProShop Rõuge rattamaratoni galeriidest, aitähh fotode tegijale!

6 min action from KMD CC 2011

Täna sain e-kirja Kopenhaagenist palvega sheerida hüva kama - siin ta on, mul võttis mõni koht judinad seljale:

During KMD Challenge Copenhagen 2011 we produced some great footage of all the action and adventures.

This has now been edited into an almost 7 minute long video of all the best action and emotion from KMD Challenge Copenhagen 2011. 

It's free - please share!

The video is of course free and we offer you the possibility to download it and keep it for good memories.

We hope that you will share it so your network has a chance to experience a great day of triathlon: Put it on Facebook, make it part of your mail footer, shout it out to the world, bring it to the next family get-together, put a link on your company intranet, hack some public tv screen and air it! Make it happen!

Sit back, crank up the volume - and enjoy!

Üks Ironman aastas on vist OK!

Sain just kirja:

Dear Ain-Ivar Tupp

Thank you for your registration to participate in KMD Challenge Copenhagen on 12/08/2012.

Best regards
KMD Challenge Copenhagen

Ehk siis panin ennast kirja järgmise aasta Copenhageni Ironman'ile. 4 korda väikesest merineitsist mööda joosta on ikka hingele ilusam, kui 14 korda Keila tervisekeskuse tagusel tööstusmaastikul ukerdada. 

http://www.challengecopenhagen.com

Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma kõnelda! Nii kõval üritusel on ka väga kõva osavõtumaks. Senine kalleim üritus, millel ma olen osalenud, oli Vasaloppet oma ca 120 eurose hinnaga. Praegu läks aga minu arvelt maha ei rohkem ega vähem kui 360.70!!! Lisaks sellele, et see minu hobi nii raske on, on ta ka väga kulukas. Äkki peaks hakkama kabega tegelema...

Siinkohal võtan mütsi maha Ain-Alari ees, kes teeb endise idabloki osalejate jaoks TriStari ikka ulmelise 60€ eest!!!

Den lille havfrue, photo by Atilay